Kriitikat “variseride” suhtes võime paavst Franciscuse sõnades sageli leida. Paljudes oma sõnavõttudes aastate 2013 ja 2015 vahel on ta rääkinud ”variseride haigusest” (7. september 2013), kes süüdistasid “Jeesust selles, et ta ei austa hingamispäeva” (1. aprill 2014), ning “enesega rahulolemise ja kirikumeelsuse kiusatusest, sellest usu, eeskirjade ja juhiste kodifitseerimisest, nagu seda tegid kirjatundjad, variserid ja käsuseaduse tundjad Jeesuse ajal” (19. september 2014). 30. augustil 2015 Angeluse palve ajal ta ütles: “Nii nagu varisere omal ajal, on ka meid varitsemas oht, et me peame ennast “korras” olevateks, või mis veelgi hullem, paremateks kui teised ja seda üksnes selle asjaolu alusel, et me järgime teatud reegleid ja tavasid, isegi kui me ei armasta oma ligimest, oleme kõva südamega, uhked ja kõrgid”. 8. novembril 2015 seadis ta “tõrjumisele” põhinevale kirjatundjate ja variseride suhtumisele vastu “kaasamisele” põhineva Jeesuse suhtumise. Viide variseridele ilmnes ka kõnes, millega paavst lõpetas 24. oktoobril XIV korralise perekonnateemalise Piiskoppide Sinodi. Kes siis veel peavad olema need “suletud südamed, mis end sageli isegi Kiriku õpetuste või heade kavatsuste taha peidavad, et Moosese toolile istuda ning – sageli üleolevalt ja pealiskaudselt – raskete juhtumite ja vigastatud perekondade üle kohut mõista”, kui mitte “variserid, kes tegid religioonist lõpmatu käskude ahela” (26. juunil 2014)? Variser tundub olema igaüks, kes kangekaelse uhkusega kaitseb Kiriku absoluutsete ja ümberlükkamatute käskude, seaduste ja reeglite olemasolu.

Kes olid variserid tegelikult?

Kes aga olid variserid tegelikult? Kui Jeesus alustas oma avaliku õpetamise aastaid, jagunes juutide maailm erinevatesse vooludesse, millest annavad tunnistust evangeeliumid ja ajaloolaste seas Josephus Flavius (3–100 AD) oma töödes Antiquitates Judaicae ja De bello judaico. Peamised sektid olid variserid ja saduserid. Variserid pidasid üksikasjaliselt kinni religioossetest ettekirjutustest, kuid olid kaotanud tõe vaimu. Nad olid ülbed mehed, kes võltsisid ettekuulutusi Messia kohta ja tõlgendasid jumalikku seadust vastavalt oma arvamustele. Saduserid õpetasid veelgi  tõsisemaid eksiõpetusi. Nad kahtlesid hinge surematuses ja lükkasid tagasi enamuse pühadest kirjadest. Mõlemad võitlesid võimu pärast Sanhedrini üle, mida sellal, kui Jeesus surma mõisteti, juhtisid saduserid.

Sadusere mainib korra Markus ja kolmel korral Matteus, samas kui varisere mainitakse Markuse ja Matteuse evangeeliumides korduvalt.  Matteuse evangeeliumi 23. peatükk on avalik süüdistus nende vastu: “Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale”.

Pühad Aquino Thomas, Augustinus ja Bonaventura variseride kohta

Püha Aquino Thomas selgitab oma kommentaaris selle Matteuse evangeeliumi kirjakoha kohta, et varisere ei noominud Issand mitte sellepärast, et nad maksavad kümnist, vaid “ainult sellepärast, et alahindasid suuremat, nimelt vaimulikke ettekirjutusi. Aga [kümnise maksmise] praktikat näib Ta heaks kiitvat, öeldes: “neid asju tuleb teha” (haec oportuit facere) vastavalt seadusele, nagu Chrysostomos lisab” (Summa Theologica, IIa-IIae, q. 87, a. 2 ad 3).

Püha Augustinus ütles variseri kohta, kellest kirjutab Püha Luukas (18:10–14), et ta pole mitte oma tegude pärast hukka mõistetud, vaid sellepärast, et ta hooples oma väidetava pühadusega  (Epistola 121,1,3). Seesama Püha Augustinus selgitab oma kirjas Casulanusele et variseri ei mõistetud hukka mitte sellepärast, et ta paastus (Lk 18:11 jj), vaid sellepärast, “et ta end oma uhkuses üle tölneri tõstis” (Epistola 36,4,7). Sest on “inimesele viljatu, kaks korda nädalas paastuda sedamoodi nagu tegi variser, seevastu on see religiooni praktiseerimine alandlikult uskliku või uskliku alandliku puhul, kuna Pühakiri ei ütle ju, et variser oleks hukka mõistetud, vaid ütleb pigem seda, et tölner sai õigeks mõistetud”(Epistola 36,4,7).

Variseri mõiste napima definitsiooni võib leida Pühalt Bonaventuralt:

Pharisaeus significat illos qui propter opera exteriora se reputant bonos; et ideo non habent lacrymas compunctionis (De Santa Maria Magdalena Sermo I: Opera omnia, ad Claras Aquas, Florenz, 2001, Vol IX, col 556b) – “Mõiste variser tähistab neid, kes peavad end headeks oma väliste tegude pärast ja seetõttu ei ole neil meeleparanduse pisaraid”.

Variserid olid uhked konservatiivid, saduserid uskmatud liberaalid

Jeesus mõistis variserid hukka, kuna Ta tundis nende südant: nad olid patused, kuid pidasid ennast pühadeks. Issand tahtis oma jüngritele õpetada, et heade tegude välisest täitmisest ei piisa. See, mis teeb ühe teo heaks, pole mitte ainult tema objekt, vaid ka kavatsus. Sellest hoolimata: nii nagu on tõsi, et headest tegudest ei piisa, kui puudub hea kavatsus, nii on ka tõsi, et headest kavatsustest ei piisa, kui nendega ei kaasne head teod. Variseride partei, kelle hulka kuulusid Gamaliel, Nikodeemus, Joosep Arimaatiast (Antiquitates Judaicae, 20.9.1) ja isegi Püha Paulus (Ap 23:6), oli siiski parem kui saduseride oma, nimelt seetõttu, et vaatamata oma silmakirjalikkusele pidasid nad au sees käsuseadust, samas kui saduserid, kelle ridadest tulid ülempreestrid Hannas ja Kaifas (Antiquitates Judaicae, 18.35.95) ei austanud ka seda.

Variserid olid uhked konservatiivid, saduserid uskmatud liberaalid. Aga mõlemat ühendas Jeesuse jumalikku missiooni tagasilükkamine (Mt 3:7-10).

Kes on meie aja variserid ja saduserid? Sellele saame rahuliku kindlusega vastuse anda. Need on kõik, kes on püüdnud enne sinodit, selle ajal ja püüavad pärast seda muuta Kiriku praktikat ning praktika muutmise kaudu tema õpetust perekonna ja abielu kohta.

Variserid ja saduserid lükkasid tagasi Jeesuse jumaliku õpetuse

Jeesus kuulutas abielu lahutamatust, nagu Jumal oli kavatsenud algusest peale ja põhjendas seda loomuõiguse taasjõustamisega, millest juudid olid eemaldunud, ning tugevdas seda abielusideme ülendamisega sakramendiks. Variserid ja saduserid lükkasid selle õpetuse tagasi, eitades Jeesuse jumalikku sõna ja sellele omaenda arvamust vastu seades. Nad viitasid ebaõigel viisil Moosesele, nii nagu kaasaja uuendajad tuginevad esimeste sajandite väidetavale traditsioonile, võltsides Kiriku ajalugu ja õpetust.

Sel põhjusel räägib üks vapper piiskop ja tõelise usu kaitsja, monsenjöör Athanasius Schneider “neomosaistlikust praktikast”:

“Uued Moosese jüngrid ja uued variserid maskeerisid Piiskoppide Sinodi viimase kahe üldkogu (2014 ja 2015) oma abielu lahutamatuse praktilise eitamise ja kuuenda käsu kehtivuse peatamise tahet iga üksiku juhtumi puhul halastuse käsitluse kattevarju taha, kasutades selliseid väljendeid nagu: “aruka eristamise tee”, “hingehoidlik saatmine”, “piiskopi suundumused”, “dialoog preestriga”, “seesmine foorum”, “veelgi täielikum lõimumine Kiriku ellu”, et kõikvõimalikul viisil pärssida inimesele süü omistamist irregulaarses kooselus püsimise tõttu (vrd lõpparuanne, nn. 84–86).”

Tänapäeva variserid ja saduserid

Saduserid on uuendajad, kes avalikult kinnitavad Kiriku senise õpetuse ja praktika ületamise taotlust. Variserid aga on need, kes küll suuga abielu lahutamatust tunnistavad, kuid eitavad seda silmakirjalikult oma tegudega, tehes ettepanekuid moraaliseadusest üleastumiseks “konkreetsetel üksikjuhtudel”.

Tõelised Jeesuse Kristuse jüngrid ei kuulu ei neovariseride ega neosaduseride parteisse, mis mõlemad on modernistlikud, vaid järgivad Ristija Johannese koolkonda, kes kuulutas oma aja vaimses kõrbes. Johannes oli see, kes “rästikute soona” (Mt 3:7) mõistis hukka nii variserid kui saduserid ja manitses Heroodes Antipast tema abielurikkumise pärast – mitte südame kalkuse pärast, vaid armastusest Jumala ja hingede vastu. Silmakirjatsejad ja kalgi südamega olid Heroodes Antipase nõunikud, kes püüdsid tema patust ja kahetsematut eluviisi  Pühakirjaga kooskõlla sättida. Heroodes lasi Ristija Johannese hukata, et tõe häält vaikima sundida, kuid Jeesuse eelkäija hääl on veel 20 sajandit hiljem kuuldav. Kes kaitseb avalikult hea õpetust, see ei järgi variseride ja saduseride eeskuju, vaid Ristija Johannese ja Meie Issanda eeskuju.

Roberto de Mattei on kaasaja ajaloo professor Cassino Ülikoolis, kristluse ja kirikuajaloo lektor Euroopa Ülikoolis Roomas. Viimases on ta ka teaduslike kraadide jagamise komisjoni koordinaator ajaloo valdkonnas. Ta on Lepanto Fondi president ja Itaalia Rahvusliku Teadusuuringute Nõukogu direktorite kolleegiumi liige, New Yorgi Columbia Ülikooli Itaalia Akadeemia teadusnõukogu liige ja Itaalia Uusaja ja Kaasaegse Ajaloo Instituudi direktorite nõukogu liige. Aastatel 2002-2006 oli ta Itaalia valitsuse välispoliitika nõunik. Arvukate raamatute ja publikatsioonide autor. Ta on ajalooteemalise ajakirja Nova Historica ja ajakirja Radici Cristiane peatoimetaja. Tema tegevuse eest katoliku Kiriku ja kristliku tsivilisatsiooni kaitsel on talle Püha Tooli poolt omistatud Püha Gregorius Suure rüütliorden.

Veebiportaalist Katholisches.info tõlkinud isa Ivo Õunpuu

Tõlge avaldati esmalt portaalis Kiriklik Vaatleja

© Meie Kirik