Mart Helme kirjutab õigesti, et nn vihakõne keelu laiendamise sügavamaks tagamaaks on ideoloogilise diktatuuri kehtestamise püüdlus:

Lääneriikide kogemuse põhjal on selgelt näha, et niinimetatud vihakõne paragrahve kasutatakse eksklusiivselt immigratsioonivastaste ja ka näiteks homoliikumise kriitikute mahasurumiseks. See on selges vastuolus Eesti põhiseadusega, mis tagab kõigile inimestele õiguse oma isiklikule arvamusele ja selle vabaks väljendamiseks. See on ka karjuvas vastuolus tegelike euroopalike väärtustega, millede eest võitlesid Martin Luther, Voltaire, Rousseau ja teised Euroopa vaimsed isad. Vihakõne paragrahv ei ole midagi muud kui totalitaristlike riikide praktika suruda maha valitsuse kritiseerijaid. Et selle kehtestamist nõuab meilt Euroopa Liit, näitab, missuguseks on vorminud selle ühenduse praegused Euroopa poliitilised liidrid.”

Põhimõtteliselt on tõsi, et uus vaikiv ajastu on mitte üksi tulekul, vaid suures osas juba kohal, sest väga paljud (eriti kõrgematel ametikohtadel olevad) inimesed ei julge enam avalikult oma tõekspidamiste eest seista – hirm kaotada kas töökoht, karjäärivõimalused, äripartnerid, sõprade poolehoid vms on kasvanud juba sügavalt haiglaste mastaapideni.

Ebaõnnestunud on aga viide Voltaire’ile ja Rousseau’le kui euroopalike väärtuste eestkõnelejatele. Ikka ja jälle tõusetub küsimus, mida nende müstiliste euroopalike väärtuste all silmas peetakse.

Voltaire ja Rousseau olid teatavasti mõlemad kirglikud antikristlikud revolutsioonilised ideoloogid ehk tänaste vasakliberaalide ideelised eelkäijad. Mõlemate püüdluseks oli kristliku tsivilisatsiooni hävitamine ja mitte kumbki ei teinud sellest ka saladust. Näiteks Rousseau kirjutas oma kuulsas teoses “Ühiskondlikust lepingust” otsesõnu:

Eksin, kui kasutan väljendit kristlik vabariik – need kaks sõna välistavad teineteist. Kristlus jutlustab ainult orjust ja allaheitlikkust. Tema vaim on türanniale nii soodus, et viimane ei saa iial jätta seda ära kasutamata. Tõelised kristlased on loodud orjadeks.

Ka tsensuuri vajalikkuses oli Rousseau rohkem kui veendunud, pidades seda revolutsioonilise uue korra kehtestamise ja püsimise möödapääsmatuks eelduseks:

Mitte ühegi maailma rahva valikut ei määra loodus, vaid ikka arvamus. Parandage inimeste tõekspidamisi – ja nende kombed puhastuvad iseenesest. Armastatakse ju ikka seda, mis on ilus või mida peetakse ilusaks, kuid just tolle otsuse langetamisel tehaksegi sageli viga. Järelikult just neid otsuseid tulebki suunata…

Mõistagi on riigi seisukohalt väga oluline, et iga kodanik tunnistaks religiooni, mis paneks teda armastama oma kohustusi. Niisiis on olemas puhtalt riigikodanlik usutunnistus, mille punktide sätestamine kuulub suverääni pädevusse. Viimased ei kujuta endast tegelikult mitte religioosseid dogmasid, vaid ühiskondliku kooselu põhimõtteid, mida järgimata ei saa olla ei hea kodanik ega truu alam. Kuigi suverään ei saa kedagi kohustada neisse uskuma, võib ta siiski riigist välja saata igaühe, kes neisse ei usu…

Siit järeldub, et tsensuur võib aidata kombeid säilitada, ent iial ei suuda ta neid taastada. Tsensorid tuleb panna ametisse vankumatute seaduste ajajärgul, sest niipea, kui need oma jõu kaotvad, muutub kõik lootusetuks. Mitte millelgi seaduslikul ei ole enam jõudu, kui seadustel seda pole. Tsensuur säilitab kombeid sel teel, et takistab avaliku arvamuse korrumpeerimist ning hoiab seda oma targa sekkumise abil õigena.”

See, mida meil püütakse ideoloogilise diktatuuri korras kehtestada, on vägagi sarnane või lausa identne sellele, mida Rousseau nimetas kodanikureligiooniks:

Niisiis on olemas puhtalt riigikodanlik usutunnistus, mille punktide sätestamine kuulub suverääni pädevusse. Viimased ei kujuta endast tegelikult mitte religioosseid dogmasid, vaid ühiskondliku kooselu põhimõtteid, mida järgimata ei saa olla ei hea kodanik ega truu alam. Kuigi suverään ei saa kedagi kohustada neisse uskuma, võib ta siiski riigist välja saata igaühe, kes neisse ei usu.

Kuigi suverään ei saa kedagi kohustada neisse uskuma, võib ta siiski riigist välja saata igaühe, kes neisse ei usu. Neid ei või välja saata jumalasalgajatena, vaid ühiskonna vastastena, kes pole võimelised siiralt armastama seadusi ja õiglust ning kes ei suuda vajaduse korral ohverdada oma elu kohusetäitmise nimel. Inimest, kes on neid dogmasid avalikult tunnistanud, kuid käitub siiski nii, nagu ta neisse ei usuks, tuleb karistada surmanuhtlusega, sest ta on toime pannud suurima roima: ta on seaduste ees valet vandunud.

Ehk kokkuvõtlikult, mõistlik oleks euroopalikest väärtustest ning Rousseau’st ja Voltaire’ist mitte ühes lauses rääkida – kui just euroopalike väärtuste all ei peeta silmas vasakliberaalseid dogmasid, mille kehtestamise püüdlus ongi nn vihakõne keelu laiendamise püüdluste tuumaks.

Artikkel ilmus algselt autori blogis.

 

© Meie Kirik