„Minu erutus jõudis hirmuäratavasse kõrgusse. Ometi oli mu peale langenud lõputu vaikus, nii et ma vaevalt kuulsin omaenda hingetõmbeid. Äkitselt kostis tasast kohinat. See sarnanes kergele tuulepuhangule. Ja korraga – see oli unustamatu vaatepilt – täitis sinine valgus kogu Hauakambri. Sinine valgus keerutas ringiratast nagu tugev tuulepööris, mis juurib välja kõrgemaidki puid, haarab nad kaasa ja kannab minema. Püsimatu SININE valgus pöörles lausa valguse kiirusega ja seejärel liikumine aeglustus.

Ma nägin väga selgesti patriarhi sellest valgusest ümbritsetuna. Higipiisad voolasid mööda tema nägu alla. Põlvitades asetas ta oma sõrme püha raamatu kaanele, kus oli „küünal“. Vahepeal asetas ta Hauale neli kimpu küünaldega, igaühes 33 tükki. Kui salapärane VALGUS jäi püsivalt helendama, avas patriarh „küünla“ lehe ja hakkas palveid lugema.

Siis hakkas rahulik sinine VALGUS taas ärevalt liikuma. See oli kujuteldamatu ja kirjeldamatu pöörlemine, tugevam kui enne. Otsekohe hakkas see muutuma erevalgeks valguseks, nagu Kristuse kirgastamisel (Mt 17:2). Järkjärgult hakkas erevalge VALGUS võtma ketta kuju, mis oli särav nagu päike, ja jäi patriarhi pea kohal liikumatult seisma. Ma nägin, kuidas patriarh võttis oma kätte küünaldekimbu. Ta tõstis need ja ootas. Ta ootas tabamatu VALGUSE saabumist Jumalalt. Kui ta tõstis aeglaselt oma käed – mitte päris pea kõrgusele –, hakkasid püha õlilamp ja neli küünaldekimpu hiilgavat turma puudutades silmapilkselt põlema.

Mu silmad täitusid pisaratega. Ma tundsin oma selgroos värinaid, kogu mu keha lausa põles. Mul oli tunne, et lõõmava turma taltsutamatud leegid ümbritsesid mind. Kogu mu keha kattus higiga, minu mõistus, süda ja hing aga näisid olevat halvatud püha VALGUSE taevalikust ilmutusest.“

Nii kirjeldab oma kogemust 1926. aastal isa Mitrofanis, kes kahtlustest ja uudishimust aetuna peitis end Jeruusalemma Püha Haua kiriku hauakabelisse, et olla tunnistajaks kristlaskonna suurimale imele – püha tule ilmumisele.

Püha tuli tänapäeval ja ajaloos

Püha tuli, kreeka keeles  Ἃγιον Φῶς (sõnasõnalt „püha valgus“), süttib ortodoksi kiriku kinnitusel üleloomulikul viisil igal aastal Vaiksel Laupäeval Püha Haua kirikus (ortodokside jaoks on see Ülestõusmise kirik), kui Jeruusalemma patriarh läheb pärast keskpäeva Issanda hauda palvetama. Kirikus ootavad teda sajad või tuhanded usklikud, nende seas ka teiste kirikute esindajad, et süüdata pühast tulest oma küünlad Issanda ülestõusmise auks. Teenistusriietes patriarh ja teised vaimulikud kõnnivad protsessioonis kolm korda ümber hauakabeli, sellal kui koor laulab: „Sinu ülestõusmisest, oh Lunastaja Kristus, laulavad inglid taevas. Tee ka meid kõlblikuks siin maa peal Sind puhtast südamest kiita.“ Seejärel läheb patriarh pühasse hauda, et mõne aja pärast naasta põlevate küünaldega.

Enne kui patriarh hauakabelisse siseneb, on võimud selle sulgenud ja hoolikalt kontrollinud, et sinna poleks jäetud lahtist tuld ega tulesüütamise vahendeid. Samuti kontrollitakse, et patriarhil poleks kaasas midagi, millega saaks tuld läita. Minevikus täitsid seda ülesannet moslemitest türgi sõdurid, tänapäeval Iisraeli võimuesindajad. Omal kombel etendavad nad rooma sõdurite rolli, kes seati Issanda hauda valvama (Mt 27:66).

Pangem siinjuures tähele kahte asja. Püha tuli ilmub alati Vaiksel (ehk Suurel) Laupäeval vana kalendri järgi, millest ortodoksid kinni peavad. Ja see antakse ainult ortodoksi patriarhile. Räägitakse, et 1579. aastal nõutasid armeenlased türklastelt (kes tollal Jeruusalemma üle valitsesid) õiguse ise Vaiksel Laupäeval hauakabelisse minna. Kreeka patriarhi kirikusse ei lastud. Mõistagi ei suutnud armeenia piiskop küünalt läita, püha tuli ilmus aga hauakiriku ukse juures, kus ortodoksi patriarh koos oma kogudusega palvetas.

Püha tuli ilmub niisiis spontaanselt ja tunnistajate teatel see ei põleta esimese 33 minuti jooksul. Alles seejärel omandab leek tavalise tule omadused. On tunnistusi selle kohta, et tuli ei sütti üksnes hauakabelis, vaid mõnikord süütab ka juuresviibijate käes olevaid küünlaid. Nils Christian Hvidt kirjutab: „Inimene, kes kogeb [püha tule] imet lähedalt, kui tema küünal süttib või kui ta näeb sinist valgust, lahkub tavaliselt Jeruusalemmast muutununa. Ja kõigi jaoks, kes on sellest tseremooniast osa võtnud, kehtib alati „enne ja pärast“ püha tule imet Jeruusalemmas.“

Kirjalikud teated püha tule kohta ulatuvad 4. sajandisse. Aasta 385 paiku räägib palverändur Aetheria (Egeria) tulede süttimisest hauakirikus. Aastal 870 mainib seda frangi munk Bernard. Detailsemalt annab püha tule tseremooniast ülevaate vene abt Daniil, kes oli selle tunnistajaks 1106. aastal. Erinevaid teateid ja tunnistusi on veelgi.

Patriarh Diodorose tunnistus

Aga kuulakem ühe hilisema patriarhi tunnistust. Jeruusalemma patriarh Diodoros I (ametis aastatel 1981–2000) on kirjeldanud seda, mis püha tule ilmumisel toimub, järgmiselt:

„Kui kõik tuled on [Hauakirikus] kustutatud, sisenen ma kummargil Haua eeskambrisse. Sealt ma leian pimeduses tee alumisse hauakambrisse, kuhu Kristus maeti. Seal ma põlvitan pühas aukartuses paiga ees, kus Kristus pärast oma surma lamas ja kus Ta jälle surnuist üles tõusis.“

„Hauas loen ma erilisi palveid, mis on läbi sajandite meile edasi antud, ja pärast seda ma ootan. Mõnikord tuleb mul oodata paar minutit, kuid tavaliselt sünnib ime kohe pärast palvete lugemist. Seletamatu valgus hoovab välja kivist, millel Jeesus lebas. Tavaliselt on see sinakat värvitooni, kuid värv võib vahelduda ja omandada erinevaid varjundeid. Seda ei saa inimlike sõnadega kirjeldada. Valgus tõuseb kivist nagu udu kerkib üles järvest – paistab, nagu kivi oleks kaetud niiskusepilvega, kuid see on valgus.

Valgus käitub igal aastal erinevalt. Mõnikord katab see ainult kivi, teistel kordadel valgustab see kogu hauakambrit, nii et väljas seisvad inimesed näevad sisse piiludes terve hauakambri olevat valgusega täidetud. Valgus ei põleta – mul pole nende 16 aasta jooksul, mil ma olen olnud Jeruusalemma patriarh ja vastu võtnud Püha Tule, veel kordagi habe ära kõrbenud. Valgusel on teistsugune koostis kui tavalisel tulel, mis põleb õlilambis.

Teatud hetkel valgus tõuseb ja võtab samba kuju, milles tuli on erinevat laadi, nii et ma saan sellest oma küünla süüdata. Kui ma siis olen oma küünaldega tule vastu võtnud, lähen ma välja ja annan tule esiteks armeenia patriarhile ja siis koptide omale. Seejärel annan ma tule kõigile inimestele, kes on kirikus.“

„See ime puudutab mind igal aastal väga sügavalt. Iga kord on see minu jaoks nagu järgmine samm pöördumisele,“ kõneles patriarh. „Ime on peaaegu nagu sakrament. See teeb Kristuse ülestõusmise meie jaoks kohalolevaks, nagu oleks Ta alles mõne aasta eest surnud.“

„Kristus tahab meile meelde tuletada, et Tema ülestõusmine on reaalsus ja mitte lihtsalt üks müüt. Ta tuli reaalselt maailma, et tuua oma surma ja ülestõusmisega vajalik ohver, et inimene võiks olla oma Loojaga taasühendatud.“

Oikumeeniline tähendus

Ortodokside jaoks on püha tuli mõistagi väga oluline – selles nähakse tõendit Jumala väest ja ligiolekust. „See mitte ainult ei sümboliseeri, vaid ka tõendab meie Issanda Jeesuse Kristuse surnuist ülestõusmise suurt saladust. See täidab meid vaimse ja usulise ülevustundega. Suur saladus täidab kõikide põksuvad südamed usu, imetluse ja lootusega. Küsimus on reaalses imes, mis ei jäta kahtlusele ruumi,“ öeldakse Jeruusalemma patriarhaadi kodulehel. Küllap nähakse selles ka kinnitust väitele, et ortodoksi (s.t Jumalat õigesti austav) kirik on ainus tõeline Kristuse kirik. Erinevate riikide ortodoksidest palverändurid kogunevad seda Jeruusalemma austama ja viivad ühtlasi pühast tulest süüdatud laterna oma kodumaale.

Paljud katoliiklased ja protestandid on püha tule suhtes pigem skeptilised või ignoreerivad seda, pidades seda puhtalt ortodokside asjaks. Ilmalikustunud protestandid ei suhtu imedesse just eriti tõsiselt, kuid katoliiklaste jaoks on imed usu loomulik osa.

Metropoliit Timotheose sõnul oli püha tuli esimesel aastatuhandel nii Ida kui Lääne kristlaste ühine ime. Pärast 1054. aasta kirikulõhet kasvasid ortodoksid ja katoliiklased enam lahku, kuid isegi siis tuldi veel mõne sajandi jooksul seda imet ühiselt vastu võtma. Alles pärast 1246. aastat, kui ristisõdijate järeltulijad pidid Jeruusalemmast lahkuma, kujunes sellest puhtalt ortodokside (ja idakristlaste nagu armeenlased või koptid) püha sündmus. Pealegi tähistatakse ülestõusmispühi Idas ja Läänes erineval ajal ning ainult teatud aastatel langevad need kokku (nagu näiteks tänavu).

Peapiiskop Alexios ei näe siiski püha tule imes eeskätt õigeusu legitimeerimist Jumala poolt:

„Meie, ortodokside, jaoks on see ime pigem rõõmu allikas, mis juhib suuremale ühtsusele ortodoksi maailmas, ühendades meid selle sündmuse ümber. Aga mitte ainult. Ma isiklikult loodan, et see ime võiks äratada katoliiklastest kristlaste teadlikkust selles, mil kombel Jumal on elav ja tegutseb ortodoksi kirikus, nagu meie oleme teadlikud Tema kohalolekust ja tegutsemisest katoliku kirikus.“

„Kristus on üks ja teeb imesid kõigi oma laste jaoks. Kuidas ma sooviksin, et teadlikkus ühest Kristusest ja Tema imelisest loovusest motiveeriks meid, kristlasi, liikuma täieliku ühtsuse poole.“

Ilmunud algselt veebilehes Meie Kirik 23. aprillil 2011