Inimene on mõtlev olend. Kõik inimesed on mõtlevad olendid. Igaüks ju mõtleb midagi. Aga meil on erinevad mõtlemise tasandid. Ka igapäevaste toimetuste tegemine on seotud mõtlemisega. Miks mina usun seda ristiusu “muinasjuttu”, nagu ateistid seda nimetavad? Nende meelest usun ma “väljamõeldud tegelasi”.

Ma ei saa öelda, et see kõik on mulle väga selgelt mõistetav, ka ei saa ma öelda, et ma olen nii-öelda tunnetes jäägitult “usklik”, õhinapõhine, hüsteeriline, usuhull, nagu jälle ütlevad ateistid. Ma ei ole usuhull, ka mitte hüsteerik. Ma olen üsna ratsionaalselt mõtlev inimene.

Mina ei ole põhjalikult uurinud ajaloolisi ürikuid, et ma võiksin kindlalt öelda, kas neis on kirjeldatud tõelisi sündmusi või mitte. Enamus inimesi, kes sel teemal enesekindlalt sõna võtavad, ei ole uurinud neid ürikuid. Neil on mingi ähmane ettekujutus, mulje, arvamus, või on neile meelde jäänud mõne veel enesekindlama puupea aksioomina esitatud ülbe väljamõeldis.

Meil pole võimalik küsitleda nende kaugete sündmuste pealtnägijaid. Me saame vaid lugeda nende tunnistusi Piiblist. Me võime uskuda või mitte uskuda, et Piiblis kirjutatu vastab tõele, et need sündmused on kunagi päriselt olnud.

Paljud teadlased aga ON seda uurinud, ja kinnitavad, et see ei ole kellegi väljamõeldis, et see kõik ON päriselt nõnda olnud. MIKS ma peaksin selles kahtlema? Sellepärast, et keegi teine on jälle püüdnud tõestada vastupidist? Aga ta ei ole esitanud minu jaoks veenvaid argumente. Minule tundub tõepärasem see, mis on kirjas Uues Testamendis. Mina usaldan neid kirjutajaid, sest nende jaoks oli AUSUS suur inimlik väärtus. Mida ei saa öelda nende kohta, kes praegu kuulutavad Uue Testamendi suureks pahatahtlikuks pettuseks. Kui on tegemist vastakate teooriatega, siis iga inimene usub ikka seda teadlast, kes on talle meelsuselt lähedasem. Kes tundub talle usaldusväärsemana. Ta usub seda teooriat, mis tundub talle loogilisem, tõepärasem, mõttekam, realistlikum, kasulikum, targem.

Ükski meie lärmakatest ateistidest ei ole uurinud ajaloolisi ürikuid ega kuulnud pealtnägijate tunnistusi. Nad on lihtsalt üle võtnud kuskilt loetud kaks-kolm lauset, nagu ikka need, kes pikemaid tekste lugeda ei viitsi, kes millessegi tõsiselt süveneda ei viitsi, ja kordavad neid. Naeruväärsuseni. Nad pahandavad, et usklikud naeruvääristavad ateiste. Ei naeruväärista. Seda teevad väga edukalt ja ilmekalt ateistid ISE. Nad ju materdavad omaenda primitiivset ettekujutust usust ja Jumalast. Kas see pole siis naeruväärne? Ehitada endale puuslik, ja siis hakata seda avalikult peksma ja mõnitama, kuulutades: kõik, kes sellesse usuvad, on lollid. Aga kullakesed, neid lolle ju ei olegi! Peale teie endi. Mitte keegi ei pea neid teie loodud puuslikke jumalateks! Te kleebite lolli sildi inimestele peale valesüüdistuse alusel! Mõistate ta hukka kuriteo eest, mida ta ei ole teinud! See on pahatahtlik ja madal laim.

Ateist on nagu muusikalise kuulmiseta inimene, kelle jaoks muusika on vaid üks kakofooniline müra, milles ta ei suuda eristada ei meloodiat ega korrapärast rütmi. Ta ei mõista seda, ja sellepärast ründab. See on omamoodi mäss looduse vastu, et ta on tema sellest kuulmisest ilma jätnud. Ent ka muusikalist kuulmist on võimalik arendada, ikka läbi kuulekuse ja respekti, mitte läbi põlguse ja laimu. Nii ka religioossust. Jumalasse uskumine ei ole spontaanne, vaid tahtlik. Kes ei taha uskuda, see ei usu. Kes tahab, see usub. Vastu tahtmist ei saa mitte midagi ei uskuda ega ka õppida.

Me ei oska ära mõistatada, mis tekitab inimeses selle tahtmise uskuda. Ta võib olla kogenud mingis vormis ilmutust, isegi siis, kui ta seda konkreetselt ei ole taibanud või märganud. Kas Jumal ise paneb inimese südamesse selle tahtmise temasse uskuda?

Ateist ei mõista usku ega Jumalat. Aga miks see talle nii sügavalt korda läheb? Miks see tema jaoks nii valus on, et isegi vihjest sellele läheb ta marru? On see ikkagi tema appihüüd, rahulolematus iseendaga, ta tahaks ju uskuda, aga ta ei suuda, sest tal ei jätku selleks julgust ega tahet. Lihtsam on uskuda, et maailm koosneb vaid sellest ainest, mida saab käega katsuda ja silmaga näha. Kas on Jumal temagi südant puudutanud, ja ateist tõstab tema vastu mässu?

Kui on tegemist muusikaga, siis kas ma usun andekat muusikut, või mingit ülbet poisiklutti, kellel pole muusikalist kuulmist ja kes sellepärast, tigedusest või kättemaksuks, kogu maailma muusika ja kõik muusikud prügimäele vedada tahab?

Uusliberaalid on ka nagu muusikalise kuulmiseta inimesed. Või nagu daltoonikud. Daltoonik ei erista värve. Kas teeme seaduse, et oleks võrdne kohtlemine, et ka daltoonikute värvid oleksid võrdsed tavaliste värvidega? See tekitab vaid segadust. Aga segadus on kasulik manipulaatoritele.

Iga inimene teeb valiku: mida usub, keda kuulab. Mida võtab vastu sellest, mida vaimne “kaubandusvõrk” talle pakub või lausa peale surub. Nõnda moodustuvad inimgrupid, kes paljusid asju näevad ja mõistavad ühtmoodi. Ja teistmoodi kui mõni teine inimgrupp.

Miks on vaja teistsuguste vastu sõtta minna? Kas need uusliberaalid ja ateistid on sisemiselt nii ebakindlad, et igasugune kõigutamine paneb nad endas kahtlema? Keegi ei tohi teisiti mõelda, keegi ei tohi kahtluse alla seada seda, mis temale tundub õigena. Just “tundub”, sest see, kes on veendunud, kes tõesti USUB millessegi, see ei hakka nii kergesti kahtlema, ja ei lähe ka teistsuguse mõtteavalduse peale tigedaks. Ei kõigu iga tuulehoo peale. Ta analüüsib kriitikat. Ja vastab mõistuslikult.

Ma õppisin Usuteaduse Instituudis üheksa aastat. Olin siis juba tublis keskeas, niisiis, mitte mingi kergeusklik juntsu, keda võib ilusa muinasjutuga ära petta. Enne seda, nooruses, olin kõrgema kooli tarkusi õppinud kuus aastat (Tartu Ülikoolis ja Konservatooriumis). Ei peaks nagu loll olema? Aga ateist tembeldab mu lolliks ja usuhulluks. Kus on loogika? Tema ju ei õppinud üheksa aastat usuteadust, kuidas ta siis saab mind lolliks tembeldada?

Mitte ükski ateist pole mitte kuskil PÕHJENDANUD oma loosungeid, ei ole tõestanud, et tal on õigus. Nad isegi ei viita oma allikatele, kust nad on need loosungid välja noppinud. Naised saunas rääkisid?

Kui kristlane oskab oma (või temale antud) mõtteid sõnades, loogiliselt ja igati reeglite järgi eesti kirjakeeles väljendada, siis peaks tal nagu olema ka demokraatlik õigus neid mõtteid avalikus meedias oma rahvale avaldada. Selleks on meil ajakirjandus, meedia, ajalehed, ajakirjad, televisioon, raadio. Selleks on meil Põhiseaduses kirjas sõnavabadus, mis kehtib võrdselt kõikidele, mitte ainult neile, kes kuulutavad valitsevat ideoloogiat.

Nõudmine, et kristlased ei kirjutaks usust ja Jumalast, on lihtsalt häbematu.

Keegi ateist naeruvääristas sotsiaalmeedias minu kunagi väljaöeldud kalambuuri, et Jumala olemasolu tõestab see, et tema olemasolu ei ole võimalik primitiivteaduslikult tõestada. See on muidugi vaid üks kontekstist väljakistud lause, mida on kerge naeruvääristada, nii-öelda väljanaermiseks plangule naelutada, kui selle sisu ei mõisteta. Kirjutasin sellest mõttest ju pikemalt, seletasin selle ära.

Me ei saa ju tõestada seda, mis on meie mõistmisvõimest kõrgemal. Kui Jumal oleks inimeste väljamõeldis, siis oleksid need inimesed ometi välja mõelnud ka tõestuse. Sest kui Jumal ON väljamõeldis, siis ta ei ole mitte lollide väljamõeldis. Need, kes ta välja mõtlesid, pidid olema VÄGA targad ja kavalad inimesed. Miks nad siis ei mõelnud välja jumalatõestust?

Kui eesmärk oli inimeste orjastamine, siis oleks see ometi olnud kindel ja igavene, kui meil oleks käegakatsutav, tõestatud teaduslik teooria Jumala olemasolu ja olemuse kohta. Me ei saa seda tõestada, järelikult ON see meie mõistmisvõimest kõrgemal, järelikult ei olegi meie asi seda tõestada. Mida siis oleks arukam uskuda: kas seda, mis on meist kõrgemal, või seda, mis on meist madalamal, mõistetav, käegakatsutav?

© Meie Kirik