Eelseisval pühapäeval, 6. septembril, uuendatakse katoliku kiriku Tallinna Peeter-Pauli katedraalis Eestimaa pühendamist Neitsi Maarjale. Piiskop Philippe Jourdan selgitas intervjuus ajalehele Eesti Kirik, et „pühendamine neitsi Maarjale on eelkõige usu akt või usu märk, millega konkreetsed inimesed väljendavad oma usku – eelkõige Kristusesse muidugi, aga tunnistades Jumalaema erilist rolli Jumala plaanides,“ lisades: „Kutsun kõiki soovijaid sellest osa saama. Mitte et kõik peaks siia tulema, aga lihtsalt vaimses, hingelises mõttes võib sellega lihtsa palve abil ühineda. Ma isegi arvan, et kõige tähtsam on see, et Jumal näeks meie palvevaimu sellisel puhul.“

Ka EELK peapiiskop Urmas Viilma on saatnud kogudustele läkituse, teatades: „Seetõttu kutsun omalt poolt üles kõikides meie kogudustes Maarja sünnipäeva ehk ussimaarjapäeva eel või järel toimuvatel jumalateenistustel meenutama Eesti- ja Liivimaa pühendamist Pühale Neitsi Maarjale, kutsuma üles meeleparandusele ning palvetama meie Isamaa ja rahva kristliku tuleviku pärast.“

Eesti rahvas on võinud elada taasiseseisvunud riigis peaaegu veerand sajandit. Paraku on selle aja jooksul selgeks saanud (vähemalt neile, kel on silmi seda näha), et vormiline iseseisvus ei taga veel vaimset ja moraalset küpsust ning õitsengut. Kuid selle asemel, et tegeleda ühiskonda õõnestava väärtuste- ja moraalse kriisiga, peibutatakse inimesi uinutava lootusega progressile, materiaalsele edule ja tehnoloogilisele arengule ning otsitakse mingisugust uut narratiivi, mis peaks meid rahvana ühendama ja edasi viima, saamata aru – kui kasutada Jaan-Eik Tulve sõnu –, „kuivõrd tühi on see kott, mida iga hinna eest püütakse püsti hoida.“ Tuleb nõustuda preester Ivo Õunpuu hinnanguga, kes on kirjutanud oma üleskutses ühisele palvele Maarjamaa taassünni eest:

„Eesti rahvast allakäigu ja väljasuremise teelt taassünni ja kasvu teele suunav muutus peab olema olemuslik ja sügav, elulisi hoiakuid, väärtusi ja eesmärke puudutav ning seetõttu peab see olema vaimne ja moraalne muutus. Selline muutus ei saa tulla Eesti ühiskonna enda vaimsetelt ja moraalsetelt jõududelt, kuna need on dekadentlikest ja destruktiivsetest ideoloogiatest ja tegevusprogrammidest haaratud eliidi ja tema poolt juhitud institutsioonide poolt halvatud, kammitsetud ja passiivseks surutud. Samuti seetõttu, et kellelgi pole dekadentlikele ideoloogiatele vastukaaluks pakkuda kõikehõlmavat, elutervet ja positiivset ning samas praktiliselt veenvat ideede ja väärtuste süsteemi ja ülesehitusprogrammi, mis koondaks eestlaste vaimsete ja religioossete veendumuste ja moraalsete põhimõtete vallas valitseva sügava individualismi ja subjektivismi tegusaks institutsionaalseks ja ideeliseks ühtsuseks. Tõuge ja vägi olemuslikeks muutusteks peab tulema Eesti ühiskonna suhtes väliselt jõult ja see vägi peab olema vaimne vägi, mis algatab vaimse ja moraalse muutuse ühiskonna tervetes või vähemalt tervist janunevates osades.“

Küllap pole ka ühelgi varasemal ajastul meie maa ajaloos olnud kristliku usu, eluviiside ja väärtuste järgimises ideaalilähedane olukord – sellest tunnistavad erinevad ajalooallikad –, kuid praegu on palved eesti rahva vaimse olukorra ja kristliku tuleviku pärast enam kui vajalikud. Vaimne uuenemine peab algama aga Maarjamaa kristlaskonnast, kes ei tohi järgi anda leigusele ja loidusele, jõuetusele ja käegalöömisele. Üleskutse „Maarjamaa Maarjale!“ tähendab tegelikult üleskutset ja ülesannet võita Maarjamaa taas Kristusele, sest Maarja on meie taevase eestpalvetajana teenäitaja Jeesuse juurde, kes on ainus Päästja ja vahemees inimese ja Jumala vahel.

Maarjamaa Kuninganna, palu meie eest!

Illustratsioon: fragment Tallinnas sündinud kunstniku Michel Sittowi (1469–1525) maalist „Maarja taevavõtmine“ (1500, asub Washingtonis Rahvusgaleriis).