USUDOKTRIINI KONGREGATSIOON

KIRI KATOLIKU KIRIKU PIISKOPPIDELE

KRISTLIKU MEDITATSIOONI MÕNINGATEST ASPEKTIDEST

15. oktoober 1989

 

I Sissejuhatus

1. Tänapäeval on paljudel kristlastel palav soov õppida kogema sügavamat ja ehtsamat palveelu vaatamata märkimisväärsetele raskustele, mida kaasaja kultuur asetab vaikuse, keskendumise ja mõtisklemise vajaduse teele. Huvi, mille mõningate idareligioonide ja nende eriliste palvemeetoditega seotud meditatsiooni vormid on äratanud viimastel aastatel mõnede kristlaste hulgas, on tähendusrikas märk vaimse keskendumise ja sügava kontakti vajadusest Jumala müsteeriumiga. Ometi tunnevad selle fenomeni ees paljud vajadust kindlate õpetuslike ja hingehoidlike kriteeriumide järele, mis laseksid neil juhendada teisi palves selle arvukates ilmingutes, jäädes samal ajal ustavaks Jeesuses ilmutatud tõele Kiriku ehtsa traditsiooni kaudu. Käesolev kiri püüab vastata sellele pakilisele vajadusele, nii et erinevates osakirikutes ei kaotaks paljud erinevad palvevormid, kaasa arvatud uued, kunagi nende õiget isiklikku ja kogukondlikku iseloomu.

Need näpunäited on esiteks mõeldud piiskoppidele, et nad arutaksid neid hingehoidliku mure vaimus neile usaldatud kirikute pärast, nii et kogu jumalarahvast – preestreid, orduinimesi ja ilmikuid – saaks jälle kutsuda uuenenud jõuga palvetama Isa poole Kristuse, meie Issanda, Vaimu läbi.

2. Üha sagedasem kokkupuude teiste religioonidega ja nende erinevate palvestiilide ja -meetoditega on viimastel aastakümnetel pannud paljusid usklikke endalt küsima, millist väärtust võiksid mittekristlikud meditatsioonivormid endast kristlastele kujutada. Eelkõige puudutab see küsimus idameetodeid.[1] Tänapäeval pöörduvad mõned inimesed nende meetodite poole teraapilistel põhjustel. Vaimne rahutus, mis tekib tehnoloogiliselt arenenud ühiskonna kiirest elutempost, paneb mõned kristlased otsima nendes palvemeetodites teed sisemise rahu ja psüühilise tasakaaluni. See kiri ei käsitle küsimuse psühholoogilist aspekti, vaid rõhutab selle teoloogilisi ja vaimseid järeldusi. Teised kristlased, keda liikumine avatuse ja erinevate religioonide ning kultuuride vahetuse poole on kaasa haaranud, arvavad, et nende palvel on neilt meetoditelt palju võita. Nähes, et viimastel aegadel paljusid meditatsiooni traditsioonilisi meetodeid, eriti kristlikke, enam ei kasutata, arutavad nad, kas praegu poleks võimalik rikastada meie pärandit uute palveharjutuste kaudu, viies sinna sisse seda, mis siiani oli sellele võõras.

3. Sellele küsimusele vastamiseks peab esiteks vaatama, isegi kui ainult üldiselt, milles kristliku palve sisemine olemus seisneb. Siis saab näha, kas ja kuidas saab seda rikastada meditatsiooni meetoditega, mis on arenenud teistes religioonides ja kultuurides. Kuid selleks saavutamiseks peab aluseks võtma teatud kindla eelduse. Kristlik palve on alati määratletud kristliku usu ülesehitusega, mille läbi tõde Jumala ja loodu kohta välja paistab. Seepärast määratletakse seda, kõige täpsemini väljendudes, kui isiklikku, sisemist ja sügavat dialoogi inimese ja Jumala vahel. Seega väljendab kristlik palve lunastatud olendite osadust Kolmainsuse Isikute sisemise eluga. See osadus, mis põhineb ristimisel ja Euharistial – Kiriku elu allikal ja tipul –, toob kaasa pöördumishoiaku, liikumise „iseendast“ Jumala „Sina“ poole. Nii on kristlik palve alati samal ajal ehtsalt isiklik ja kogukondlik. See väldib ebaisikulisi tehnikaid või iseendale keskendumist, mis võib tekitada teatud halva harjumuse, vangistades palvetava inimese vaimsesse privatismi, mis ei ole suuteline vabalt end avama transtsendentaalsele Jumalale. Kiriku raames meditatsiooni uute meetodite õigustatud otsingul peab alati meeles pidama, et ehtsa kristliku palve peamine element on kahe vabaduse, Jumala lõpmatu vabaduse ja inimese lõpliku vabaduse kohtumine.

II Kristlik palve Ilmutuse valguses

4. Piibel ise õpetab, kuidas peaks palvetama inimene, kes võtab vastu Piibli ilmutuse. Vanas Testamendis on imeline kogu palveid, mis on elanud läbi aastasadade, isegi Jeesuse Kristuse Kiriku raames, kus nad on saanud ametliku palve aluseks – see on Kiituste või Psalmide raamat.[2] Psalmidele sarnaseid palveid võib leida ka Vana Testamendi varasematest tekstidest ja teisel kujul ka hilisematest.[3] Psalmiraamatu palved räägivad esiteks Jumala suurtest tegudest valitud rahva pärast. Iisrael mediteerib, kontempleerib ja taaselustab Jumala imed, meenutades neid palves. Piibli ilmutuse kaudu jõudis Iisrael terves loodus ja iga inimese saatuses oleva Jumala tunnustamise ja kiitmiseni. Nii hüütakse Teda näiteks kui päästjat hädaohus, haiguses, tagakiusamises, ahistuses. Lõpuks, ja alati Tema päästvate tegude valguses, ülistatakse Teda Tema jumaliku väe ja headuse, Tema õigluse ja halastuse, Tema kuningliku hiilguse pärast.

5. Tänu Jeesuse Kristuse sõnadele, tegudele, kannatusele ja ülestõusmisele tunnustab usk Uues Testamendis Temas Jumala lõplikku eneseilmutust, Lihakssaanud Sõna, kes ilmutab oma armastuse kõige sisemisi sügavusi. See on Püha Vaim, kes saadeti usklike südamesse, Tema, kes „uurib läbi kõik, ka Jumala sügavused” (1Kr 2:10) ja kes võimaldab siseneda neisse Jumala sügavustesse. Vastavalt Jeesuse tõotusele, mille Ta jüngritele andis, seletab Vaim kõike, mida Ta veel ei saanud neile öelda. Kuid see Vaim „ei räägi iseenesest“, vaid „Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:13j). See, mida Jeesus nimetab „Tema omaks“, on – nagu Ta kohe seletab – samuti Jumal Isa oma, sest „kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile“ (Jh 16:15).

Uue Testamendi autorid rääkisid alati meelega Jumala ilmutusest Kristuses Pühast Vaimust valgustatud visiooni kontekstis. Sünoptilised evangeeliumid jutustavad Jeesuse tegudest ja sõnadest, tuginedes pärast Ülestõusmist saadud sügavamale arusaamisele sellest, mida jüngrid olid näinud ja kuulnud. Püha Johannese evangeelium viib Selle kontempleerimiseni, Kes on algusest peale lihakssaanud Jumala Sõna. Paulus, kellele Jeesus oma jumalikus majesteetlikkuses Damaskuse teel ilmus, õpetab usklikke nii, et nad suudaksid „koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega“ (Ef 3:18j). Pauluse jaoks on Jumala müsteerium Kristus, „kelles peituvad kõik tarkuse ja tunnetuse aarded“ (Kl 2:3) ja, selgitab apostel, „ma ütlen seda selleks, et keegi teid ei eksitaks ilukõnedega“ (s 4).

6. Seega on Ilmutuse ja palve vahel tihe suhe. Dogmaatiline konstitutsioon Dei Verbum õpetab, et selle ilmutuse kaudu „kõnetab nähtamatu Jumal oma ülevoolavas armastuses inimesi kui oma sõpru (vrd 2Ms 33: 11; Jh 15:14-15) ja suhtleb nendega (vrd Brk 3:38), neid kutsudes ja vastu võttes osasaamisse iseendaga“.[4] See ilmutus leiab aset sõnade ja tegevuste kaudu, mis pidevalt üksteisele viitavad. Algusest peale liigub kõik edasi, et koonduda Kristuses, ilmutuse ja armu täiuses, ja Püha Vaimu annis. Need teevad inimese võimeliseks Jumala sõnu ja tegusid vastu võtma ja neid kontempleerima ning Teda tänama ja austusega kummardama nii usklike kogunemisel kui ka Tema enda armust valgustatud südame sisimas. Seepärast soovitab Kirik lugeda Jumalasõna kui kristliku palve allikat ja samal ajal manitseb kõiki avastama Pühakirja sügavat tähendust palve läbi, „sest nii kujuneb sellest kahekõne Jumala ja inimese vahel, sest „Teda me kõnetame, kui oleme palves; Teda me kuulame, kui loeme Jumala õpetussõnu”“.[5]

7. Eelnevast tulenevad kohe mõned järeldused. Kui kristlase palve peab olema juurdunud Jumala kolmainsas elus, siis peab selle olemuslik sisu olema igal juhul määratud sellise elu kahesuunalisusega. Just Pühas Vaimus tuleb Poeg maailma, et seda lepitada Isaga oma tööde ja kannatuse kaudu. Teisalt, selles samas elus ja samas Vaimus läheb lihakssaanud Poeg Isa juurde tagasi, täites Tema tahet oma kannatuse ja ülestõusmise kaudu. „Meie Isa“, Issanda Jeesuse palve, näitab selgelt selle elu ühtsust: Isa tahe peab olema täidetud nii maa peal kui ka taevas (leiva, andestuse ja kaitse palumine väljendab Jumala tahte põhilisi mõõtmeid), nii et taevases Jeruusalemmas oleks uus maa.

Jeesuse palve[6] usaldati Kirikule („Kui te palvetate, siis ütelge…“, Lk 11:2). Seepärast on kristlase palve, isegi kui ta on üksinda, alati pühade osaduse raames, milles ja millega koos ta palvetab, kas siis avalikult ja liturgiliselt või eraviisil.

Järelikult peab alati palvetama palvetava Kiriku ehtsas vaimus ja seepärast tema juhtimise all, mis mõnikord võib võtta konkreetse vormi järeleproovitud vaimuliku juhendamise kujul. Isegi siis, kui ta on üksinda ja palvetab salajas, on kristlane teadlik, et ta palvetab alati Pühas Vaimus koos Kristusega ja kõigi pühakutega selle eest, mis on Kirikule hea.[7]

III Palvetamise ekslikud viisid

8. Isegi juba Kiriku esimestel sajanditel hiilisid sinna sisse mõned palve ebaõiged vormid. Ka mõned Uue Testamendi tekstid (vrd 1Jh 4:3; 1Tm 1:3-7 ja 4:3-4) vihjavad nende olemasolule. Sellest tulenevalt tuvastati kaks põhilist kõrvalekallet: pseudognostitsism ja messalianism, millest mõlemad olid kirikuisade mureliku tähelepanu all. Sellest algkristluse kogemusest ja kirikuisade reaktsioonist on palju õppida, mis saab aidata antud probleemile vastu astuda.

Pseudognostitsismi vigadega[8] võideldes kinnitasid kirikuisad, et aine on Jumala loodud ja sellisena pole ta halb. Pealegi väitsid nad, et arm, mille allikas on alati Püha Vaim, ei ole hingele omane hüve, vaid seda tuleb otsida Jumalalt kui andi. Järelikult ei tee Vaimu valgustus või kõrgem teadmine (gnosis) kristlikku usku millekski üleliigseks. Lõpuks on isade jaoks kõrgema teadmise ehtne märk, palve vili, alati kristlik armastus.

9. Kui kristliku palve täiust ei saa väärtustada, kasutades alusena gnostilise teadmise ülevust, siis ei saa seda ka hinnata, osutades jumalikule kogemusele, mille tõstis esile messalianism.[9] Need valed neljanda sajandi karismaatikud samastasid Püha Vaimu armu ja Tema hinges kohaloleku psühholoogilise kogemuse. Neile vastandudes rõhutasid kirikuisad tõsiasja, et hinge ühendus Jumalaga palves saab teoks salajasel viisil ja eriti Kiriku sakramentide kaudu. Pealegi jõuab selle ühenduseni isegi kannatuse ja meeleheite kogemuse läbi. Vastupidiselt messaliaanide arvamusele ei ole need ilmtingimata märgid, et Vaim on hinge maha jätnud. Nagu vaimsuse õpetajad on alati selgelt väitnud, võivad kannatus ja meeleheide olla pigem ehtne osasaamine hüljatusseisundist, mida koges ristil meie Issand, kes jääb alati palve eeskujuks ja vahendajaks.[10]

10. Mõlemad need eksimuse vormid on patusele inimesele jätkuvalt kiusatus. Nad õhutavad teda püüdma ületada vahemaad, mis eraldab loodut Loojast, nagu sellist vahemaad ei peakski olema; pidama Kristuse maist teed, mida mööda Ta tahab meid Isa juurde juhtida, millekski juba ületatuks; tooma naturaalpsühholoogia tasandile selle, mida on peetud puhtaks armuks, pidades seda hoopis „kõrgemaks teadmiseks“ või „kogemuseks“.

Sellised ekslikud vormid, mis on ajaloos aeg-ajalt Kiriku palve ääremaile tagasi ilmunud, näivad taas mõjutavat paljusid kristlasi, näides neile mingi ravimina, olgu siis psühholoogilise või vaimsena, või siis Jumala leidmise kiire teena.[11]

11. Neid eksimuste vorme, kus nad ka esile ei kerkiks, saab väga lihtsalt kindlaks määrata. Palvetava kristlase meditatsioon püüab haarata Jumala sügavusi Jumala päästmistöödes Kristuses, lihakssaanud Sõnas, ja Tema Vaimu annis. Neid Jumala sügavusi on talle alati ilmutatud inimliku ja maise mõõtme läbi. Teisalt püüavad sarnased meditatsiooni-meetodid, kaasa arvatud need, mille alguspunkt on Jeesuse sõnades ja tegudes, nii palju kui võimalik heita kõrvale kõik, mis on ilmalik, meeltega tajutav või mõistetes piiratud. Nii on see püüdlus tõusta või laskuda Jumala valda, mis sellisena ei ole maine, meeltega tajutav ega võimeline mõistete alla mahtuma.[12] Seda pahet, mis esineb juba hilisema Kreeka-perioodi religioossetes tunnetes (eriti neoplatonismis), leiab sügavalt paljude inimeste religioosses innustuses, kuid mitte varem, kui nad saavad teadlikuks oma Jumala-kujutluste ja Talle lähenemispüüdluste ebakindlast iseloomust.

12. Kui praegu levivad kristlikus maailmas ja kiriklikes kogukondades ida meditatsiooni-meetodid, siis elavneb püüdlus, mis ei ole vaba ohtudest ja eksimustest, sulatada kokku kristlik meditatsioon mittekristliku meditatsiooniga. Sellesuunalised ettepanekud on arvukad ja suuremal või vähemal määral radikaalsed. Mõned kasutavad idameetodeid ainuüksi psühho-füüsilise ettevalmistusena tõeliselt kristlikuks kontemplatsiooniks. Teised lähevad kaugemale ja püüavad erinevaid tehnikaid kasutades esile kutsuda vaimseid kogemusi, mis on sarnased neile, mida on kirjeldatud katoliiklike müstikute kirjutistes.[13] Mõned ei kõhkle võrdsustamast ilma piltide või mõisteteta absoluuti, mis on omane budistlikule teooriale,[14] Kristuses ilmutatud Jumala majesteetlikkusega, mis kõrgub lõpliku reaalsuse kohal. Sellel eesmärgil kasutavad nad „negatiivset teoloogiat“, mis ületab kõik kinnitused, mis püüavad väljendada seda, mis Jumal on, ja eitavad, et selle maailma asjad võivad pakkuda märke Jumala lõpmatusest. Nii ei tee nad mitte ainult ettepanekut hüljata meditatsiooni Uue ja Vana Lepingu Jumala päästetöödest ajaloos, vaid ka ideed ühest ja kolmainsast Jumalast, kes on armastus, „Jumala määratusse kuristikku sukeldumise“[15] kasuks. Neid ja sarnaseid kristliku meditatsiooni idatehnikatega kooskõlla viimise ettepanekuid tuleb sisult ja meetoditelt alati põhjalikult uurida, et vältida sünkretismi langemise ohtu.

IV Kristlik tee ühendusele Jumalaga 

13. Et leida õiget teed palvetamiseks, peaks kristlane järele mõtlema selle üle, mida on öeldud eespool, arvestades silmapaistvaid tunnuseid teel, millel käis Kristus, kelle roog on see, et Ta teeks selle tahtmist, kes Ta on läkitanud, ja lõpetaks Tema töö (vrd Jh 4:34). Jeesusel ei ole tihedamat ühendust Isaga kui see, mis kestab pidevalt sügavas palves. Isa tahtega saadeti Ta inimkonna, patuste, oma timukate endi juurde, ja Ta ei saanud olla Isaga tihedamalt ühendatud kui Tema tahtele kuuletudes. See ei takistanud Teda aga mingilgi viisil oma maise elu ajal eemaldumast kõrvalisse kohta, et end ühendada Isaga ja saada Temalt uut jõudu oma misjoniks selles maailmas. Tabori mäel, kus Tema ühendus Isaga ilmsiks sai, meenus Ta kannatus (vrd Lk 9:31), ja Kirgastamise mäel ei kaalutudki võimalust jääda „kolme lehtmajja“. Kontemplatiivne kristlik palve juhib alati ligimesearmastuse, tegutsemise ja katsumuste vastuvõtmise juurde, ning just sellepärast viib see Jumalale lähemale.

14. Jõudmaks lähemale Jumalaga ühenduse müsteeriumile, mida Kreeka kirikuisad nimetasid inimese jumalikustamiseks, ja mõistmaks täpselt viisi, kuidas see teoks saab, on esiteks vaja meeles pidada, et inimene on olemuselt loodu[16] ja jääb selleks igaveseks, nii et inimisiku neeldumine jumalikku isikusse ei ole kunagi võimalik, isegi mitte kõige kõrgemas armuseisundis. Kuid peab tunnustama, et inimisik on loodud Jumala kuju ja näo järgi ja et selle kuju arhetüüp on Jumala Poeg, kelles ja kelle kaudu me oleme loodud (vrd Kl 1:16). See arhetüüp ilmutab kõige suuremat ja ilusamat kristlikku müsteeriumi: igavikust on Poeg „teine“ võrreldes Isaga ja ikkagi on Ta Pühas Vaimus Temaga „olemusühtne“. Järelikult ei peaks seda „teiseksolemist“ pidama halvaks, vaid kõige suuremaks headest asjadest. „Teine olemine“ on Jumalas endas, kellel on ainuke olemus kolmes Isikus, ja „teine olemine“ on ka Jumalas ja loodus, kes on loomuselt erinevad. Lõpuks annab pühas Euharistias nagu ka ülejäänud sakramentides – ja samamoodi Tema tegudes ja sõnades – Kristus ise ennast meile ja teeb meid osaliseks oma jumalikus loomuses,[17] surumata maha meie loodud loomust, millest Ta Lihakssaamise kaudu ise osa saab.

15. Nende tõdede koos vaatlemine viib imelise avastuseni, et kõik püüdlused, mida teiste religioonide palve väljendab, täituvad kristluse tegelikkuses mõõtmatult, ilma isiku või inimloomuse lahustumise või kadumiseta absoluudi merre. „Jumal on armastus“ (1Jh 4:8). See sügavalt kristlik kinnitus saab lepitada täiusliku ühenduse „teiseksolemisega“ armastaja ja armastatu vahel, igavese mõttevahetuse ning igavese vestlusega. Jumal ise on see igavene mõttevahetus ja me võime tõesti saada osa Kristuse tegelikkusest adoptiivlastena ja hüüda koos Pojaga Pühas Vaimus: „Abba, Isa.“ Selles mõttes on kirikuisadel on täiesti õigus, kui nad räägivad inimese jumalikustamisest. Inimene, olles poogitud Kristuse, loomuse poolest Jumala Poja külge, saab Tema armu kaudu osa Jumala loomusest ja saab „pojaks Pojas“. Püha Vaimu vastu võttes ülistab kristlane Isa ja osaleb tõepoolest Jumala kolmainsas elus.

V Meetodite-küsimus

16. Enamik suurtest religioonidest, mis on otsinud ühendust Jumalaga palves, on näidanud ka teid selle saavutamiseks. Nagu „Katoliku Kirik ei heida kõrvale midagi, mis on nendes religioonides õiget ja püha“,[18] nii ei saa ka neid teid kõrvale heita lihtsalt sellepärast, et nad ei ole kristlikud. Vastupidiselt, neilt saab võtta seda, mis on kasulik, nii kaua kui kristliku palve käsitus, tema loogika ja nõudmised ei ole hämarad. Kõige selle kontekstis tuleb need „õiged ja pühad“ osad välja võtta ning uuesti väljendada. Nende hulgas võib esiteks mainida palveelumeistri ning tema nõuannete alandlikku vastuvõtmist. Kristlik kogemus tundis seda praktikat juba kõige varasematest aegadest, kõrbeisade ajast peale. Selline meister, olles asjatundja sentire cum Ecclesia vallas, ei pea mitte ainult juhtima ja hoiatama teatud ohtude eest, vaid vaimse isana peab ta ka juhtima oma õpilast dünaamilisel viisil, südamest südamesse, palveellu, mis on Püha Vaimu and.

17. Hilisemal mittekristlikul klassikalisel perioodil tehti mugav eristus täiustumise kolme astme vahel: puhastav tee, valgustav tee ja ühendav tee. See õpetus on olnud eeskujuks paljudes kristliku vaimsuse koolides. Ehkki kehtiv iseeneses, nõuab see analüüs siiski mitmeid selgitusi, et seda tõlgendada õigel kristlikul viisil, mis väldib ohtlikke arusaamatusi.

18. Jumala otsimisele palve läbi peaks eelnema ja sellega peaks kaasnema askeetlik võitlus ja puhastumine pattudest ja vigadest, kuna Jeesus on öelnud, et ainult puhtad südamelt näevad Jumalat (vrd Mt 5:8). Evangeelium tahab meid eelkõige kõlbeliselt puhastada tõe ja armastuse puudumisest, ning, sügavamal tasandil, kõigist isekatest instinktidest, mis takistavad inimest ära tundmast ja vastu võtmast Jumala tahet selle puhtuses. Tunded ei ole iseenesest halvad (nagu stoikud ja neoplatonistid arvasid), vaid neil on kalduvus isekusele. Seepärast peab kristlane ennast vabastama, et jõuda positiivse vabaduseni, mida klassikalisel kristlikul ajal nimetati apatheia‘ks, keskajal impassibilitas‘eks ja Ignatiuse Vaimulikes harjutustes indiferencia‘ks.[19] See on võimatu ilma põhjaliku eneseeitamiseta, nagu võib näha ka püha Pauluse juures, kes kasutab avalikult sõna „suretamine“ (patuste kalduvuste puhul).[20] Ainult see eneseeitamine teeb inimese vabaks, et täita Jumala tahet ning osaleda Püha Vaimu vabaduses.

19. Seepärast peab õigesti tõlgendama õpetust, mis on neil meistritel, kes soovitavad vaimu tühjendamist kõigist meeltega tajutavatest kujutistest ning igast mõistest, jäädes armastavalt tähelepanelikuks Jumala vastu. Sel viisil loob palvetav inimene tühja ruumi, mida saab täita Jumala rikkusega. Kuid tühjus, mida Jumal nõuab, on isekusest lahtiütlemise tühjus, mitte ilmtingimata põlgus nende loodud asjade vastu, mida Ta on meile andnud ja mille keskele Ta meid on asetanud. Pole kahtlust, et palves peab täiesti keskenduma Jumalale ja, nii palju kui võimalik, välistama selle maailma asju, mis seovad meid meie isekuse külge. Selles küsimuses on püha Augustinus oivaline õpetaja: kui sa tahad leida Jumalat, jäta maha väline maailm ja pöördu tagasi iseendasse. Kuid ära jää iseendasse, vaid mine endast väljapoole, sest sa ei ole Jumal. Ta on sügavam ja suurem kui sina. „Ma otsin Tema olemust oma hinges ja ma ei leia seda. Ometi olen ma mõtisklenud Jumala otsimise üle, ja läbi loodud asjade Temani jõudes, olen ma püüdnud teada saada nähtamatuid Jumala asju (vrd Rm 1:20).[21] „Jääda iseendasse“ on tõeline hädaoht. Suur Kiriku doktor soovitab iseendale keskendumist ja ka üleastumist iseendast, kes ei ole Jumal, vaid ainult loodu. Jumal on „sügavam kui minu sügavaim sügavus ja kõrgem kui minu kõrgeim kõrgus“.[22] Tegelikult on Jumal meis ja meiega, kuid Ta ületab meid oma müsteeriumis.[23]

20. Dogmaatilisest vaatenurgast on võimatu jõuda täiusliku Jumala-armastuseni, kui eiratakse, et Ta on enda meile andnud läbi oma lihakssaanud Poja, kes löödi risti ja tõusis surnuist üles. Temas osaleme me, Püha Vaimu tegutsemise all, puhta armu läbi Jumala siseelus. Kui Jeesus ütleb: „Kes on näinud mind, see on näinud Isa“ (Jh 14:9), ei mõtle Ta mitte välist teadmist oma inimlikust kujutisest („lihast ei ole mingit kasu“, Jh 6:63). Ta peab silmas pigem nägemist, mis on saanud võimalikuks usu armu läbi: näha meeleliselt tajutava Jeesuse ilmumise läbi just seda, mis Ta Isa Sõnana tõeliselt tahab meile Jumalast ilmutada („Vaim on see, kes elustab … Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu“, ibid). See nägemine ei ole kujust, mille all Jumal on end ilmutanud, puhtinimliku väljaeristatuse (abs-tractio) küsimus. Pigem on see Jumala tegelikkuse hoomamine Jeesuse inimlikus kujus, Tema igavikulise jumaliku mõõtme tajumine selle ajalises vormis. Nagu ütleb püha Ignatius Vaimulikes harjutustes, peame me püüdma tabada „Jumala lõputut hõngu ja lõputut sulnidust“ (nr. 124), minnes edasi piiratud ilmutatud tõest, millest me alustasime. Kui Jumal meid üles tõstab, on Ta vaba meid tühjendama kõigest, mis inimest selles maailmas kinni hoiab, et viia meid täielikult oma igavese armastuse kolmainsasse ellu. Kuid seda andi saab anda ainult „Kristuses Püha Vaimu läbi“ ja mitte ise pingutades ning seega eemaldudes Tema ilmutusest.

21. Kristliku elu teel järgneb valgustamine puhastamisele läbi armastuse, mille Isa meile kingib Pojas, ja võidmise, mille me Temalt Pühas Vaimus vastu võtame (vrd 1Jh 2:20). Alates varakristlikust ajastust on kirjanikud ikka viidanud ristimises vastu võetud valgustusele. Pärast nende sissejuhatamist Jumala müsteeriumidesse annab see valgustus usklikele teada Kristusest usu läbi, mis töötab armastuse kaudu. Mõned kirikukirjanikud räägivad isegi avalikult ristimises saadud valgustusest, et see on alus Kristusest Jeesusest teadmisele (vrd Fl 3:8), mida määratletakse kui theoria‘t või kontemplatsiooni.[24] Usklikud on ristimisarmuga kutsutud edenema teadmises ja tunnistama usumüsteeriumidest „sisima arusaamisega vaimsest tegelikkusest, mida nad kogevad“.[25] Mitte mingi valgus Jumalalt ei saa muuta usutõdesid liigseks. Iga järgnev valgustusarm, mida Jumal saab anda, aitab pigem Kiriku tunnistatud ja pühitsetud müsteeriumide sügavusi selgemaks teha, sellal kui me ootame päeva, mil kristlased saavad Jumalat vaadelda nii, nagu Ta auhiilguses on (vrd 1Jh 3:2).

22. Lõpuks jõuab palvetav kristlane, kui Jumal nii tahab, ühenduse erilise kogemuseni. Sakramendid, eelkõige ristimine ja Euharistia,[26] on kristlase Jumalaga ühendatuse objektiivne algus. Sellel alusel võib palvetavat inimest Vaimu erilise armuga kutsuda erilist laadi ühendusele Jumalaga, mida kristlik terminoloogia nimetab müstiliseks.

23. Kahtlemata vajab kristlane teatud üksindusse tõmbumise aegu, et end koguda ja Jumala ligiolekul oma rada taas avastada. Sellest hoolimata, võttes arvesse, et oleme loodud ja looduna teame, et ainult armus oleme kaitstud, ei rajane kristlase Jumalale lähemale jõudmise viis ühelegi tehnikale selle sõna otseses mõttes. See oleks vastuolus lapsepõlvevaimuga, millele Evangeelium meid kutsub. Ehtsal kristlikul müstitsismil ei ole midagi tegemist tehnikaga – see on alati Jumala and, ja kes sellest annist kasu saab, teab, et ta ei ole seda väärt.[27]

24. On olemas müstilised armud, mida said kiriklike eluvormide rajajad oma rajatiste heaks, ja ka teised pühakud, kelle isiklikku palvekogemust need armud iseloomustavad ja mida seepärast teised usklikud ei saa jäljendada ega selle poole püüelda – isegi need, kes kuuluvad samasse institutsiooni ning kes otsivad aina täiuslikumat palveviisi.[28] Rajaja palvekogemuses osalemises võib olla erinevaid tasandeid ja erinevaid viise ning kõik ei pruugi olla täpselt sama. Lisaks palvekogemus, millele antakse eelistatud seisund kõigis ehtsalt kiriklikes, nii vanades kui uutes institutsioonides, on lõppkokkuvõttes alati midagi isiklikku. Ja just üksikisikule annab Jumal palvearmu.

25. Müstitsismi vallas peab eristama Püha Vaimu ande ja karismasid, mida Jumal annab täiesti tasuta. Esimesed on midagi sellist, mida iga kristlane saab endas elavdada innukusega usus, lootuses ja armastuses. Ja nii jõuab ta tõsise askeetliku võitlusega teatud kogemuseni Jumalast ja usu sisust. Karismade puhul ütleb püha Paulus, et need on antud eelkõige Kiriku ja Kristuse Müstilise Ihu teiste liikmete kasuks (vrd 1Kr 12:17). Selles osas on vaja meeles pidada, et karismad ei ole sama, mis erakorralised („müstilised“) annid (vrd Rm 12:3-21) ja et Püha Vaimu andide ja karismade vaheline eristus võib olla muutuv. On kindel, et karisma, mis kannab vilja Kiriku jaoks, ei saa Uue Testamendi kontekstis toimida ilma isikliku täiuslikkuse teatud astmeta ja et teisalt on igal elaval kristlasel eriline ülesanne (ja selles mõttes „karisma“) Kristuse Ihu ülesehitamiseks (vrd Ef 4:15-16)[29] ühenduses hierarhiaga, kelle töö on „tõeliselt mitte lämmatada Vaimu, vaid uurida kõiki asju ja säilitada seda, mis on hea“ (LG, nr 12).

VI Psühholoogilis-kehalised meetodid

26. Inimlik kogemus näitab, et kehaasend ja käitumine mõjutavad samuti vaimu keskendumist ja hoiakut. See on tõsiasi, millele mõned ida ja lääne kristlikud vaimulikud kirjanikud on tähelepanu pööranud. Nende mõtisklused, kus on ühiseid punkte ida mittekristlike meditatsiooni-meetoditega, väldivad viimaste liialdusi ja erapoolikust. Kuid siiski soovitatakse neid meetodeid tihti tänapäeva inimestele, kes ei ole piisavalt ettevalmistatud.

Vaimulikud kirjanikud on omaks võtnud need elemendid, mis kergendavad keskendumist palves, tunnustades samal ajal nende suhtelist väärtust: nad on kasulikud, olles viidud kooskõlla kristliku palve eesmärgiga.[30] Näiteks tähendab kristlik paast eelkõige meeleparanduse ja ohverdamise harjutust. Kuid juba kirikuisade juures oli sel ka eesmärk teha inimene avatumaks kohtumiseks Jumalaga ja kristlane võimelisemaks ennast valitsema ja samal ajal olema tähelepanelikum abivajajate vastu. Palves peab terve inimene astuma suhtesse Jumalaga ja nii peaks ka tema keha võtma keskendumiseks sobivaima asendi.[31] Selline asend võib sümbooselt väljendada palvet ennast, sõltudes kultuurist ja isiklikust tundlikkusest. Mõnest küljest saavad kristlased tänapäeval teadlikumaks, kuidas kehaasend saab palvet aidata.

27. Idakristlik meditatsioon[32] on väärtustanud psühho-füüsilist sümbolismi, mis lääne palvevormides tihti puudub. Ta võib ulatuda erilisest kehaasendist põhiliste eluliste funktsioonideni nagu hingamine või südamelöögid. Näiteks Jeesusepalve, mis kohaneb hingamise loomuliku rütmiga, saab vähemalt mõnda aega olla paljudele inimestele tõeliseks abiks.[33] Teiselt poolt on ida õpetajad ka ise märkinud, et mitte kõik ei ole võrdselt sobivad selle sümbolismi kasutamiseks, sest mitte kõik ei ole võimelised minema materiaalse märgi juurest vaimulikku tegelikkusse, mida otsitakse. Sobimatult ja valesti mõistetuna võib sümbolism saada isegi ebajumalaks ja seega takistuseks Jumala vaimu leidmisel. Elada palves läbi täielikku teadlikkust kehast kui sümbolist on isegi raskem: see võib muutuda keha kultuseks ja viia salamisi selleni, et kõiki kehalisi aistinguid peetakse vaimseteks kogemusteks.

28. Mõned püsivad harjutused tekitavad automaatselt rahu- ja lõõgastustunde, meeldivaid aistinguid, võib olla isegi valguse ja soojuse ilminguid, mis meenutavad vaimset heaolu. Võtta selliseid tundeid Püha Vaimu ehtsate lohutuste pähe oleks täiesti ekslik vaimuelu mõistmine. Kui neile antaks müstilisele kogemusele tüüpiline sümboolne tähendus olukorras, kus inimese kõlbeline seisund ei vasta sellisele kogemusele, siis oleks see teatud mentaalse skisofreenia näide, mis võiks viia isegi psüühikahäireteni ja mõnikord ka kõlbeliste hälveteni. See ei takista siiski, et tõelised meditatsioonipraktikad, mis sündisid kristlikus idas ja mida kasutasid suured mittekristlikud religioonid, ning mis ahvatlevad meie aja nii võõrdunud ja häiritud inimesi, saavad olla sobivaks vahendiks aidamaks palvetaval inimesel tulla Jumala ette sisemiselt lõõgastunult, ka siis, kui välised mured teda rõhuvad. Ometi peaks meeles pidama, et harjumuspärane ühendus Jumalaga, see tähendab sisemise ärkvelolemise hoiak ja Jumala abi kutsumine, mida Uues Testamendis nimetatakse „pidevaks palveks“,[34] ei katke ilmtingimata, kui vastavalt Jumala tahtele pühendatakse end ka tööle ja ligimese eest hoolitsemisele. „Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks!“ räägib meile apostel (1Kr 10:31). Nagu õpetavad suured vaimulikud õpetajad, elavdab tegelikult siiras palve inimeses palavat ligimesearmastust, mis paneb ta Kiriku misjoniga koostööd tegema ja teenima oma vendi Jumala suuremaks auks.[35]

VII „Mina olen Tee“

29. Kiriku pakutud kristliku palve mitmekesisuse hulgast peaks iga usklik otsima ja leidma omaenda tee, omaenda palvevormi. Kuid lõpuks voolavad kõik need isiklikud teed Isa juurde viivasse teesse, millena Jeesus end on kirjeldanud. Seepärast ei pea omaenda teed otsides keegi laskma end juhtida mitte niivõrd oma isiklikul maitsel, kuivõrd Pühal Vaimul, kes juhib teda Kristuse läbi Isa juurde.

30. Inimesel, kes teeb tõsiseid pingutusi, on aga hetki, mil ta näib ekslevat kõrbes ja vaatamata kõigile pingutustele ei „tunne“ ta midagi Jumala tegelikkusest. Ta peaks teadma, et neist proovilepanekutest ei säästeta kedagi, kes võtab palvet tõsiselt. Siiski ei peaks ta seda kõigile palvetavatele kristlastele ühist kogemust kohe nägema nagu „pimedat ööd“ müstilises mõttes. Igal juhul võib neil hetkedel palve, millest ta peab ostustavalt püüdma kinni hoida, jätta talle teatud kunstlikkuse mulje, kuigi tõeliselt on see midagi täiesti erinevat. Tegelikult väljendab kristlane just sel hetkel oma ustavust Jumalale, kelle ligiolekusse ta tahab jääda isegi siis, kui ta ei saa subjektiivset lohutust.

Neil näiliselt negatiivsetel hetkedel saab selgeks, mida palvetav inimene tegelikult otsib. Kas ta tõepoolest otsib Jumalat, kes oma lõputus vabaduses on temast alati üle, või otsib ta ainult iseennast, suutmata minna väljapoole iseenda kogemustest, olgu need siis positiivsed kogemused Jumalaga ühendusest või negatiivne kogemus müstilisest tühjusest.

31. Jumala armastus, kristliku kontemplatsiooni ainuke objekt, on tegelikkus, mida ei saa omandada ühegi meetodi või tehnikaga. Vastupidi, me peame oma pilgud alati kinnitama Jeesusele Kristusele, kelles Jumala armastus meie eest ristile läks ja võttis seal endale isegi Isa poolt mahajäetu seisundi (vrd Mk 13:34). Seepärast peaksime jätma Jumalale otsustada, mil viisil Ta laseb meil oma armastuses osaleda. Kuid me ei saa mingil viisil püüda end asetada samale tasandile meie kontemplatsiooni objektiga, Jumala vaba armastusega. Isegi siis mitte, kui me saame Jumal Isa halastusest meie südamesse saadetud Püha Vaimu kaudu Jumala armastuse tajutava peegelduse Kristuses ja me tunneme Issanda tõe ja ilu ja headuse tõmmet.

Mida lähemale on inimesel lubatud Jumalale tulla, seda suurem on Tema aupaklikkus kolmekordselt püha Jumala ees. Siis saab mõista neid püha Augustinuse sõnu: „Sina võid mind sõbraks kutsuda, mina tunnistan end Sinu teenijaks.“[36] Või siis sõnu, mis on meile isegi tuttavamad ja mida ütles see, kes sai tasuks Jumalaga kõige suurema läheduse: „Ta on vaadanud oma teenija madaluse peale” (Lk 1:48).

Paavst Johannes Paulus II andis allakirjutanud kardinal-prefektile antud audientsil selle kongregatsiooni täiskogu istungil vormistatud kirjale oma heakskiidu ja käskis selle avaldada. 

Roomas, Usudoktriini kongregatsiooni peakorteris, 15. oktoobril 1989, Püha Jeesuse-Teresa pühal.

Joseph kardinal Ratzinger, 

prefekt

Alberto Bovone, 

Kaisarea titulaarpeapiiskop Numiidias, sekretär

 

Tõlkinud Aive Haljand

Sisutoimetaja Wojciech Gołaski OP

Ülaltoodud dokumendi eestikeelne tõlge avaldati esmalt dominiiklaste kodulehel dom.ee ja 20. märtsil 2013 veebilehes Meie Kirik.

 

Märkused

[1] Väljendit „idameetodid“ on kasutatud viitamaks meetoditele, mida on innustanud hinduism ja budism, nagu zen, transtsendentaalne meditatsioon või jooga. Nii viitab see Kaug-Ida mittekristlikele meditatsiooni-meetoditele, mida tänapäeval ka mõned kristlased on sageli oma meditatsioonis omaks võtnud. Käesolevas dokumendis sisalduvad põhimõtted ja meetodid ei ole mõeldud suuniseks mitte ainult sellele probleemile, vaid üldisemalt ka erinevatele palvevormidele, mida tänapäeval kasutatakse kiriklikes organisatsioonides, eriti ühingutes, liikumistes ja gruppides.

[2] Psalmiraamatu kasutamisest Kiriku palves vrd Institutio generalis de Liturgia Horarum, nr 100-109.

[3] Vrd nt 2Ms 15; 5Ms 32; 1Sm 2; 2Sm 22 ja mõned prohvetite tekstid, 1Aj 16.

[4] Dogm. konst. Dei Verbum, nr 2. See dokument annab teisi olulisi seletusi kristliku palve teoloogiliseks ja vaimseks mõistmiseks; vt ka nt nr 3, 5, 8, 21.

[5] Dogm. konst. Dei Verbum, nr 25.

[6] Jeesuse palve kohta vt Institutio generalis de Liturgia Horarum, nr 3-4.

[7] Vrd Institutio generalis de Liturgia Horarum, nr 9.

[8] Pseudognostitsism pidas ainet millekski ebapuhtaks ja madalaks, mis mähkis hinge teadmatusse, millest palve pidi ta vabastama, tõstes ta seeläbi tõelise kõrgeima teadmiseni ja seega puhtasse seisundisse. Muidugi polnud igaüks selleks võimeline, vaid ainult need, kes olid tõeliselt vaimsed. Lihtsatele usklikele piisas usust ja Kristuse käskude pidamisest.

[9] Esimesena mõistis messaliaanide õpetuse hukka püha Efraim Süürlane (Hymni contra Haereses 22, 4, ed. E. Beck, CSCO 169, 1957, lk 79) ja hiljem teiste hulgas Salamina Epifanius (Panarion, nimetatud ka Adversus Haereses: PG 41, 156-1200; PG 42, 9-832) ning Amfilochius, Ikoniumi piiskop (Contra haereticos: G. Ficker, Amphilochiana I, Leipzig 1906, 21-77).

[10] Vrd nt püha Risti-Johannes, Subida del Monte Carmelo, II, ptk 7, 11.

[11] Keskajal esines Kiriku ääremail äärmuslikke suundi. Üks suuri kristlikke kontemplatiive, flaamlane Jan van Ruysbroek ei kirjeldanud neid ilma irooniata. Ta eristas müstilises elus kolme liiki kõrvalekaldeid (Die gheestelike Brulocht 228, 12-230, 17; 230, 18-32, 22; 232, 23-236, 6) ja tegi nende vormide kohta üldist kriitikat (236, 7-237, 29). Samasugused tehnikad tundis ära ja heitis kõrvale Avila püha Teresa, kes märkas selgepilguliselt, et „pingutus mitte millestki mõelda paneb mõistuse väga palju mõtlema“ ja Kristuse müsteeriumi lahutamine kristlikust meditatsioonist on alati reetmise vorm (vt püha Jeesuse-Teresa, Vida, 12,5 ja 22,1-5).

[12]Paavst Johannes Paulus II tõstis kogu Kiriku jaoks esile Avila püha Teresa eeskuju ja õpetuse. Teresa oli oma elus pidanud jagu saama kiusatusest kasutada teatud meetodeid, mis soovitasid jätta kõrvale Kristuse inimlikkus ja selle asemel sukelduda jumalikkuse kuristikku. 1982. aasta 1. novembri jutluses ütles ta, et Jeesuse-Teresa kutse, mis toetas täielikult Kristusele koondatud palvet, „on kehtiv isegi meie päevil, vastukaaluks mõnedele palvemeetoditele, mis ei ole innustatud Evangeeliumist ja mis praktikas kalduvad jätma Kristust kõrvale mentaalse tühjuse kasuks, mil pole kristluses mingit mõtet. Iga palvemeetod on kehtiv nii kaua, kui seda innustab Kristus ja see viib Kristuse juurde, kes on Tee, Tõde ja Elu (vrd Jh 14:6)“. Vt Homilia Abulae habita in honorem Sanctae TeresiaeAAS 75 (1983), 256-257.

[13] Vt nt The Cloud of Unknowing, 14. sajandi anonüümse inglise kirjaniku vaimulik teos.

[14] Budismi religioossetes tekstides mõistetakse nirvaanat kui seisundit, mis seisneb kombatava tegelikkuse kõrvaleheitmises, sel määral kui see on mööduv ning sellisena petlik ja kurb.

[15] Meister Eckhart räägib sukeldumisest „jumalikkuse mõõtmatuse kuristikku“, mis on „pimedus, kus Kolmainsuse valgus kunagi ei sära“. Vrd Sermo “Ave Gratia Plena” in fine (J. Quint, Deutsche Predigten und Traktate, Hanser 1955, 261).

[16] Vrd past. konst. Gaudium et spes, nr 19,1: „Inimese väärikuse põhjus peitub eelkõige inimesele esitatud kutses olla osaduses Jumalaga. Oma olemise algusest peale on inimene kutsutud vestlema Jumalaga. Ta on olemas ainult ja eranditult sellepärast, et Jumal on ta armastusest loonud ja alati armastusest alal hoidnud. Ta ei ela täiesti tõe järgi, kui ta seda armastust vabalt ära ei tunne ega pühenda end oma Loojale.“

[17] Nagu püha Thomas kirjutab Euharistia kohta: „… proprius effectus huius sacramenti est conversio hominis in Christum, ut dicat cum Apostolo: ‘Vivo ego, iam non ego; vivit vero in me Christus’ (Gal 2:20)“ (In IV Sent., d. 12, q. 2, a. 1).

[18] Dekl. Nostra aetate, nr 2.

[19] Loyola püha Ignatius, Ejercicios espirituales, nr 23 jm.

[20] Vrd Kl 3:5; Rm 6:11jj; Gl 5:24.

[21] Püha Augustinus, Enarrationes in Psalmos XLI, 8: PL 36, 469.

[22] Püha Augustinus, Confessiones 3, 6, 11: PL 32, 688. Vrd De vera Religione 39, 72: PL 34, 154.

[23] Positiivne loodust tühjendamise kristlik tähendus paistab eeskujulikul viisil silma Assisi püha Franciscuse juures. Just sellepärast, et ta ütles lahti loodust Jumala armastuse pärast, nägi ta kõiki asju otsekui täidetuna Tema kohalolust ja hiilgamas oma väärikuses Jumala looduna, ja nende olemise salajast hümni laulis ta oma Cantico delle Creature‘s. Vrd C. Esser, Opuscula Sancti Patris Francisci Assisiensis, Ed. Ad Claras Aquas, Grottaferrata (Roma) 1978, lk 83-86. Samamoodi kirjutab ta kirjas Lettera a tutti i fedeli: „Kiitku, austagu ja õnnistagu Jumalat iga loodu taevas ja maa peal ja meres ja kuristike sügavuses (Ilm 5:13), sest Tema on meie elu ja meie tugevus. Tema, kes ainsana on hea (Lk 18:19), kes aisana on kõrgeim, kes aisana on kõigeväeline ja imetlusväärne, hiilgav ja püha, kiiduväärt ja õnnistatud alati ja igavesti. Aamen“ (ibid. Opuscula… 124).

Püha Bonaventura näitab, kuidas Franciscus mõistis igas loodus Jumala kutset ja valas oma hinge välja suures tänu- ja kiitushümnis (vrd Legenda S Francisci, ptk 9, nr 1, in Opera Omnia, ed. Quaracchi 1898, Vol. VIII, lk 530).

[24] Vt nt püha Justinus, Apologia I, 61, 12-13: PG 6, 420- 421; Aleksandria Clemens, Paedagogus I, 6, 25-31: PG 8, 281-284; Kaisarea püha Basileios, Homiliae diversae 13, 1: PG 31, 424- 425; Nazianzi püha Gregorius, Orationes 40, 3, 1: PG 36, 361.

[25] Dogm. konst. Dei Verbum, nr 8.

[26] Euharistia, mida dogmaatiline konstitutsioon Lumen Gentium määratleb kui „kristliku elu allikat ja tippu“ (LG 11), teeb meist „Issanda Ihust tõeliselt osasaajaks“. Selles me oleme „võetud Temaga osadusse“ (LG 7).

[27] Vrd püha Jeesuse-Teresa, Castillo Interior IV, 1, 2.

[28] Mitte keegi, kes palvetab, ilma et ta oleks saanud erilist armu, ei peaks nõudma sellist Jumala ilmutuse nägemist, mis püha Gregoriuse tunnistuse järgi oli pühal Benedictusel, või Assisi püha Franciscuse müstilist impulssi, millega ta kontempleeris Jumalat kõiges Tema loodus, või samasugust kõikehõlmavat visiooni nagu oli pühal Ignatiusel Cardoneri jõe ääres ja mille kohta ta ütles, et see oleks tema jaoks võinud saada Pühakirja asendajaks. Püha Risti-Johannese kirjeldatud „pime öö“ on osa tema isiklikust palvekarismast. Mitte iga tema ordu liige ei vaja samasugust kogemust, et jõuda palve täiuslikkuseni, milleni Jumal on teda kutsunud.

[29] Kristlase kutse müstilistele kogemustele võib sisaldada nii seda, mida püha Thomas nimetas Jumala elavaks kogemiseks Püha Vaimu andide kaudu, kui ka armu jäljendamatuid vorme (ja seepärast on need vormid, mille poole ei peaks püüdlema). Vrd Aquino püha Thomas, Summa Theologiae, Ia-IIae, q. 68, a. 1 c, ja ka a. 5, ad 1.

[30] Vt nt varakristlikke kirjanikke, kes räägivad palvetavate kristlaste asenditest: Tertullianus, De Oratione XIV: PL 1, 1170; XVII: PL 1, 1174-1176; Origenes, De Oratione XXXI, 2: PG 11, 550-553, ja selliste asendite tähendusest: Barnabas, Epistula XII, 2-4: PG 2, 760-761; püha Justinus, Dialogus 90, 4-5: PG 6, 689-692; Rooma püha Hippolytus, Commentarium in Dan. III, 24: GCS I, 168, 8-17; Origenes, Homiliae in Ex. XI, 4: PG 12, 377-378. Keha asendi kohta vt ka Origenes, De Oratione, XXXI, 3: PG 11, 553-555.

[31] Vrd Loyola püha Ignatius, Ejercicios Espirituales, nr 76.

[32] Nagu näiteks hesühhasmi anahoreetide puhul. Anahoreedid peavad hesühhiat või välist ja sisemist vaikust palve tingimuseks. Hesühhia idavorme iseloomustavad üksindus ja keskendumise tehnikad.

[33] Jeesusepalve praktika, mis seisneb hüüdmise ja palumise vormeli kordamises, mis on rikas Piibli viidetest („Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, halasta minu peale), on kohandatud hingamise loomulikule rütmile. Selles osas vrd Loyola püha Ignatius, Ejercicios Espirituales, nr 258.

[34] Vrd 1Ts 5:17, ka 2Ts 3:8-12. Nendest ja teistest tekstidest tõuseb küsimus, kuidas palvekohustust pidevalt lepitada töökohustusega. Muuhulgas vt püha Augustinus, Epistula 130, 20: PL 33, 501-502 ja püha Johannes Cassianus, De Institutis coenobiorum III, 1-3: SC 109, 92-93. Samuti Süüria Kiriku esimese kirikuisa Afraati, Palvedemonstratsioon, ja eriti nr 14-15, mis käsitlevad niinimetatud palvetööd (vrd J. Parisot‘ väljaannet Afraatis Sapientis Persae Demonstrationes IV: PS 1, lk 170-174).

[35] Vrd püha Jeesuse-Teresa, Castillo Interior VII, 4, 6.

[36] Vrd püha Jeesuse-Teresa, Castillo Interior VII, 4, 6.

© Meie Kirik