Meie ajal on kristlaste seas palju juttu kultuurisõdadest, [kiriku] suhtlemisest kultuuriga ja kultuurilisest teenimisest. Seetõttu on üsna oluline mõista, et luterlaste arusaam kultuurist ja kultuuriga seonduvatest küsimustest on teiste teoloogiatega võrreldes üsna erinev. (Kultuuri all mõistetakse siinses artiklis laiemalt ühiskonda ja selle elukorraldust, alusprintsiipe ja tegevusalasid. Tlk.)

Kaks kuningriiki

Luterlased usuvad kahe kuningriigi õpetusse. Jumal valitseb oma vaimuliku kuningriigi üle, mille Ta on rajanud Sõna ja sakramendi kaudu ja mis koosneb kõigist, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. See kuningriik – mida sageli kutsutakse Jumala paremaks käeks, kuna see näitab Jumala erilist soosingut – jääb alatiseks püsima igaveses elus, mille Jumal on oma lastele valmistanud.

Kuid Jumalal on veel teinegi kuningriik. Ta valitseb ka maailma üle, mille Ta on loonud, ja inim­ühiskonna üle, mille Ta on rajanud. Seda kuningriiki valitseb Jumal oma seaduste kaudu, nii loodus­seaduste kaudu, mille Ta universumis sisse seadis, kui moraali­seaduste abil, mille Ta kirjutas inimese südamesse. Seega valitseb Ta ettehooldavalt füüsilise maailma üle – kuni selleni, et Ta on teadlik igast varblasest, mis maha langeb (Mt 10:29) – ja samuti inim­ühiskonna üle. Ta annab toitu metsloomadele (Ps 104) ja kannab hoolt nii kristlaste kui mittekristlaste igapäevaste vajaduste eest (Mt 5:45). Jumal on rajanud ka perekonna (1Ms 2:18–25) ja maise valitsuse (Rm 13) näol sellised inimlikud seisused nagu abielu ja ülemad.

Niisamuti valitseb Jumal oma ajaliku kuningriigi üle inimeste kaudu, s.t erinevate ametite ja elukutsete kaudu. Jumal toidab meid põllumeeste käe läbi, kaitseb meid politseinike kaudu ja tervendab arstide abil. Ta kutsub meid oma ligimesi armastama ja teenima institutsioonide kaudu, mille Ta on loonud: kodu (perekond ja selle ülalpidamine), kirik (karjased ja ilmikud) ja riik (valitsejad, alamad ja kodanikud).

Luterlik arusaam kultuurist 

Esiteks, Jumal valitseb juba ilmaliku maailma üle. Küsimus ei ole selles – nagu mõned kristlased ütlevad –, et maailm tuleb Kristusele võita või riik Jumala seadustele allutada või kultuur kristianiseerida. Jumal juba valitsebki kultuuri üle. Ta juhib isegi neid, kes Teda ei tunne. Ta on maailmas ja kogu oma loodus kohalolev – kuigi varjatult –, pidades kõike olemasolevat ülal ja kandes hoolt nii usklike kui mitteusklike eest.

Teiseks, kristlased on mõlema kuningriigi alamad. Neil on Jumala vaimse kuningriigi igavene kodakondsus. Kuid Jumal annab kristlastele ka kutse, milles neil tuleb maailmas oma usku tõeks elada (1Kr 7:17). Kristlastel on perekond, amet ja kodakondsus, mis kõik on ligimese armastamise ja teenimise kohaks.

Luterlik õpetus kultuurist 

Kas kristlased peaksid tegelema poliitika või muude ilmalike asjadega? Kiriku ülesanne on jutlustada evangeeliumi, mitte poliitikat, nii nagu riigi ülesanne on tegeleda maise valitsemisega ja mitte käskida seda, mida kirik peab jutlustama. Me peame jälgima, et me neid kahte kuningriiki omavahel ära ei sega. Igal üksikul kristlasel on kodanikuna Jumalalt saadud ülesanne. Niisiis tuleb igaühel oma kodaniku­kohust täita, mis meie riigis tähendab muuhulgas osavõttu valimistest, kohalikust elust ja ka poliitikast.

Kas kristlased peaksid kuulama ilmalikku muusikat, lugema mittekristlaste kirjutatud raamatuid või vaatama mitteteoloogilisi filme ja telesaateid? Kunstiteosed juhinduvad esteetika­printsiipidest, mis on osa Jumala loomistööst. Jumal loob tähenduse ja ilu kunstnike abil, kellele Ta on andnud talendi. Hea kunstiteos võib oma kunstiliste omaduste kaudu Jumalat ülistada ilma Teda mainimatagi.

Kas see tähendab, et vahet pole, et igal maisel valitsejal on jumalik autoriteet või et kristlane võib nautida igasugust kunstiteost? Sugugi mitte, kuigi mõned luterlased on kahe kuningriigi õpetust just sel viisil vääralt tõlgendanud.

Ärme unusta, et Jumal valitseb oma vasaku käe kuningriiki muuhulgas moraali­seaduste abil. Ühiskonnas levinud  käitumis­viisid, mis neid moraali­seadusi rikuvad – nagu näiteks abort –, on vastuolus Jumala tahtega ning kristlased võivad kasutada oma kodaniku­õigust, et taolise kurjuse vastu võidelda. Säärast kunsti, mis õhutab kristlast pattu tegema – kui sellel on näiteks pornograafiline sisu –, tuleb vältida.

Saatan püüab vallutada ja kahjustada mõlemat kuningriiki. Väites, et ta on selle maailma vürst (Ef 2:2), teeb ta oma hävitustööd perekonna, majanduse ja kultuuri kallal. Iseäranis ründab ta Jumala vaimulikku kuningriiki, üritades hereesia, väärõpetuste ja uskmatuse abil kahjustada Kirikut ja hävitada inimeste usku. See tähendab, et kristlastel tuleb võidelda saatanaga mõlemal rindel.

Ristiusk, olles vaimuliku kuningriigi funktsioon, ei vaja teatud riigikorda ja võib eksisteerida nii monarhia, aristokraatia kui demokraatia tingimustes. Seetõttu võivad kristlased kuuluda paljudesse erinevatesse poliitilistesse erakondadesse, mis jagavad erinevaid poliitilisi vaateid. Mõistes patu reaalsust, suhtuvad nad umbusklikult utoopiatesse ja riikidesse, mis väidavad enesel olevat jumaliku staatuse (nagu Rooma, kus jumalikustati keisreid, või moodsad totalitaarsed riigid, mis püüavad religiooni koha endale võtta, või igasugused kultuurilised ebajumala­teenistused).

Paljud kristlased leiavad, et neil ei peaks olema midagi tegemist väljapoole Kirikut jääva ilmaliku kultuuriga. Teised aga tahavad seda kultuuri üle võtta ja Jumala autoriteedi alla painutada. Mõned jälle arvavad, et Kirik peaks järgima kultuuri ja vabanema oma doktriinist, moraali­õpetusest ja praktikast, mis ei vasta valitseva kultuuri normidele.

Jumal valitseb nii Kirikut kui maailma

Luterlased pole sellega nõus. Jumal kutsub meid ühiskonnas oma kutsumuse kaudu usku järgima. Maailm on juba Jumala valitsemise all, olgu ta sellest teadlik või mitte. Kirik on osa Jumala vaimulikust kuningriigist ja ei tohi seetõttu kunagi kultuuri orjaks saada.

Kristlased peaksid kultuuris nägema Jumala loomingut ja andi, isegi kui nad püüavad seda paremaks muuta. See on nõnda sellepärast, et kristlased on kahe kuningriigi alamad, millel on üks ja sama Kuningas.

Tõlkinud Veiko Vihuri 

 

Gene Edward Veith on kirjandusprofessor Patrick Henry kolledžis.

Artikkel ilmus algselt Missouri Sinodi Luterliku Kiriku kodulehel ja selle tõlge avaldati veebilehes Meie Kirik autori loal esmakordselt 7. augustil 2013.