Johannese 4:5–42

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Üksnes kristlased – need, kes on kogenud Jumala armu läbi osaduse Jeesusega –, on võimelised uskuma äsja kuuldud lugu Samaaria naisest. Kas see ei ole suur arm, kui naine, keda tema eluviiside pärast ei saa keegi pühakuks pidada, kes samaarlasena ja naisena ei oleks tohtinud isegi vestelda juudisoost mehega, leiab siiski Jeesuse mõistmise ja kaastunde. Küllap oli kohtumine Jeesusega sellele naisele nii võimas ja erakordne sündmus, et ta ei suutnud seda üksnes enesele hoida, vaid läks ja kuulutas seda ka teistele. Ehkki teoreetiliselt ei oleks pidanud külaelanikud langenud naise juttu tõsiselt võtma, uskus palju samaarlasi Jeesusesse naise sõnade tõttu ja ka nende elus toimus muutus.

Meie kogemus maailmast õpetab, et asjad ei käi nii. Sellel lool puudub maine seletus. Me kas usume ja võtame selle vastu või kanname selle muinasjutu valdkonda. Kristlastena ei tohiks meil olla selle loo uskumisega probleeme. Sarnaselt Samaaria naisele on Issand ka meid kõnetanud ja kutsunud välja igapäevaste koduste toimetuste ja ülesannete juurest. Naine talitas oma igapäevaseid toimetusi, ta läks kaevust joogivett tooma, kuid tuli tagasi hoopis “elava veega”. Ta ei pidanud selleks midagi erilist tegema. Kõigest joosta kaevule, olla seal ja kuulata. Jeesuse kuulamine, hääle kuulamine sealtpoolt igavikupiiri, pani naise nägema ja vastu võtma ennast just sellisena nagu ta tegelikult oli, sellisena, nagu Jeesus teda nägi ja vastu võttis. Jeesus ei häbistanud sellega naist, kui paljastas ta kohta tõe, öeldes: “kuigi sul on olnud viis meest, ei ole see, kellega sa praegu elad, sinu mees.” Ta lihtsalt teadustas tõsiasja ja tegi seda ilma naise üle kohut mõistmata. Sellepärast võis naine rahuliku südamega üles tunnistada oma väära käitumise teades, et tema ees seisja ei hakka õiendama ega süüdistama. See lihtne fakt, see ennekuulmatu, ootamatu ja teenimatu vastuvõtlikus tõi naises esile meelemuutuse. Vähehaaval, Jeesust tähelepanelikult kuulates, süvenes ta teadlikus mehe suhtes, kes sellise osavõtliku armastusega temaga rääkis. Seda armust osasaamise rõõmu ei saanud ta jätta jagamata külarahvaga.

Külarahvas oli üllatunud. Kas tõesti on siin maamunal keegi, kes suudab armastada kaasinimest vaatamata sellele, et ta ei kiida heaks tema käitumist? Teoreetiliselt on see võimalik. Igatahes nad uskusid naise jutu ja läksid seda meest vaatama. Tulemuseks oli see, et nad nägid Messiat ja kogesid sama armu, mille osaliseks oli naine saanud.

Kristlik Kirik toimib sarnaselt selle looga. Esiteks toimub inimeses meelemuutus, kui ta on kohanud Jeesuse armu. Seejärel usule jõudnu räägib oma loo teistele. See ei ole mingi abstraktne sõnum, vaid tunnistus tõelisest kokkupuutest Jeesusega, mille tagajärjel on inimese elu võtnud uue suuna. Teised, mitte küll kõik, usuvad tunnistaja sõnu ja tulevad Jeesuse juurde. Nad kogevad omal nahal, mida Jeesus on teinud, et vabastada meid meie häbist ja minevikust. Just nõnda levib Jumala sõna. Sellepärast ei lõpe Kiriku misjoneeriv tegevus enne, kui kõik on saanud võimaluse tunnistada Jeesus oma Issandaks. Usule jõudmine võib olla astmeline. See võib juhtuda vahel mõne minutiga, aga tavaliselt on see aastatesse ulatuv protsess. Kristlaste võimekus tajuda jumaliku tähendust maistes asjades ja olukordades kasvab koos sakramentaalse teadlikkusega. See algab ja lõpeb Kristust kuulates ning Temaga aru pidades iga elujuhtumi üle. Temalt me õpime tundma ja hindama seda, mis või kes on tegelikult väliste asjade ja olukordade taga varjul. Igaviku valguses näeme asju ja inimesi sellisena, nagu nad tõeliselt on, mitte aga nii, nagu me tahaksime neid näha või arvame nad olevat. Jeesus õpetab meid sageli piltidega, seletab asju ülekantud tähenduses, olgu see siis elav vesi, eluleib või igavese elu jook. Ükskõik milline see metafoor ka ei oleks, on sellel päästva sõnumi tähendus.

Iga üks teab, et vesi on eluks vajalik. Vett kasutatakse väga erinevatel eesmärkidel. Seda kasutatakse puhastamiseks, lahjendamiseks või lahustamiseks, isegi meelelahutuseks, kuid eelkõige vajame vett janu kustutamiseks ja elu toetamiseks. Ei tohiks olla üllatav, et Jeesus võrdles ennast veega. Üks lonks tavalist vett ei toeta elu ega kustuta janu kauaks, kuid ainulaadne ristimisvesi annab jõudu alatiseks, kuid siiski tingimusel, et me hoiame seda vett märjana nagu me hoiame Issanda soola soolasena. Lisaks pattudest puhtaks pesemisele, puhastab ristimisvesi meie vaimsed kõrvad Jumala Sõna vastuvõtmiseks. Jeesus avas kurtide kõrvad ja pani tummad rääkima. Tema puudutus avab ka ristitava kõrvad sõna vastuvõtmiseks ja suu usu tunnistamiseks ning Jumala ülistamiseks. Samaaria naise puhul ei olnud nähtavat ristimistalitust, kuid kõik ristimise tagajärjed on olemas. Ta võttis vastu Jeesuse, kes on nagu elav vesi ja kelle Vaim võib siseneda inimesse, et juhtida tema elu, loomulikult kui inimene seda vabatahtlikult soovib.

Teaduslikus keeles ei kasutata sellist väljendit nagu “elav vesi”. Ookeanis võib elu kihada, kuid vesi ise ei ole elav. Samas kasutatakse seda väljendit enesestmõistetavalt poeetide sõnavaras. Küllap oli ka Jeesusel  luuletaja annet vaatamata, et Ta ühtki rida paberile ei pannud. Kui Ta kasutas taolisi väljendeid, võrdlusi ja tähendussõnu, siis Ta püüdis sellega teha meile võimalikult kergeks arusaamise vaimsetest ja taevalikest asjadest. On ju kirjanduses ja religioosses traditsioonis loendamatu arv taolisi väljendeid, mis aitavad mõista seda, mis muidu on raskesti aru saadav. Jeesus on osav sõnameister. Ta suudab paari sõnaga öelda väga palju. Täna Ta on võrrelnud end elava veega ja ma usun, et me oleme kindlasti saanud kogeda Jeesuse elustavat väge. Kuidas see vesi on äratanud meid uuele elule ja värskendab meid siinse elu kõrberännakul.

Jeesus ütleb: “Tulge ja võtke eluvett ilma hinnata.” Kasutagem siis seda võimalust. Aamen.

 

Päiseillustratsioon: Angelika Kauffmann, Jeesus ja Samaaria naine, 1796. (Wikimedia Commons)

© Meie Kirik