Johannese 12:20–33

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kreeklaste kohtumine Jeesusega on evangeeliumites kirjeldatud kolmest juhtumist viimane, kus Jumal kõneleb otse taevast. Esimene oli Jeesuse ristimine. Siis kostis taevast Jumala hääl: “See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!” See oli otsekui pitseri katki murdmine, mille taga oli varjul kolmkümmend aastat vaikust Issanda elus. Teine juhtum toimus kirgastamise mäel, kus jüngrid nägid Jeesuse imelist muutumist ja kuulsid pilvest häält, mis ütles: “See on minu armas poeg, teda kuulake.” Kolmandast juhtumist kõneleb tänane evangeeliumitekst. Kreeklased, seega paganad, kuulsid, kuidas vastuseks Jeesuse palvele “Isa, kirgasta oma nime” kostis taevast hääl: “Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.”

Meile ei öelda, miks kreeklased tahtsid Jeesust näha. Küllap oli seal midagi enamat kui üksnes turistide uudishimu rahuldamine. Jeesus oli äsja äratanud surnuist üles Laatsaruse ja kogu linn kihas sellest uudisest. Arvatavasti olid ka kreeklased kuulnud juutide jutte Naatsareti imemehest. Filosoofilise mõtlemise poolest kuulsad kreeklased ei saanud ju ometi jätta kasutamata haruldast võimalust kõneleda Jeesusega, keda mõned isegi Messiaks nimetasid. Kuid oluline ei ole siin niivõrd paganate soov Jeesust näha kuivõrd Jeesuse vastus jüngritele, kes kreeklaste soovi Issandale edastasid.

Jeesus ütles neile: “Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastatakse.” Tõenäoliselt pidi see vastus üllatama Andreast ja Filippust. Jeesusega koos veedetud kolme aasta jooksul kuulsid jüngrid üsna sageli oma õpetaja suust vastupidist: “minu aeg ei ole veel käes.” Kuid nüüd, mingite võõraste kreeklaste ilmumisega, oli järsku Ta  tund tulnud. Tundub nagu see sündmus oleks olnud Jeesuse jaoks oluliseks pöördepunktiks, kus seni tehtu ja räägitu pidi leidma lahenduse. See, mille nimel Ta sündis siia maailma, pidi nüüd täituma. Siin võib märgata kahte huvitavat asjaolu, mis iseloomustavad Jeesust.

Esiteks osutab see Jeesuse selgele arusaamale, et Tema elu ülesanne oli Isa kätes. Vahel arvatakse, et Jeesus teadis ja nägi ette, mis juhtub, et miski ei saanud Teda üllatada. Kuid mulle tundub, et see on ekslik arvamus. Tundes inimesi, võis Jeesus ette arvata nende käitumist, kuid Ta ei olnud selgeltnägija. Vaevalt et Ta nägi ette kreeklaste tulekut, kuid nähes neid Ta teadis, et nende tulek on seotud Isa plaanidega, et Isa on nad saatnud.

Küllap oleme meiegi kogenud seda tõde, et kui me usaldame Jumala Sõna ja anname oma elu Tema juhtida, siis võime olla kindlad, et kõik meie otsused ja sammud on Tema valitud. Sellepärast Paulus ütlebki: “Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata.” (Fl 2:14)

Teiseks osutab see Jeesuse oskusele tõlgendada pühakirja. Kuna Ta tundis väga hästi pühakirja, siis Ta teadis ka kreeklaste tuleku tähendust. Prohvetid olid juba ammu ette ennustanud, et Messias saab olema valguseks paganatele, ehkki Ta tuleb eelkõige otsima Iisraeli  kadunud lambaid. Kreeklaste ilmumisega Jeesus sai aru, et aeg on väljuda Iisraeli piiridest ja näidata end ülejäänud maailmale. Kuna see oli võimalik üksnes tänu Tema ristisurmale ja ülestõusmisele, siis Jeesus teadis, et Tema tund on tulnud.

Ehkki pühakiri otseselt meie elu ette ei ennusta, on sealt siiski võimalik näha Jumala plaane meie elu kohta, kuidas päevast päeva ja aastast aastasse oleme kantud Tema armust.

Jeesuse sõnum kreeklastele oli peidetud tähendamissõnasse. “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.”

Kui Jeesus ütleb tõesti, tõesti, siis tähendab see ülimalt tähtsat sõnumit. On selge, et Ta räägib siin endast. Tema oli Jumala poolt külvatud nisuiva, mis sisaldas elu ainulaadset saladust. Igaüks, kes Jeesust kuulas ja Temaga kokku puutus, tunnetas Temas midagi erilist. Kuigi Tal ei olnud maist vara, seisust ega positsiooni, omas Ta siiski tänu oma ainulaadsusele tugevat mõju inimestele. Kuigi sarnane teistele nisuivadele, oli Ta  siiski eriline ja üksik nende keskel. Küllap Ta oleks võinud jäädagi üksikuks. Tegelikult ei olnud Jeesusel mingit sundust surra. Ta ise ütles: “Keegi ei võta elu minult, vaid mina ise annan selle oma tahtel.” Tal ei olnud kohustust meie eest ristil surra. Ta oleks võimud pöörduda Isa juurde tagasi ilma surma läbimata ja mitte keegi ei oleks saanud Teda selles süüdistada. Kuid nagu Ta ise ütles, oleks Ta jäänud sellel juhul üksi. “Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi.” Kogu ülejäänud aja, terve igaviku oleks Jeesus pidanud veetma üksnes inglite ja teiste taevaste olevuste seltsis. Seal ei oleks olnud mitte ühtegi Tema sarnast. Ta oleks olnud ainuke inimene. Siit me võime järeldada, mida tähendab üksi olemine. See on teostamata ja jagamata elu. See on elu, mida ei ole arendatud ega lõpule viidud selle täiuslikkuseni.

Jeesus tundis oma Isa igatsevat südant. Ta teadis, et Jumal võib kõik oma lapsed kirgastada, kuid selleks oli vaja Tema ohvrisurma. “Kui nisuiva sureb, siis see kannab palju vilja.” Jeesuse surm on kandnud tõesti palju vilja. Tohutu hulk rahvast on Jeesuse vastu võtnud ja saanud seeläbi Jumala lasteks. Igavese elu seemnest oleme meiegi uuesti sündinud ja oleme seetõttu kohustatud elama Issandat järgides, Teda endile eeskujuks võttes.

Jeesus ütleb: “Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.” Siin on oht Issand sõnu valesti mõista. Meil pole põhjust ennast vihata oma maise eksistentsi pärast ja tigeda näoga ringi käia sellepärast, et oleme elus. Jeesus ei mõelnud seda. Ta ütleb, et  peame vihkama seda elu, mida maailm elab – enesekeskset ja mateeriasse aheldatud elu. Loosungid, mida kaasaja filosoofid tõstatavad lausa nõretavad eneseülistusest. Mulle, ainult mulle!; mis ma sellest saan?; looda ainult enda peale! – sellised on maailma elureeglid. Jeesus ütleb, et meil tuleb sellist elu vihata, kuna see toob kaasa hukatuse.

Selle maailma jaoks tähendab suremine lahtiütlemist heaolust ja turvatundest, mida maailm nii lahkelt pakub. Aga paraku me kardame sellist suremist. Kardame loobuda petlikust kindlustundest, kardame jääda üksi. Küllap on sulle see tunne tuttav, kui meeleheitlikult otsid ükskõik millist tegevust, et vältida üksi olemist. Paljud leiavad enda jaoks lahenduse alkoholis, uimastites, lõbujanus või mõnes muus äärmuslikus vahendis. Issand aga ütleb, et seni ei ole vabanemist maailma elu tühjusest, tüdimusest ja üksildusest, kuni me õpime loobuma maailma elustiilist. Pole põhjust karta, et seda tehes oleksime üksildased ja õnnetud.  Issandat tões ja vaimus järgiv kristlane teab, et Jumal rahuldab meie elu põhivajadused. Me ei tarvitse otsida julgust ja tuge mitte kusagilt mujalt kui üksnes Jeesuselt. Tema täidab meie elu rahu ja rõõmuga. Huvitav, et just siis avastad sa üllatusega, et suudad olla õnnistuseks kellelegi teisele. Nõnda saab avalikuks surma antud nisuiva elujõud. Olgem siis head viljad Issanda surmast võrsunud taimel. Aamen.

 

Päisefoto: Bluemooser, Wikimedia Commons

© Meie Kirik