Avaldame SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks suvetuuri eel, mis keskendub seekord kultuurisõja teemale, valdava osa Markus Järvi videokommentaari tekstist, mis on koostatud 2014. aasta oktoobris pärast kooseluseaduse vastuvõtmist. MK.
Kooseluseadus on vastu võetud ja presidendi poolt juba samal päeval ka välja kuulutatud. Seadust ootavad aga ees veel suured muudatused, sest praegune riigikogu koosseis lükkas kõrvale üle kaheksakümne rakendussätte, mis võimaldas eelnõu vastu võtta lihthäälteenamusega. Tegeliku seadusloome töö jätsid eelnõu algatajad seega targu järgmise riigikogu koosseisu õlgadele.
Just selles punktist nähtub ilmselt kõige paremini kooseluseaduse ilmselge ideoloogiline iseloom – kooseluseaduse fanaatikuid ei huvita reaalsed inimesed, olgu nad siis sama- või erisoolised paarid, ja nendele pakutav kaitse, vaid vaja oli seadus maksku mis maksab läbi suruda eesmärgiga anda ühiskonnale aimu ideoloogilisest sõjapidamisest rahva kesksete tõekspidamiste vastu.
Siin paljastub kõige ehedamal kujul see, millest me olime kaks aastat järjest rääkinud – vajadus muuta kultuuri põhimõisteid ja ideaale, tungiv surve määratleda ümber tsivilisatsioonilised konstandid, püsiväärtused, mida kuni viimaste aegadeni on peetud ilmselgeteks. Liberaalse ideoloogia nimel on sõidetud üle põhiseadusest, demokraatia ideaalidest, rahva valdava enamuse hoiakutest ja tõekspidamistest.
Oleme me valmis seda möönma või mitte, aga see, mis meie silme all aset leiab, on kultuurisõda, mis on võtnud seadusloome kuju. Pange tähele, veelkord – siin pole tegu lahenduste otsimisega. Kui poliitikud tahaksid tõelisi ja efektiivseid lahendusi, siis oleks juba ammu võinud koostada suhteliselt väikese vaevaga notarite tarbeks tüüplepingute paketi, mis reguleerib faktilises kooselus elavate inimeste (olgu nad siis samasoolised või erisoolised paarid) kõiki tsiviilõiguslikke suhteid – haiglakülastusest kuni varaliste lepinguteni. Ja tõepoolest – miks ka mitte seda nii korraldada.
Kuid seda ei olnud vaja. Vaja oli asetada homoseksuaalne suhe institutsionaalsel ja sümboolsel tasandil traditsioonilise perekonna kõrvale, segada need omavahel perekonnaseadusest tulenevate regulatsioonidega ühtseks mõisteks ning muuta seeläbi kultuuris kinnistunud arusaamu perekonna ideaalist. Ja loomulikult vähe sellest – vaja oli seeläbi avada tee mitte lihtsalt de facto (nagu praegu) vaid ka de jure abielumõiste ümberdefineerimiseni tulevikus näiteks perekonnaseaduse väikese muudatuse teel, mis sedastaks lihtsalt: abielu ei sõlmita mitte ainult mehe ja naise vahel, vaid ka samasooliste vahel. Kõik. Sellega oleks meil nn homoabielu seadustatud.
Aga kõik see, head sõbrad, jahugu poliitikud teile kasvõi tuhat korda mingit sallivuse ja tolerantsi mantrat, on tegelikult kultuurisõda teie, teie laste mõistuses kinnistuvate ideaalide sisu ja suunatuse vastu. Mida teie õigeks peate? Mida peavad õigeks ja ihaldusväärseks meie järeltulevad põlved? Kuhu suunavad nemad oma elu ja kuhu asetavad nad ühiskondliku ideaali, mille poole pürgida?
Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühiskondlik elu meie enda määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse alusvundamendi rajatiseni välja. Sellelt pinnalt on väga raske astuda dialoogi, sest modernse vasakliberalismi näol, mille peamiseks löögirusikaks on tänapäeval homoliikumine, on tegu tsivilisatsiooni seniste põhihoovuste vastase liikumisega, mis on pea kõikidelt oma eeldustelt tsivilisatsioonilise mõtlemise antitees.
Seal, kus tsivilisatsioon väärtustab eelnevate põlvkondade akumuleeritud tarkust ja elukogemust ehk elavat traditsiooni, mida edastatakse järeltulevatele põlvedele vajaliku ja hinnatud pagasina, millelt edasi liikuda suurema enesetäiendamise poole, väärtustab vasakliberaalsus vana lõhkumist ja enda infantiilsete uitmõtete ja soovide kohest rahuldamist.
Kui traditsiooniline mõtlemine näeb kultuuri järjepidevusena, siis vasakliberaal ehk kultuurilammutaja näeb katkestuste jada. Seal, kus kultuuritunnetus näeb pikka liini, mis kannab tänapäevani vitaalseid väärtusi minevikust, näeb liberalism vaid taaka, mis on vaja kiiremas korras enda õlult ära lükata. Seal, kus traditsionalist näeb möödaniku väärtustes kultuurilist nabanööri, mis pakub ühiskonnale mentaalseid toitaineid, näeb liberaal ahistavat seotust. Seal, kus traditsionalist hoiab loovat püsivust, ihkab liberaal pidevat muutust.
Miks ma räägin teile kultuurist? Ühel väga lihtsal põhjusel. Kultuur on nimelt kõik see, mis me ise oleme. Kes suunab kultuuriloomet, valitseb inimeste kõige intiimsemates soppides. Nüüd võiksite küsida, kas soovib SAPTK suunata kultuuri- ja seadusloomet, et valitseda? Sellele on üks väga lihtne vastus. SAPTK soovib väärtustada seda, mis juba ammu on loodud, mis juba ammu on õigeks ja vajalikuks tunnistatud ning mis on ennast tõestanud tervete ja elujõuliste rahvaste ja kultuuride vaimse ehituskivina. See, mis alati on olnud, peab olema ja jääma ka tänapäeval kultuuri kujundavate tuumikväärtuste keskmesse. Üks nendest on abielu käsitlus mehe ja naise elukestva liiduna.
Kultuurisõja juurde kuulub oma vastaste halastamatu sildistamine. Need inimesed, kes kaitsevad kõige ilmsemat ehk mehe ja naise teineteist täiendavat liitu ühiskondliku ideaalina, soovitusliku suunana, kuhu poole ühiskond peaks liikuma – seda iseenesest mõistetavust, mis veel paarkümmend aastat tagasi oli ka Eesti ühiskonnas nii selge, et keegi ei tulnud selle peale, et põhiseaduse 27. paragrahv võiks perekonna all silmas pidada midagi muud kui seda, mida selle all on alati silmas peetud – neid inimesi sildistatakse süstemaatiliselt vihkajateks, tagurlasteks, natsideks, putinistideks, hoolimata sellest, et neid inimesi on viimaste arvamusküsitluste järgi eesti ühiskonnas kaks kolmandikku. Seda on teinud meie peaminister, poliitiline eliit ja president koos meediaga, mis on käitunud kooseluseaduse küsimuses Priit Pulleritsu väljendit kasutades in corpore putinliku propagandavahendina.
Ja siin on teine punkt, kus diskussioon on nendel eeldustel väga raske, kui mitte võimatu tekkima.