11. oktoobril 2019 korraldas Tartu Ülikooli Usuteaduskond koostöös Eesti Seksuaaltervise Liiduga konverentsi “Seksuaalsus ja religioon – ühisosa otsides”.

Usuteaduskonna juhataja Urmas Nõmmiku sõnul oli konverentsi eesmärk uurida seksuaalsust religioonis ja religiooni seksuaalsuses ning proovida läbi dialoogi teadmisi suurendada, sildu ehitada ja ühisosa leida.^[1]

Konverentsil ei olnud ühtegi ettekannet, mis oleks käsitlenud positiivses valguses või tutvustavalt traditsioonilist kristlikku seksuaaleetikat, mida variatsioonidega tunnistavad kõik Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud. Sel põhjusel ei tundnud paljud kristlased, et konverents oleks otsinud dialoogi nendega. Dialoogi tekitamiseks oleks võinud konverentsil tutvustada ka teise poole seisukohti, kuid see kas unustati ära või ei soovitud seda teha.

Konverentsil kõlanud ettekannete märksõnadeks olid näiteks heteronormatiivsus, LGBT, feministlik teoloogia, hedonofoobia, erotofoobia^[2] jt. Aktuaalse homoseksuaalsuse teema tõstan siit kõrvale. Sel teemal on ilmunud mitmeid artikleid ning hiljuti ka kogumik “Homoküsimus”, kus on traditsiooniline kristlik arusaam homoseksuaalsusest üpris ammendavalt kokku võetud.

Tahan hoopis kirjutada ühest teisest väitest. Nimelt tsiteeris üks konverentsi ettekandjatest USA teoloogi Merlin Stone´i, kes väitis, et kristluses^[3] on sügavalt juurdunud hedono- ja erotofoobia.^[4] Kurb on näha, et isegi  teoloogide seas, rääkimata ilmaliku ühiskonna üldisest arusaamisest, on levinud arusaam, et traditsiooniline kristlik seksuaaleetika näeb seksi millegi rüveda ja halvana vastukaaluks tänapäeva ühiskonna seksuaalsele vabadusele.

Minu arvates võib selline arvamus tekkida kolmel põhjusel: 1) ei teata midagi traditsioonilisest kristlikust seksuaaleetikast; 2) ei saada sellest aru; 3) saadakse aru, aga eksitatakse neid, kes ei tea, levitades moondunud pilti.

Igal juhul soovitan soojalt lugeda raamatuid, mis käsitlevad seksi ja seksuaalsust traditsioonilises ja konservatiivses kristlikus vaates. Toon konkreetselt välja näiteks Timothy Kelleri “Abielu tähendus” ja Walter Trobischi “Ma abiellusin sinuga”. Soome keele valdajatele soovitan lugeda  eelmisel aastal ilmunud väikest raamatut “Kutsuvät Sitä Rakkaudeksi”. Muidugi on olemas ka ingliskeelset ja muud võõrkeelset kirjandust selle teema kohta.

Traditsiooniline kristlik seksuaaleetika põhineb sajandite jooksul aja proovile vastu pidanud põhimõtetel ja Piibli sõnumil. Selle järgi on seksuaalvahekord hea, kui see toimub õigel ajal õiges kohas. Kahe abielus inimese vaheline seksuaalvahekord on ilus, sügav ja puhas. See on kahte inimest kokkuliitev akt. Nagu apostel Paulus ütleb efeslastele kirjutades: “Need kaks saavad üheks.”^[5] Sel põhjusel on seks mõeldud jagamiseks ainult ühe inimesega, mitte paljude partneritega. Seks on kristliku vaatepunkti järgi palju püham ja tähtsam, kui meie ühiskonnas, kus seda enamasti käsitletakse pelgalt naudingu saamise vahendina või mingisuguse tungina, mida inimene peab rahuldama. Seks liidab üheks mehe ja naise ning loob võimaluse ka uue elu tekkeks. Sel põhjusel on minu arvates kummaline ka väide, mis kõlas sellesama Merlin Stone´i suust, et kristlust võiks pidada vanade viljakuskultuste vastandina impotentsuskultuseks.^[6] Kristlike kirikute skeptiline, kui mitte otse vaenulik (nagu näiteks roomakatoliku kirikul) suhtumine kontratseptiivsesse kultuuri loob minu arvates viljakuse ja laste sündimise jaoks väga head eeldused. Seksuaalelu ei tohi täiesti lahutada laste saamisest.

Tõsi on muidugi see, et kristlikud paarid jäävad ilma mõningatest asjadest, mida mittekristlased võivad võibolla nautida. Näiteks jäävad kristlased ilma pornograafia vaatamisest ning abieluvälistest suhetest. Küll on kahju, kuigi vaevalt kristlased neid asju taga nutavad.

Mina olen ise abielus kristlane ja tunnen kümneid aktiivsetest kristlastest abielupaare. Ma ei ole kohanud stabiilsemaid suhteid mehe ja naise vahel, kui nendes abieludes. Ma usun, et need inimesed on ka oma seksuaaleluga täiesti rahul. Sellepärast jäävad mulle täiesti arusaamatuks eroto- ja hedonofoobia vihjed.

Samal ajal on muidugi vajalik meelde tuletada, et kristluses on alati hinnatud kõrgelt ka vallalisust. Inimese elule ei anna väärtuse see, kui palju lapsi ta sünnitab või kui paljude inimestega on ta jõudnud elu jooksul vahekorras olla. Vallalisus on teine tee, mis on võrdne abielus oleva inimese teega. Tihti saavad ka vallalised inimesed teenida Jumalat sellistel viisidel, nagu abielus inimesed ei saa.

Traditsiooniline kristlik seksuaaleetika on hea ja terve ning see on mõeldud inimest kaitsma, et ta võiks korraldada oma elu õigesti ning elada igat päeva koos oma Issandaga.

Tahan lõpetuseks öelda ka seda, et meie ümber on palju mehi ja naisi, kes on teinud oma seksuaalelus halbu valikuid. Jumal saab need asjad andeks anda ja tervendada ka selles eluvaldkonnas need kohad, mis on inimlikult nõnda valusad. See ongi evangeelium. Rõõmusõnum.

 

Robert Bunder on Tartu Ülikooli usuteaduskonna üliõpilane ja EELK Tartu Pauluse koguduse liige

Illustratsioon: Arnolfini abielu (Jan van Eyck, 1434)

 

[1] http://www.meiekirik.net/index.php/uudised/1025-vaimulikke-oodatakse-seksuaalsust-ja-seksuaalvaehemusi-kaesitlevale-konverentsile.

[2] Hedonofoobia tähendab hirmu naudingu ees. Erotofoobia on hirm seksuaalse väljendamise ja/või seksuaalvahekorra ees.

[3] Algselt oli tsitaadis, et tänapäeva religioonides, järeldasin, et see hõlmab ka kristlust.

[4] https://www.facebook.com/events/457272594826628/?active_tab=discussion.

[5] http://www.piibel.net/#q=ef%205.

[6] https://www.facebook.com/events/457272594826628/?active_tab=discussion.