Miks on Iisrael Püha Maa? Sellepärast, et juutide ja kristlaste veendel toimusid seal pühad ja erilised sündmused, mis andsid meile palju selgema arusaamise Jumalast, kui meil oli enne. Inimesed, kes on kuulnud Iisraelist ainult sõjasõnumeid, ei tea tegelikult midagi sellest maast. Iisraeli tähendus jõuab meile koju aga juba kasvõi sellega, et kõik, mis seal sünnib, on miski­pärast kohe maailmapoliitika. Küllap on siis usumaal – seega ka usul endal – meie jaoks endi­selt tähendust. Ärgem unustagem usumaad, Püha Maad!

 I

Miks on Iisrael Püha Maa? Sellepärast, et juutide ja kristlaste veendel toimusid seal pühad ja erilised sündmused, mis andsid meile palju selgema arusaamise Jumalast, kui meil oli enne. Jumal võib saada inimesele ülilähedaseks, jah, ta võib lausa inimeseks saada. Ta võib kanda raskused meie elus ja surmas, millele ise alla jääksime.

Kristlik sõnum on, et Jeesuse Kristuse risti ja ülestõusmise läbi on see toimunud. Selleks on Jeesus sündinud ja elanud, teinud palju vägevaid tegusid ja öelnud hulga vägevaid sõnu. See maa, kus kõik need sündmused aset leidsid, on Püha Maa.

Iisraeli maa on näidanud ennast rändureile rohketes värvides. Paljude kunstnike töödest on mõned ära toodud siin. Püha Maa kohta on öeldud, et mitte ainult taevas ja õhk, vaid ka hooned ja kivid kiirgavad seal sõnulseleta­matut nähtamatut valgust, mis toob süda­messe tohutu rõõmu ja rahu. See teeb Püha Maa ligitõmbavaks.

II

Egiptusest tulles nägi Jumala rahvas esmalt üle Surnumere tõotatud maad. Mooses kaes seda idapoolt Nebo mäelt, kuhu ta olevat ka maetud, ehkki ta haud on jäänud salapärasel viisil tundmatuks.

Jeeriko juures ületas Iisrael Joosua juhtimisel Jordani ja astus tõotatud maale. Jeeriko lähistel, mille müürid imeliselt Iisraeli ees varisesid, viidi ka Eelija tuliste vankritega taevasse. Samas paigus ristiti Jeesus ja ta oli kõrbes kuradi kiusata.

Surnumere ääres on ka Ein Gedi oaas, mille koobastes varjas ennast kunagi Taavet teda jälitava Sauli eest. Seal on praegu matkarada kõrbelises kanjonis, kus siiski voolab ka jõgi ja leidub veidi rohelust.

Surnumere ääres kõrbes paiknes Jeesuse aegu ka esseenide klooster, kust pärinevad kuulsad „Surnumere käsikirjad“, mis leiti 1947 Qumranist.

III

Surnumere-äärset kloostrit kirjeldab Rooma ajaloolane Plinius Vanem (u 73 pKr):

„Selle läänepoolsel kaldal, piisavalt kaugel rannikust, vältimaks selle kahjulikku mõju, elavad esseenid. Nad on moodustanud erak­kogukonna ja äratavad meis imetlust enam kui ükski teine kogukond kogu maailmas. Nad elavad ilma naisteta (sest nad on täiesti loobunud suguelust), rahata ning ilma mingi seltsita, kui mitte nimetada palmipuude oma. Päevast päeva säilib nende arvukus inimeste voolu tõttu maa ja mere tagant, kes otsivad nad üles ja liituvad nendega. Esseenide elu­laadi ajendab neid tulijaid omaks võtma iga­päevase elu üksluisus ja muutused isiklikus käekäigus. Nõnda, läbi tuhandete põlvkonda­de – uskumatu – püsib see kogukond, milles ei sünni kunagi ühtki inimest, ilma välja su­remata – teiste inimeste elutüdi­mus on nende alalise viljakuse saladus!“

IV

On arvatud, et Ristija Johannes kasvas üles Qumranis. Sest selle vanade vanemate lapse koh­ta, kes jäi tõenäoselt peatselt orvuks, kirjutatakse: „Aga lapsuke kasvas ja … oli kõrbes selle päevani, mil ta astus Iisraeli ette.“ (Lk 1:80) Kuidas saab laps kasvada „kõrbes“? Küllap pidi ta kasvama mingis kõrbeasunduses! Tolleaegne juudi ajaloolane Josephus teatab: „Esseenid võtavad vastu võõraid lapsi, seni kui need on veel õrnas eas ja haritavad, ja hoiavad neid nagu liikmeid ja kujundavad neid oma kommete järgi.“

Jeruusalemmast läänes asub aga paik, kus Jeesuse eelkäija Ristija Johannes sündis. Praegu võib Ain Karemis külastada Johan­nese sünnikirikut ning Maarja ja Eliisabeti kohtumiskiri­kut. Sellest kohtumisest teatab evangeelium: „Neil päevil asus Maarja teele ja ruttas mäestik­ku Juuda linna ja tuli Saka­riase kotta ning teretas Eliisabetti.” (Lk 1:39-40) Mõlemad kirikud on üsna uued, kuid samas väga ilusad.

V

Jeesuse sündimise lugu Petlemmas kuuleme ikka ja jälle jõulude aegu. Seal paigus olid karja­sed väljal, kui ilmusid inglid, ja nemad kartsid üliväga. Maarja aga pani sündinud lapsukese sõime, sest neil polnud laudana kasutatud koopas kasutada selleks muud normaalset paika.

Jeesuse sünnikohta üritasid roomlased hävi­tada, rajades sinna paganliku pühamu. Selle­ga aga nad tahtmatult fikseerisid selle paiga – sest mäletati, et seal asus tegelikult Jeesuse sünnikoht. (Sama lugu kordus Jeesuse haua­paigaga Jeruusalemmas).

Praegune Jeesuse sünnikirik Petlemmas pärineb VI sajandist ja on jäänud terveks kõigis ajalootormides. Kas hoidis teda jumalik ettehooldus? Igatahes on see vanim pidevalt tegutsev kirik maailmas. Kiriku altariruumi all on võimalik külastada ka praegu koobast, kus Jeesus sündis.

VI

Praegu asub Petlemm Palestiina omavalitsuse alal, kus asub ka uudistest tuttavaks saanud põgenikelaager. Viimastel aegadel on seal elu suhteliselt rahulik, kuid näha on ka hiljutise sõjategevuse märke – näiteks kuulijälgedega kooliuksel.

Petlemmast pidid põgenema juba Joosep ja Maarja, kui Heroodes poisslapsi hukkama asus. Pärast Egiptusest naasmist läksid nad Naatsaretti, kus mõne aasta eest oli ilmunud Maarjale ingel ja kuulutanud, et ta peagi jääb lapseootele.

Fanny de Sivers on oletanud, et kannatuste üheks mõtteks võib olla meile teadmatul viisil mingi tundmatu energia teisitirakendamine. Pühal Maal, mis tundub külastajaile rahulik ja kena, on öelda meile sõnum ka kannatuste kandmise ja võitmise kohta.

Selleks sündis, elas ja tegutses Jeesus – vähe sellest, kes ka suri ja surnuist üles tõusis, et ta tegevuse sõnumil oleks jäädav kaal.

VII

Jeesuse peamiseks avaliku tegevuse paigaks oli Galilea järve ümbrus. Seal kõneles ta rah­vahulkadele, tervendas haigeid, pidas künka otsas mäejutluse, toitis 5000 meest lagedal väljal, sõitis paadiga üle järve, kõndis vee peal ja vaigistas tormi.

Jeesuse peatuspaigaks oli Peetruse maja Kapernaumas. Sagedaseks külastuskohaks oli ka selle naabruses asuv Kapernauma sünagoog, mis on hiljem ehitatud kauniks ehitiseks, mille jälgi on märgata ka praegu. Siin toimus Jeesuse n-ö debüüt, kus ta ära­tas tähelepanu oma võimsa jutluse ja vägeva imeteoga, kui ta ajas ühest haigest välja rüveda vaimu. (Mk 1:21-28)

Enne suundumist Jeruusalemma käis Jeesus ka kõrgel mäel, kus ta muudeti jüngrite silme ees. Muutmismäge ehk kirgastumismäge on samastatud majesteetliku Taboriga Galileas. Siin ilmusid ka Mooses ja Eelija, kes olid salapäraselt taevasse võetud ning andsid Jee­susele n-ö teatepulga üle.

VIII

Jeruusalemma minekul külastas Jeesus Betaaniat, kus elasid või peatusid tema sõbrad Maarja Magdaleena, Marta ja nende vend Laatsarus.

On oletatud, et Betaanias paiknes esseenide kloostri hospiits. Sest heebrea keeles bet anja tähendab „vaestemaja“ või ka haiglat ja tõesti on ka juttu kellestki pidalitõbisest Siimonast, kelle maja väisati. Samuti tundub, et Jeesuse sõbrad elasid seal abielutult.

Betaanias toimus ka Laatsaruse surnuist ülesäratamine. Seda paika hoiti meeles ning Laatsa­ruse haud ja selle juurde rajatud kirik (mis praegusel kujul ehitati XX sajandil) on olemas tänapäevani.

Ka oma viimsele teekonnale suundus Jeesus Betaaniast, siirdudes eesli seljas läbi Betfage ja üle Õlimäe Pühasse Linna. Õlimäe nõlvalt alla vaadates võib märgata Templimäe taga Jeesuse hauakiriku kuplit.

IX

Jeruusalemmas Jeesus arreteeriti. Tema üle mõisteti kiiresti kohut ning ta hukati. Kolgata küngas, kus seisis tema rist, ja haud, kuhu ta maeti, asuvad mõlemad Püha Hauakiriku (või Ülestõusmiskiriku) all.

Seda paika on püütud korduvalt hävitada, kuid kristlased on elanud kogu aeg kohapeal ja hoidnud paiga meeles. Jeesuse hauakiriku praegune kuju pärineb ristirüütlite ajast.

Hauakiriku uksest sisse minnes asub otse ees salvimiskivi – paigas, kus naised olevat Jeesust salvinud enne matmist. Paremale jääb Kolgata küngas, vasakule hauakabel – nende vahemaa on umbes 40 meetrit. See sobib hästi Piibli andmetega: „Seal paigas aga, kus ta risti löödi, oli aed ning aias uus haud … Sinna nad panid nüüd Jeesuse.“ (Jh 19:41–42)

Jeesuse aegse olustiku ning tollaste haudade näidiseks on nn Aiahaud, mis asub aga hoo­pis mujal ja mida on ekslikult peetud Jeesuse hauaks.

X

Jeruusalemma vanalinn oma siseõuede ja kangialuste taoliste tänavatega, oma käikude ja kaartega meenutab ristirüütlite aegu. Eriti põnev on seal jalutada pimedas, meeliülendav on aga hommikune tühi vanalinn. Päeval on eriti muhameedlaste linnaosas lõputu sagin, sest araablaste kombe kohaselt on kirev turg otse tänavatel.

Ööbisime kloostris, mille lahtises siseõues oli sume ja rahulik. Kloostri katuselt oli näha Jeruusalemma Templimäge, kus varem oli Saalomoni tempel, nüüd aga muslimitele tähtsuselt kolmas pühamu – Kaljumošee. Muhamed olevat sealt isiklikult käinud taevas Allahiga nõu pidamas.

Kristlaste linnaosa on rahulikum, armeenia linnaosa on lausa tühjavõitu, juudi linnaosa on põhjamaiselt-protestantlikult euroopalik, kus pole liigset saginat ega kaunistusi. Eri usundid elavad üksteise suhtes Pühas Linnas otsekui paralleeluniversumites.

XI

Jeruusalemma vanalinnas on loendamatult palju põnevaid vaateid. Kahtlemata väärib tähele­panu tsitadell „Taaveti torniga“ või nn Nutumüür. Juutide kohta on öeldud, et nad on Jumala ustavuse näidiseks maa peal – juhul kui nad jäävad ususse. Miski neil ei muutu – usk on sama, Pühakiri on sama, määrused on ikka samad, isegi ammu lam­mutatud templi suhtes ei saa teha mööndusi. Selle pühadus on endiselt olemas, ehkki see on otseselt kättesaadav ainuüksi Nutu­müüri juures, mis on muistsest templist ainsana säilinud müüriosa.

Jeruusalemma uute linnaosade kõrval on olemas ka Mea Shearim – Nutumüüri juures aina palvetamas nähtavate ultraortodokssete juutide paralleelmaailm.

Jeruusalemma vanalinna müüris on kaheksa väravat. Jaffa värav avab pilgu juba edasi läände – ranniku poole, kus asub Jaffa nimeline sadamalinn.

XII

Läänekalda linnadest on Jeruusalemmale kõige lähem Jaffa. Selle väikese linnakese kõrvale on saja aasta eest rajatud ja praegu juba sellega kokku kasvanud Tel Aviv, mis rohkem veel kui Haifa on juutide moodsaim linn. Jaffa on aga otsekui Tel Avivi vanalinn.

Tel Avivi iseärasuseks olevat see, et kõik kolm Aabrahami usku järgivad religioonid - juudid, muslimid ja kristlased – elavad seal läbisegi. Läbisaamine on aga kunst, mida alles tuleb õppida ja selle õppimiseks on igati kasulik külastada Püha Maad.

Inimesed, kes on kuulnud Iisraelist ainult sõjasõnumeid, ei tea tegelikult midagi sellest maast. Iisraeli tähendus jõuab meile koju aga juba kasvõi sellega, et kõik, mis seal sünnib, on miski­pärast kohe maailmapoliitika. Küllap on siis usumaal – seega ka usul endal – meie jaoks endi­selt tähendust. Ärgem unustagem usumaad, Püha Maad!

Tekst on kirjutatud Pille Kivihalli ja Eric Nobeli näituse jaoks 2013. aastal

© Meie Kirik