Luuka 18:9-14

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Palvetamise vajalikkusest pole vist vaja kristlasele rääkida. Jeesus oli ise tugev palvetaja ja õpetas jüngritelegi, et nad peavad ikka palvetama ega tohi tüdida. Kui aus olla, siis peame tunnistama, et palvetame häbematult vähe. Küllap oleks meil kõigil vaja võtta rohkem aega Jumalaga kõnelemiseks. Kuid nii nagu paljude muude asjade juures, ei ole ka palvele pühendatud aja kahekordistamisest kasu, kui palve motiiv on vale. Sellepärast Jeesus lisabki püsiva palve vajalikkuse seletusele õpetuse tõelise palve olemusest.

Tähendamissõna variserist ja tölnerist võiks kanda ka teist pealkirja – nimelt “Tähendamissõna kahest palvetajast”. Jeesus kasutab meeleldi oma õpetussõnades vastandamise põhimõtet ja ka antud tähendamissõnas Ta võrdleb kahte meest, kes läksid pühakotta palvetama.

Ühel pool variser, kes oli nii öelda ustav palvevend. Ta palvetab sageli ja jälgib täpselt kombestikku, kuid ta palve on täiesti vale.

Teisel pool tölner ehk antud juhul avalik patune, kes ei olnud harjunud palvetama. Teda võis harva kohata templis. Ta ei tea kombeid, ei orienteeru reeglites, kuid palve on see, mis vaja.

Neid kahte kuju jälgides saame paremini aru Jeesuse õpetunnist.

Variseri jälgides saame aru, et mitte iga palve ei ole õige palve. See mees oli küll omandanud õige palveasendi, käed taeva poole üles tõstetud, kuid ta kõneles rohkem iseendaga kui Jumalaga. Selline palve on ju üksnes aja raiskamine, sest rääkija ei hooligi sellest, kas liini teises otsas on kuulaja või ei, tal on küllalt tegemist ise enese esile upitamisega.

On selge, et see ei ole palve kui me pöördume Jumala poole püüdes oma voorustega Talle muljet avaldada.

“Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega niisugune nagu see tölner.” Variser arvas, et Jumalat peaks tänama sellise märkimisväärse inimnäidise valmistamise eest ja kui keegi teine seda ei tee, siis peab ta ise selle tähtsa ülesande enda kanda võtma. Selline ebaharilik mees ei tohiks jääda maailma silmis tunnustamata. Me muigame kui kuuleme variseri palvet, aga kas meie endi ebateadlik mõteviis ei peegelda sama olukorda. Tundub, et palvetades me järgime mõteviisi: “Mina annan oma parima, las ülejäänu teeb Jumal.” Me ei välista Jumalat, kaugel sellest. Me ei ütle: “Ma võin ise kõik teha”, aga kui asi on õnnestunud, siis kipume arvama, et ise oleme olnud nii tublid ja osavad. Sellise “tagasihoidliku” panusega püüame kaasa aidata Jumala plaanide teostumisel.

Kuid lihtne tõde on see, et meie voorused ei ole meie endi pingutuse vili. Meil endil ei ole absoluutselt midagi, millega uhkustada. Kõik need oskused ja talendid, milledega ennast määratleme, kõik võimed ja anded, tänu milledele suudame elada kristliku elu ja täita kohustusi koguduses, on ju kingitused Jumala käest. Ei ole sugugi kummaline, et me nii kergesti võtame omaks voorused ja ütleme lahti vigadest. Endi eksimustes süüdistame kõiki teisi, aga edusammude puhul tahame kogu au endile.

Kui oleme vähegi ausad eneste suhtes, siis peab olema meie palve lähtepunktiks enda pankroti tunnistamine. Me ei tohi variseri kombel vaadata teiste peale ülevalt alla. Nii kui ta nägi silmanurgast tölnerit eemal seismas, võttis üleoleku tunne kohe võimust. “Jumal, ma tänan, et ei ole temasugune. Ma ei tee ühtegi sellist tegu.” Alati on võimalik leida kedagi, kes on moraaliredelil meist mõni pulk allpool ja millist lohutust see meie südamele annab. Sellepärast inimestele meeldibki keelt peksta. Mis muu seletaks seda iseäralikku naudingut, mida inimene tunneb, kui on löönud hambad sisse kaasinimese reputatsiooni ja lürbib siis tolle moraalset allakäiku kui isuäratavat maiuspala. See annab võimaluse tunda ennast paremana ja vooruslikumana. Samas unustame Jumala kaitsva armu, mis on päästnud meid olukordadest, kuhu teised on langenud. Me ei taha tunnistada, et ainuke põhjus, miks me ei ole tolle vaese patuse nahas, kes oli süüdi neis alatutes ja eemaletõukavates asjades, on lihtsalt selles, et meid ei ole asetatud tölneri olukorda. Kas me saame olla kindlad, et meiegi ei langeks sarnases situatsioonis?

Kristlaste seas võib kohata ka tagurpidi variserlust, mis kõlab umbes nii: “Oh Jumal, ma tänan sind, et ma ei ole nii uhke kui see variser.” Me vastandame ennast variserile, lobiseme jätkuvalt oma puudustest ja patust. Me ütleme: “Issand, ma olen väljapressija, ebaõiglane, abielurikkuja, ma ei paastu ega käi pihil. Ma olen küllalt aus, et seda tunnistada.” Jah, tõesti, kõik see on vajalik, aga kui seda tehakse lootuses Jumalale endast hea mulje jätta, siis ei ole see enam alandlikkus. Kahjuks võib sellist variserliku vagatsemist kohata kristlaste seas üsna sageli. Võib olla mitte just nii eredal kujul nagu minu näites, aga mingil määral kindlasti.

Tegelikult ei tohikski ennast variseriga nii väga vastandada. Meil on üht-teist temalt ka õppida. Paastumine, käsutäitmine, annetamine – kõik see peaks olema meile eeskujuks. Ainuke asi, milles Jeesus antud tähendamissõnas variseri kritiseerib, on tema ebaõige palvetamine. Jumala ees kaasinimese halvustamine ja oma vooruste üles lugemine ei ole ju palvetamine.

Jälgime nüüd tölnerit, et näha milline on siis õige palve. Jeesus ütleb, et maksukoguja seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole. Ta tuli templisse ja ei osanud muud teha, kui seista silmad maas. Ta ei teadnud õiget palvetamise kohta ega osanud seista õiges palvepoosis. Ainus, mida ta suutis teha, oli lüüa vastu rinda ja öelda: “Oh Jumal ole mulle patusele armuline!” Keegi on seda nimetanud “pühaks telegrammiks”. See on väga tabav võrdlus, sest tõeline palve on õige rõhuasetusega, sisukas lühisõnum, just selline nagu üks telegramm välja näeb.

Mida me siis tölneri käest võime palvetamise kohta õppida? Küllap on kõigile selge, et ehtne palve eeldab oma abitu olukorra teadmist ja tunnistamist. Tölner nägi end olevat kõige madalamal tasemel. Tunnistada end patuseks tähendas võtta endale kõige madalam ja halvim osa. Ta uskus, et ilma Jumal abita ei suuda ta midagi teha oma olukorra ja positsiooni parandamiseks. Issand, ma olen patune. See on kõik, mis ma võin öelda, mul ei ole midagi muud lisada.

Kas see pole märkimisväärne, et ta ei püüa lisada mitte midagi seesugust, mis võiks kuidagi tõsta tema väärtust?  Ta ei lisa mingeid tiitleid, isegi mitte seda, et ta on kahetsev ja meeltparandav patune, ehki ma usun, et ta seda kindlasti oli. Või näiteks ta oleks võinud öelda: “Oh Issand, ole mulle palvetavale patusele armuline!” Aga isegi seda ta ei maini. Ta heidab kõik liigse kõrvale tunnistades sellega, et toetuda ei ole millelegi ega kellelegi muule kui Jumalale. Tölner jõudis äratundmisele, et eelneva elustiili jätkamisega ei tee ta muud kui jäädvustab oma pattu. Ta mõistis, et isegi oma elu kõige normaalsemate vajaduste jaoks, elu tavalise tegevuse jaoks ta vajab Jumalat.

Ma lugesin ühe endise tütarlaste jõugu juhi ilustamata ja väga lihtsalt kirja pandud lugu tema dramaatilisest elust, mis kinnitab just äsja öeldut. Too noor, aga nii mõndagi kogenud tütarlaps tunnistab, et ei ole muud vastust ega lahendust alaealiste kuritegevusele, amoraalsusele, narkomaaniale, homoseksuaalsusele ja kõigile neile kohutavatele jõududele, mis on haaranud inimesi enda mõju alla, kui üksnes enda täielik loovutamine ja usaldamine Jumala kätesse, öeldes: “ma olen patune.” Meie häda on selles, et arvame taolise teguviisi olevat üksnes häda väljapääsuks, viimaseks võimaluseks kui enam muud midagi üle ei jää. Tundub, et võtab kaua aega, enne kui õpime, et Jumal ei ole mitte varuväljapääs, vaid meie elu kõige normaalsem ja hädavajalikum osa. Lahus Jeesusest Kristusest on meil võimatu mõista oma tegelikku olukorda ja on võimatu leida väljapääsu, kui see on võtnud halva pöörde. Sellepärast õige palve panebki kõik lootuse Jumala peale. Aga enne, kui midagi vastu saame võtta, peavad meie pihud olema tühjad. Kui tahame, et Jumal meiega midagi ette võtab, meist midagi uut vormib, siis tuleb meil kõigepealt teha ennast tühjaks, tuleb loobuda enda mina upitamisest, enda tarkusele, osavusele, jõule ja uhkusele lootmisest. Alles siis kui alandlikult tunnistame oma jõuetust, oma patust olukorda, saab Jumal alustada oma tööd meie kallal. Issand on armuline ja mõistab õigeks need, kes Teda oma elus vajavad, kes Teda armastavad ja usaldavad.

Kokkuvõtteks võib öelda , et

- Palve on enam kui küsimine – palve on vastuvõtmine.

- Palve on enam kui anumine – palve on uskumine.

- Palve on enam kui öeldud sõna – palve on suhte säilitamine.

Ma usun, et Jeesuse tänane õppetund on tulnud meile kasuks ja on värskendanud meie arusaama õigest palvest. Olgem alandlikud ja siirad ning Jumal võtab meid kuulda. Aamen.