Heebrea 11:1-3

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Hb 11:1

Sõna usk on üsna veider sõna. Selle taga on mõiste, mida võid painutada ja väänata ning suruda ta sinule meelepärasse vormi. Mõne jaoks tähendab usk millegi tõese heakskiitu. “Ma usun Jumalat” tähendab Jumala olemasolu tunnistamist, mida Johannese sõnul isegi kurjad vaimud usuvad ja värisevad hirmust. Mõne jaoks tähendab usk millegi heakskiitu ilma ühegi tõestuseta või isegi vaatamata ümberlükkavatele tõendusmaterjalidele. “Ma usun evolutsiooni.” “Ma usun, et kuu on tehtud rohelisest juustust.” Tähele panemata fakti iseennast usutakse täiesti siiralt. Loomulikult ei muuda minu siiras usk fakti, et kuu ei ole tehtud rohelisest juustust. aga ma jään siiski kindlalt oma veendumuse juurde. Ma tahan öelda, et me võime ka valesid asju uskuda väga siiralt.

Mõne jaoks tähendab usk kellegi religioosset kvaliteeti. Vahel me ütleme: “Oo, see on suure usuga vend või õde” või “ma tahan, et mul oleks sama tugev usk kui temal.” Tavaliselt mõeldakse siin usu all religioossete tunnete olemasolu, Jumalale lähedaloleku tunnet.

Ükski neist ei sobi usu kirjeldusega, mida leiame kirjast heebrealastele. Vastavalt Pauluse kirjeldusele on usk elav ja aktiivne usaldus Jumalaga suhtlemisel. Usk on olukord, kus meie südamed on pööratud avatuna Jumala poole vastu võtma  Tema kingitusi. Usk klammerdub Jumala tõotuste külge, teades, et Jumal oma sõnas räägib tõtt ega valeta kunagi. Ja isegi vaatamata sellele, et me ei näe antud hetkel tulemusi, on usk kindel selles, et Jumal teeb seda, mida Ta ütleb.

Üks lihtne näide. Ema lubab lapsele päeva lõpuks jäätist. Laps usaldab ema öeldud sõna ja elab terve päeva lootuses, et õhtu saabudes saab ta maiustada jäätisega. Kui siis viimaks on päev jõudnud lõpule ja õhtusöök söödud, vaatab laps emale silma ja ütleb: ”Aeg on jäätist limpsida. Sa ju lubasid.”  See on usk.

Usk hoiab kinni lubadusest. Päästev usk toetub Jumala lunastustõotusele Jeesuses Kristuses. Kõik Jumala tõotused leiavad lõpuks oma “jah” ja “aameni”  Jeesuses Kristuses. Seega kui me kristlastena räägime usust, siis mõtleme selle all usku Kristusesse.

Heebrea kirja terve üheteistkümnes peatükk kõneleb meile sellest, milline näeb välja usk Jumala tõotusesse. Paulus ütleb: “Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav.” Pole ühtegi kogemust, mis tõestaks loomislugu. Meil tuleb siin usaldada Jumala sõna ja selle läbi me usume ning tunnistame, et Jumal on maa ja taeva, kõigi nähtava ja nähtamatu Looja. Alles siis, kui usaldame Jeesust kui Päästjat, võime mõista seda asjaolu. Sellepärast pole mõtet veenda ateisti uskuma, et Jumal lõi maailma. Kõigepealt peab Jumal avama meie südamed Tema poole. Meil peab tekkima usaldav suhe Jeesusega, meie Õnnistegijaga, alles siis saame aru, et see  sõna, mis teeb oma tööd meie südametes, on sama, mille läbi on kõik loodud. Sa võid uskuda, et Jumal lõi maailma kuue päevaga, ja siiski mõistetakse sind hukka. Usk ei ole lihtsalt mingi fakti heakskiit, vaid nagu ma ütlesin, see on tõotuse usaldamine.

Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, ütleb Paulus. Aabeli ja Kaini ohvri vahe oli selles, et Aabel usaldas Jumalal tõotusi. Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et Aabel uskus Kristusesse ja sellepärast oli ta ohver meelepärane.

Usus kõndis Eenok Jumalaga ja ta ei kogenud surma. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud vähem patune kui ükskõik kes teine, vaid sellepärast, et ta usaldas armulise ja helde Jumalal tõotusi.

“Ilma usuta on võimatu olla meelepärane,” ütleb Paulus.

See puudutab kõike, mida teeme. Isegi kirikus käimine ilma usuta ei ole Jumalale meelepärane. Seda rõhutas ka luterlik reformatsioon ajal, mil paljud arvasid, et Jumalalt õigeksmõistu saamiseks piisab üksnes Kiriku liikmeks olemisest. Paraku selline arvamus on suur viga. Ilma elava usuta Kristusesse, oma Päästjasse, ei ole pattude andeksandmise kuulutusel mingit mõju. Ilma usuta Jeesusesse kaotab armulaua sakrament oma tähenduse. Sõnad “sinu eest antud” ja “sinu eest valatud” vajavad kogu südamest tulevat usku.

Usk on elav ja toimiv. Kui me usaldame Jumala sõna, siis hakkab juhtuma igasuguseid asju, elu ei jää samaks. Usu läbi ehitas Noa kuival maal laeva. Teda ei häirinud see, et naabrid teda rumalaks pidasid ja tema üle naersid. Noa usaldas Jumala sõna ja pääses veeuputusest.

Usus lahkus Aabraham oma mugavast kodust ja elas telkides rännates võõra rahva seas. Ta usaldas Jumala tõotust, et ühel päeval antakse see maa tema järeltulijatele. Ta usaldas Jumala sõna, kui Issand näitas talle tähti öises taevas ja ütles: “Aabraham, sul saab olema rohkem järglasi kui tähti taevas.” Kõrges vanuses Aabraham oli piisavalt teadlik bioloogias, et mõista tema ja Saara vanuse takistust laste sünnitamisel. Isegi ühe lapse saamise võimalus võrdus nulliga. Kuid vaatamata sellele ta usaldas Jumala tõotust rohkem kui enda kainet mõistust.

See on hämmastav, nii hämmasta, et me ei saa seda uskuda ilma Püha Vaimu abita. Nii loomulik on mõelda, et suudame enda töö ja tegemistega võita Jumalalt heakskiidu, aga võta näpust, õigeksmõistmine tuleb hoopis usust. Usust, mis ütleb, et Jeesus suri minu eest ja tänu Temale ma seisan armusaanuna Jumala ees. Issand on seda tõotanud. Muidugi ei saa alahinnata ka tegusid, kuid need on üksnes usu viljad, tunnistus sellest, et inimese südames on elav usk. Tegu iseenesest ei too kellelegi päästet.

Usk on nähtamatute asjade tõendus. Noa ei näinud ühtegi vihmapiiska, kui ta kuuletus Jumala sõnale ja alustas laeva ehitamist. Aabrahamil ei olnud hetkel, kui ta hakkas kinni Jumala tõotusest, ühtegi järglast silme ees, isegi lootus neid näha oli kadunud. Kui asi puudutab Jumala Sõna, siis selle usaldamiseks ei ole vaja nägemist. Tõotused, mida Jumal on meile ristimises andnud, ei ole ju nähtavad. Me ei saa nüüd näha pattude andeksandmist või igavest elu ja ihu ülestõusmist. Ainult patt ja surm on need, mida näeme. Aga meil on andeksandmise ja igavese elu tõotus Jeesuse nimes. Usk haarab kinni sellest tõotusest ja ütleb: “See on kõige kindlam asi, mis mul on, ja ma ei vaheta seda kogu maailma rikkuste vastu.”

Jeesus räägib meie usuga, kui Ta ütleb: “Ära karda sa pisike karjake, sest teie Isal on hea meel anda teile kuningriik. Müüge ära, mis teil on, ja andke vaestele ning muretsege enesele kahanematu aare taevas.” Usu läbi Jeesusesse kuulub taevane kuningriik sinule. Sa ei ole küll võimeline seda nägema, veel mitte, aga sul on Issanda tõotus: “Mu isa annab sulle kuningriigi.” Tõotuse põhjal on taevariik sinu.

Me võime usaldada Jeesust. Tema ei valeta ega peta meid. Sa võid olla kogenud oma elus murtud lubadusi. Oled tundnud end rumalana, et oled usaldanud kellegi sõna. Võib olla oled ise tekitanud kellelegi valu antud sõna murdmisega. Nii on lood meiega. Aga Jeesus ei tagane oma sõnadest. Tema öeldud sõna on kõige kindlam ja suurem asi siin maailmas, millele võime toetuda. See on suurem kui meie hirm, isegi suurem kui meie surm. Ta on kinnitanud oma sõna ristisurmaga.

Uskuda, et Jeesus suri maailma eest on vist kergem, kui uskuda, et Ta suri minu eest. “Minu eest” – see on usu eriline vorm. See tähendab, et olen kindel selles, mida loodan, aga mida ei näe. Isegi siis, kui tundub, et Jumal on pööranud selja, kui tundub, et Tal ei ole kõrvu meie palvete kuulmiseks, isegi siis ütleb usk: “Issand päästab mind.”

Usu küsimusega ei saa viivitada. Just nüüd on õige aeg, meie lunastuse aeg. Me peame olema valmis, sest Kristus tuleb hetkel, mil seda kõige vähem ootame. Hoiatamata, nagu varas öösel. Võta vastu Tema andeksandmine. Usalda Tema lubadust sind toita igavese elu leivaga ja  Jumal mõistab sind õigeks kui sa ükskord Tema ees seisad. Aamen.

 

Päis: Matthias Grünewaldi maal (detail). Wikimedia Commons

© Meie Kirik