Teie kiitlemine ei ole hea. Eks te tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata. Sest ka meie paasatall Kristus on tapetud. Siis pidagem pühi, mitte vana haputaignaga, mitte pahede ega kurjuse haputaignaga, vaid puhtuse ja tõe hapnemata taignaga.                                                                                             

1 Korintlastele 5,6–8

Kristus on üles tõusnud!

Kristlaste soov on, et kogu maailm hõiskaks, et kogu inimkond ühineks meiega tänupalves Jumala ette, sest tema teod on seda väärt. Eriti suurte pühade ajal tundub nagu maailm oleks sellele soovile kaasa tulnud. Isegi päevalehtedes leidub vaatlusi ja mõtteid ülestõusmispühade kohta. Kuid me osutume petetuiks, kui järeldame sellest, et tõe valgus on laskunud maailma üle. Vaene, pime maailm ei oma tõelist arusaama ega vähimatki ettekujutlust Kristuse ülestõusmise tõelisest tähendusest. Kõige paremal juhul keerlevad nende fantaasiad kevade ja looduse taasärkamise ümber. Milline lahja ja puudulik pilt kogu loodu kõige tähtsamast sündmusest. Kui palju ebaolulist kõrvutatakse faktiga, et Jumala Poeg, kes suri ristil, on ülestõusnud, on saanud võidu surma üle ja taastanud igavese elu. Tõeline ja puhas Kristuse ülestõusmise tunnistus saab teoks siis kui patused tõusevad oma surmaunest uuele elule Jumalale auks. Kirik on seda teinud. Kogu kristlaskond on Jeesuse surnuist ülestõusmise vili. Päevast päeva me elame sellest ja sellele.

Meie paasatall Kristus on tapetud, siis pidagem pühi... Need apostli sõnad ei ole kutse mingile ühekordsele peole, vaid mõistaandmine, et kristlase elu on pidev Kristuse ohvri ja ülestõusmise tähistamine.

Paulus, kirjutades “Meie paasatall”, see tähendab kristlaste paasatall, mõtleb siin ka teisele, juudi rahva paasatallele. Neil oli oma paasatall seni kuni Kristus sai tõeliseks ohvritalleks. Me teame seda lugu, kuidas juudid olid Egiptuses surve ja tagakiusamise all. Eesmärk oli see rahvas hävitada. Kuuldes oma rahva hädakisa ja palveid, meenusid lõpuks Jumalale ta lubadused ja ta saatis rahvale päästjaks Moosese. Kuid selle mehe pingutused ei suutnud mõjutada vaaraod, nii et ta oleks lasknud juutidel minna. Seepeale lasi Jumal surmal võtta kõik Egiptuse esmasündinud, et mõjutada vaaraod ja tema lähedasi. Oma rahvale andis ta aga käsu, et igas majas peab tapetama aastane lammas, küpsetama selle liha ja ära sööma. Lamba verega tuli märgistada maja uks, et surmaingel seda nähes teadis nuhtlust majast eemal hoida. Rahvas kuuletus käsule ja sai päästetud. Sellest ajast sai küpsetatud ohvritalle söömine iga-aastaseks tavaks Iisraelis. Nad tegid seda tänuga Jumalale, kes säästis neid Egiptuses ja imeliselt päästis vaarao käest.

Apostlil oli silme ees see lugu kui ta rääkis meie paasatallest. Meil, kristlastel, on oma paasatall ja seepärast on meilgi põhjus tähistada paasapüha, surmast vabanemise püha ja seda mitte kord aastas, vaid iga pühapäev, mil me meenutame Kristuse ülestõusmist. Ka meie oleme olnud Egiptuse vangid,  suures ohus olla hävitatud. See Egiptus on Saatana kuningariik, kus me olime patu läbi aheldatud. Saatan hoidis meid vangis ja sealt ei olnud mingit väljapääsu. Ainuke väljavaade oli, et see suur kuri tõmbab meid endaga kaasa surma võimu läbi põrgusse ja igavesse needusesse. Kuid juhtus ime. Meid päästeti ja vabastati Kristuse kui ohvritalle vere läbi. Alles see oli, kui me Suurel Reedel seisime vaimus ristist ohvrialtari ees, millel Jumala Tall tapeti ja ohvriks toodi. Kristus sai meie ohvritalleks ja kandis meie patud oma verega. Tema ohver oli Jumalale vastuvõetav. Sest tänane sõnum ütleb meile: Te otsite Naatsareti Jeesust, kes oli ristilöödud. Ta on ülestõusnud, teda ei ole siin. Tall kes oli tapetud elab igavesest ajast igavesti ning tema käes on põrgu ja surmavalla võtmed.

Mõõtmatult tähtis on see teade. Kui ta ei oleks surmast ülestõusnud, kes oleks siis teadnud miks ta suri? Kes oleks siis teadnud või uskunud, et ta ennast pakus ohvriks meie vabaduse eest. Kristuse, Jumala Poja ristilöömist oleks siis meenutatud kui imelist, aga igavesti pimedat ja segast lugu. Üksnes ülestõusmise hommik on toonud valgust sellesse pimedusse. Ülestõusmise päike on kuldsete tähtedega kirjutanud ristile sõnad: Kristus on tõeline tall, ohverdatud meie süü pärast ja ülestõusnud meie õigeks mõistmiseks. Me teame, et tema ohver ja surm ei olnud asjata. Ta on täide viinud kõik mis oli vaja. Tema ülestõusmine on võit kõikide meie vaenlaste üle. See on Jumala avalik deklaratsioon, et maailm on temaga lepitatud  ja patu needus on eemaldatud neilt, kes Tema pakkumise vastu võtavad.

Kuidas meie Kristuse ohvrisurma ja ülestõusmist tähistame? Nagu ma ütlesin, toimub iga pühapäev  kirikutes selle sündmuse mälestuseks missa, see tähendab armulauaga jumalateenistus. Sisuliselt pühitseme igapühapäevast paasapüha. Juutide paasapüha kohustuste hulka kuulus ohvritalle liha söömine. See oli püha õige pühitsemise oluline tunnus. Sama kehtib ka meie kohta. Ka meil on kohustus süüa Jumala Talle ihu ja juua tema verd. Issand ise on käskinud seda teha tema mälestuseks. Ta on öelnud: “Kes minu liha sööb ja minu verd joob, sel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval.” Seda käsku tuleb väga tõsiselt võtta. Mitte nii nagu paljud arvavad, et ühest korrast aastas või elus aitab küll. Igal pühapäeval on kristlase püha kohus jumalateenistusega mälestada Jeesuse lunastustegu ja usu läbi süüa tema ihu. See on igaviku rohi. Kuid mitte ainult seda. Kristuse verd juues märgistame oma südameukse piidad, et kuri teaks – siin on tegemist Jumala kaitsega, millest läbitungimine ei ole sugugi lihtne. Kergem on Saatanal minna kiusama seda, kelle hingeväravad on talle valla.

Seoses paasapühaga oli juutidel veel üks eriline komme. Egiptusest lahkudes oli neil nii kiire, et tavalise leiva küpsetamiseks ei olnud neil aega. Seepärast pidid nad teemoonaks kaasa võtma jahust ja veest kiiruga küpsetatud hapnemata leivad. Sellest sai alguse traditsioon mis nägi ette paasapühadel hapnemata leibade küpsetamise. Paasapüha esimese päeva lõunaks tuli haputaigen ja kõik selle saadused majast kõrvaldada.

Sellega seoses ütleb Paulus ka meile: Eks te tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks. Pühkige välja vana haputaigen, et oleksite uus puhtuse ja tõe hapnemata taigen. Apostel tahab sellega öelda, et me sallime pattu enda keskel, me suhtume sallivalt koguduse liikmetesse, kes elavad patus. Siin ei ole midagi kiidelda ega uhkustada. Selline hoiak ei too kristlikule kogudusele midagi head, vaid vastupidi, patu haputaigen rikub kogu seltskonna. Kui me tahame tõeliselt ülestõusmispäeva pühitseda, tuleb meil lakkamatult patu vastu võidelda. Peame halastamatult välja rookima kõik, mis segab osadust Jumalaga. Vanad harjumused ja endised mallid ei kõlba meie keskele. Ahnus, mure maailma asjade pärast, vaimne laiskus, laim ja tagarääkimine- kuidas me saame seda kõike enese juures sallida? Kas selline elu on kristlasele kohane ja kas see kõlbab kokku pühade pühitsemisega? Loomulikult ei. Sellepärast ütlebki Paulus: “teie kiitlemine ei ole hea. Pühi välja vana ja tõesta, et sa võid olla uus.” Tõesta, et sa saad tõeliselt osa Kristuse ülestõusmisest sellega, et tõused ise iga päev uuele elule, millele Issanda ihu ja veri on andnud uue eesmärgi. Kristuse ülestõusmine on lohutus meie usule, sellest ammutame lootust ja jõudu isiklikuks eluks ja rahva tulevikuks.

Meie Lunastaja elab ja on meile eluleivaks. Temale toogem oma kiituse- ja tänulaulud. Aamen.

© Meie Kirik