Jälgides EELKs toimuvat arutelu homoseksuaalsuse üle, on mul Norra luterliku kiriku taustaga kirikuõpetajana tunne, et ajalugu kordub. Loodan siiski väga, et siin Eestis, kus riigikirikut pole olnudki, ei lähe asjad geipaaride küsimuses nii nagu Norras. Alates 2017. aastast saab Norra luterlikus kirikus ametlikult „laulatada“ kahte naist või kahte meest. Tõsisem arutelu sellel teemal kestis ligikaudu 25–30 aastat.

Mõned geipaaride õnnistamise toetajad väitsid Norra arutelus sedasama, mida olen kuulnud ka Eestis. Et Paulus räägib millestki muust kui sellest, mida me tänapäeval tunneme homoseksuaalsusena. Et Paulus kirjutab heterodest, kes oma abikaasa kõrval on võtnud endale samast soost armukese. Ühesõnaga: et Uus Testament vaikib sellest, mida me tänapäeval homoseksuaalsusest räägime ning sellepärast pole meil põhjust inimesi selle eest hoiatada – hoopis vastupidi, peaksime geipaare õnnistama.

Need argumendid aga vaikisid pärast seda, kui geiküsimust käsitles Norra kiriku õpetuskomisjon (lærenemnda). Üheksa piiskopi ja 11 Norra tippteoloogi töö tulemusel üllitati mahukas ja huvitav trükis („Skriftforståelse og skriftbruk med særlig henblikk på homofilisaken“, jaanuar 2006). Nii liberaalsemad kui ka konservatiivsemad teoloogid olid lõpuks põhimõtteliselt nõus vähemalt selles, et toetudes meie praegustele teadmistele antiigist, ei saa öelda, et tänapäevane homopraktika eriti erineb Pauluse-aegsest. Ma tsiteerin (siinkirjutaja tõlge):

„1980- ja 1990-ndatel tõstatati küsimus, kas Uue Testamendi tekstid räägivad sellistest asjadest nagu prostitutsioon ja pederastia, s.t tegudest, mida me tänapäeval peame seksuaalseks kuritarvitamiseks. Nagu eksegeetilises osas osutatud, on tänapäeval siiski levinud arusaam, et see on vähe tõenäoline. (...) Need kolm teksti, mis otseselt kõnelevad homoseksuaalsetest tegudest, on kõik leitavad Pauluse kirjadest ning on oma sõnastuses selgelt negatiivsed. Ehkki on keelelisi küsitavusi, ei saa nende põhjal teha teist järeldust“ (ühisosa, lk 59).

Rm 1,26–27 kohta öeldakse, et „...võrreldes kõigi teiste Piibli kirjutistega sisaldab see homoseksuaalsete tegude kõige üksikasjalisema hinnangu ning see on ainuke koht, kus mainitakse ka lesbiliste suhteid. (...) Nii ebajumalate kummardamist kui ebamoraalsust on kirjeldatud viisil, mis oli juutide kriitikas mitte-juutide kultuuri ja elustiili puhul tavaline. Seksuaalsed kõrvalekalded, sealhulgas homoseksuaalsed teod, olid juutide hinnangul ebajumalate kummardamise tulemus“ (lk 57).

Ühes õpetuskomisjoni teksti eriosas esitatakse ka näiteid sellest, et homoseksuaalsed suhted antiigis ei erine eriti meie aja omadest. Näiteks tuuakse Platoni Symposion, kus Pausanias ütleb, et kõige väärtuslikum „eros“ on noorte meestega puberteedis või pärast puberteeti. „Selliste armukestega tahetakse jääda ja elada terve elu.“ Midagi sarnast leidub ka Plutarchose raamatus Erotika. Cicero kirjutab, et Markus Antonius elas mehega stabiilses ja kestvas abielus (ld matrimonium). Martialis kirjutab kahe mehe vahelisest abielust ning kirjutab ka stoiku Decianuse kohta, et ta „võttis endale mehe“. Aristoteles kirjutab oma suurteoses Poliitika suhtest Philolaose ja Dioklesese vahel. Nad elasid armukestena ühes majas terve elu ning maeti ka üksteise kõrvale. See tähendab, et meie aeg polegi nii erinev Pauluse ajast, nagu paljud arvavad. Selliseid avalikud suhted kadusid aga pärast kristluse saamist riigireligiooniks.

Aastal 2017 otsustasid Norra luterlikud piiskopid koos kirikukoguga lubada igas koguduses „geilaulatusi“ – kiriku ühtsuse tagamiseks. Seda nimetati kompromissiks, sest mõlemad seisukohad on praegu ametlikud. Seega võib ühes koguduses pihtida patuna seda, mida teises koguduses õnnistatakse. Paljud on kompromissiga leppinud, sest muidu oleks Norra luterlik kirik lõhenenud. Aga paljudele teistele oli see viimane tilk karikasse, osutades, et kirik ei toetu enam Jumala Sõnale.

Tuleb küsida, kuidas oli teoloogiliselt võimalik toetada samasooliste paaride laulatamist, kui piiblitekstid nii selgelt räägivad, et abielu on mehe ja naise vaheline liit ning samasooliste vaheline seksuaalsuhe on patt?

Liberaalid esitasid põhjenduseks, et selliste suhete vastu pole „evangeeliumi igavene tahe“ (Augsburgi usutunnistus, 28), et Kristus on kristliku usu keskpunkt, meil on kahekordne armastuskäsk jne. Nende arvates lubab see eirata käske ning võimaldab geipaaride laulatamist: „Nagu Jumal on armastus ja Jumala suhe inimestega on armastussuhe, on ka meie võimalus ja ülesanne elada üksteistega armastuses“ (lk 89).

Järeldan nendest mõttekäikudest, et Jumala Seadust peetakse suhteliseks, aga  Evangeeliumi jäävaks. Aga miks on Jumal andnud Seaduse, kui see ei olnud armastusest?

Mõned liberaalsemad õpetuskomisjoni liikmed põhjendasid oma seisukohta sellega, et Piibel on ka naisvaimulike, lahutamise ja uuesti abiellumise ning orjade küsimustes pigem negatiivne kui positiivne. Samas nad möönavad, et Piibli sõna pole nende teemade puhul nii selge, kui geiküsimuses.

Ajal, mil Norra kiriku õpetuskomisjon geiküsimust käsitles, polnud Norras veel geipaaridel võimalust sõlmida abielul. Seetõttu arutas komisjon hoopis küsimust, kas kirik peaks andma võimaluse samasoolisi partnerluse sõlminud paare õnnistada. Aga 2009. aastal võeti vastu seadus, mis võimaldas homopaaridel riiklikult abielluda, lapsi adopteerida, ühtlasi anti lesbidele võimalus saada riigi toetusel kunstlikku viljastamist. Sellega tühistati (Eesti kooseluseadusega võrreldav) partnerlusseadus. Kui geipaaride pooldajad said aastal 2017 (reformatsiooni juubeliaastal!) kirikukogus hääleenamuse, anti kohe võimalus ka kiriklikuks laulatamiseks.

Norra kirikus on neid, kes 2017. aasta muutuste üle rõõmustavad. Palju raskem on olukord kirikuliikmete ja vaimulike jaoks, kes on veendunud, et tegemist on valeõpetusega. Meedia ja liberaalid ei jäta neid rahule. Eriti raske on see ilmselt kristlastest homodele, kes usuvad, et selline suhe on Jumala tahte vastane.

Paljud aktiivsetest kirikuskäijatest on praeguseks liitunud teiste kirikutega või rajanud uue koguduse näiteks kohalikus palvemajas. Leitakse, et luterlikus kirikus, mis ei usalda Jumala Sõna, pole tulevikku. Kahju kannatavad kogudused, kristlik ühtsus ja misjon. Mitte ükski Norra luterliku kiriku kogudus ei tohi praegu keelduda homopaaride laulatamisest, ehkki palgalistel töötegijatel on õigus keelduda sellel osalemisest. Kui koguduse õpetaja või organist ei nõustu talitust läbi viima, on praost kohustatud leidma asendaja.

Geiküsimuses on oluline hoida koos kaks asja – armastus ja tõde. Luterlikus kirikus on „paavstiks“, tõe ja armastuse mõõdupuuks, Jumala sõna. Kui me sellest loobume – isegi kui kavatsused on head –, pole kirikul enam midagi maailmale pakkuda.

Autor Magne Mølster on EELK Saku Toomase koguduse õpetaja

Foto: Illimar Toomet