„Miks tekitab igas normaalses inimeses nii teravat kaastunnet, aga tihti ka meeleheidet ning koguni viha Aylan Kurdi juhtum? Miks ei tekita sama tugevaid tundeid temaga samal ajal hukkunud viieaastane vend ja teised lapsed, kes olid samas paadis ja said samuti hukka?“ küsib Mihhail Lotman, ja vastab: „Põhjus on lihtne ja paraku küüniline: Aylan Kurdist tegi meedia postuumselt staari, staaride saatus meid erutab, teised käivad statistika alla.“

Foto, mis muutis riikide pagulaspoliitikat

Aylan Kurdi oli kolmeaastane Süüriast pärit poiss, kelle surnukeha leiti Türgi rannalt. Südantlõhestav foto väikesest lapsest, kes elutuna maa ja vee piiril lebab, jõudmata kunagi Euroopa Liitu, „rahu ja lootuse paradiisi“, andis põhjust koputada eurooplaste südametunnistusele ja nõuda kaastunnet. Austraalia langetas otsuse võtta vastu 12 000 Süüria põgenikku just tänu Aylan Kurdi traagilisele loole. See tragöödia, nagu paljud teisedki, oleks humanistide arvates võinud olemata olla, kui Euroopa avanuks põgenikele turvalised ja legaalsed sissepääsuteed, selle asemel et ehitada oma piiridele tara ja vedada okastraati. Nagu ütleb anglikaani preester ja ajalehe The Guardian kolumnist Giles Fraser: „Ei ole tõsiseltvõetavat kristlikku argumenti kindlus-Euroopa kasuks, mida ümbritseb uus raudne eesriie või okastraat, et hoida tumedanahalised inimesed väljaspool.“

Selge. Kuid sellel lool on ka teine külg. Väljaandes The Telegraph avaldatud artiklis „Sellest, miks kaastunne on viimane asi, mida see põgenikekriis vajab“ kirjutab Allison Pearson, et Süüriast pagenud Aylan Kurdi perekond elas Türgis kolm aastat. Pereisa Abdullah Kurdi käis koguni tööl. Euroopasse liikumise mõte tekkis neil siis, kui tema Kanadas elav õde andis perele 2500 dollarit, et nad saaksid maksta inimsmugeldajatele. Just see tõukas neid ohtlikule teekonnale, mis lõppes traagiliselt. „Ma ei süüdista kedagi teist. Süüdistan vaid iseennast,“ ütles Abdullah oma pere matustel. Nüüd on meediasse ilmunud koguni teated, et Abdullah Kurdi oli ka ise osaline inimkaubanduses.

Lahustunud kristlus?

Mõnikord väidetakse, et ilmalik lääs on kõigele vaatamata säilitanud oma kristliku tuuma. Valdav osa eurooplastest ei käi enam kirikus, kuid tingimusteta ligimesearmastuse nõue kujundab endiselt meie mõttemaailma ja ärgitab tegutsema. On koguni räägitud lahustunud kristlusest – lahustunud selles mõttes, et kristlikud väärtused on muutunud ajapikku ühiskonna loomulikeks osadeks, kujundades meie käitumismustrit. Me ei lepi ebainimlikkusega. Me peame oma moraalseks kohuseks aidata abivajajaid. Ristiusk peab iga inimest kordumatuks ja väärtuslikuks isikuks, ja selles ollakse ühte meelt sekulaarse humanismiga. Iga inimese väärkohtlemine, dehumaniseerimine, tapmine või hukkumine on traagiline ja soovimatu. Sellega kokkupuutumine äratab meis empaatia ja kaastunde.

Paraku võib meedia poolt sisendatud kaastunde emotsiooni näol olla tegemist odava indulgentsiga, rääkimata sellest, et pahatihti inimeste tunnetega manipuleeritaksegi. Väljendades oma kaastunnet näiteks sotsiaalmeedias või sallivust propageerival meeleavaldusel ning tehes jõukohase annetuse mõnele heategevusfondile või abiorganisatsioonile, saab kodanik tunda end hea ja hooliva inimesena. Ta on teinud midagi maailma hädade leevendamiseks ja kaasinimeste aitamiseks. Tema süü – et ta pole olnud piisavalt hooliv ja tolerantne kaasinimeste suhtes – on andeks antud, ta on saanud absolutsiooni ning süütegude heastamiseks tehtud teod kustutavad tema „patukaristuse“. Absolutsiooni eelduseks on mõistagi patutunnistus, soovitavalt siiras ja pisaratega.

„Ma olen süüdi, sest ma ei ole võtnud sõna inimeste kaitseks, kui nad ise rääkida ei saa. Ma olen süüdi, sest jaanipäeva paiku ei vaielnud ma vastu ühele tüübile, kui ta rääkis „faking neegritest“. Ma olen süüdi, sest kui üks mu ammune tuttav ütles, et ta ei vihka, aga ta kardab immigrante, ei võtnud ma endale aega, et tema hirme rahustada, vaid läksin selle asemel trenni. Ma olen süüdi ja ma palun vabandust.“ Nii kõneles näitleja Jaak Prints 6. septembril Vabaduse platsil Sõbraliku Eesti korraldatud üritusel. Tema patutunnistus – mea maxima culpa – sobiks hästi usukoosolekule, mida mainitud usukosutuslik üritus, kuhu tulid koguni mitmed riigijuhid ja poliitikud, endast ka kujutas. Kuigi näiteks Kaarel Tarandi arvates peaks usk ilmalikus Eesti Vabariigis kuuluma privaatsfääri, mitte avalikku ruumi.

Tänapäeva lääne inimene on dresseeritud tundma end süüdi looduskeskkonna kahjustamise, kaasloomadele põhjustatud kannatuste, maailmas valitseva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise ning omaenda sallimatu religioosse mineviku pärast – ja iga kord saab ta mõõduka tasu või pingutuse eest soetada indulgentsi, toetades kas oma osavõtu või annetusega mõnd progressiivset ja kaastundest ajendatud ettevõtmist (näiteks „õiglast kaubandust“), väljendades avalikult ortodoksseks kuulutatud dogmasid või tõkestades tagurluse levikut. Kahtlemata võib sellest sattuda sõltuvusse.

Empaatia ja türannia

Kuid meie valikuline ja enesekeskne obsessiivne kaastunne võib kiiresti muutuda türanniaks teiste suhtes, vaigistades ühtlasi mõistuse hääle. Paavst Benedictus XVI on öelnud, et ilma tõeta armastus degenereerub ja muutub sentimentalismiks ning lõpp­tulemuseks pole mitte halastus, vaid „armsaksolemise türannia“. Me peame suutma näha tervikpilti ega tohi oma tundlemise õigustamiseks Piiblist välja tõsta ainult teatud kirjakohti. Põgenike aitamise vajadus ei tähenda, et peaksime kõrvale lükkama teised realiteedid ja prioriteedid. Ja mida on üldse väärt empaatia, mida jagub ainult valikuliselt? Praegu me kuuleme salliva ja sõbraliku Eesti pooldajate, kes peavad oma positsiooni moraalselt kõrgemaks, suust resoluutseid üleskutseid vihakõne kriminaliseerimiseks, samuti teatud erakondade või inimrühmade lihtlabast sildistamist ja häbimärgistamist. Kui kiiresti muutub kaastunne ohvrite suhtes vihaks oma kaaskodanike vastu, kes on teistsugusel seisukohal!

Lõpetuseks veidi teisel teemal, kuid ikkagi kaastundest. Sellal kui Euroopat räsib rändekriis, on Ameerika Ühendriikides käivitunud kultuurisõja uus vaatus. Esimest korda riigi ajaloos vahistati kristlasest ametnik, kes keeldus oma südametunnistusele viidates samasoolisi isikuid paari panemast. Kui ta kohtuniku korraldusel „kuni kuuletumiseni“ arestikambrisse saadeti, skandeerisid väljas seisvad homoaktivistid: „Armastus võitis!“ (Love won!) Tõepoolest, USA ülemkohus on taganud varem tõrjutud vähemusgruppidele teistega võrdväärse õiguse abielluda ning selles valguses on loomulik, et kalk ja südametu ketser, kes seda ei tunnista, tuleb kongi saata oma kangekaelse hereesia üle järele mõtlema… Armastus valitseb, armastus võidab. Kui peab, siis vägisi.