Kristuse kirikus on ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest tuleb juhinduda ning mille järgi tuleb vaagida ja hinnata kõiki õpetusi ja õpetajaid, ilmutatud Jumala Sõna.

Apostel Paulus manitseb hingekarjaseid: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest.» (2Tm 4:2–4)

Ajal, mil kristliku jumala- ja inimesekäsituse kesksed mõisted – patt, arm, abielu, perekond – on hägustumas või neile tahetakse anda lausa uus sisu, tahame korrata üle mõningad õpetused, mille kirik on oma Issandalt saanud ja mida ta on alati uskunud, õpetanud ja kuulutanud.

1. Jumal ja inimene. Jumal, kes on iseeneses lõpmatult täiuslik, on üksnes armastuse pärast loonud inimese, oma näo järgi ja oma sarnaseks. Inimese kõrgeim kutsumus on näha oma Loojat ning elada igavesti ühtsuses Temaga.

2. Patt. Pattulanguse tõttu on inimese ühendus Jumalaga, oma elu algpõhjuse ja allikaga, katkenud. Ühes sellega on inimene kaotanud algse puhtuse, tema jumalanäolisus ja kõik sellest tulenev, sealhulgas tahtevabadus, õige arusaamine heast ja kurjast, armastusest ja tõest on patust moonutatud.

3. Patune vajab armu. Pääsemiseks, lepituse ja taasühenduse leidmiseks oma Loojaga vajab inimene Jumala armu ja halastust, mis kingib jumaliku õigluse poolt hukkamõistetud patusele andeksandmise ja meeleparanduse võimaluse.

4. Jumal tahab patuseid muuta. Jumal armastab iga inimest sellisena, nagu ta on, kuid Jumala armastuse juurde kuulub, et Ta ei jäta inimest selliseks, nagu ta on, vaid tahab teda uuendada ja muuta – oma Poja näo sarnaseks (Rm 8:29).

5. Inimene loodi meheks ja naiseks. Inimese põhiolemuse ja seeläbi tema jumalanäolisuse juurde kuulub ka soolisus. Jumal on inimese loonud meheks ja naiseks, teineteist täiendama ning nõnda vastastikuses ja uut elu esiletoovas armastuses teostama nii oma tõelist inimlikku kutsumust kui ka jumalasarnasust.

6. Abielu on osa loomiskorrast. Mehe ja naise suhe, nii abieluline teineteise toetamine kui ihulik üheks saamine, on Jumala tahe ja osa jumalikust loomiskorrast, mis peegeldab Jumala kui igasuguse elu ja olemise allika ja esiletooja enda olemust.

7. Jumala ja Tema rahva suhe. Pühakiri võrdleb Jumala ja Tema rahva suhet sageli mehe ja naise vahelise armastus- ja abielusuhtega, esitades seda kui ideaali isegi siis, kui tegelikkus sellele ideaalile ei vasta, kui Jumala ustavusele vastab inimene omapoolse truudusetusega.

8. Abielu kui lunastuse ja lepituse sümbol. Uus Testament võtab selle vanatestamentliku võrdpildi üle ja ülendab seda veelgi. Abielust, ühe mehe ja ühe naise täielikust andumusest teineteisele saab lunastuse ja lepituse sümbol: nagu Kristus armastab, toidab ja hellitab kogudust ning on iseennast meie eest loovutanud, et meid pühitseda, nii peab ka mees oma naist armastama ja tema poole hoidma ning need kaks saavad üheks (vrd Ef 5:25–32).

9. Seksuaalsus kui Jumala kingitus. Seksuaalsus on Jumala suur kingitus inimesele selleks, et inimene saaks kogu oma olemuse, nii hinge kui ihuga, elada ennast lõpuni andvas ja teist täielikult vastuvõtvas armastuses. Selle juurde kuuluvad lahutamatult vastastikune austus, tingimusetu truudus ja valmisolek olla osalised suurimas Jumala imes: elu edasiandmises, uue elu esiletoomises.

Seepärast on kõik mehe ja naise abielust väljapoole jäävad seksuaalsuhted Jumala poolt kingitu ja Tema tahte moonutamine ehk patt: eksimus nii Jumala kui tegelikult ka inimese enda tõelise olemuse ja jumaliku kutsumuse vastu. Pühakiri ütleb, et miski sellest ei päri Jumala riiki (1Kr 6:9–10). See kõik taandub viimselt ühele ja samale, langusjärgse inimese peamisele kiusatusele: olla nagu Jumal, määrata ise, mis on hea ja mis on kuri, viimaks tõugata Jumal troonilt ja asuda ise Tema kohale.

10. Jumal on andnud meile teada, mis on hea. «Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?» (Mi 6:8).

Kõige selgemalt tuleb see esile kümnes käsus, mis on võetavad kokku kohustusena armastada Jumalat kogu oma olemusega ning ligimest nagu iseennast. Olgu meie eksimuseks uskmatus või ebajumalateenistus, hoolimatus Issanda nime või Tema päeva pühitsemise suhtes, vanemate mitte austamine, kellegi elu ja tervise kahjustamine, abielurikkumine, vargus, valetamine või himustamine – kõigi kohta ütleb Pühakiri: «Ei ole õiget, ei ühtainsatki … sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu.» (Rm 3:10.23–25)

11. Patust rikutud inimene on jõuetu ennast ise muutma. Langusjärgne inimene ei suuda ilma Jumala abita kiusatusele vastu panna ning annab end Jumalat ja Tema tahet hüljates kurja meelevalda. Inimesest, kelle üle valitseb patt, saab ülekohtu ori ja tööriist (vrd Rm 6) ning teda võib päästa ja uuendada üksnes Jumala lunastav ja pühitsev arm Kristuses.

12. Kristus kutsub patuseid pöörduma ja muutuma. Samamoodi kutsub ka Tema kirik kõiki patuseid tagasi: pöörduma ja meelt parandama, andestust ja lepitust otsima ning Jumala armu abiga oma elu muutma. Inimene ei pea jääma selleks, kes ta on praegu, langenuna. Jumala Sõna julgustab meid muutuma ja uueks saama, katsudes läbi, mis on Jumala tahtmine, hea, meelepärane ja täiuslik (Rm 12:2). See on Jumala hindamatu armukink, kuna meid «pole lunastatud kaduvate asjadega, hõbeda või kullaga meie tühisest esiisadelt päritud eluviisist, vaid Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega» (1Pt 1:18-19).

Mingit vastupidist sõnumit kirik endale lubada ei saa. Tõeline armastus nõuab patu nimetamist selleks, mis see on, ning patuse tagasikutsumist hukatuse teelt ja igavese elu teele juhtimist. Sellest lähtudes lükkame tagasi kõik vastupidised õpetused ja kiriklikud praktikad, kes neid ka ei esitaks ega kaitseks.

Rene Alberi, Enn Auksmann, Ahti Bachblum, Georg Glaase, Patrik Göransson, Eenok Haamer, Markus Haamer, Siimon Haamer, Teet Hanschmidt, Arne Hiob, Toivo Hollo, Villu Jürjo, Algur Kaerma, Peeter Kaldur, Urmas Karileet, Avo Kiir, Aare Kimmel, Margus Kirja, Jaanus Klaas, Peeter Krall, Kalju Kukk, Mihkel Kukk, Tiit Kuusemaa, Kalle Kõiv, Tiit Lastik, Leo Lekarkin, Ülo Liivamägi, Tõnu Linnasmäe, Joel Luhamets, Kristjan Luhamets, Esa Luukkala, Aarne Lätte, Tiit Maasikmäe, Meelis Malk, Kalle Mesila, Magne Mølster, Andrus Mõttus, Andres Mäevere, Annely Neame, Hannes Nelis, Toomas Nigola, Margit Nirgi, Jaan Nuga, Raigo Ojamets, Arvet Ollino, Urmas Oras, Urmas Paju, Kaido Petermann, Ivo Pill, Merle Prass-Siim, Mehis Pupart, Andres Põder, Jaak Pärnamägi, Rene Reinsoo, Marek Roots, Kaido Saak, Üllar Salumets, Joel Siim, Kristjan Simson, Triin Simson, Tiit Zeiger, Enno Tanilas, Tõnu Taremaa, Tauno Teder, Joona Toivanen, Illimar Toomet, Ants Tooming, Anti Toplaan, Jaanus Torrim, Veiko Vihuri.