Sissejuhatus

Kolmainupühal, 15. juunil 2014 pühitses piiskop Einar Soone Kaarli kiriku altari tabernaakli. Tabernaakel asetati 19. sajandi lõpul ehitatud altarikapi keskele, kuhu omaaegsed meistrid olid millegipärast jätnud tühja orva. Altarit põhjalikult vaadeldes oletas kirikuarhitekt Illar Kannelmäe (1936–2010) mitmes kohas lõpetamata jäänud viimistluse põhjal, et altari ehitus võis omal ajal jääda pooleli. Ei ole teada, mis oli meie eelkäijatel mõttes, kui nad altari sellisena ehitasid ja mida kavatsesid nad asetada tühja orva. Nüüd on aga tühimik täidetud läänekiriku traditsioonilise sakraalarhitektuuri elemendiga – tabernaakliga, mis loob veel ühe võimaluse koondada oma mõtted Maailma Päästjale Jeesusele Kristusele ja Tema imelisele lunastustööle. Käesolevas artiklis ma kirjutan: (1) mida tähendab “tabernaakel” ja milline on selle kasutamise ajalugu; (2) milline on tänapäevane arusaamine tabernaaklist luterlikus kirikus Eestimaal ja kuidas arvamuste erisus sellel teemal võiks meid kõnetada; (3) milline on Kaarli kiriku altari uus tabernaakel ja kes selle valmimisele kaasa aitasid. Ajalugu puudutavas osas ja terminoloogilistes küsimustes olen kasutanud valdavalt kahte allikat: (1) A. G. Martimort (toimetaja) 1983. The Church at Prayer. The Liturgical Press: Collegeville, Minnesota; (2) F. L. Cross (toimetaja) 1958. The Oxford Dictionary of the Christian Church. Oxford University Press: London.

Põgus ekskurss tabernaakli ajalukku

Sõna “tabernaakel” (lad tabernaculum) tähendab laudonni või telki. Sellel mõistel on kiriklikus terminoloogias kaks omavahel seotud, ent siiski mõnevõrra erinevat tähendusvälja. Juudi traditsioonis teatakse tabernaaklit kui teisaldatavat pühamut, mis ehitati Moosese juhatuste järgi Iisraeli rahva kõrberännaku ajal. Teisaldatava pühamu ehk kogudusetelgi ja sellega seonduva kirjeldus on leitav Teise Moosese raamatu peatükkidest 25–31 ja 35–40; samuti peatüki 33 salmides 7–10. Tabernaakel püstitati, et see kehastaks Jumala ligiolu oma rahva keskel. Selle sümmeetria ja harmoonia pidid väljendama jumalikku täiuslikkust ja tabernaakel pidi olema omalaadne fookuspunkt, mis juhatas rahvast osadusse oma Jumalaga.

Läänekiriku traditsioonis tähendab sõna “tabernaakel” pühakojas (altaril või selle läheduses) asuvat hoiukohta, milles asetseb anum pühitsetud armulauasakramendiga – Kristuse Ihuga. Püha Armulaud on juba varakirikust saati saanud ristiinimestelt sügavat austust. Esimestel sajanditel ei olnud väljaspool jumalateenistust kombeks asetada pühitsetud armulauaelemente nähtavale kohale. Püha Armulauda hoiti haigetele jagamise tarvis pühamu eraldi ruumis, mida nimetati mitmete nimedega, näiteks pastophorion või sacrarium. Pühamus, kuhu inimesed järk-järgult aina rohkem kogunesid väljaspool jumalateenistust, ei olnud tabernaaklit ja fookuspunktiks oli hoopis ohvrilaud ehk altar, mis oli märgiks Issanda kohalolust. Laud, millel Kristuse Ihu oli kasvõi korrakski asetsenud, oli püha ja väärt sügavat austamist.

Aja möödudes tajus ristirahvas aina enam vajadust lähedasemaks füüsiliseks kokkupuuteks Õnnistegijaga väljaspool jumalateenistust. Idakirikus täitsid seda funktsiooni ikoonid, läänekirikus sai selleks aga pühitsetud armulaua asetamine pühamus nähtavale kohale. Üheksandast sajandist on teada pühitsetud armulaua ületoomine pühamu varjatud ruumist avalikku ruumi. Varasemast perioodist on tuntud mitmesugused tabernaakli vormid, nagu rippuvad tabernaaklid ja sakramendi majad. Alates 16. sajandist levis ühtne praktika kasutada tabernaaklit, mis asub peaaltari keskel.

Tabernaakli roll muutus 16. sajandil drastiliselt läänekiriku selles osas, mis jäi protestantliku reformatsiooni mõjusfääri. Tekkinud uus käsitlus armulauast, millest tänapäeval on üsnagi erinevaid arusaamasid, võimaldas tõlgendada lugupidamist pühitsetud armulauasakramendi vastu väljaspool jumalateenistust kui ebavajalikku. Sestap ei olnud ka tabernaaklil enam endist rolli ja tabernaaklid hävitati või jäid tühjaks. Huvitaval kombel on nüüd, pea 500 aastat hiljem tabernaakel naasnud protestantlikesse kirikutesse, näidates, et iidse traditsiooni kaotamine 500 aastat tagasi on jätnud tühimiku, mida ei ole suudetud millegi muuga täita.

Tabernaakel tänases Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus

Võib vist julgelt öelda, et tänasel Eesti luterlikul maastikul on tabernaakliga seoses esindatud arvamuste paleti kõik toonid. Ühes äärmuses on need, kes näevad tabernaakli kasutamises naasmist läänekiriku ühe rikkaliku traditsiooni juurde, mis aitab ehitada üles ja hoida tugevana osadust Kristusega. Teises äärmuses on vahedate sõnadega kriitikud, kes väidavad tabernaakli olevat selge kõrvalekalde evangeelsest usust ja tajuvad selles ohtu luterlikule identiteedile. Aruteludes on tihtipeale möödarääkimist ja mõnikord kahjuks ka asjatundmatust, mis puudutab läänekiriku traditsioonilisi vagaduslaade, nende sisu ja nendega seotud terminoloogiat. Kirjeldatud äärmuste vahele jääb hulgaliselt varjundeid, mille kõigi kirjeldamiseks on vaja enamat kirjaruumi kui käesolev artikkel.

Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) on tabernaakel ametlikult tunnustatud kirikuinventari element. Jumalateenistuste ja talituste juhend (2013) lk 199 sedastab, et tabernaakel on “väike kapp pühitsetud armulaualeibade hoidmiseks”. Jumalateenistuste käsiraamatus (2009) lk 25 sätestatakse, et „Jagamisest üle jäänud pühitsetud annid tarvitab liturg koos abilistega või säilitab väärikal viisil edasise kasutuse jaoks“. Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat (2010) annab kiriku inventari pühitsemise peatükis (lk 93) eraldi ka tabernaakli pühitsemise palve teksti (lk 96).

EELK kirikutes olid tabernaaklid kasutusel ka 20. sajandi viimasel veerandil ehk enne eelnimetatud kordade kasutuselevõttu, aga tegu oli pigem paari üksiku juhtumiga. Praeguseks on teadaolevalt kümmekonnas EELK pühakojas tabernaakel. Veebiajakirjast Meie Kirik (www.meiekirik.ee) saab selle kohta lugeda rohkete fotodega illustreeritud toimetuse koostatud artiklit “Tabernaakel Eesti luterlikes pühakodades” (4.11.2011). Augsburgi Usutunnistuse Selts, kes seda veebiajakirja välja annab, on vast kõige tugevam tabernaakli idee eestkõneleja Eestis.

Kriitilised noodid tabernaakli kasutuselevõtu aadressil kõlavad teises veebiajakirjas – Kirik ja Teoloogia (www.kjt.ee). Artiklis “Tabernaakel ja säilituskapijumal ehk ‘Tule taevas appi!’“ (13.01.2012) kritiseerib õpetaja Thomas-Andreas Põder teravalt tabernaakli kasutuselevõttu EELKs: “Tabernaakel on nii teoloogiliselt kui igapäevase usuelu jaoks tähtsuselt heal juhul umbes kümnenda järgu teema. Ka kiriku sisustuselemendina on ta õpetuse seisukohalt niisama – st täiesti – ebaoluline ja ülearune.” Kriitika õpetaja Põderi artiklis, mis ei ole mitte täies mahus päris nii resoluutne, on mulle mõistetav. Erinevate armulauakäsitluste kokkupõrkes saavad haiget ühtemoodi nii tabernaakli pooldajad kui ka vastased. Tuleb suhtuda mõistmise ja armastusega ka nendesse vendadesse ja õdedesse, kes tunnevad, et uuendused kirikus on olnud liiga invasiivsed ning on põhjustanud neile asjatuid kannatusi. Ma ei ole aga veendunud, kas seda vastuseisu saab lahendada õpetaja Põderi kombel, kui ta naeruvääristab tabernaakli kasutamist, võrreldes seda “enne kirikusse sisenemist ühe jala peal ümber kiriku hüppamise või jumalateenistuse järel roomates kirikust väljumisega”.

Seoses tabernaakli-teemaliste debattidega sotsiaalmeedias on seda küsimust püütud põgusalt seletada ajalehes Eesti Kirik 21.09.2011. Kahjuks aga sisaldab see EELK jaoks nii oluline ajaleht sealses lühikeses kirjutises “Milleks kogudusele tabernaakel?” mitmeid ebatäpsusi. Ajalehe teoloogiline konsultant õpetaja Kaido Soom toob õigesti välja asja tuuma “Muidugi on küsimus, kuivõrd on evangeelses traditsioonis oluline vahetegemine pühitsetud ja pühitsemata armulaua­andidel ning sellest tulenevalt võib seada küsimärgi alla ka tabernaakli olemasolu vajaduse. Kohati võib see tunduda liigselt kõrgkiriklikuna, kuid teisalt osa teolooge leiab, et armulauaannid väärivad ka armulauatalituse lõppemise järel austavat suhtumist, ning selliseks austavaks armulauaandide hoidmiseks kasutataksegi mõnes koguduses tabernaaklit.”

Samas vajavad õpetaja Soomi kirjutatus korrigeerimist mõningad ebatäpsused: (1) tabernaakel ei ole ainuomane roomakatoliku kirikule, nagu kirjutisest võib mulje jääda – seda kasutavad näiteks meie vennad anglikaanid, kellega EELK on Porvoo Ühisavalduse kaudu armulauaosaduses; (2) monstrants (mida reeglina ei hoita tabernaaklis) ei ole armulaua hoiustamise anum, vaid sakramendi austamiseks kasutatav päikest jäljendav liturgiline ese, mille keskel asub klaasist aknaga kullast või hõbedast kapsel, kuhu austamise ajal asetatakse pühitsetud hostia; (3) ciborium ei ole üldiselt mõeldud pühitsemata armulaualeibade hoidmiseks – just pühitsetud sakrament, mida hoitakse tabernaaklis, on asetatud sellenime­lisse anumasse.

Kas siis tabernaakel on vajalik või mitte?

Kas Jeesuse jalgade võidmine patuse naise poolt kalli mürriõliga oli vajalik (Lk 7:37–38)? Kas see lisas Jeesusele midagi juurde, mida tal veel ei olnud? Vaevalt küll. Jeesus Kristus on täiuslik ilma igasuguse meiepoolse osaluseta. Ometi on Jeesus kohal, et meie saaksime tema jalgu võida ja selle kaudu meie osadus Temaga kasvaks. Alati leidub pahandajaid, kui keegi valab kalli nardisalvi Jeesuse pea peale (Mk 14:3–5). Ja ometi on Jeesus ikka kohal, et me saaksime Tema pead salvida, andmaks Talle tänu meile osutatud armu eest. Nõnda nagu Ta andis meie pattude eest oma käed ja jalad naelte läbistada, annab Ta oma pea ja jalad, et me kõige kallima salviga saaksime näidata oma armastust Tema vastu ja oma pühendumust Temale. Jeesus andis vaese lesknaise ja tema kahe leptoni näitega selgelt mõista, et ka kõige vaesem inimene saab anda suure anni (Mk 12:41–44) ja et varanduse suurus ei ole määrav faktor osaduse otsimisel Jumalaga. Ometi ei ajanud ta minema naisi, kes tegid talle väga kalli kummarduse. Otsijaid on mitmeid – Kristus on üks.

Mis üldse on inimesele vajalik selleks, et leida osadust ja lepitust oma Loojaga? Kas käte kokku panemine palvetamiseks on vajalik? Ilmselt saab palvetada ka teisiti. Miks me siis paneme käed kokku? Kas põlvitamine kirikus on vajalik? Küllap saab ka ilma. Ometi me painutame põlvi kui palves Issanda ette tuleme või armulauda vastu võtame. Naised salvisid Jeesust, sest see trööstis neid ja andis neile lootust. Meie teeme neid toiminguid, sest need lohutavad meid ja ehitavad üles meie usku. Nõnda võib ka tabernaakli kasutamine olla usku ülesehitava mõjuga.

Oli aeg, kui inimesed arvasid vähemalt oma konfessioonis teadvat, mida täpselt on “õigeks usuks vaja”. Nüüd aga elame murrangulisel ajal, maailmas, kus selged piirjooned kristlike denominatsioonide vahel on hägustunud ja ühe kristliku konfessiooni sees elavad erinevad spirituaalsused. See ei ole kellegi süü – see on aja märk. Me hoomame, et meie kogudustes ja meie kirikus on vendi ja õdesid, kelle usk erineb meie omast. See on iseloomulik pea kõikides läänekiriku denominatsioonides, kaasa arvatud roomakatoliku kirikus. Teoloogiliselt homogeenne Eesti luterlik kirik (kui seda üldse kunagi on olnud) on tänaseks ajalugu, kas see meile meeldib või mitte. Meie ees seisev küsimus on pigem selles, kuidas elada ristiinimesena teoloogiliselt heterogeenses luterlikus kirikus? Kas kriitilise hoiakuga oma kaaskristlaste suhtes või pigem armastava tänulikkusega selle eest, et kellegi osadus Kristusega on jälle kasvanud. Taas pean tõdema, et EELK vajab hädasti vennalikust armastusest kantud oikumeenilist dialoogi enese sees, et õppida hindama seda tohutut varandust, mida paljude vendade ja õdede kristlik usk endas kannab. Toetagem üksteist usuteel ja küll Issand annab arutust. “Kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!” (Gl 6:10).

EELK-s on juba praegu inimpõlv või koguni kaks, kes ei ole olnud liturgilis-teoloogiliste muutuste teostaja ja kes on võtnud vastu usu, mis on EELKsse juurutatud eelmiste põlvkondade poolt. See on nüüd nende usk luterlikus kirikus ja võib toetuda arusaamisele armulauast, mis mõnes teises Eestimaa nurgas on väga võõras. Kelle usu osaks on arusaamine, et armulauaelemendid on ka peale armulauatalitust tõeline Kristuse Ihu ja tõeline Kristuse Veri; muudetud üks kord ja alatiseks – nende jaoks on tabernaakel loomulik-loogiline ese. Ja see võib vabalt olla luterlikus kirikus õpitud usu väljendus, mitte väevõimuga ja kiusu pärast sissetoodud võõras uuendus.

Kaarli kiriku altari tabernaakel

Kaarli kiriku altari tabernaakli valmimisel olid abiks mitmed inimesed, kes nõu ja jõuga aitasid kaasa lõpptulemuse valmimisele. Tabernaakel on ehitatud valgest tammest OÜ Kinksel Puit tislerite poolt. Peale detailide väljalõikamist aitas Katrin Uibo paigutada sümbolid ja tekstid tabernaakli detailide pinnale, mille Aleksander Kolosov filigraanselt puitu lõikas ja Sirje Säär meisterlikult lehtkullaga kattis. Seejärel liimiti detailid tislerite poolt kokku ja taas oli suureks abiks Katrin Uibo, kes aitas põhjaliku vaagimise protsessis leida tabernaaklile sobiva värvitooni. Kogu protsessi dokumenteeris fotoülesvõtetega Mati Mõttus.

 

Foto: Mati Mõttus

Kontseptsioon ja tehniline lahendus – Eerik Jõks; viimistluse kujundus – Katrin Uibo ja Eerik Jõks; tisleritöö – Kinksel Puit OÜ; puulõige – Aleksander Kolosov; kuldamine – Sirje Säär; fotod – Mati Mõttus. Materjal – valge tamm; viimistlus – linaõliga mesilasvaha.

Tabernaakel koosneb kahest detailist – alusest (70x330x270) ja kapist (400x288x270). See on portatiivne, mis tähendab, et tabernaakli saab soovi korral eemaldada ilma altarikonstruktsioone rikkumata. Paigaldamisel pannakse tabernaakli nišši esmalt kapp, mis tõstetakse üles ning seejärel asetatakse selle alla alus. Nõnda on olemasolev ruum optimaalselt kasutatud – kapi ülemine osa jääb niši puitornamendi taha.

Tabernaakel on kaetud mitmete sõnumitega Pühakirjast. Ma soovisin, et see tabernaakel kõneleks, andes edasi Jumala Sõna, samas kui see hoiab endas “lihaks saanud Jumala Sõna” (Jh 1:14). Kõik kirjad on tabernaakli puitpinda sisse lõigatud ja kullatud. Alusel on Jeesuse sõnad “Kes minu ihu sööb ja minu verd joob, see jääb minusse ja mina temasse” (Jh 6:56). Ukse välisküljel on Kristuse monogramm, mille moodustavad kaks teineteise peale kirjutatud tähte “X” ja “P”, mis on Kristuse kreekakeelse nime Χριστός kaks esimest tähte. Samuti on uksel Kristust tähistavad kreeka alfabeedi esimene ja viimane täht “ά” ja “ω” (Ilm 22:13). Ukse siseküljel on kiri “Minust lahus ei suuda te midagi teha” (Jh 15:5b). See manitsev sõnum saab kogudusele nähtavaks, kui Suurel Reedel traditsiooni kohaselt tühjendatakse tabernaakel ja uks jäetakse valla. Ka tabernaakli siseseinad on kaunistatud kirjadega: põhjaseinal “Minu Ihu”; lõunaseinal “Minu Veri” ja idaseinal “Mina Olen”.

Kokkuvõtteks

Tabernaakli kasutamine ei ole õndsusvajalik, nii nagu mitmed teised erinevate vagaduslaadidega seotud toimingud, näiteks põlvitamine või enda ristimärgiga õnnistamine. Samas võib see olla oluliseks ja tõhusaks vahendiks, et juhtida meie tähelepanu Kristusele, kes on füüsiliselt meie ligi armulaua elementide kaudu, mida tabernaaklis hoitakse. See on eriti oluline inimestele, kes jumalateenistuste vahepealsel ajal kirikusse tulevad ja tabernaakli ees seistes või põlvitades vaatavad põlevat õlilampi või küünalt ning saavad kinnitust – Jeesus Kristus, minu Päästja elab.

Tabernaakel on paljude poolt praktikas tulemuslikuks tunnistatud viis Kristuse ligiolu taotlemiseks. See on fookuspunkt, mis hajevil ja pinnapealses maailmas aitab meil koondada mõtted sellele, mida Kristus meie heaks tegi ja mida Ta armulauasakramendi kaudu täna ikka veel teeb. Tabernaakel on läänekiriku ajaloos sajandite jooksul otsinud oma kohta ja on selle leidnud altaril, kus see tuletab meile meelde Kristuse tõotust: „Vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20b).

Suur tänu kõikidele, kes aitasid kaasa Kaarli kiriku altari tabernaakli valmimisele.

 

Artikkel ilmus esmalt EELK Tallinna Kaarli koguduse ajakirjas Sulane (2/63 AD 2014) ja avaldatakse Meie Kirikus autori loal.