EELK vaimulikud said hiljuti ametliku meililisti kaudu oma e-postkasti kutse Eesti Seksuaaltervise Liidu ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna korraldatavale konverentsile „Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides“, mille päevakavast selgub, et muu hulgas võetakse seal kõne alla feministliku teoloogia vaatepunkt, seksuaalõigused ja seksuaalvähemused. Üks ettekanne kannab provokatiivset pealkirja „Peenistest paradiisis“, teine aga „LGBT pastori isiklik lugu“.

Tartu Ülikooli usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku nimel välja saadetud kutsele on lisatud selgitavad sõnad: „Seksuaalsus ja religioon on siiani olnud kui mitte vastandatud, siis paljude jaoks justkui konfliktis olevad nähtused igal juhul. Konverentsil uurime seksuaalsust religioonis ja religiooni seksuaalsuses. Proovime läbi dialoogi teadmisi suurendada, sildu ehitada ja ühisosa leida.“

Minul kui teoloogil tekib küsimus, miks on vaja ehitada sildu ja leida ühisosa kristliku arusaama ja ebakristlike vaadete vahel? Selle konverentsi eesmärgiks ei ole ju traditsiooniliste kristlike arusaamade toetamine, vaid pigem nende kahtluse alla seadmine ja ümbermõtestamine. See tuleb muide väga ilmekalt esile ühe kõneleja, ettekande „Peenistest paradiisis“ pidaja Roland Karo (PhD) kommentaarist kõnealuse ürituse Facebooki-lehel:

„Ameerika gay-teoloog Bob Goss on kristlikku vagadust irooniliselt nimetanud peenise lõtvununa hoidmise askeesiks, John Portmann selle monastilisi traditsioone aga sperma paradiisi jaoks konserveerimise praktikaiks. Lisaks on Merlin Stone sarkastiliselt nentinud, et kui tänapäeva religiooniuurijad nimetavad vanimaid, seksuaalset laadi riitusi sisaldanud religioone üleolevalt viljakuskultusteks, siis ehk kunagi tulevikus nimetatakse tänapäeva religioone impotentsuskultusteks – neis sügavalt juurdunud eroto- ja hedonofoobia tõttu. Osutan oma ettekandes, et kui kristlus tahab tänapäeva maailmas usutavalt mõjuda, siis on sel viimane aeg puberteedist välja kasvada ja õppida inimlikku seksuaalsust jumaliku ilmutuse ühe asupaigana nägema.“

Niisiis – kui kirik ei ole valmis muutma oma õpetuslikke arusaamu, ähvardavat teda oht saada süüdistatud eroto- ja hedonofoobias ehk maakeeli erootika- ja naudinguvihas. Tuleb välja, et ilma hedonistlikku mõttelaadi omaks võtmata ei mõjuvat kirik tänapäeval usutavalt.

Askees ja monastiline aspekt juurduvad aga sügaval kristluse olemuses. See johtub sellest, et inimest nähakse pattu langenuna, ning askees, mis ei seostu ainult munklusega, vaid kuulub kristliku elu juurde, on tee patu orjusest kristliku vabaduse saavutamisele. Pühakiri ütleb väga selgelt: kes teeb pattu, on patu ori. See, mida tänapäeva ilmalikus, antikristlikus kultuuris ülistatakse vabadusena, on kristliku arusaama kohaselt tegelikult orjus, kui see niinimetatud vabadus on suunatud ebakõlbelise käitumise edendamisele.

Loomulikult ei meeldi oma himusid orjavale inimesele, et kirik räägib patust ja vajadusest pöörduda teistsuguste eluviiside juurde. Selline inimene ei oota kirikult usutavust, vaid heakskiitu oma valikutele ja eluviisidele. Et ta ei peaks end tundma ebamugavalt. Tema ootuse kohaselt peaks kirik loobuma moraliseerimisest ja tegelema näiteks sotsiaalsete teemadega nagu võrdõiguslikkus, vähemuste õigused, keskkond ja kliima. Dogmaatiline, „kitsarinnaline“ usk peab asenduma sallivuse, armastuse ja mõistmisega.

Mida maailm kirikult ootab, see on selge – et kirik lakkaks olemast „elava Jumala kogudus, tõe sammas ja alustugi“ (1Tm 3:15). Mis on aga usuteaduskonna taotlus? Edendada ja rikastada teoloogilist mõtlemist? Juhatada kirik uutele radadele? Anda oma panus kiriku liberaliseerumisse? Vabastada kirik homo-, eroto- ja hedonofoobiast? Ja kui räägitakse sildade ehitamisest ja ühisosa otsimisest, siis kellega ja mis eesmärgil?

Kiriku õpetus on kui kaitsevall ümber Jumala koguduse. Teoloogia ülesanne on seista selle kaitsevalli tugevdamise teenistuses, mitte aga ehitada silda müüri ja piiramistorni vahele. Sest kui langeb müür, pääseb vaenlane kindlusse ja hõivab selle. Mõnikord pole vaenlasel tarviski ronida üle müüri – piisab, kui keegi omadest, s.t kaitsjatest värava seestpoolt lahti teeb.

Lõpetuseks jätan kõlama pühade apostlite Johannese, Peetruse ja Pauluse sõnad, mis olgu meile juhatuseks ja kinnituseks käesoleva ajastu tohutus vaimses segadikus:

„Sest kõik, mis on maailmas – lihahimu ja silmahimu ja elukõrkus –, ei ole Isast, vaid maailmast. Ja maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.“ (1Jh 2:16–17)

„Armsad, ma manitsen teid kui majalisi ja võõraid siin ilmas – hoiduge lihalikest himudest, mis sõdivad hinge vastu! Elage otsekui vabad, ent ärge kasutage oma vabadust kurjuse katteks, vaid olge nagu Jumala sulased!“ (1Pt 2:11.16)

„Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest…“ (2Tm 4:2–3)

Loe lisaks siit.