16. detsembril 2016 jäi Napolis San Gennaro kabelis toimumata „Püha Januariuse ime“. Läbipaistvas anumas hoitav veri jäi hüübinuks. Selles nähakse „hirmutavat ennet“. Ja tõepoolest, lähiajaloost on teada mitmeid näiteid, mil märterpühaku veri ei muutunud vedelaks. Seda ei juhtunud septembris 1939, mõned nädalad pärast Teise maailmasõja puhkemist; septembris 1940, mil sõda jõudis Itaaliasse; septembris 1943, natsiokupatsiooni ajal; septembris 1973, enne kooleraepideemia puhkemist Napolis; ja septembris 1980, kuu aega enne kohutavat maavärinat, mis tabas Napoli lähedal asuvat Irpiniat ja milles hukkus ligi 3000 inimest.

Pressiagentuur cath.ch teatel püüdis San Gennaro kabeli abt monsenjöör Vincenzo de Gregorio usklikke julgustada, öeldes Püha Januariuse verd sisaldavat anumat käes hoides: „Me ei pea kohe mõtlema katastroofidele ja õnnetustele. Me oleme usuinimesed ja peame jätkuvalt palvetama.“

20. detsembril 2016 märkis Anne Dolhein veebilehel Reinformation Tv, et „tänapäeva maailmas ei ole puudust õnnetustest ja sõdadest ning kui selle taga, et Püha Januariuse ime jäi toimumata, on midagi reaalset, siis kindlasti on see julgustuseks, et inimesed pöörduksid Rahuvürsti, kõige hea lätte poole, kes üksi võib päästa inimesi patust ja kes üksi saab pakkuda lahendusi kõige meeleheitlikumatele olukordadele.“

Ametlikult ei peeta Püha Januariuse vere vedeldumist imeks, vaid pigemini „kummaliseks ilminguks“. See leiab aset kolm korda aastas – laupäeval enne maikuu esimest pühapäeva, mis on pühaku säilmete üleviimise tähtpäev; 19. septembril, Püha Januariuse märtrisurma aastapäeval (aastal 305); ja 16. detsembril, 1631 aset leidnud Vesuuvi purskamise aastapäeval – toona hukkus 4000 inimest, kuid Napoli linn jäi puutumata.

Püha Januarius, itaaliapäraselt Gennaro, oli Benevento piiskop, kes suri märtrina keiser Diocletianuse aegses tagakiusamislaines aastal 305. Pärimuse järgi hukati ta pea maharaiumise teel. Teda austatakse nii roomakatoliku kui õigeusu kirikus.

Allikas: Dici.org

© Meie Kirik