Luuka 2:22-40

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Täna tähistame Issanda templisse toomise päeva. Vana Testamendi seadus sätestas, et poisslapse ilmale toonud ema oli pärast sünnitamist neljakümne päeva jooksul rituaalses tähenduses ebapuhas. See ei olnud esiisade halvustav suhtumine naistesse ega nende õiguste kärpimine, nagu tänapäeva naisõiguslased kalduvad arvama, vaid see tulenes seadusest, mis osutas meie patu päritavale olemusele. Ükskõik kui rõõmus lapse sünd ka ei olnud, seadus ütles, et tegu on väikse paganaga, kes oma sünniga vallandab järjekordse osakese Jumala korrale vastutöötavast väest. Püha laulik ütleb: “Vaata, süüteos olen ma sündinud ja patus on ema mu saanud.” (Ps.51:7) Järelikult vajab ema rituaalset puhastamist patust. See rituaalne toiming tähendas vere ohverdamist, tavaliselt lamba või kitse või vaeste vanemate puhul kahe tuvi ohverdamist.

Miks või millest siiski õnnistatud Maarja vajas puhastamist? Tema esmasündinud poeg on ju vaba päritavast patust, kuna oli eostatud Püha Vaimu poolt. Maarja neitsilik puhtus ei saanud millegagi kannatada, milleks siis puhastamine? Küllap meile antakse siin vihje Jeesuse hilisemale tegevusele, mida Luther nimetab “õnnelikuks vahetuseks”, kus Jeesus võtab kanda meie patu, andes asemele oma täiusliku õigluse. Jumal kohtles Teda meie asemel patusena, et meie, olles ristitud Temasse, võiksime saada Taevase Isa õigeks mõistetud lasteks. Loomulikult mängis siin rolli ka traditsioon ja ühiskondlik arvamus. Vaevalt et Maarja kodakondsed oleksid mõistnud teda, kui ta oleks jätnud puhastusrituaali täitmata. See oleks tekitanud ümbritsevates üksnes arusaamatust ja hukkamõistu. Neid, kes Jeesuse jumaliku olemust teadsid, oli väga vähe. Maarja, Joosep, mõned karjased ja Idamaa targad – see oligi kogu seltskond, ülejäänud ei teadnud midagi maailma sündinud Jumala Pojast. Sellepärast oli Maarjal mõistlik minna seaduse kohaselt templisse ja täita ettenähtud rituaalid.

Kuid see juhtum ei olnud üksnes Maarja puhastamise päev. See oli ka Jeesuse esitlemise päev templis, Tema toomine Issanda ette. Nagu Luukas ütleb, et Jumala Seaduse järgi hüütagu iga poeglaps, kes on avanud lapsekoja, Issandale pühaks. Vaevalt et Iisraelis leidub kedagi teist poeglast, keda võiks võrrelda Jeesusega ja keda võib tõeliselt nimetada “Issandale pühaks”, sest see väike lapsuke Maarja süles on ju inimlikkusega riietatud Jumala Poeg. Prohvet Malaki ennustas seda sündmust ette öeldes, et Issand, keda te otsite, tuleb äkitselt oma templi juurde. Seal Ta nüüd oli. Esialgu küll väetina oma ema kätel, kuid sellegi poolest ainus ja tõeline vahendaja Jumala ja inimese vahel, tõeline ülempreester ja samas ka tõeline Jumala Tall, kes oma ohvrisurmaga lunastab maailma patust.

Templis oli Jeesust vastu võtmas kaks vanaaja pühakut, Siimeon ja Hanna. Evangelist iseloomustab Siimeoni kui õiglast ja vaga meest, kes usaldas Jumala tõotusi ja elas selles usus. Ta elu oli kantud Jumala Sõnast ja Püha Vaimu juhtimisest. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui on näinud Messiat. Küllap oli see auline tõotus Siimeonile rängaks koormaks. Käia iga päev, aastast aastasse templis, et valvata ja oodata, et ehk täna on see päev, ei ole sugugi kerge.

Templis oli Jeesust tervitamas ka nais-prohvet Hanna, kes ei lahkunud pühakojast, vaid teenis Jumalat ööd ja päevad paastumise ja palvetamistega. Jäänud varakult leseks, pühendas ta oma elu Jumalale. Temagi ootas ja valvas Issanda märguannet. Ning lõpuks, kaheksakümne nelja aastasena anti talle näha Jumala päästet, Iisraeli lunastust.

Siimeon ja Hanna esindavad siin ustavat Iisraeli, kes ootas kannatlikult ja pühendunult Jumala tõotuste täitumist. Küllap oli see kirjeldamatu rõõmu hetk, kui Siimeon võttis Messia oma värisevatele kätele. Ma kujutan ette, kuidas ta silmad täitusid rõõmupisaratega, kui ta tõstis nad tänus taeva poole ja laulis oma Issandale kiituslaulu:

“Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda,
sest mu silmad on näinud sinu päästet,
mille sa oled valmistanud kõigi   rahvaste silme ees:
valgust, mis on ilmutuseks paganaile,
ja kirkust sinu rahvale Iisraelile.”

See palve ei ole Siimeoni surmasoov ega saatusele alistumise igatsus, vaid pigem on see palve “päästa meid kurjast”. Siimeoni vahikord oli jõudnud lõpule. Ta võis nüüd paluda, et Issand võtab ta siit hädaorust enda juurde taevasse. Siimeoni usku Jumala tõotuse täitumisse ei kõigutanud isegi see, et lapsuke ta süles ei andnud välja lubatud Päästja mõõtu. Tal ei olnud vaja näha muid tõestusmaterjale, et öelda: “mu silmad on näinud sinu päästet”. Siimeon võis nüüd vaadata surmale otse silma, teades, et ta silmad on näinud Jumala päästet, et ta hoiab enda kätes surma võitjat.

Maailm võib pidada Siimeoni rumalaks või isegi hulluks, et too seda vaest lapsukest nii auliste tiitlitega nimetab: Jumala Pääste, Rahvaste Valgus, Iisraeli Kirkus. Isegi Maarja ja Joosep panid seda imeks. Kuidas saab öelda nii ääretult imelisi asju sellise tillukese ja abitu olevuse kohta? Meie päästjad peaksid ju olema meist suuremad, tugevamad ja võimsamad. Me eelistame neoon- ja laservalgust. Meie kirkuseks on kullasära. Kuidas suudab see vaene lapsuke meid aidata, ta näib ju nii nõrk ja jõuetu? Meie vaenlased: patt, haigused, vägivald, kurjus, Jumala viha ja surm  näevad välja selle lapsukese kõrval lausa vägilastena. Nagu Koljat Taaveti vastu. Nii mõnigi arvab, et Jumalal ei jätku jõudu kurjusega võitlemiseks. Võib olla tundub sullegi vahel, et Jeesus vajab meie abi ja kaitset, et peame Teda rohkem reklaamima, tegema Ta  konkurentsivõimelisemaks, andma Talle uue, kaasaegse väljanägemise? Me püüame lapsukese mähkida parematesse mähkmetesse, et Ta oleks publiku jaoks esinduslik ja vastuvõetav.

Nõnda toimides unustatakse ära, et see väeti lapsuke on siiski Jumal, kelle vägi saab täielikuks nõtruses, kes peidab oma rikkused vaesuse taha, oma tugevuse nõrkuse alla, oma au alanduse taha ja oma kirkuse risti alla. Täna kuuldud evangeelium tahabki meile seda tõde meenutada. Seal, kus Kristus ilmub avalikkuse ette väetina ja kaitsetuna – Petlemma sõimes, Siimeoni süles ja Kolgata ristil –, seal on Ta kõige enam Valgus, Päästja ja Kirkus.

Vana Siimeon ütleks meile: “Ärge usaldage oma silmi. Usaldage Jumala sõna, mis kinnitab, et vaatamata välimusele on see laps Jumala pääste.” Küllap see on nii, et ususilmad näevad asju ja olukordi, mida ihusilmad ei suuda näha. Annaks Jumal meilegi sellist usku, millega Ta  Siimeonit õnnistas.

Täna oleme meie siin jumalateenistusel  Siimeonid ja Hannad. Jumala Vaim on kutsunud meid evangeeliumi kaudu, on valgustanud, pühitsenud ja kogunud meid ning hoiab meid usus Jeesusesse. Ta avab sinu kõrvad, suu, mõistuse ja südame, et võtaksid vastu väeti lapsukese. Ta paneb Jeesuse sinu sülle, et sa koos Siimeoniga ja Hannaga, koos Maarjaga ja Joosepiga, koos inglitega ja kogu taevase väe seltskonnaga kiidaksid, kuulutaksid ja ülistaksid Teda.

Tundkem rõõmu tänasest päevast, meie Issanda ametlikust esitlemise päevast templis, ja olgem sama julged oma usku tunnistama, nagu tegi seda vaga mees Siimeon. Aamen.

Päis: Ambroigo Lorenzetti, Kristuse templisse toomine (Wikimedia Commons)

© Meie Kirik