Kevadel, pärast ülestõusmispühi esitasin Eesti Vabariigi võrdsete võimaluste volinikule Liisa-Ly Pakostale avalduse diskrimineerimise kohta (avaldus ja voliniku vastus lisatud). Nimelt avaldas Saaremaal ilmuv ajaleht Meie Maa ridamisi kirjanik Ervin Õunapuu artikleid sarjas "Marginaal" (üks näide siin). Kõik artiklid olid usklikke, peamiselt luterlasi solvavad. Voliniku ametiülesannete hulka kuulub ka tema kodulehe andmetel usklike kaitse usutunnistuse alusel ahistamise eest. Kodulehel seisab: “Inimese usuliste tõekspidamiste, dogmade, usu väliste märkide (riietusesemed, ehted vms) naeruvääristamine või solvavate üldistuste tegemine on ahistamine usutunnistuse tõttu.“ Samuti on kodulehel kirjas, et kõik inimesed on kaitstud selle eest, et neid ei solvataks, alandataks või halvustataks nende usutunnistuse või veendumuste pärast.

Võrdsete võimaluste voliniku Liisa-Ly Pakosta mulle saadetud vastus ei rahuldanud mind. Mulle tundus, et Eesti Vabariigis on teatud vähemused, kelle õigused on paremini kaitstud kui mõnedel teistel vähemustel.

Juuni lõpus toimunud “Baltic Pride” paraad andis võimaluse kõrvutada kahte vähemusgruppi teatud sarnasuste alusel, et tõmmata tähelepanu kristlaste marginaliseerimisele sarnaselt seksuaalvähemuste väidetava ahistamisega. Loetlesin oma Facebooki postituses üles terve rea viise, kuidas olen märganud, et usklikke inimesi taga kiusatakse ja ahistatakse. Sedasama, et neid ahistatakse kurdavad ju ka seksuaalvähemused. Kõik on ju võinud viimastel aastatel tõdeda, et seksuaalvähemuste suhtes vähegi kahtleva arvamuse esitamise järel asub avalikkus neid reeglina kaitsma, kristlaste puhul vaikitakse või leitakse ametnike poolt vabandused, miks nende vastu suunatud tegevus ei ole siiski päriselt tagakiusamine. Üsna tavapärane on kristlaste või kirikutegelaste üle nalja heitmine ning ironiseerimine.

Ajastul, mil maailmas kiusatakse kristlasi taga rohkem kui kunagi varem, ei pöörata sellistele asjadele ka Eestis erilist tähelepanu või peetakse seda isegi normaalseks. Nõnda kirjutas ka võrdõiguslikkuse volinik mulle: “Võrdse kohtlemise seadusega on kehtestatud usutunnistuse või veendumuste tõttu diskrimineerimise keeld ainult seoses töösuhtega ja kutseõppega või karjääriks ettevalmistamist puudutava õppega”. Sellest sain aru, et kristlasi võib Eestis mistahes situatsioonis või olukorras sildistada, naeruvääristada või diskrimineerida. Kui toimub Suure Reede ristikäik või peavad kristlased muul kombel oma traditsioonilisi kirikupühi, võib kes tahes kirjutada ervinõunapuuliku paskvilli ning mõnitada ja naeruvääristada meie usku, tõekspidamisi ja ususümboleid.

Kuna seksuaalvähemuste paraadi kutsuti kõrgete avaliku elu tegelaste poolt toetama, oleks olnud liiga ootuspärane sellele vastata taunimise ja hukkamõistuga. Valisin pisut keerulisema tee ja sain sellega seoses ka palju tähelepanu. Oluline oli siiski saavutada see, et keegi taipaks avalikult tunnistada, et ka kristlased on vähemus, keda kiusatakse varjatult või varjamatult aeg-ajalt taga ja sildistatakse.

Minu kirjutist Facebookis märkaski avalik meedia. Delfi lähenes teemale siiski tavapäraselt pealiskaudselt ja teatas, et toetan seksuaalvähemuste paraadi. Seda ma oma kirjutises siiski ei teinud. Kirjutasin hoopis:” Seni kuni Suurel Reedel võivad kristlased vabalt kõndida ristirännakul meenutades Jeesuse kannatusi ning tuletada meelde meie kõigi pattu ja süüd, ei saa ma taunida kui samal kombel oma patu ja süüga astub avalikkuse ette samasooliste kogukond”. Kuna see oli aga uhkuse paraad, mitte patuste meeleparanduse paraad, sai lugeja aru, et sellisena kuulub see ka minu poolt taunimisele.

Pühapäevane evangeeliumi kirjakoht Jeesuse ette toodud abielurikkunud naisest andis võimaluse edastada ka vaimuliku sõnumina, nii meile patuste kristlastena, kuid ka laupäevasel paraadil marssijatele Jeesuse sõnad: "Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" (Jh 8:11) See evangeeliumi sõnum peaks andma meile kõigile lootuse, et ainult oma patuselt teelt pöördudes võime loota Jumala armule.

Eesti Päevaleht oli Delfist terasem. Seal ilmus arvamustoimetaja Alo Rauna repliik “Aitäh, Urmas Viilma!”, kus autor tõdeb muuhulgas ka, “et mõlemad, nii kristlased kui geikogukond on Eesti ühiskonnas vähemused ja peavad taluma sallimatute kaasteeliste pilkamist, naeruvääristamist ja sildistamist.” Seda lugedes oli mul hea meel, et üle pika aja keegi nõustus sellega, et ka kristlasi kui vähemust pilgatakse, naeruvääristatakse ja sildistatakse. See oli minu Facebooki postituses toodud võrdluste eesmärk – juhtida tähelepanu ka kristlastele kui ühiskonnas aeg-ajalt sallimatust kannatavale vähemusele ja nende usutunnistuse alusel toimuvale ahistamisele, nagu seda on olnud Meie Maa ajalehes ilmunud Ervin Õunapuu paskvillid. Mulle tundus, et kristlasi seksuaalvähemustega nõnda kõrvuti asetades saab sellele tähelepanu pöörata. Saan aru, et kristlastele see ei meeldinud ja paljud seda ei mõistnud. Loodan, et see kirjutis aitas asja pisut selgitada, kuigi selle selgitusega tuli oodata seni, kuni keegi avalikult tõdes – kristlased vajavad ühiskonnas rohkem kaitset ja tuge sallimatuse eest.

Lõpetuseks tõden, et Jumala ees seisame kõik võrdselt patustena ja loodame Tema armule. Ka need, kes ise oma pattu ei näe ega tunnista. Kristlastel oma usust ja lootusest lähtuvalt seda probleemi õnneks ei ole!

 

Kirjavahetus Liisa-Ly Pakostaga

From: Urmas Viilma See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.

Sent: Tuesday, April 18, 2017 8:23 PM

To: See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.  

Subject: Avaldus volinikule: et teatada diskrimineerimisest (st vihje)

Avalduse põhjus: et teatada diskrimineerimisest (st vihje)

Probleemi kirjeldus: Avaldus puudutab mind kui usklikku inimest isiklikult, kuid ka minu juhitava kiriku Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liikmeid ja töötajaid.

Võrdõigusvoliniku kodulehel on kirjeldatud usutunnistuse alusel toimuvat diskrimineerimist või ahistamist muuhulgas järgmiselt: "Inimese usuliste tõekspidamiste, dogmade, tema usu väliste märkide (riietusesemed, ehted vms) naeruvääristamine või solvavate üldistuste tegemine on ahistamine usutunnistuse tõttu. Kõik inimesed on kaitstud selle eest, et neid ei solvataks, alandataks või halvustataks nende usutunnistuse või veendumuste pärast."

Olen korduvalt tundnud end ahistatuna Saaremaal ilmuvas päevalehes "Meie Maa" ilmuva Ervin Õunapuu kirjutiste sarjas üldpealkirjaga "Marginaal" ilmuvatest artiklitest, milles korduvalt on kasutatud kristlaste, eriti luterlaste suhtes solvavaid märkuseid. Sealhulgas on naeruvääristatud meie usu dogmasid ja tavasid. 

Selles sarjas on ilmunud juba 7 artiklit ja ahistamiskaebus puudutab kõiki artikleid. Konkreetse näitena olgu siia lisatud link viimasele artiklile "Marginaal VII", mis ilmus 11. aprillil 2017. Tegemist oli kristlaste suurtele pühadele, sealhulgas Eesti Vabariigi riigipühadele (suur reede, ülestõusmispüha) eelneva nädalaga, kus otsesõnu naeruvääristati kristlaste, sh luterlaste usulisi tõekspidamisi ja õpetust (dogmasid) ning väliseid märke, mis on muuhulgas olulised ka nimetatud pühade tähistamisel. Nimetatud artikkel on leitav siit: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=75854&term=marginaal

 

On 09/05/2017, 13:42, "Liisa-Ly Pakosta" <See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.> wrote:

Austatud peapiiskop!

Suur tänu teile pöördumise eest.

Mõistan muret, mida sellised avaldused meedias tekitavad.

Volinik taunib igasugust usuliste tõekspidamiste või usutunnistuse tõttu naeruvääristamist, halvustamist, alandamist, solvavate üldistuste tegemist, ahistamist jms.

Samas aga pean selgitama, et võrdse kohtlemise seadusega on kehtestatud usutunnistuse või veendumuste tõttu diskrimineerimise keeld ainult seoses töösuhtega ja kutseõppega või karjääriks ettevalmistamist puudutava õppega. Põhiseaduse § 45 kohaselt on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Tsensuur on keelatud.

Ajakirjanduses avaldatud mõtteavaldusi ei saa lugeda inimese ahistamiseks võrdse kohtlemise seaduse mõttes.

Sõnavabadusest tingitud tagasilöökide leevendamiseks saab inimesena (mitte ametnikuna) pakkuda, et saate teha ettepaneku ajalehele samas mahus avaldada tähtpäevade osas selgitavat teksti. Eks siis jääb iga lugeja enda otsustada, kumb versioon talle hingelähedasem ja eluteel rohkem abistavam olla võiks.

Vabandan, et antud teemal ei saanud teid ametkondliku pädevuse puudumise tõttu rohkem aidata.

Sügava lugupidamisega,

Liisa Pakosta

Võrdsete võimaluste volinik