Hiljuti ilmunud Martin Lutheri „Lauakõned” pakuvad nii oma mahlaka kõneviisi, sügava sisu kui ka tabavalt tähelepanelike väljenduste poolest rohkesti huvitavat lugemist. „Lauakõned on omamoodi anekdoodikogu, kui lähtuda sõna „anekdoot” kreekakeelsest algtähendusest: „välja andmata, avaldamata”. See on suuline kirjandus, kirjutatud üles nende poolt, kes ise kuulsid ja nägid, mida tegi ja ütles Luther, kes nägid teda söögilauas, reisil, kirikus, ka külas või jahil. Lauakaaslased kirjutasid enamasti sahtlisse, kuid ka jagamiseks”, kirjutab lauakõnede tõlkija Vallo Ehasalu. „Oli ju Luther kangelane juba eluajal.”^[1]

Üleskirjutused pärinevad aastatest 1531–1546, mil reformatsiooni algsündmused (alates 1517) olid juba seljataga – neid on kokku 7075. Loomulik, et sellisest suurest hulgast hakati tegema teemade kaupa süstematiseeritud valikuid. Lauakõnede trükis avaldamine „teenis eesmärki kuulutada evangeeliumi ja hoida alal ehtsat Lutheri vaimu.”^[2] Ühtteist sellest vaimust üritame esitada ka käesolevas lühikeses tutvustuses (sulgudesse on märgitud leheküljenumbrid, kus asub vastav tekst eestikeelses väljaandes).

Kirikuõpetaja raske amet

Luther ei pidanud ennast reformaatoriks, vaid pigemini Jumala prohvetiks, et kiriklikku elu puhastada ning tõsisele kristlikule usule äratada.^[3] Seepärast oli talle väga oluline joondumine Piibli järgi, mis kehtib kõigi kristlaste, eriti aga vaimulike kohta, ehkki viimased on inimesed nagu teisedki. „Sõna teenreid, olgugi nende elu ebatäiuslik, tuleb austada, kui vaid õpetus on terve, kuigi oleks parem, kui mõlemad oleksid paigas, üksteise kõrval. Kuid valeõpetaja, kelle õpetus ei ole puhas, eksitab tuhandet või kaht tuhandet inimest” (98). Valeõpetajaid tõrjub Luther oma väljendustes kogu elu jooksul.

Suureks segajaks ja valeõpetuste tegijaks on inimese oma auahne „mina”, mis pole eales rahul ning otsib aina riskantseid uuendusi. „Jutlustaja ei tohi olla uljas ega võtta ette uusi kahtlasi asju. On suur asi olla Jumala sõna teener, kuid seda tuleb teha aukartusega. Keegi ei tohi esitada oma tühisusi, sest Jumal tahab, et tema ametit täidetakse muutumatult. Neetud olgu iga jutlustaja, kes oma kuulsust silmas pidades ajab kirikus taga kõrgeid asju ja tahab auahnelt meeldida ühele või teisele” (109).

Luther ei nõua ülivagadust. „Muidugi talub Jumal selle maailma au, näiteks juristide ja arstide puhul, kuid teoloogide puhul ei või ta seda sallida. Sest teoloog, olles auahne, põlgab sellega Kristust.” Siin peame mõtlema iseendale, kuivõrd meie seda teeme? „Ajalugu õpetab, et kõige hullemad ketserid on tulnud just oma loba ja lõugade kasutamise oskusest ning tõmmanud just sellega rahvast enda poole” (110).

Kirikuõpetaja amet ei ole lihtne amet. „Kui ma tahaksin kirjutada ühe jutlustaja koormast ja vaevast, mida ma tean ja olen tundnud, siis hirmutaksin ma igaüht sellest ametist eemale. Sest heal jutlustajal peab olema selline meel, et talle pole miski armsam kui Kristus ja sealpoolne elu” (102). Ka meie ei tohi unustada oma üha ilmalikumas ühiskonnas, et põhirõhk peab meil ikkagi taevasse ja Kristuse juurde jääma.

Kristlane peab seisma Jumala Sõna peal

Luterliku kiriku hariduslembus toetub usupuhastaja enda vaateile. „Doktor Martinus Luther soovitas kõigil ükskõik mis teaduse üliõpilastel ikka ja uuesti teatud häid autoreid lugeda. Hea kirjanik tuleks üha uuesti üle lugedes endale nii tuttavaks teha, et ta muutuks lugeja lihaks ja vereks. Sest mitmesuguste erinevate asjade lugemine tekitab rohkem segadust, kui õpetab midagi tõeliselt. Sest kui keegi on igal pool kodus, saavutab ta vaid selle, et ta pole kusagil õieti kodus. Ja nagu meil, inimeste seltskonnas, pole vaja, et kõik sõbrad oleksid iga päev meie ümber, vaid ikka mõned vähesed, kui see-eest väljavalitud, nii tuleb hoida ka parimate, ja nimelt väheste valitud raamatute poole” (7).

Kõigi raamatute krooniks on loomulikult Raamatute Raamat. „Kord kurtis Luther raamatute ja kirjanike rohkuse üle, et meie ees on ääretu raamatumeri. Sest igasugused kirjutavad oma voliga raamatu, teised soosivad seda pahet kasuahnuse pärast. Ja nii mattub Piibel komme­taaride rohkuse alla ning tekst ise jääb unarusse. Seejuures on igas teaduskonnas parimad just need, kes hoiavad teksti poole. Kui mina noor olin, harjusin ma ära Piibliga, ma lugesin seda tihti ja õppisin seda hästi tundma. Alles seejärel lugesin ma kommenteerijaid. Aga viimaks pidin ma nad kõrvale jätma ja vaevama end Piibliga. Sest oma silmaga näha on palju parem kui võõraste silmadega. Seepärast sooviksin, et kõik minu raamatud kui halb eeskuju maha maetaks. Sest muidu käiks igaüks minu järel” (8). Paraku on Lutheri õpilased just sellega kuulsaks saanud, et nad käivad ainuüksi tema järel.

Pühakirja üle ei tohi mõõta inimlike mõõdupuude (tänapäeval nt ajaloolis-kriitilise meetodi) järgi. „Doktor Martinus Luther rääkis inimeste suurest narrusest, et meie, vaesed, tahame otsustada Jumala sõna üle, mida me peaksime hoopis kuulama, millele kuuletuma, lihtsalt uskuma ja tegema, mida see ütleb” (13). „Kas te ei tea, et Pühakirjas on kõik, mõistusega mõõtes, valelik? Jumal tahab näidata oma väge ja jõudu nõtruses ja oma tarkust suurimas rumaluses. Õnnis on see, kes usub!” (14). „Teoloogias on vaid üks õpetuslause ja juhtnöör; kes sellest õpetuslausest ja sellest juhtnöörist kinni ei pea, see pole teoloog: nimelt, õige usk ehk usaldus Kristuse vastu. Sellesse õpetuslausesse voolavad ja sellest järgnevad kõik teised, ja ilma selleta pole teised mitte midagi” (21).

Piiblit saab mõista ainult alandliku meelega Püha Vaimu läbi. „Olla kristlane tähendab, et sul on evangeelium ja sa usud sellesse”, on kõikjal eelduseks. „Usk laseb end vaid Pühal Vaimul seada, nii nagu pottsepp valmistab savist anumat” (21). „Usu alus aga, millele ta ehitab, on Jumala õigesti mõistetud sõna. Kelle käes see on puhas ja võltsimata, see võib püsida ja võita võitluses kõigi põrguväravate vastu” (22). Pühakirja mõistmine „tahab alandlikku südant, mis austaks, armastaks, hindaks Jumala sõna ja jääks üksi selle juurde, hoiaks sellest kindlalt kinni ja paluks ikka ja alati”, et Issand aitaks teda mõista. „Kõrkidele aga seisab Püha Vaim vastu, ta ei taha nendes elada. Ja kui ka mõned seda hoolsasti uurivad ja ka Kristust mõnda aega puhtalt õpetavad ja jutlustavad, jätab Jumal nad ometi, niipea kui nad kõrgiks muutuvad, kirikust välja. Seepärast on iga kõrk vaim ketser, kui ka veel mitte tegutsemise poolest, siis ometi õigust mööda Jumala ees” (11).

Kristliku usu mõistmise eelduseks on oma piiratuse tajumine, millele osutavad ka Jeesuse esimesed sõnad mäejutluses. „Teoloogias ei ole kõrkusel kohta, kuna see nõuab inimesi, kes on vaimus vaesed [Mt 5:3], kes peavad hüüdma Jumalat appi ja keda Jumal tahab päästa” (91). „Kes tahab teoloogiat õppida ja selles midagi saavutada, see olgu rumal, ja temast saab teoloog. Tulevase teoloogi suurim oskus on hoolas vahetegemine mõistuse tarkuse ja Sõna tarkuse, s.t Jumala tarkuse vahel. Sest kes need kokku segavad, need ajavad segi taeva ja maa” (11j). „Meie ei tohi Pühakirja omaenda mõistuse järgi ei mõõta, mõista, tõlgendada ega selle üle otsustada, seda tuleb hoolega, palves, meenutada ja selle üle järele mõelda.” Vaid „Püha Vaim peab olema alati minu Õpetaja” (12).

Praktilises piiblitõlgenduses juhindub Luther kirikus kogu aeg (ja juba juutidelegi) tuntud põhimõtte järgi: „Üks selge kirjakoht peab olema silme ees, siis võib kõigi hämarate kohtade üle otsustada selle järgi.” Otsustamine on oma laadilt dogmaatiline, sest „seda peab tegema katekismus” (13). „Katekismus on ilmikute Piibel. Selles on kogu kristliku õpetuse sisu, mida iga kristlane peab teadma, selleks et õndsaks saada” (Luther nimetab ka katekismuse osasid: kümme käsku, usutunnistus, Meie Isa Palve ja sakramendid). „Seepärast peab katekismus olema meile armas ja kallis ning noored peavad seda hoolega omandama. Sest selles on kokku võetud õige, tõeline, vana, puhas õpetus Jumalast ja pühast kristlikust kirikust. Kõike, mis käib selle vastu, tuleb lugeda uuenduseks ja valeks, eksitavaks õpetuseks, millest peame hoiduma – olgu see kestnud kui kaua tahes” (113).

Viimaste sõnadega osutab Luther, et õige ja väära üle ei saa otsustada selle järgi, kas miski on vana või uus, nn valgustus-eelne või sellele järgnev ning moodne tõlgendus. Tema väljendid tabavad otsekui praeguseid skeptikuid, kes vaidlustavad evangeeliumide jumalikkust. „Kes tunnistab, et evangelistide kirjutised on Jumala sõna, sellega kohtuksime meelsasti dispuudil, kes aga seda eitab, sellega ei taha ma sõnakestki kaubelda. Sest pole vaja disputeerida sellega, kes eitab ja põlgab algpõhjust ja alusmüüri” (18). Samamoodi tuleb meil loobuda tänapäeval tehtavatest kristluse n-ö uuendamiskatseist.

Kristlased ja ilmalik maailm

Pole õige Lutheris näha ainult mineviku suurkuju. Mitte ainult tema usuga seotud väited, vaid isegi paljud tema ilmaliku elu kohta käivad tähelepanekud kõnetavad sama hästi ka tänapäeva, mis aina kõigub parem- ja vasakpoolsuse, konservatiivsuse ja liberaalsuse – ehk vastavalt n-ö kuninganna Victoria ajastu (valitses 1837–1901) ja kuninganna Elisabethi ajastu (valitseb a-st 1952) vahel. „Maailm on nagu purjus talupoeg. Kui aidata teda ühelt poolt sadulasse, kukub ta teisele poole jälle maha. Teda ei saa aidata, kuidas talle ka ei läheneks. Ta tahab olla kuradi oma”, ükskõik kummalt poolelt. „Ta ihkab kuradit ja kõike, mis on tema oma, s.t. (ajalikku) rahu ja lihalikku au, nagu on lugu kõigi paganate, tarkade ja kuningate kõikide tegude ja sõnadega.” Viimaks „maa peal läheb asi veel nii hulluks, et iga nurga peal karjutakse: „Tule, Issand, oma viimse kohtupäevaga!”” (152).

Ka sõnad Saksamaa kohta kõlavad kuidagi tänapäevaselt. „Pole teist nii põlatud rahvast nagu sakslased. Itaallased nimetavad meid metslasteks; Prantsusmaa ja Inglismaa pilkavad nii meie maad kui ka kõiki teisi maid. Kes teab, mida Jumal tahab ja mida ta meist, sakslastest teeb; kuigi ühe korraliku ihunuhtluse oleme Jumala ees ära teeninud küll.” Miks? „Sakslastel pole millestki puudust, neil on kõik. Aga kuna sakslastel jääb puudu asjadest õigest arusaamisest ja hoolest, siis pole neil midagi” (149).

Luther peab Jumala sõnast taganemist languse põhjuseks nii idakirikus kui ka läänekristluses: „Jumala suurim viha on see, kui ta võtab kusagilt kohast Sõna ära või laseb inimestel seda põlata. Kreeklastelt on ta võtnud Sõna ära, sest nad põlgasid seda, ning on andnud neile selle asemele türklased ja Muhamedi; meile, sakslastele ja prantslastele^[4], on ta andnud paavsti ja temaga koos igasuguseid koledusi, nagu ususalgamise ja kogu kristlusevastasuse. Ei saa tulla suuremat Jumala viha, kui et röövitakse tema Sõna. Me peaksime soovima pigem ükskõik mis nuhtlust, nagu türklasi või katku, kuid mitte seda, et meilt röövitaks Jumala sõna, või et see poleks puhas ja rikkumatu.” Teisisõnu: moonutatud piiblitõlgendustele ja ateismile järgnevad kindlasti „välised ihulikud karistused.”

Kuid Luther on prohvet, mitte maailmalõpukuulutaja, osutades ka lootusele: „On kindel, et iga kord, kui jälle puhast sõna kuulutatakse, pärast seda, kui see on olnud mõnda aega ära põlatud või määritud, tulevad suured muutused.” Nii on ajaloo jooksul juhtunud korduvalt, kui tõusis Iisrael pärast Paabeli vangipõlve, kirik pärast Jeesuse ilmutust ja kui Rooma riik muutus kristlikuks (14j). Ka Euroopas tulevad suured muutused, kui tõuseb jälle ausse Sõna: „Ärgem kaotagem Piiblit, lugegem ja jutlustagem seda: sest kui teoloogia õitseb, on kõik hästi ja edeneb õnnelikult. Sest see on kõigi fakulteetide ja kunstide pea: kui see laostub, siis on minu jaoks kõik muu läinud” (5). Teoloogia ja kirikuelu Piiblil põhjale naasmisega võib aga uuel viisil elustuda veel kõik.

Märkused

[1] Vallo Ehasalu, Martin Lutheri „Lauakõned”. – Martin Luther, Lauakõned. Loomingu Raamatukogu LXI aastakäik 2017/36–39. Tõlkinud Vallo Ehasalu. Tallinn: SA Kultuurileht. Lk 214.

[2] Ehasalu, ibid 215.

[3] Arne Hiob, Martin Luther ja protestantlik reformatsioon. Kolm sissevaadet luterlusse üldiselt ja isiklikult. Tartu 2017: Johannes Esto Ühing. Lk 13jj.

[4] Ladinakeelses tekstis „itaallased”, saksakeelses tekstis Wahlen, mis tähendab täpsustamata romaani rahvaid (Vallo Ehasalu).