Vana-Liivimaa poliitilises ja ühiskondlikus elus kujunes 15. sajandil välja uus foorum – maapäev, kus olid esindatud maaisandad, s.o piiskopid ja Saksa ordu. 1422. aastal võeti Valgas toimunud maapäeval vastu üldine maakorraldus või maaseadustik, mis käsitles kristliku ühiskonna alusnorme ja teatud kirikukorraldusküsimusi. Selle taga võib näha Riia peapiiskop Johannes Ambundii püüdlusi kõrvaldada usuelu puudusi, taustal Konstanzi kirikukogu ja üleeuroopaline kirikureformiliikumine. Puhtalt usuküsimuste kõrval käsitletakse vähesel määral ka muid teemasid, näiteks kaubandussanktsioone venelaste vastu. Järgneb dokumendi tõlge.

[DOKUMENDI VÄLJAANDJAD JA EESMÄRK]

Üldine maakorraldus, antud Riia peapiiskop Johannes [Ambundii] poolt, kes on ühtlasi volitatud Saaremaa piiskopi Kaspar [Schuwenpflugi] ja Kuramaa piiskopi [Gottschalk Schutte] poolt;

Tartu piiskopi Dietrich [Resleri] poolt, kes on ühtlasi volitatud Tallinna piiskopi Heinrich [Üxkülli] poolt;

ja ordumeister Siegfried Lander von Spanheimi poolt, kes on ühtlasi volitatud Saaremaa piiskopi poolt

nende piiskopkondade, maade ja rahva asjas ja nende toomkapiitlite ja nende nõunike enamiku soovitusel, nõusolekul ja tahtel. [Maapäeval] Valgas, 1422. a. 28. jaanuaril.

Jumala nimel, aamen. Olgu teada kõigile, kes juhtuvad nägema või kuulma sedasinast kirja, et meie, Johannes, Jumala ja Rooma paavsti armust Riia püha kiriku peapiiskop, oma Riia piiskopkonna ja rahva eest ja alltähendatud asjus Saaremaa ja Kuramaa aulike isade ja isandate piiskoppide volitusel nende piiskopkondade ja rahva eest;

ja meie, Dyderich, samal armul Tartu piiskop, meie piiskopkonna ja rahva eest ja Jumalas auliku isa ning isanda Tallinna piiskopihärra Henriku volitusel tema piiskopkonna ja rahva eest;

ja meie, vend Syfrid Landere van Spanheim, Liivimaa Saksa ordu meister, meie ja meie ordu Liivimaa ja Kuramaa maade ning rahva eest ja ühtlasi meie isanda Saaremaa piiskopi eest, kelle nimel meie samuti volitatud oleme alltähendatud asjus – oleme selle kirja kirjutamisel koos viibinud. Oleme oma kapiitlite ja meie nõunike enamiku soovitusel, nõusolekul ja tahtel kokku leppinud, määranud ja korraldanud neid puudusi muuta ja parandada, mis paraku selsinatsel meie maal valitsemas, õigele kristlikule usule ja kristlikule abielule ja ausameelsusele kahju teevad. Määrame ja korraldame selle kirjaga, [et tuleb] rangelt ja kõrvale kaldumata kinni pidada sellest, millest siin allpool kirjutatud:

[LASTE RISTIMISEST]

1) Esiteks, et igaüks meist, eelnimetatuist, ja meie volitajatest, kelle all on mittesakslasi, peab oma mittesakslasi koos teistega hoolikalt ning rangelt juhtima, et nad oma lapsi laseks ristida kristlikul kombel ühe kuu jooksul pärast sündi. Ka et ükski ei tohi ära ütelda kristlikust ristimisest ega seda maha pesta, surmanuhtluse ähvardusel.

[MISSAL KÄIMISE KOHUSTUSEST]

2) Edasi peame meie ja igaüks meie eelnimetatud volitajatest oma [inimesi] hoolega manitsema ja rangelt sundima, et nad suurtel pühadel ja pühadel päevadel, iseäranis pühapäeval, käiks oma kihelkonna kirikus missal, kuulaks seal jumalasõna ning võtaks osa kirikuteenistusest. Aga eriti karmilt peame just mittesakslasi sundima, et nad vana kombe kohaselt [armulaual käimise] järjekorrast kinni peaksid.

[KAUPLEMISE KEELUST PÜHAPÄEVITI JA PÜHADEL]

3) Ka tahame tõsiselt, et ühtki kaubitsemist ei oleks ega peetaks enne lõunat, pühapäeviti ja meie armsa Jumalaema päeval, nii linnas, turgudel või maal. Seda keelatakse pea maharaiumise nuhtluse ähvardusel mittesakslastele, maalt väljasaatmise ähvardusel sakslastele.

[RISTIUSU ÕPETAMISEST]

4) Edasi peavad kõik meie maa kirikhärrad korraldama, et nad neidsinatseid pühasid oma kihelkonnarahvale tutvustavad ja õpetaksid neile paternosterit [meieisapalvet] ja Ave Maria’t [palve „Ole tervitatud, Maarja“] ja püha ristiusu kahtteist peatükki ja ka Jumala kümmet käsku ning kuidas rahval käituda ristiusu pühade sakramentide suhtes, nimelt pihil ja meie Issanda Jeesuse Kristuse ihu püha sakramendi talitusel. Peaasjalikult [saavutaksid], et iga mõistuse ja arukuse ikka jõudnud ristiinimene vähemalt kordki aastas paastuajal enne lihavõtet oma kirikhärrale kõik oma patud pihiks – peksukaristuse ähvardusel. Edasi peavad siis kirikhärrad, nii nagu eelpool tähendatud, rahvale seitset surmapattu nimetama ja õpetama, kuidas kahetsuse ja pihtimise teel nendest vabaneb.

[PÜHAST ABIELUSEISUSEST]

5) Ka peavad kirikhärrad oma rahvast õpetama ning juhatama, kuidas pühas abieluseisuses üleval pidama peab, peaasjalikult, et mees ja naine, kes koos elada tahavad, oma preestri poolt endid kristlikul kombel laulatada lasevad, enne kui nad üksteisega ühinevad, või neljateistkümne päeva jooksul pärast seda – peksukaristuse ähvardusel. [Et nad] enne seda aga järele mõtleksid ja kindlaks teeksid, et neid mingi sünnipärane või kiriklikult määratud sugulus abiellu heitmast ei takistaks.

[ABIKAASA PETMISEST JA MAHAJÄTMISEST]

6) Edasi tuleb, nagu juba öeldud, õpetada ja manitseda ning igaühel oma mittesakslasi kohustada, et neist keegi oma külgelaulatatud abikaasat ei petaks või teda kergemeelselt maha jätaks – peksukaristuse ähvardusel. Ja kui keegi neist sellest üle astub teise isanda juurde minemise teel, ei pea teda mitte hoitama, vaid ta tuleb esimesele isandale ja abikaasale, kelle juurest ta põgenenud, vastuvaidlemata tagasi anda neljateistkümne päeva jooksul pärast nõudmise ja järelekuulamise alustamist, kolme riia marga trahvi ähvardusel, mille see, kes keeldub välja andmast põgenenud seaduslikku abikaasat, peab viivitamata valmis panema ja tasuma ja sellesinase põgenenud õige abikaasa ühtlasi välja andma, nagu eelpool tähendatud. Sellest kolmest margast üks läheb kiriku ehituskuludeks, mille alla põgenenud abikaasa kuulus, enne kui ta põgenes; teine mark läheb tema isandale, kolmas nõudjale. Aga kui asi on nii, et keegi mees või naine, kes sedaviisi oma abikaasa juurest põgenenud teisega abiellub, enne kui ta välja antakse, kannab ta oma kaelaga vastutust selle ees, kelle juurest ta põgenes.

[NAISERÖÖVIMISE KEELUST]

7) Edasi ei tohi ükski mittesakslane naist või tüdrukut vägivaldselt röövida; süüdlast, koos kõigi tema röövikaaslastega karistatakse selle eest pea maharaiumisega.

[PAASTUPÄEVADEST JA PÜHADEST]

8) Edasi peavad kirikhärrad oma rahvale igal viisil tutvustama paastupäevi ja pühakute päevi, nimelt neid, mil püha kiriku seadmisel ja käsul tuleb paastuda ja püha pidada. Ja igaüks jälgigu täpselt ning rangelt, et tema mittesakslased paastuksid ja peaksid pühi nii, nagu see neile kästud.

[LIIGKASUVÕTMISEST]

9) Edasi ei tohi keegi liiakasu võtta, kes aga sel viisil on raha laenuks andnud, korraldagu, et lähemast mihklipäevast peale aasta jooksul ta raha oleks niiviisi paigutatud, et seda liiakasuks nimetada ei tohiks. Vastasel korral tuleb sellega talitada, nagu kirikuõigus selle vastu teha käsib. Ja kui keegi, kes võlakirju rendile välja on andnud, mis liiakasuvõtlikud on, oma põhisumma alles hoida tahab, nõustugu ta võlakirja uuendamisega ja ümberkirjutamisega sel kujul, et renti liiakasuks nimetada ei saaks. Ja ostku välja ja tagastagu nendele, kelle käes ja hoiul on põhisumma rent ja selle eest [tagatisena] võetud varad võlakirja sisule vastavalt, mis siis nende kohta koostati – mõistagi nii, et nõusolek selleks oleneb inimestest, kelle käes raha, aga mitte laenutajast.

[ISSANDA PÜHA IHU SAKRAMENDI HOIDMISEST KIRIKUTES]

10) Edasi tuleb kõigis kirikuis ja jumalakodades vaadata, et meie Issanda Jeesuse Kristuse püha ihu püha sakramenti ei hoitaks lahtiselt. Eriti et seda püha sakramenti ja teisigi sakramente mitte naised ei käsitseks, vaid [et seda] preestrite või teiste vagade ja auliste inimeste poolt väärikalt luku taga hoitaks.

[VIKAARIATE ASUTAMISEST]

11) Edasi, kes vikaariaid asutada ja sisse seada tahavad, need määraku neile kindlasti igavest renti. Kui vikaaria asutaja pole ise mitte piiskop, siis esitagu ta vikaari [kinnitamiseks] selle vikaaria peale piiskopihärrale, kelle piiskopkonda vikaaria kirikuteenistuste pidamiseks asutatakse, et vastu võtta temalt institutsioonid ja sisseseadmise alused, nagu see kirikuseadustes ette nähtud.

[KIRIKHÄRRA ÕIGUSEST OMA PIIRKONNA KIRIKUID-KABELEID KÜLASTADA]

12) Edasi ei tohi ükski mittevaimulik-võhik, olgu linnas või külas, oma kirikut või kabelit sama [kiriku] piirkonnas sulgeda oma kirikhärrale, kirikhärrale kahjuks, vaid kirikud ja kabelid tulevad kirikhärrale avada, lubades tal seal laulda ja lugeda või laulda ja lugeda lasta õigel ajal ning korralikul kombel.

[KIRIKUTE VISITEERIMISEST]

13) Ja kõigi nende eelkirjutatud punktide põhjal peame meie, peapiiskop ja piiskopid, koos teistega sellel maal seda hoolsamalt [kirikuid] üle vaatamas käima või üle vaadata laskma, selleks et neist punktidest, Jumala kiituseks ja ristiusu ning kristliku abielu kindlustamiseks [kinni peetaks], ühtlasi eriti igasuguse ebasündsa tembutamise ja usu kõigutamise summutamiseks ja hukkamõistmiseks nagu kord ja kohus seal, kus sellest teada saadakse. Selleks peamegi meie kõik ja meie omad, kes oleme selleks kutsutud ja seatud, valmis olema ja kaasa aitama oma parimaid oskusi mööda, jättes igaühele nende visiteerimiste puhul siiski puutumata tema vanad õiglased privileegid.

[SÕJARIISTADE MÜÜMISE KEELUST MITTEKRISTLASTELE JA VALEUSULISTELE]

14) Edasi peame meie, eelnimetatud peapiiskop, piiskopid ja ordumeister ühes kõigi meie omadega ja ühtlasi kõigiga, kes meie maale tulevad kaubitsemise eesmärgil, rangelt vaatama ja kindlasti kõige väega ära hoidma, et ei müüdaks ega mistahes viisil antaks mittekristlastele ja valeusulistele [sõjariistu] ja et neil, kus see [iganes] teatavaks saab, ei lubataks ega lastaks osta ei hobuseid, raudrüüsid ega laskeriistu, nagu ambusid ja tuleriistu ja igasuguseid materjale, millest võiks teha või valmistada raudrüüsid, sõjariistu ja selliseid lakseriistu, olgu nende nimi mistahes, mille varal need ebakristlased ja valeusulised end võiksid selle maa ristirahva vastu tugevdada, varistada ja sõjariistu panna. Ja kuigi keegi sellele vastaselt talitaks ning see tõeks saab tehtud, siis peab teda vanne tabama, mida meie püha isa, paavst igal suurel neljapäeval, enne lihavõttepühi nendesinatsete kohta tavaliselt kuulutab, ja teda tuleb ka selles vandes avalikult kõigi kuuldes nimetada ja [ta peab] kaotama kogu varanduse, mis tema juurest leitakse.

[VÕIMUKANDJATE KOKKUTULEKUTEST]

15) Edasi oleme suurema üksmeele pärast kokku leppinud, et selle maa julgeoleku ja üldise kasu ning sobivuse pärast peavad edaspidi igal aastal üldiselt kõik kiriku võimukandjad-prelaadid ja eeltähendatud selle maa isandad, nimelt meie – peapiiskop, piiskopid ja Liivimaa meister – kokku tulema ajal ning kohal, mille mina, Riia peapiiskop määran ja mille kohta teiste eeltähendatud prelaatidega ja härradega kokku lepin. Niisugusel kokkutulekul arutatakse, seletatakse, korraldatakse ja õiendatakse võimalust mööda neid puudusi, vaimulikku ja ilmalikku laadi, mis sellele maale on kahjuks või mittesobivad, et siis korraldada ning teha seda, mida siis tunnistatakse meie maale tarviliku ja kasuliku olevat.

Selle tõenduseks ja kinnituseks, et kõik eelkirjutatud artiklid ja peatükid meie: peapiiskopi, piiskopi ja ordumeistri poolt täievoliliselt on arutatud, määratud ja otsustatud ja neid kindlasti pidada tuleb kogu ulatuses, nagu eelpool tähendatud, meie ja teiste eemalviibivate prelaatide poolt, kellelt meil, peapiiskopil, piiskopil ja ordumeistril on volitused, nagu eelpool öeldud, oleme meie, eelnimetatud Johannes, Riia peapiiskop, enda eest ja meie isandate Saaremaa ja Kuramaa piiskoppide eest oma; ning meie, Tartu piiskop Dyderick enda eest ja meie isanda Tallinna piiskopi eest oma pitserid, aga meie, vend Syfrid, Liivimaa ordumeister, enda eest, ja ühtlasi meie Saaremaa isanda eest oma pitseri selle kirja külge riputanud. Antud Valgas, pärast Kristuse, meie Issanda sündi, aastal üks tuhat nelisada ja selle järel kahekümne teisel, lähimal kesknädalal pärast Püha Pauluse pöördumise päeva.

Allikas: Akten und Rezesse der Livländischen Ständetage, bearbeitet von Leonid Arbusow jun., I kd. (1304–1459), Riga 1926, nr 299. Tõlkinud H. Saha, avaldatud: Eesti NSV ajaloo lugemik. I köide. Tallinn, 1960.

Illustratsioon: skulptuurigrupp Karja kirikust, kus on arvatavasti kujutatud abielunaisele ligi tikkuvat meest ja viimasest kinni haaravat kuradit.

© Meie Kirik