Postmodernne aeg on eriti muutnud naiste elu. Ühelt poolt on kasvanud naiste vabadus ja võimalused mõjutada oma elu, teisalt on kasvanud ka naistele suunatud nõudmised ja ootused. Naise olukorra muutumise Lääne kultuuris on tinginud feministliku mõtteviisi läbimurre meie kultuuris alates 1960-ndatest aastatest. Feminism mõjutab kogu ühiskonda ning on muutnud märkimisväärselt ka teoloogilist mõtlemist ja selle kaudu ka kristlike kirikute elu.

Feminism ulatub teoloogiasse

Feministlik teoloogia on ühisnimetus suurele hulgale ideoloogiatele ja uurimismeetoditele. Kõiki neid ühendab naise perspektiivi esitamine teoloogilises uurimises või kiriku elus.

Feministliku teoloogia esiletõus algas 1960-ndatel, kui Ameerika Ühendriikides kanda kinnitanud naisliikumine suunas oma kriitika patriarhaalsuse vastu, mida ta nägi kirikus ja kiriku traditsioonis. Algupäralt on feministlik teoloogia lähedane pigem feminismile kui teoloogiale, kuna selle eesmärgiks on teoloogia ja kiriku mõjutamise kaudu muuta ühiskonda. Kitsamalt on feministliku teoloogia puhul tegemist ühiskondlikest ja kirikupoliitilistest oludest tingitud ning naise perspektiivist tehtava kristliku traditsiooni kriitika ja ümbertõlgendusega. Selle eesmärgiks on naise perspektiivist lähtuvalt muuta usu sisu ja kiriku võimustruktuure.

Feministlik teoloogia uurib mehe ja naise vahelist suhet ja selle teoloogilisi väljendusi. Naine on selle teoloogia subjekt ning selle keskmes on maskuliinsete väljastpoolt määratletud õpetuslike skeemide asemel naise isiklik usukogemus.

Feministlik teoloogia püüab välja selgitada, miks on naised nii Piiblis kui teoloogias ja kirikus alla surutud. Rõhumise süüdlaseks peetakse patriarhaati, mis on ühtlasi feministliku ideoloogia nimetus kurjuse kohta. Patriarhaadi all ei peeta silmas mitte üksnes isa või meeste võimu, vaid see hõlmab kogu rõhumisele ja vägivallaaparaadile rajatud võimuhierarhiat. Ka naissoost ülemust, kelle võim põhineb alistamisel ning ebavõrdsusel alluvate suhtes, võib pidada patriarhaalseks.

Feministliku ideoloogia ideaaliks on võrdõiguslik ühiskond, milles ükski inimene ei asu teisest soo või mõne muu omaduse pärast kõrgemal. Ühiskondlikku võrdõiguslikkust taotlevate eesmärkide tõttu peetakse feministlikku teoloogiat üheks vabadusteoloogiatest, mis nõuavad rõhutute ja alistatute vabastamist.

Feministliku teoloogia suundumused

Feministliku teoloogia suundumusi liigitatakse nende suhtumise järgi kirikusse ja kiriku õpetusse. Kirikusisest feministlikku teoloogiat nimetatakse reformismiks. Reformism jaguneb mõõdukaks ja radikaalseks suundumuseks. Feministliku teoloogia vanima vormina püüab mõõdukas reformism korrigeerida teoloogias ja kiriku struktuurides esinevaid naistevastaseid väärtõlgendusi, tunnustades siiski Piibli ja kiriku õpetuse autoriteeti. Radikaalne reformism suhtub Piibli autoriteeti kriitikaga, taotledes viimselt ka pühakirja ja kiriku õpetuse muutmist. Piiblit ja õpetust peetakse teatud inimeste jumalakogemuse kirjelduseks ja Jumala tõlgenduseks ning mitte Jumala ilmutuseks iseeneses. Suundumus ülendab feministliku ideoloogia kiriku õpetust ja võimustruktuure hindavaks autoriteediks.

Kuna radikaalne reformism on feministliku teoloogia peavool, viitan käesolevas artiklis terminiga feministlik teoloogia alati sellele, kui pole märgitud teisiti.

Nii kristlikust usust kui kirikuinstitutsioonist eraldunud feministlikku teoloogiat nimetatakse radikaalseks feministlikuks teoloogiaks. Radikaalsed feministid peavad naise alistamist ja seksismi kristliku kiriku traditsiooni ja struktuuride lahutamatuks osaks ning ütlevad seetõttu neist täielikult lahti. Teoloogiliselt on radikaalne reformism ja radikaalne feministlik teoloogia teineteisele lähedased, ehkki kumbki jõuab kiriku suhtes erinevatele järeldustele. Enamasti on roomakatoliku kirikus tegutsenud feministlikud teoloogid end kirikust täielikult lahti öelnud, protestantlikes kirikutes püütakse kirikut muuta seestpoolt.

Ehkki feministlik teoloogia on huvitatud kiriku ajaloo ja õpetuse uurimisest ja uuesti tõlgendamisest ning kiriku võimustruktuuride mõjutamisest, on tema paradigma eelkõige ühiskondlik ja akadeemiline ning mitte niivõrd kiriklik või vaimulik.

Arusaamad Jumalast inimeseni

Feministlik teoloogia peab naiste alistamise põhjuseks nii teoloogias kui kirikus Piiblit ja kristlikku õpetust. Seepärast on teoloogias tema eesmärgiks vabaneda välisest autoriteedist ning asendada see inimese sisemise autoriteediga. Selle kohaselt tuleb Piibli ilmutuse unikaalsus jumaliku teabe vahendajana lükata kõrvale ning rõhutada iga inimese oma jumalakogemust. Naised ehk teoloogia uued subjektid tõlgendavad kristlikku traditsiooni oma kogemusest lähtuvalt uuesti ja jätavad sellest välja kõik, mis võib edendada rõhumist.

Kogemuslikkuse rõhutamine lähendab feministlikku teoloogiat müstikale, mis rõhutab, et  tõelist teadmist Jumalast võib saada üksnes usulise kogemuse kaudu. Kogemuse seadmine teoloogia allikaks toob esile feministliku teoloogia sidemed ka vabastusteoloogiaga. Naiste kogemused kannatusest ja alistamisest on feministliku teoloogia allikaks ning oma identiteedi leidmine teoloogia eesmärgiks. See seab esiplaanile õige käitumise ja inimeste teod, tõrjudes kõrvale õige õpetuse. Jumalasuhte süvenemise asemel on põhirõhk asetatud sekulaarsetele ühiskondlikele uuendustele. Päästet ei nähta mitte niivõrd teispoolse surmajärgse eluna, vaid õigluse ja armastuse teostumisena siinses elus.

Võrreldes luterliku piiblipõhise arusaamaga on feministlikul teoloogial selgelt erinevad lähtekohad. Kristliku arusaama asemele ilmutusest ülendatakse inimese isiklik kogemus. Feministlik teoloogia hülgab õpetuse inimese fundamentaalsest rikutusest ja süüst Jumala ees ning vajadusest pääste järele.

Oma olemuselt on feministlik teoloogia legalistlik, kuna selles rõhutatakse üksnes inimlikke tegusid armastuse ja õigluse nimel. Evangeeliumi Kristuse lunastustööst ja pattude andeksandmisest ei peeta kristliku usu keskmeks.

Kes on jumalanäoline?

Feministlik teoloogia on oma kriitika ühe teraviku suunanud teoloogias valitsenud dualistliku inimkäsituse vastu, mis lähtus platonistlikust filosoofiast. Mingis vormis on dualismi kriitika omane kõigile feministliku teoloogia suundumustele, sealhulgas Piibli autoriteeti tunnustavale mõõdukale reformismile.

Platoni filosoofia mõjutas kristlikku teoloogiat juba kiriku esimestel sajanditel nii üksikute teoloogide nagu näiteks kirikuisa Augustinuse kaudu, aga ka ajastu üldise mõttevooluna. Kirik võttis oma teoloogiasse ümbritseva kultuuri elemente, mis jäid veel pikaks ajaks mõjutama teoloogilist antropoloogiat.

Platonistliku dualismi järgi koosneb inimene teineteisele vastanduvast ihust ja hingest, millest esmatähtis on hing, mis esindab inimsust kui sellist. Ihulikkust peeti üdini halvaks. Ihu on hinge vangla ning seotus ihuga takistab inimese vaimset arengut. Teoloogias viis see mõte arusaamani, et jumalanäolisust esindab üksnes inimese vaimne pool. Ühtlasi peeti pattu pigem ihulikkuse ja seksuaalsusega kaasnevaks omaduseks. Naist peeti laste sünnitajana ja mehe seksuaalsete ihade äratajana ihulikumaks kui meest, mistõttu mõned teoloogid pidasid tõeliselt jumalanäoliseks üksnes meest.

Kiriku inimkäsitust mõjutas ka Aristotelese arusaam naisest, mille tõi 13. sajandil teoloogiasse Aquino Thomas. Aristotelese järgi esindas tõelist inimlikkust üksnes mehelikkus ning naine oli ebaõnnestunud mees. Mehes olid inimese forma ja materia täiuslikult ühendatud, naine oli omakorda puuduliku ühinemisprotsessi saadus. Praktikas hakati naistesse suhtuma kui vähem arenenud ja madala taiplikkusega inimestesse, kes seetõttu on võimetud keerukamaks mõtlemiseks ja ühiskonnaelus osalemiseks. Kreeka mõju tõttu kristlikule teoloogiale eemaldus antropoloogia algkiriku arusaamast, milles sugude erinevus ei toonud iseenesest kaasa ebavõrdsust.

Dualismi kriitika on osaliselt kaotanud oma sihtmärgi, seda eriti protestantlikes kirikutes, kus antropoloogiat on puhastatud ebapiibellikest osistest. Feministliku teoloogia radikaalsemate suundade jaoks on aga probleem siiski Piiblis endas, kuna selle antropoloogia esindab hukatuslikku dualismi. Nende arvates kasutatakse mehe ja naise erinevuse rõhutamist alati  naise alistamiseks. Kristliku kiriku süngest minevikust (ja võib-olla ka oma isiklikest kogemustest) tulenevalt ei suuda nad tunnustada sugude mingisugust erinevust. Sugu tahetakse defineerida üksnes bioloogilise ja kultuurilise omadusena. Osa kaasaegsetest feministidest vaidlustab isegi mehe ja naise füüsilise erinevuse, viidates muuhulgas näiteks hermafrodiitide olemasolule.

Kritiseerides mõttekonstruktsioone, milles sugupoolte teravalt vastandatakse ning mis välistavad mõlemale soole ühise inimlikkuse, korrigeerib feministlik teoloogia reaalseid moonutusi. Piibli loomislugude kirjelduses inimesest on ühine inimlikkus soolisest erinevusest palju olulisemal kohal.

Oma kriitikas satub feministlik teoloogia siiski teise äärmusse, mis on samamoodi moonutatud. Alavääristades ja pisendades mehe ja naise erinevust kui üksnes füüsilist ja kultuurilist, triivib feministlik teoloogia tagasi dualistliku inimkäsituseni, kuna ta eraldab inimesest ihu ja vaimu, pidades vaimu olulisemaks. Seega on feministlik teoloogia osaliselt iseenesega vastuolus. Ehkki ta väidab end otsivat terviklikku inimkäsitust, soovib ta osaliselt kõrvaldada inimlikkusest soolisuse.

Esimese Moosese raamatu esimese peatüki loomislugu asetab mehe ja naise teineteise kõrvale tõeliselt erinevatena, kuid ühtmoodi väärtuslikena. Nii maskuliinsus kui feminiinsus on olemas juba enne pattulangemist, olles seega iseenesest head. Üheskoos moodustavad need jumalanäolisuse. Sugude erinevus on nii loomislugudes kui Jeesuse ja algkiriku antropoloogias rikkus ning neid ei väärtustata ebavõrdselt.

Dualismist võib taganeda loobumata sugude erinevusest. Erinevus ei seisne kummagi soo domineerivas vaimsuses või ihulikkuses, vaid viisis, kuidas kumbki oma vaimsust ja ihulikkust väljendab. Piibli arusaam sugude erinevusest pole mitte dualistlik, vaid polaarne.

Mees-Jumal kriitika objektina

Ilmselt suurimat kära on tekitanud feministlike teoloogide algatatud arutelu jumalakujutlustest ja Jumala nimetustest. Jumala nimetamine maskuliinsete mõistetega nagu Isa või Issand kätkeb feministliku teoloogia kohaselt arusaama, et Jumal mees. Lisaks Jumala nimetustele kritiseeritakse ka tema meessoolisteks peetud omadusi nagu võim ja autoriteet.

Feministlik teoloogia paneb pahaks, et selline Jumal teeb inimese sõltuvaks, alistunuks ja süüdlaseks ning takistab naise iseseisvumist mehest. Mehelike joonte omistamine Jumalale kindlustab hierarhilisi võimustruktuure ja naise alistatud seisundit maailmas. Feministid nimetavad mehest ja mehisest Jumalast iseseisvumist „täisikka jõudmiseks“.

Jeesust peab feministlik teoloogia positiivseks, kuid teda on ühekülgselt tõlgendatud androgüünse mehelikkusest vabastatud feministina. Mõned feministlikud teoloogid peavad Jeesuse mehelikkust lunastuslooliselt problemaatiliseks. 2005. aastal Turu piiskopivalimistel kandidaadina üles seatud Pirjo Vahtola arvates viib see arusaamani, et üksnes meessugu osaleb jumalikkuses ning peegeldab seda: „Selline teoloogia on pannud naised teravdatult küsima, kas Jeesus mehena ikka saab naist päästa, kas naine võib olla kristlane?“

Ilmselt suurimat tähelepanu on pälvinud feministlike teoloogide püüdlus tasakaalustada Jumalale viitavat keelekasutust asendades maskuliinseid nimetusi feminiinsetega. Mõned feministlikud teoloogid kutsuvad Jumalat Emaks, kasutades teistes keeltes temast rääkides naissoost asesõnu. Mõnede feministlike teoloogide arvates ei ole Jumal-Ema teenimine siiski piisavalt feministlik. Näiteks Grace M. Janzeni järgi tähendab see ikka veel takerdumist patriarhaalsesse jumalakäsitlusse, milles Jumal on inimesest kõrgemal.

Feministlikus teoloogias püütakse vabaneda isikule, perekonnale ja hierarhilistele võimusuhetele viitavast usulisest keelest. Näiteks [Dorothee] Sölle on võtnud kasutusele taolistest seostest vabu, müstikast pärinevaid jumalamõisteid. Nendeks on muuhulgas Läte, Jõuvaru, Kõige Headuse Allikas, Elav Tuul, Valgus, Elu Vesi ja Õhk. Pirjo Vahtola arvates peaks feministlik teoloogia “senise teadmise [Jumalast] uppi lööma ning laialiolevatest tükkidest panema kokku uue kujundi, hüljates Jumala Jumala enda pärast.”

Teatud moel on feministlik kriitika täiesti mõistetav. Kui Jumalat peetakse puhtalt maskuliinseks, jääb arusaamatuks, kust pärineb feminiinsus. Nii võib jõuda arvamuseni, et feminiinsus kui selline on Jumalale vastanduv ning mees on oma loomu poolest Jumalale lähemal kui naine. Ja siiski on feministliku teoloogia vastandumine kristlikule jumalakäsitlusele tarbetu liialdus, millega kaotatakse hoopis enamat kui Jumala mehelikkus. Keelates Jumalat nimetamast Isaks või Issandaks loobutakse usust isikulisse Jumalasse; seega muutub kogu usu olemus. Piibli kohaselt pärinevad mõlemad sood Jumalast ning on üheskoos jumalanäolised.

Jumalat ei saa vaadelda soolise olendina ning see, et Jumalat nimetatakse Isaks või Issandaks ei viita Jumala soole. Piiblis leidub palju viiteid ka Jumala feminiinsetele joontele. Jumala soole pühendatakse feministlikus teoloogias palju leheveerge, kuid dogmaatiliselt pole see kuigi oluline küsimus.

Piibel ütleb, et Jumal inkarneerus meheks, Jeesus Naatsaretlaseks, Maarja pojaks. Seega on ülestõusnud Lunastaja vaieldamatult mees, kuid tema soolisus kuulub eelkõige tema inimlikkuse juurde ning seda ei tohiks ära segada tema jumalike atribuutidega.

Meeste ja naistena oleme me ühtmoodi inimlikud ja saame osa samast päästest, naised ei vaja eraldi naiste usundit või naiste päästjat. Just see, et Jeesus Kristus oma lepitusohvriga lunastas nii mehed kui naised, osutab, et ühist inimlikkust ja ühist päästet jagades oleme võrdselt väärtuslikud. Seega ei peaks meie erinevust meeste ja naistena pidama mitte eraldavaks, vaid teineteist täiendavaks ja ühteliitvaks rikkuseks.

Feministliku teoloogia täisealisus

Feministliku teoloogia sünd oli tingitud oma aja vajadustest. Kristlikus kirikus ja teoloogias on olnud naist alistavaid moonutusi, mida tuli korrigeerida. Kõige parem oleks olnud seda teha tõelise reformatsiooni kaudu, milles kirikut uuendatakse Jumala sõna kohaseks ja mitte selle vastu.

Feministliku teoloogia peavool on nii oma piiblikäsituses kui Jumala- ja inimkäsituses võõrdunud traditsioonilisest kristlikust usust. Lõpuni viidud feministlik jumalakujutlus on panteistlik. Kui Jumala nimetamisel välditakse isikule viitavaid nimetusi, siis ei kaotata mitte niivõrd Jumala maskuliinsust, kui tema isikulisust. Isikuta jumalus ei kavatse, taha, räägi, armasta, päästa, mõista kohut ega anna andeks.

Panteistlik või ateistlik usk seab nii inimväärikuse ja ühtlasi ka naise väärikuse nõrgale alusele. Teismis ja kristlikus usus isikulisse Jumalasse rajaneb inimväärikus inimesest kõrgemal asuva Jumala autoriteedile ehk hierarhia kõrgeimale astmele, olles seega absoluutne ja sõltumatu inimese omadustest. Panteismis jäetakse see arusaam kõrvale ning inimväärikus rajatakse inimesele endale ja tema omadustele. Sellepärast on ka feminismis surve nimetada kõik inimesed põhimõtteliselt samasugusteks. Sugude erinevust peetakse reaalseks ohuks võrdõiguslikkusele ning võrdõiguslikkuse teostumist mehe ja naise erinevate rollide ja ülesannete kaudu ei peeta võimalikuks.

Piibelliku inimkäsituse kohaselt ei saa inimväärikuse mõõdupuuks iialgi olla see, milline konkreetne inimene on või millega ta tegeleb. Selline väide on täiesti absurdne. Feministliku teoloogia põhivoolu kohaselt ei saa inimväärikus rajaneda millelegi muule kui inimesele endale.

Traditsioonilisel luterlikul usul puudub ühine ideoloogiline alus Piibli autoriteedist loobunud feministliku teoloogiaga. Seega võib neid feministlikke teolooge, kes koos loobumisega kristlikust usust on lahkunud kirikust, pidada põhimõttekindlamaks kui neid, kes oma arusaamadest hoolimata on jäänud kiriku liikmeks ja püüavad seda muuta.

Soomes on feministlik teoloogia saanud täielikus rahus tegutseda nii kirikus kui ülikoolides. Samas on selle mõjud luterlikus rahvakirikus üsna märgatavad. Kas poleks juba aeg tunnistada, et feministlik teoloogia on saanud täisealiseks ning seetõttu kohelda teda avalikus arutelus sama kriitiliselt nagu teisigi teoloogilisi suundumusi?

Tõlkinud Illimar Toomet 

 

Tõlkija märkus. Artikli autor, naisteoloog Soili Haverinen (mag. theol.) on Soome Luterliku Õpilas- ja Koolimisjoni töötegija ning ühenduse Priscilla aseesimees. Priscilla eesmärgiks on toetada äratusliikumistesse kuuluvate naisteoloogide vaimulikku kutsumust ja identiteeti ning edendada nende tegevust Soomes. Ühendus on teatanud, et nende eesmärgiks ei ole mitte võitlemine naiste ordinatsiooni vastu, vaid võimaldada naistel töötada kogudustes ilmikteoloogidena (hingehoidjatena, leeriõpetajatena jne). Pärast seda, kui Soome luterlik kirik alustas 1986. aastal naiste ordineerimist, on paljudes kogudustes naisteoloogide (lehtori) ametikoht asendatud uute ametikohtadega vaimulikele. Kogudustes töötanud kõrgema teoloogiaharidusega naistele, kes on olnud umbusklikud naiste ordinatsiooni suhtes, on avaldatud survet ordinatsiooni vastuvõtmiseks või on nende ametikoht koondatud. Ühendus Priscilla ei võta oma liikmeks mehi ega naisvaimulikke.

Käesolev artikkel on autori peetud loeng 27. septembril 2006 Soome Teoloogilises Instituudis. Samanimeline artikkel on ilmunud raamatus: Kadonnut horisontti – näkökulmia uskoon, valtaan ja totuuteen. 2006 Toim. E. Koskenniemi, T. Nisula ja O.-P. Vainio. Helsinki: Kustannusarkki 2006. Veebilehes Meie Kirik ilmus siinne artikkel esmakordselt 27. veebruaril 2008.

 

KIRJANDUS

Alajoki, Pirjo

2005: Naiseus vedenjakajalla. Uusi tie. Helsinki.

Eevan tie alttarille

2002: Nainen kirkon historiassa. Toim. Ahola, M. Antikainen, M.-R. Salmesvuori, P. Edita. Helsinki.

Fiorenza, Elisabeth Schüssler

1986: In Memory of Her. A Feminist Theological Reconstruction of Christian Origins. SCM Press Ltd. London.

Halkes, Catharina J. M.

New Creation: Christian Feminism and the Renewal of the Earth. Louisville, KY: Westminister John Knox Press.

Jantzen, Grace M.

1998: Becoming Divine. Toward a Feminist Philosophy of Religion. Manchester University Press.

Koivunen, Hannele

1995: Madonna ja huora. Helsinki. Otava.

Nissinen, Martti

1995: Monoteismi ja Jumalan sukupuoli Vanhassa testamentissa. Teologinen aikakauskirja 6/1995.

Näen Jumalan toisin

2006: Kristinuskon feministisiä tulkintoja. Toim. P. Kainulainen ja A. Mäkinen. Kirjapaja.

Ruether, Rosemary Radford

1993: Sexism and God-Talk, Toward a Feminist Theology. Beacon Press, Boston.

Sölle, Dorothee

1984: The Strength of the Weak: Toward a Christian feminist Identity. Philadelphia, PA. Westminister Press.

2003: Theology of Dorothee Sölle. Ed. S. K. Pinnok. Harrisburg, PA: Trinity Press International.

Vahtola, Pirjo

2005: Nainen vuosien 1999 ja 1958 evankeliumikirjoissa. Laudaturpastoraalin tutkinto. [www.naisteologit.fi/vahtola] Aineistoa käytetty 18.9.2005.

Vuola, Elina

1991: Köyhien Jumala, johdatus vapautuksen teologiaan. Helsinki. Gaudeamus

1995: Feministiteologia naistutkimuksen ja vapautuksen teologioiden kentässä. Teologinen aikakauskirja 6/1995.