Reedeses (30.09) Postimehes ilmus artikkel, milles oli usutletud ka kõrgestipühitsetud metropoliit Stefanust. Teemaks oli peamiselt võimalik ühtne apostlik-õigeusu kirik Eestis. Pärast artikli ilmumist on olnud kuulda palju vastukaja inimeste poolt, kes on segaduses ja kardavad meie kiriku sõltumatuse kadumist, meie allaneelamist või üleujutamist praegu mitte nii sõbraliku kirikustruktuuri poolt.

Kõigepealt peab meeles pidama, et igasugune jutt moondub edasiandmisel. Lisaks on isegi auväärsete väljaannete ajakirjanikel ikka kombeks sõnumeid huvitavamaks ja „müüvamaks“ muuta. Ka asjaolu, et paljud on artiklit lugenud kas pealiskaudselt või hoopiski lühendatult, ei aita kaasa selle sisu paremale mõistmisele.

Artikli taustaks ei ole meie esikarjase või kellegi muu pidulik avaldus meie peatsest ühinemisest siinse Moskva Patriarhaadi struktuuriga. Ajakirjanik tuli ise selle küsimusega metropoliidi juurde ja sai ka vastuse, kuid asja väljapakkumine sellise pommuudisena on täielikult ajalehe või seda juba enne kirikupea intervjuud mõjutanud inimeste teene. Laiemalt on teema taustaks hoopis mõnede kirikuvalitsuse liikmete vastuolud metropoliidiga, millele siis on teadlikult või alateadlikult juurde poogitud ühtse kiriku küsimus ja muudki.

Asja sisusse minnes peab esiteks tähendama, et üksainus õigeusu kirik ühel maal on meie õpetuse ja pärimuse valguses ainus õige lahendus. Nii oli see meil ju ka esimesel iseseisvusajal ning 1980-ndate lõpus alanud autonoomialiikumine lähtus samuti eeldusest, et Konstantinoopoli Patriarhaadi ühenduses olevasse autonoomsesse kirikusse tulevad kõik Eesti kogudused ja kloostrid. Nii ei juhtunud ning sündis erandlik ja kirikupärimuse sisule võõras kaksikstruktuur, seda tänu paljude koguduste soovile alluda Moskva Patriarhaadile. Kuid ideaaliks on alati jäänud üksainus kirikuorganisatsioon meie kodumaal. Seda möönavad põhimõtteliselt kõik õigeusu kirikud ja see leidis taaskord kinnituse Kreetal toimunud suure kirikukogu otsustes. Praegu ongi metropoliit – olles ka üks sellest kirikukogust osavõtja – seda põhimõtet meil taaskord meelde tuletanud, sh. 26. septembril toimunud vaimulike koosolekul.

Kuid põhimõtte ja ideaali väljaütlemine ei tähenda veel asja peatset teostumist. Kõigepealt pole Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik sellele veel reageerinud ja kuna, nagu öeldud, oli ühe kiriku põhimõte ühes riigis jõus ka enne Kreeta kirikukogu, siis ei pruugi nende suhtumises midagi muutunud olla. Teiseks, kui imekombel olekski Moskva pool asjaga kohe päri, peaks järgnema pikk lähenemisprotsess, nii et ilmselt alles aastate pärast jõuaks ühtse kirikustruktuuri moodustamisele. Alata võiks kasvõi ülemkarjaste ühistest jumalateenistustest, millele metropoliit Stefanus on korduvalt üles kutsunud, kuid mis pole seni teoks saanud.

Tulevane võimalik ühinemine ei toimuks kummagi poole arvelt. Nagu meie kirikupea on rõhutanud, nõuaks see väga targa põhikirja koostamist, mis arvestaks eri kogukondade huvisid. Teisisõnu säilitaksid eesti- ja venekeelsed kogudused oma keele ning harjunud jumalateenistustavad, hingehoidlikud lähenemised, sõprussuhted jms. Ka segakogudustele saab leida eeskirjad, mis ei jäta eri rahvusrühmi kõrvaletõrjutu seisundisse.

Ühtne kirik oleks oluliseks lõimumisteguriks ja julgeolekuriskide maandajaks meie riigis. Nagu esikarjane ütles, on paljud vene inimesed, eriti noored, valmis olema kohaliku kiriku liikmed. Samas võib siiski arvata, et tegelikult eeldab ühise kiriku sündimine muukeelsete suuremat eelnevat lõimumist Eesti ühiskonnaga.

Metropoliit on lisanud, et võimalik ühine kirik oleks esialgu autonoomne Konstantinoopoli patriarhaadi ühenduses (s.t praeguses staatuses). Alles kaugemas tulevikus võiks mõelda autokefaalse (täisiseseisva, oma kirikupead sõltumatult valiva) kiriku peale, seda ehk isegi laiemas maateaduslikus mõõtmes, nt koos Soome ja Skandinaavia õigeusu kirikutega. Kuid see viimane on ainult üks võimalik ja kauge väljavaade.

Nagu Postimehe artiklistki võib lugeda, ei ole mingit kavatsust kaotada meie kiriku harjunud organeid nagu kiriku täiskogu jt. Arutelusid kirikuelu paremaks korraldamiseks ja põhikirjale lisaks täpsustavate sisejuhiste vastuvõtmiseks on küll kavas süvendada. Kuid meie õigeusu kiriku tavadesse kuulub kirikurahva ja kõigi vaimulike aktiivne osalemine kirikuelu oluliste, eriti ühiskondlik-praktilist külge puudutavate otsuste vastuvõtmisel ja teostamisel. Meie väiksus ja eestlasele omane osalemistahe ning talupojamõistus tingivad paratamatult, et kõik oluline arutatakse üldsusega läbi ja tähtsamaid otsuseid ei tehta vaid kuskil tagatubades. Loodame südamest, et meie kiriku headesse tavadesse kuuluv kontsiliaarne (kogu kirikutervikut hõlmav) juhtimisviis kestab ja süveneb. Ülemkarjastel ja ennekõike kirikupeal on selles muidugi juhtiv ja koondav roll.

Palvetagem meie armsa metropoliidi ja kogu meie kiriku eest, et Issand meid hoiaks ja juhtaks ning et segadus ja arusaamatused kaoksid!

Kokkuvõtteks:

  • 30. septembri Postimehe artikkel sündis ajakirjanike algatusel
  • Ühtne kirik Eestis on alati olnud ja on jätkuvalt ideaal
  • Kiriku ühtsuse teostumine jääb tõenäoliselt kaugemasse tulevikku
  • Ühtses kirikus saaksid arvestatud eri keeleliste kogukondade huvid
  • Meie kiriku praegust ülesehitust ja juhtimisviisi pole kavas kaotada
© Meie Kirik