1893. aasta suvel tähistas Kaarma kiriku köster ja koolmeister Mihkel Kallas oma laste osavõtul 50. ametijuubelit. „Kepiga tulin ma Karjast Kaarmale ja nüüd on mu ihusugu nii suur. Vaata nii õnnistatakse see mees, kes Jehoova teede pääl kõnnib,“ kõneles ligi 70-aastane elupõline köster-koolmeister.

Karja kihelkonnast pärit Mihkel Kallase (1824–1896) ja tema naise Miina (kelle isa oli Karja kiriku köster Carl Allas) kodu Kaarmal oli kultuurilembene ja haridust väärtustav, samas olid mõlemad hardalt usklikud ja kasvatasid ka oma lapsed kristlikus meelsuses. Nende kuuest lapsest on tuntumad kirikuõpetaja ja pedagoog Rudolf Kallas (1851–1913) ning rahvaluuleteadlane ja diplomaat Oskar Kallas (1868–1946).

19. sajandil oli kristlus eesti talurahva jaoks enesestmõistetavus. Sellega ei taha ma öelda, et kõik olid rahul tollase kirikukorralduse või sakslastest pastoritega. Juba toona osati väga hästi vahet teha Piibli sõnumi ja konkreetsete olude vahel, milles seda kuulutati. Samuti elas ametliku kiriku-usu kõrval rahumeeli edasi rahvausk. Kuid moodsa eesti rahvuse kujunemise juures mängisid erakordset rolli rahva enda seast esile tõusnud köstrid ja koolmeistrid, keda võib sõna otseses mõttes rahvavalgustajateks nimetada. Kallaste pere näitel kasvasid kristlikus kodus üles väljapaistvad kultuuri- ja ühiskonnategelased.

Aga kuidas jääb siis sellega, et ristiusk toodi meile tule ja mõõgaga, et papid on alati silmakirjateenrid ja rahva kurnajad olnud, et Piibli muinasjutud on mõeldud masside orjastamiseks jne?

Vastan: see on puhtakujuline vasakpoolne, revolutsiooniline retoorika, millega tahetakse õhutada rõhututeks kuulutatud inimestes viha oma kurnajate vastu. Eesmärgiks on muidugi kristluse väljatõrjumine, et teha ruumi omaenda ideoloogiale.

Kui mõni parempoolne rahvuslane tahab sellega kaasa minna, siis tuleks tal oma maailmavaade uuesti läbi mõelda.

Vasakpoolsetele on alati omane olnud faktide väänamine ning oma ideoloogiliste unelmate võtmine tõe pähe. Nõukogude bolševism on küll kokku varisenud, kuid pahempoolsed ideed elavad ja õilmitsevad kogu maailmas, ka Läänes, rõõmsalt edasi. Vasakpoolsete seas nähakse religioonis ja eriti kristluses midagi, mis takistab progressi, kuna religioossed uskumused näivad põlistavat traditsioonilist, ebaõiglast ühiskonnakorraldust, harimatust ja vastuseisu uutele ideedele, feodaalset või kapitalistlikku ekspluateerimist, patriarhaati ja traditsioonilisi soorolle jne.

Vasakpoolsus on Eestis paraku üsna mõjukas olnud. Religiooniuurija Lea Altnurme tõdeb: „Eesti juhtumi puhul sai ristiusu tähtsuse vähenemisel otsustavaks asjaolu, et ühiskonnaklasside ja rahvuste vahed kattusid. Kuna rahvuslik lugu loodi sakslastele – nii sotsiaalses kui ka kultuurilises plaanis – vastanduvana, kaasati sellesse ka marksistlik müüt klassivõitlusest, mille raames hakati kristlust nägema valitsevate klasside (sakslaste) manipulatsioonivahendina alamate klassid (eestlaste) ohjamiseks. Nõukogude ajal seda lugu ametlikus ideoloogilises versioonis võimendati…“ (Tuna 4/2013).

Ilmselt just sellest tuleks otsida seletust, miks tänapäeval lähevad mõned kodanikud usust midagigi kuuldes lausa endast välja ja hakkavad loopima hüüatusi stiilis „Kärvake maha, ristikoerad!“ vms. Ainult et need „ristikoerad“ ei ole ammu enam verejanulised ordurüütlid ega kangelt eesti keelt purssivad kõhukad saksa papid, vaid täiesti tavalised eestlased, kes aeg-ajalt kirikus käivad ja oma kodukoha koguduseelus kaasa löövad – näiteks kellegi vanaema Alma, kellegi onu Ants, kellegi vend Riho või õde Kristi. Mida kurja on nemad teinud, et nende tõekspidamisi võetakse sel viisil siunata?

Heidetakse ette, et kristlased tahavad oma usule erikohtlemist. No ja siis? Miks ei peaks rahvusriik väärtustama just seda, mis on pikka aega olnud põlisrahvusele omane? Me ju ei arva, et Eestis tuleks kõiki maailma keeli võrdselt kohelda või et iga Eestis elav rahvusrühm peab saama koolihariduse oma emakeeles. Usu ja kultuuriga on niisamuti – meie jaoks ei ole kõik usud ja kultuurid võrdselt olulised. Põhiseadusega tagatud vabadus seisneb selles, et kedagi ei kohustata kirikus käima või rahvatantsuga tegelema või laulupeole minema. Kodanik võib hakata budistiks, ateistiks või kelleks iganes ja olla ikkagi oma maa patrioot. Kuid riik peaks siiski suhtuma teisiti sellesse, mis on oma.

Mul on raske ette kujutada rahvuslust või konservatiivust, mis ei tunnusta oma rahva traditsioonilist religiooni. Eestis on levinud kõik ristiusu peamised suunad, lisaks väiksemad liikumised, millel on oma koht ja roll meie ajaloos ja kultuuris, aga ka tänase Eesti ülesehitamisel. Selle eitamine on revolutsiooniline akt ja tunnistus kultuurilisest katkestusest.

Artikkel ilmus esmalt portaalis Uued Uudised

Illustratsioon: tahvel Kaarma kiriku peasissekäigu juures. Foto: Valju Aloel, Wikimedia Commons

© Meie Kirik