Johannese 6:24–35

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

“Ärge nõutage rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” (Jh.6:27)

Leib sisaldab endas kõiki eluks vajaliku. Leivasse on küpsetatud elu jõud ja energia. Leib mahutab endas päikest ja vihma, mulla ja seemne elujõudu. Leivas on talumehe künd, külv ja lõikus, möldri veskikivide karedus, pagari kätte osavus ja ahju kuumus, milles pätsid leivaks küpsevad. Kõik see ja rohkemgi sisaldub selles, mida tavaliselt nimetame leivaks.

Leib annab elule jõudu ja toetab seda. See on meie toidu selgroog. Igapäevane leib, nagu seda Meie Isa palves nimetame, on laiemas tähenduses kõik, mida toiduks vaja läheb. Ilma selleta sureme lihtsalt nälga.

Johannese evangeeliumi kuuenda peatüki algus kõneleb leiva imest. Väikese poisi viiest odraleiva pätsist Jeesus toitis viit tuhandet meest. Rahvas sõi imeliselt paljundatud leivast kõhu täis, nautis sellest tulenevat kasu, kuid ei taibanud tunnusmärki ega näinud selle sügavamat tähendust. Nii nagu israeliidid kõrbes mannat süües, nii ei olnud ka nende tähelepanu pööratud leiva taevasele pagarile, vaid oma vatsale. Kõht leivast täis, läks rahvas otsima Jeesust Kapernaumast. Kui Ta suutis  toita tuhandeid viie leivaga, siis mõtle, mida Ta oleks suutnud teha kogu Iisraeli toidutagavaraga. Töötuse ja näljaprobleem oleks olnud lahendatud. Valimistel oleks Jeesus olnud poliitikute pingerea tipus. Tavaliselt valitakse valitsejaid selle järgi, kui tugevat kõhutäit keegi lubab. Jeesus ei lubanud, vaid täitis kuulajate kõhud ja andis veel kaksteist korvitäit kaasa. Aga paraku ei olnud rahval silma leiva andja jaoks. Sellepärast Jeesus pöörduski oma kuulajate poole Kapernaumas ja teeb seda ka täna siin, et me näeksime igapäevase leiva taga ka igavest leiba. Ta tahab meid tuua odraleiva juurest eluleiva juurde ja et seda teha, tuleb Tal murda läbi kolme takistuse.

Esimene tõkkepuu on meie kõhumure. “Ärge pingutage toidu pärast, mis hävib, vaid toidu pärast, mis püsib igaveseks eluks,” ütleb Jeesus. Prohvet Jesaja ütleb sama: “Miks kulutada raha selle peale, mis ei ole leib ja oma tööd selle peale, mis ei rahulda.” On kaks toitu: kaduv ja igavene. Kaduval ehk rikneval toidul on vaatamata külmkapile ja säilitusainetele oma kindel aeg. Isegi kõrbemannal, millega Jumal juute toitis, oli oma säilivuse aeg. See oli täpselt üks päev, väljaarvatud hingamispäev, kui selle kestvus oli kaks päeva. Kui inimesed püüdsid seda hoida kauemaks, muutus taevamanna ussipudruks.

Kaduv toit toidab kaduvat elu. Jumal hävitab nii ühe kui teise. See paneb mõlemad, nii toidu kui kõhu õigesse perspektiivi. Toit, mida sööme ei kesta igavesti ja sama lugu on meie ihuga, mis toitu vastu võtab. Võime küll valida tervislikumat toitu ja nõnda paari aasta võrra pikendada oma ihu viibimist siin maailmas, kuid lõpuks sureme ikkagi. Kaduvast toidust saadav elujõud ja energia hoiab meie ihu elavana, kuid ei vabasta meid süüst ega tee meid õnnelikuks. Teame ju, et patu palk on surm ja mitte ükski maine toit ei muuda tasumispäeva tagajärgi.

Kaks erinevat sorti toitu hoiab üleval kahte erinevat liiki elu. Kõigepealt meie lihast sündinud loomulik (bioloogiline) elu, mille saame läbi oma vanemate. Ja teiseks läbi ristimise ja Püha Vaimu saadud vaimne elu. Mõlemaid elusid tuleb toita. Maa viljast saadud toitu sööme, et jaksaksime teha omi töid ja tegemisi ning täita neid ülesandeid, mida Issand meie õlgadele on asetanud. Vaimu toitu sööme aga selleks, et Jumala tegu saaks meis avalikuks.

Toit, millega ristimises ülevalt sündinud uut elu toidetakse on hoopis midagi muud kui maine kaduv toit. See on taevane, igavene toit ja üksnes Jeesus annab seda meile.

Tema, keda kutsuti Inimese Pojaks, on see, kes tõi taeva maa peale, kes ühendas eneses Jumala ja inimese. Üksnes Tema kannab Isa pitseriga kinnitatud tunnistust, et Ta on teenrist Poeg, kes on tulnud meile andma toitu, mis säilib igavese eluni.

Et Jeesus annab seda toitu, tähendab seda, et meil ei ole vaja selle jaoks tööd teha. Ja see on teine takistus, millest Jeesus peab läbi murdma. Leib tähendab ju tavaliselt tööd. “Oma palge higis pead sa leiba sööma,” ütleb Issand ja apostel Paulus kirjutab tessalooniklastele: “Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” “Mida me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” küsis rahvas Jeesuse käest. Küsimus oli täiesti loomulik. Mida Jeesus siiski mõtles selle all, kui ütles, et ärge pingutage toidu pärast, mis hävib, vaid toidu pärast, mille Tema annab? Kas see on kingitus või ei? Ja mis on siin tegemist pingutamise ja vaevanägemisega?

Jeesus oleks võinud ju vastata kümne käsu meelde tuletamisega. Nende täitmine oleks meiepoolne Jumalale meelepärane tegevus. Aga Ta keerab küsimuse pea peale, näidates, et igavese elu leiva jaoks ei ole meil vaja tegusid teha. Mitte meie töö, vaid Jumala tegevus läheb siin arvesse. “See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle Ta on läkitanud”, ütleb Jeesus. Jumal on meie kallal vaeva näinud, et me usuksime Jeesusesse kui Tema läkitatud Pojasse. Lõpuks on ka usk tegu, kuid me ei saa siin rääkida sellisest töö tegemisest, mis on vajalik ihutoidu hankimiseks. Usk ei ole selles mõttes meie töö, vaid Jumala töö meis. Uskuda, tähendab süüa Jumala rikkalikult toidulaualt, ammutada sealt igavest elu, nii nagu ihu ammutab energiat söögist. Nii nagu viis tuhat meest ei pidanud midagi tegema toidu eest, mida Jeesus jagas, nõnda ka meil ei tarvitse pingutada eluleiva pärast. Seda tuleb lihtsalt vastu võtta.

Kolmandaks barjääriks on uskmatus, see sünnipärane, kõva südame vastuhakk Loojale. “Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda?” Rahvas nõudis tõendit, märki või imet, mis iseenesest oli kummaline, kuna enamus neist oli olnud nende hulgas, keda imeliselt toideti. Paraku on see nii, et imedele toetuv usk nõuab jätkuvalt enda toitmist üha uute ja suuremate imedega. Viie tuhande söötmine mäenõlval ei olnud küllalt suur ime neile, kelle esiisad sõid kõrbes nelikümmend aastat taevamannat. “Mooses on seda teinud, näita meile midagi uut,” nõudsid nad Jeesuselt. Kui usaldus Jeesuse vastu kestab ainult nii kaua, kuni Ta pakub imesid, rahustab meie torisevat kõhtu ja lahendab meie tänapäeva probleemid, siis kuidas saame Teda uskuda suurtes, igavestes asjades, nagu pattude andeksandmine, ülestõusmine ja igavene elu?

Jeesus juhib meie tähelepanu, imelisest söötmisest mannaga kõrbes ja odraleivaga Galilea järve ääres, suurema ja tähtsama leiva juurde – Tema enda juurde. Ta juhatab meid igapäevase leivamurede juurest elunälja juurde selle sõna otseses tähenduses. Nälja juurde, mida üksnes Tema ise võib rahuldada. Paljud püüavad rahuldada seda nälga mõne teise toidu või leivaga. Olgu see siis religioossuse pehme uduleib või näritakse oma töö, saavutuste  ja edu rasket leiba. Kuid lõpuks jääb siiski vaid üks leib, mis suudab kustutada igavese elu nälga ja see sunnib meid hüüdma: “Issand, anna meile alati seda leiba!”

Kristus on lõpuaja taevamanna, Jumala leib, kes on tulnud taevast alla toitma oma kirikut. Ta on paasapüha hapnemata leib, patuta ja murtud ristil. Sellest murdmisest on saanud algus igavesele söömaajale.

See on enam kui dogmaatiline sõnavara, millega jutlust saab rikastada. Minna Jeesuse juurde tähendab mitte tunda enam kunagi vaimset nälga. Kes usub Jeesusesse, see joob eluvett ja ei janune enam iialgi.

Sellist leiba, mis rahuldab igavesti, ei suuda maailm küpsetada. Looja on selle andnud. Tema tahtmine on, et igaüks, kes näeb Poega ning Temasse usub, sellel on igavene elu ja viimsel päeval ta äratatakse üles.

Pidulaud on kaetud. Eluleib on laual. Tulge ja maitske, et Issand on hea. Aamen.

Foto: Leivaime kirik Galileas (V. Vihuri)

© Meie Kirik