Vanast Testamendist võib leida 365 käsku ja keeldu. Neist kõige autoriteetsematena on esile tõusnud mõned, mida tunneme kümne käsuna. Kui Jeesuselt küsiti, milline käsk on kõige olulisem, tõstis Ta esile kaks, mida nimetatakse armastuse kaksikkäsuks: «Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.» (Mk 12:29–31)

Miks on aga nii, et käskude meeldejätmine, rääkimata nende täitmisest on ikka keeruline? Mitmesaja käsu puhul võiks see tunduda isegi arusaadav, eriti kui paljud neist rakendusid hoopis teistsuguses kultuuriruumis. Aga isegi Jeesuse antud suurimast – üsna lühikesest – käsust on nii mõnelgi meeles ainult teine pool ja seegi poolikult – et iseennast peab armastama.

Sama kehtib kümne käsu puhul, ehkki neid võib pidada üldkehtivaks väga erinevate kultuuride näitel. Olgugi, et nendest räägitakse klassikalises kirjanduses ning neid õpetatakse nii pühapäevakoolis kui leeritunnis. Lugeja võiks siinkohal teha väikese katse ning kümme käsku endale meelde tuletada, soovitavalt õiges järjekorras...

Kui mitu sai?

Nagu elu näitab, kipub vastus sellisele küsimusele jääma napiks. Kõik kümme käsku ei taha meelde tulla. Tõsiasi on ka see, et paremini meenuvad kõige raskemad ligimese vastu tehtavad patud (V–VII käsk), enam vaeva on neile järgnevate käskudega, mis samuti puudutavad suhet ligimesega. Pahatihti on kõige keerulisem meenutada esimest kolme käsku, mis räägivad inimese ja Jumala vahelisest suhtest. Teisalt on tegemist väga oluliste käskudega. Nende asetumine esimesteks pole juhuslik. Järgnevalt pöörame tähelepanu esimesele, kõige olulisemale käsule.

Mina olen Issand, sinu Jumal. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu kõrval.

Käsud algavad viitega Jumala olemusele. Nii mõnegi inimese vastus, kelle käest Jumala kohta küsitakse, kõlab umbes nii: “Küllap kusagil keegi (või midagi) on. Mingi kõrgem jõud või vägi. Või saatus.”

Esimene käsk algab sõnaga “Mina”. Jumal ei ole lihtsalt jõud, sarnaselt füüsikalisele külgetõmbejõule. Jumal on isik, Ta on “Mina”. Samuti ei ole Ta kusagil kaugel ära. Vastupidi, käsud ise on üks märk sellest, et meie, inimesed, ja maailm lähevad Talle korda ning Ta annab ka meile oma tahtest teada.

Aga kas see on üldse oluline? Kas maailm ei saa siis ilma Jumalata hakkama? Vastuse annab Jumal sellesama käsuga. Ta ütleb, et Ta on Issand. See eestikeelne üksnes Jumalat tähistav sõna tuleneb sõnast “isand”, teisisõnu “valitseja”. Eelnevalt esitatud oletus, et Jumal on “kõrgem jõud või vägi” on üsna õige. Lisada tuleb vaid täpsustus, et mitte lihtsalt “kõrgem”, vaid “kõigekõrgem” ja “kõigevägevam”. Jumal on valitseja, kellest suuremat ei ole.

Nii nagu Jumal ei ole umbmäärane jõud, vaid Isik, pöördub Ta ka inimese kui isiku poole: “sinu” Jumal. “Just nii,” kinnitab nii mõnigi inimene, öeldes, et tema ja Jumala vaheline suhe on nii isiklik, et ei puutu ühessegi teise inimesse. See, kas ja kuidas mina Temasse suhtun, ei peaks ju puudutama teisi inimesi. Päris nii see ei ole. Näiteks kui vanemad annavad kodust välja minnes lastele korralduse õhtuks toad ära koristada, siis on see korraldus kehtiv kõigi jaoks ühtemoodi. Iga laps teab, et see kohustus on temal, aga ka tema õdedel-vendadel. Ta tohib loota, et teised täidavad sama kohustust ning ta ei tohiks neid selles kuidagi takistada. Kui õhtul vanemad koju tulevad, tuleb lastel anda aru, kuidas töö õnnestus. Igaüks vastutab oma võimete kohaselt, sest suuremad lapsed on töös osavamad kui väiksemad. Kui töö on hästi tehtud, saavad kiitusest osa kõik. Kui aga käsule kuuletus ainult üks ning teised lõid käega, siis peab isegi see kõige tublim arvestama, et kaudselt saab võimalikust karistusest osa ka tema. Pahandus on majas ning tuju kõigil ühtmoodi rikutud.

Samamoodi, nagu Jumal annab oma käsud “sinule”, annab Ta need meie perekonnaliikmetele, meie rahvale ja kogu inimkonnale. Me ei ole iialgi Jumala ees päris üksi. Jeesuse jutustuses viimsest kohtust (vt Mt 25:31jj) selgub, et kõik, mida me teeme oma ligimesele, seda me teeme ka Jumalale. Nagu Jeesus küsimusele suurimast käsust vastas, ei saa isegi niivõrd intiimne suhe nagu armastus olla pelgalt minu ja Jumala vaheline, vaid sellesse peab olema kaasatud ka ligimene.

Iga patt algab ja lõpeb üksindusega. Loobudes arvestamisest Jumala ja ligimesega teeb inimene tegusid, mis seda lahusolekut veelgi süvendavad. Soovides ise, täiesti üksi otsustada, mis on hea ja mis halb minu jaoks, seab inimene ennast kõrgemaks nii Jumalast kui ligimesest. Viimaks võib tema ebajumalaks osutuda mõni elus või eluta objekt, tegevus või abstraktne idee, kuid alguse saab see iseenda jumalaks pidamisest: mina tean, mis on minule hea ja mis on minule halb. Nii oli see inimkonna alguses, kui madu pakkus Eevale keelatud vilja, lubades, et “päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks.” (vt 1Ms 3) Samamoodi on see ka tänapäeval. Soov olla Jumalast targem, sõnastada ise oma käsud ja keelud on otsetee nii esimese kui kõikide teiste käskude rikkumiseni.

Käsud kehtivad sõltumata sellest, kas me tunnistame Jumala olemasolu või mitte. Kas me peame Jumalat tõeliseks Valitsejaks kõigi asjade üle või mitte. Kui esimene käsk algab sõnadega: “Mina olen Issand, sinu Jumal,” siis nende sõnadega öeldakse, kelle tahet väljendavad kõik järgnevad käsud. Järelikult tähendab üleastumine ükskõik millise vastu neist ühtlasi üleastumist esimesest käsust. Käsust üleastuja ei ole koheselt mõrtsukas, abielurikkuja, varas või laimaja. Aga kas inimene, kes tahab ise otsustada, mis on mõrv ja mis mitte, mis on abielurikkumine, varastamine või laimamine, suudab ka ise aru saada, millal ta mõne sellise teo on toime pannud või heaks kiitnud kellegi teise teguviisi?

Üks viis teha ebajumalaid ongi kujutleda Jumala olemust lähtudes eelkõige isiklikust arvamusest. Näiteks, et Jumal on kusagil kaugel eemal – mida Ta ei ole. Et loodus ongi Jumal – mida Ta ei ole. Et Jumal on kuri ja verejanuline – mida Ta ei ole. Et Jumal on nii hea, et kiidab heaks kõik inimese teod – mida Ta ei tee. Et esmane viis Jumalat tundma õppida on uurida oma mõtteid Tema kohta ning otsustada, et loodu korrapära ning Kiriku tunnistus Jumala lihakssaanud Pojast on teisejärguline tunnistus Jumala kohta, mis kehtib vaid niivõrd, kui see on kooskõlas minu arusaamaga – mis upitab jumalaks inimest ennast.

Jumala käskudel on mitu olulist ülesannet. Käsud kirjeldavad, milline peaks olema meie eluviis, millest peaksime hoiduma ja mille poole pürgima, et võiksime elada kooskõlas Looja tahtega. Need aitavad meil hinnata oma hoiakuid ja tegusid ning märgata oma eksimusi. Mida selgemalt me oma vigu tunneme ja tunnistame, seda paremini mõistame, et üle kõige vajame me Jumala armu. Me ei suuda mõista ega isegi taluda Tema käske, kui me ei märka, et üle käskude tahab Ta meile anda iseennast.