Kallid Kristuses!

Kaasajal kõlab igal pool üldkasutatava käibefraasina ühiskondliku eetika üldtunnustatud juhtideeks kujunenud väide: „Inimese elu on ülim väärtus“. Paljud need, kes veel seovad ennast mingil määral kristliku eetika ja Euroopa kristliku kultuuri pärandiga, lisavad sinna juurde, et see ongi kristluse keskne eetiline sõnum.

Vale on nii esimene kui teine väide. Peale selle, et need väited on valed, on nad ka väga kahjulikud – kahjulikud nii ülimaks väärtuseks kuulutatud ja ennast sellisena käsitlevale inimisikule, veelgi rohkem aga ühiskondlikule elule kõigis selle elu valdkondades, mis selle väära loosungi järjekindla juurutamise kaudu on suunatud paratamatule mandumisele.

Õige väide ehk lihtsalt tõde on: ülim väärtus on Jumal. Inimese elu on küll kõrge väärtus, kuid oma õigel kohal seisab too väärtus ainult õiges seoses Jumalaga, oma Loojaga, Seadusandjaga ja elu lõppeesmärgiga. Sageli tuleb too väärtus Jumalale ohverdada, et ta püsima jääks ja oma väärtuse säilitaks. Vahetevahel tuleb too väärtus ohverdada ka Jumalast madalamate, kuid üksikinimese elust kõrgemate väärtuste heaks, et ta püsima jääks ja oma väärtuse säilitaks – näiteks kodumaa või oma abikaasa või laste kaitseks ründaja eest. Ülim võimalik ohver Jumalale kohe peale ühtainsat jumalik-inimlikku Ohvrit on inimohver ja sellise ohvri toomine on ka seda toova inimese enese kõrgeim elueesmärk ja tema elu täitumus, täiuslik eneseteostamine. Just nimelt see, aga mitte miski muu, ongi kristluse keskne eetiline sõnum inimkonnale.

Kallid Kristuses! Kindlasti oli öeldu väga šokeeriv. Šokeeriv oli see meelega, kuid seda ainult öeldu viisi, mitte aga sisulise tõe poolest. Öeldus on rohkem tõde kui arvate.

Selgitame nüüd öeldut. Selle Jumalale kui ülimale väärtusele allutatud ja Talle toodud inimohvri ideaali teostas täiuslikult püha diakon Stefanos, kelle suurpüha me täna liturgiliselt pühitseme. Kristlik on ohverdada iseennast, mitte teisi inimesi ja selles peitub on olemuslik vahe teiste eetikatega ja nende alusel ülesehitatud ühiskondadega. Püha Stefanos esindab meie ees väärtusi, ideaale ja nende alusel ülesehitatud tsivilisatsiooni, mis meie kaasaegsele eluviisile ja ideaalidele on täielikult vastandlikud. Püha Stefanose esindatud kristliku tsivilisatsiooni kesksed väärtused on Jumal-inimene Jeesus Kristus, eneseohverdus, teenimine ja ühishüve ning see tsivilisatsioon on õitsev ja arenguvõimeline. Meie praeguse tsivilisatsiooni ehk kristlikust tsivilisatsioonist teadlikult antikristlikku jumalatusse humanismi taganenud tsivilisatsiooni keskseteks väärtusteks on seevastu Inimene kui niisugune opositsioonis Jumalale, eneseteostus ja egoistlik nautlemine, valitsemine ning isiklik kasu ehk kasum. See tsivilisatsioon on praegu veel küll agressiivne ja väliselt tugev, kuid erinevalt kristlikust tsivilisatsioonist seesmiselt nõrk, arenguvõimetu ja degenereeruv. See on allakäigutsivilisatsioon ja see allakäik väljendub mitte ainult moraalses allakäigus vaid üha rohkem täiesti konkreetsetelt tuntavates valdkondades, alates demograafilisest kriisist ja lõpetades inflatsiooni ja majanduskriisiga ning kui siinseid kohalikke ilminguid mainida, siis kõlades sulgetavate poodide, apteekide ja sidejaoskondadega ning päris lõpuks tühjade lagunevate majade ja söötis põldudega lõpetades.

Esmalt selgitus ülima väärtuse kohta. Teame omast kogemusest, et üksikinimene, kelle elueesmärk ja elu juhtivad väärtused keerlevad tema enda vajaduste rahuldamise ümber, on ebameeldiv egoist, koormaks teda ümbritsevatele inimestele ja sageli ka iseendale. Iga ühiskond, milles ühiselu ja seetõttu ka üksikisikute elu juhtivateks väärtusteks on Inimese kui niisuguse kultus, ehk  massiinimese pretensioonikate õiguste ja õigusteks kuulutatud kapriiside õigustamine ja rahuldamine, on igasuguseks vaimukultuuriks võimetu ja allakäiv ühiskond. Kuulutada ülimaks väärtuseks inimene sellisena nagu ta on, oma aktuaalses seisundis, tähendab normaalseks pidada, õigustada ja lausa ülistada pärispatu tegelikkusest tulenevaid destruktiivseid kalduvusi, alates uhkusest ja võimuihast ja lõpetades enesekeskse nautlemispüüde ja laiskusega. See tähendab patu ning õiguse mitte areneda ja mitte täiustuda, õigustamist ja kuulutamist põhiliseks inimõiguseks.

Ainult inimesest väljaspool – ja mitte ainult väljaspool, vaid väärtusskaalas ka kõrgemal! – asuv eesmärk annab inimesele ja tervele ühiskonnale piisavalt kasvu- ja arenguruumi ning hoogu eesmärgi saavutamiseks tehtavateks püüdlusteks. Ka kristlikus religioonis on olemas inimese kultus, kuid see on Jumal-inimese kultus ja seepärast see ülendab inimest, mitte ei alanda, nii nagu inimest mugavalt ja rahulolevalt tema pattudesse püherdama tõukav humanismi inimesekultus. Kristlikus religioonis tuleb Jumal inimeseks saades ise inimese juurde, et ülendada inimene jumalikuks. Ning ülendada sellega ka terve inimese elu, seada sellele kõiki eluvaldkondi juhtiv suund ja lõppeesmärk ning anda inimesele ammendamatut jõudu  areneda ise ja ehitada koostöös teistega sajandite jooksul üles õitsev kristlik tsivilisatsioon.

Teiseks, selgitus inimohvri kohta. Ühelt ellujäämisõpetuse nime all tuntud õpetust kuulutanud Eesti ühiskonna isehakanud „õpetajalt“ pärineb ütlus: „Armastus ei nõua ohvrit“! – See ütlus võib isegi teatud viisil täpsustades õige olla: nimelt enesearmastus ei vaja tõepoolest ohvrit, ta lausa vihkab seda! Kuid enesearmastust nimetatakse tavaliselt isegi tavaliste inimeste kõnepruugist siiamaani egoismiks ja see on isegi siin Eestis siiamaani, Jumal tänatud, üks üsna vastikuks hinnatud ja taunitud nähtus. Armastus selle sõna tõelises ja olemuslikus mõttes aga nõuab ohvrit, see ongi eneseohverdus teisele, kas Jumalale ja ligimesele. Ohvri ehk pühendumise mõte ongi anda end täielikult ja jäägitult üleva eesmärgi ning armastusväärse isiku teenistusse, niiviisi seda eesmärki teenides kasvada ise ja aidata ka teistel kasvada. Niisiis, inimohver kui eneseohverdus, kui enese jäägitu pühendamine, kui vaja, siis ka kannatuste, vere ja surma hinnaga ülevale – see on ülim, mida Jumal inimeselt nõuab ja ootab, see on ülim ja täiuslikum ka inimese enese jaoks. Ilma selle eneseohverduseta ei püsi kaua ükski ühiskond, ei püsi kaua ka ükski perekond. Kus kaob eneseohverduslik ligimesearmastus, ja juhtpõhimõtteks kuulutatakse eneseohverdusele vastandlik eneseteostus, seal asenduvad perekonnad egoistlike eri- või samasooliste partnerlussuhetega, lagunevad juba olemasolevad perekonnad, ning mis kõige olulisem – kaovad lapsed, kes on takistuseks eneseohverdusliku armastuse vastandile, nimelt eneseteostusele ja elu nautimisele.

Kolmandaks, selgitus teenimisest. Jumalat teenida tähendab valitseda! – Nii kõlab tõlkes üks kristliku elu olemust väljendav ütlus. Kristluse suhtes kümnete eelarvamustega koormatud eestlane mõtleb muidugi, et Jumalat teenida tähendab olla Jumala ori, ja manduda vabatahtlikult alaväärtuslikuks orjalikuks olendiks, kes vaevleb alandlikkuseks peetud alaväärtuskompleksis, pole millekski suuteline ja ootab seetõttu kõike Jumalalt. Kuid just nimelt järjekindlalt iseennast teenides, ehk moodsat põhimõtet eneseteostust (Selbstrealisierung) praktiseerides jõutakse tõepoolest orjuseni, nimelt orjuseni iseenda pahedest ja kapriisidest, avalikust arvamusest, kaaskodanike kiituse vajadusest ja kümnetest muudest väikestest, kuid kõikvõimsatest deemonlikest isandatest. Jeesus Kristus ei kuulutanud mingit eneseteostust, vaid hoopis enesesalgamist. Ennast salates ja jäägitult Jumalale ohverdades ei kaota inimene ennast, vaid leiab enda elu Jumalas; leiab seoses sellega ennast vabana kõigi asjade, olendite ja sündmuste suhtes, mis asuvad Jumalast madalamal. Ennast teostades raisatakse end tühjadele eesmärkidele kuni enesekaotamiseni, seevastu ennast salates ja Jumalat teenides leitakse ennast ja oma elu.

Ainult need Jumala ja inimeste teenrid, kes on õppinud allumist võivad olla ka head ülemad, sest olles ülemad, teenivad nad tegelikult oma alluvaid – teenivad mitte nende kapriise, vaid nende tõelist hüve, nii nagu paavst nimetab end Jumala teenrite teenriks. Püha Stefanos oli vaba ja õnnelik, sest oli vabaks saanud kõigist maistest piirangutest ja oli sõltuv ainult Jumalast – seetõttu oli Ta vaba Jumala vabadusega. Ta oli isiksus, sest Tema isiksus oli kujunenud Jeesuse Kristuse isiku jumalik-inimlikus täiuses. Teenides diakonina inimesi, teenis ta ligimestes Jumalat ja viis ka teised selle vabaduse ja täiuslikkuseni, mis oli Jumala armu jõul temas endas. Ning kui olukord nõudis Selles Jumala ja ligimese teenimise töös oma elu ohverdamist, siis ohverdas ta ülima väärtuse – Jumala nimel – kõhklematult oma elu. Kuid ta ohverdas selle ka Jumalaga seotud kõrge väärtuse – ligimese hingeõndsuse pärast, sest Apostlite tegude raamatu ja seda kommenteeriva suulise Pärimuse alusel on üheks Stefanose andestuse ja eestpalve viljaks oma tagakiusajate ja tapjate eest just nimelt see noor fanaatiline variser Saulus, kristlaste tagakiusaja, kellest hiljem pärast pöördumist sai apostel Paulus.

Ning lõpuks, selgitus ühishüvest. Jeruusalemma algkristliku koguduse liikmeid, eriti vaeseid, nende igapäevastes vajadustes teeninud diakon Stefanos näitab, kuidas Jumalale pühendunud ohvrimeelsus ja ohvrimeelne ligimesearmastus toimib ühiskonnaelu hingena ja ühishüve selle juhtpõhimõttena. Seevastu kaasaja tsivilisatsiooni vildakaid põhimõtteid püütakse õigustada väitega, et individuaalsete kasumiihade summa annab automaatselt kokku ühishüve. Sama loogika järgi peaks siis ju ka egoistidest koosnev perekond elama lõppkokkuvõttes täielikus üksmeeles.

Sellest aluselt, mida lõid diakon Stefanos ja tema kaaslased ja apostlid, ehitati sajandite jooksul üles kristlik tsivilisatsioon kui õitsev ja arenev (nn „jätkusuutlik“) ühiskond. Kaasaja tsivilisatsioon ei ole enam ei õitsev, arenev ega jätkusuutlik. Kristusel on küllalt jõudu, et kaasaja tsivilisatsiooni varemed uuesti üles ehitada ja püstitada neile uus kristlik tsivilisatsioon. Selleks peavad inimesed ja rahvad ainult tahtma pöörduda oma pattude orjusest ja hädadest, mida see neile kaasa toob, pöörduda ainsa tõelise Päästja, inimese ja ühiskonna ülesehitaja poole. Teist alust kui on seadnud Jumal, ei saa seada endale ka Eesti rahvas ja ühiskond. Me kas sureme välja, või muutudes uuesti kristlikuks ühiskonnaks, ehitame uuesti üles oma varemed.

Püha Stefanos olgu selles inspiratsiooniks eeskuju ja põhimõtetega ning toeks oma eestpalvega.

Jutlus peeti 26. detsembril 2017 püha Stefanose suurpühal Tallinnas Püha Pius X Preestrite Vennaskonna Maarja Puhtaima Südame kabelis.

Illustratsioon: Paolo Uccello, Püha Stefanose martüürium.

Allikas: katolikuopetus.ee.