Jüngrite suurest hulgast kutsus Jeesus oma apostliteks kaksteist meest (Mt 10:2–4; Mk 3:16–19). Luterliku usutunnistuse kohaselt on see apostellik järjepidevus nähtav karjaseametis. Uus Testament õpetab läbivalt, et koguduse eestseisja ja karjase ametisse tuleb valida mehi ning mitte naisi.

Mõned naissoost jüngritest võisid Jeesuse järgijatena olla meestest arukamad, mõjukamad ja pühendunumad. Ometigi ei saanud Maarja Magdaleena – kõigist ustavam –, kutset kaheteistkümne apostli hulka Juuda kohale. See oli Jeesuse järjekindla õpetuse kuulekas järgimine.

Erinevalt paljudest kaasaja juudi meestest kohtles Jeesus naisi lugupidamise ja varjamatu sõbralikkusega. Tema tegevuses saab nähtavaks naiste õppimissoovi väärtustamine ning Ta tahtis, et ka naised saaksid osa Tema õpetusest ja tegudest.

Antiikajal ei saanud naine olla ilmalikus kohtus tunnistajaks. Jeesus aga volitas naisi tunnistama Tema ülestõusmisest. Teisalt vältisid Jeesus ja apostlid naispreesterlust. Preestritare oli muuhulgas Isise kultuses ning algkristlikel sajanditel montanistlikes ja gnostilistes sektides.

Paulus, kes sai oma meelevalla otse ülestõusnud Issandalt (Gl 1:11–16), õpetab, et naine ei saa koguduse ühisel jumalateenistusel kuulutada ja õpetada (1Kr 14:33–37). See on Issanda käsk. Paulus tugineb loomiskorrale. Ta ütleb sõnadega välja selle, millele Jeesus osutas oma tegude ja valikutega.

Naispreesterlust kaitstakse sageli Pauluse kirjaga galaatlastele (Gl 3:26–28). Kuid Paulus ei räägi selles kohas midagi karjaseametist, vaid hoopis sellest, et iga Kristusesse ristitu, kes usub Temasse, on Jumala laps. Jeesus ühendab eri rahvustest mehed ja naised, väiksed ja suured, terved ja haiged – kõik, kes Temasse usuvad. Kristliku arusaama järgi on iga inimene Jumalale hindamatult väärtuslik ja armas.

Küsimus on ustavuses

Naispreesterluse küsimuse keskmes on karjaseameti tegeliku olemuse mõistmine. Preester ei ole riigiametnik, ehkki Soome preestritel on mõningaid ametnike õigusi ja kohustusi, näiteks abielu laulatamisel. Karjaste pädevust ei saa hinnata ka välimuse, meeldivuse või mõne muu välise omadusega. Kristlikud ametid ja teenimisülesanded kuuluvad Kristusele ja Tema kogudusele. Sellepärast peab karjaseametit korraldama ustavana Jumalale ja Tema sõnale.

Selles kontekstis tuleb kasuks luterlik üldise ja erilise preesterluse eristamine. See põhineb Piibli õpetusele (nt 1Pt 2:5,9). Pühitsus kõikide usklike preesterlusse saadakse ristimisega.  Jumal annab varustuse (Püha Vaimu) ja kutsub Kristuse tunnistajaks. Kristlased saavad näiteks kogudustes olla erinevates ametites, eestpalvetajana perekonna ja suguvõsa keskel või misjonitööl. Karjasetöö haarab aga kogudust tervikuna. Tema ülesanne on jagada sakramente ning võidelda Sõna ja palve abiga hingede pärast. Karjasel tuleb õpetada Piiblit ja võidelda eksiõpetustega. See eeldab süvenemist Piiblisse ja dogmaatikasse ning vaimulikku küpsust. Seda ülesannet ei saa vastu võtta igaüks (1Tm 3:1–4).

Tõlkinud Illimar Toomet.

Algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie, 7.4.2016

© Meie Kirik