Lääne genderideoloogia

Nii Eesti riigi kui kiriku tasandil on viimastel aastatel kerkinud esile samasooliste abielu teema. Lahkarvamused selle teema puhul on lõhestanud lääne kirikuid luterlikus maailmas, eriti Põhjamaades ja Ameerikas. Tahan omalt poolt kirjutada sellest äärmiselt suuri pingeid tekitanud teemast, tuues esile asju, millest vähe teatakse, et võiksime Eesti kirikus tulevastes kokkupõrgetes paremini orienteeruda. Kiriklikud selleteemalised sõnavõtud on olnud enamasti oma kogemustest lähtuvad, aga teoloogia, mis on rajatud inimlikele kogemustele, on hapral alusel, ilma Jumala ilmutuse kirka valguseta. Ise soovin lähtuda võimalikult tugevast piibellikust ja teoloogilisest vaatenurgast.

Samasooliste abielu küsimus on suhteliselt uus ja on tekitanud kiiresti suuri kriise eriti viimase kümne aasta jooksul. See on tüüpiliselt läänemaade teema: Põhja-Ameerika riigid ja pooled Euroopa riikidest on vastu võtnud seda heaks kiitvad seadused. Mujal maailmas pole see teema kõne allgi: tublisti üle 90 % maailmast ei kiida samasooliste abielu heaks ja peab seda lääne moraalseks degeneratsiooniks. Kirikutest on ainult liberaalsed, ilmalikustunud ja kiiresti kahanevad lääne protestantlikud kirikud samasooliste abielu heaks kiitnud, mis ongi kõige selgem kiriku teoloogilise liberaliseerumise ja ilmalikustumise tundemärk.

Kust see samasooliste abielu mõte on siis tõusnud ja tulnud, ka kirikutesse? See idee kuulub läänest algust saanud gender- ehk sooideoloogia tuuma, mille taustal on võimas rahvusvaheline masinavärk. See ideoloogia põhineb seksuaalvähemuste asja ajavate organisatsioonide ideedel; eesmärk on teha oma ideoloogia valitsevaks ideoloogiaks riikides ja ka kirikutes.

Kristlikus käsituses, mis on 1600 aastat mõjutanud lääne riike, on ühiskonna tuumikuks Jumala loodud mehe ja naise abielu ja perekond. Genderideoloogia aga peab kristlikku loomisteoloogiat vähemusi diskrimineerivaks ja üksikisikuid ahistavaks vihakõneks. Selle ideoloogia järgi pole inimese seksuaalsus loodud või antud; inimene ise – mitte tema bioloogia – määratleb, kes ta on. Inimese identiteet lahutatakse tema kehast: ta võib olla hetero-, homo- või transseksuaal olenevalt sellest, kuidas ta ise ennast kogeb. Põhimõte, et perekond koosneb mehest ja naisest, hävitatakse üldse. Tänase päeva poliitikud, ajakirjanikud ja kirikutes ka paljud vaimulikud, kes võrdõiguslikkuse nimel tahavad olla kaasaja tasemel ja moevoolus, ei julge sellele ideoloogiale vastu seista.

Kõik see on suur pettus ja terve mõistuse vastane. Kogu bioloogia toetab loomisteoloogiat: inimene on mees või naine. Inimeses on keskmiselt 37,2  triljonit (37 200 000 000 000) rakku ja igaüks nendest rakkudest on kõrvalmärgistusega tõend, et oled mees (XY kromosoomid) või naine (XX kromosoomid), kuigi vererakkudest ainult valgelibled on kõrvalmärgistatud. Sellele kõrvalmärgistusele vastavalt areneb kogu keha meheks või naiseks. Kõik muu (homo- ja transseksuaalsus,  sugupooletus, pedofiilsus jne) on – sageli geenidefektist lähtuv – kõrvalekaldumine Jumala loomistööst, mitte Jumala loomistöö rikkus, nagu väidavad liberaalteoloogid.

Selge see, et pattulangenud inimkonnas esineb palju Jumala loomistööst kõrvalekaldumist. On sugupooletust, on homo- ja transseksuaalset sättumust, on pedofiilset sättumust, on kleptomaanilist (vargusmaania) sättumust jne, aga see ei tähenda, et igaüks peaks vabalt järgima oma sättumust, kõrvalekallet, ning reklaamima ja propageerima seda oma festivalidel kui normaalset. Me teame, et statistiliselt umbes 1,5 protsendil inimestest on homo- või transseksuaalne sättumus; imetajaloomadel pole sellist sättumust üldse.

Jeesus ise rääkis selle Jumala loomistööst kõrvalekaldumise kohta: „On ju abieluks kõlbmatuid, kes nõnda on sündinud emaihust, ja on neid, kelle inimesed on teinud abieluks kõlbmatuks, ja on neid, kes ise on taevariigi pärast valinud oma osaks vallalisuse“ (Mt 19:12). Nende juhtumite hulka võib lugeda ka mainitud sättumused, millega paljud kristlased peavad võitlema. See on isikliku risti kandmine, samasuguse, mille kohta apostel Paulus kirjutas oma ilmselt pikaajalise haiguse puhul: „Mulle on liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma.  Ma olen selle pärast Issandalt palunud, et see minust lahkuks. Kuid tema ütles mulle: ’Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks’“ (2Kr 12:7–9).

Tavaliselt pole mainitud inimesed ise oma sättumuses süüdi ja seepärast ei tohi neid põlata. Nad on inimesed nagu igaüks meist ja neil on samasugune inimväärikus kui teistelgi. Kiriku uksed peavad olema neile lahti samuti kui teistelegi. Neid peab toetama ja aitama, aga samaaegselt õpetama neile selgelt Jumala tahte kohast eluviisi – mõõdukust – oma sättumuse suhtes.

Minu meelest on täiesti kohatud need süüdistused, mida kirikute vastu on esitatud, et just kirikud põlgavad homosid ja ajavad niiviisi neid enesetapu teele. See on väga karm süüdistus. Küll aga on uurimustest teada, et arstid, kes teevad tühistamatuid soovahetusoperatsioone ja pikaajalisi hormoonravisid, et aidata homosättumusega või sugupooletuid inimesi nende oma soovi järgi, tõstavad nende enesetapuriski 20-kordseks võrreldes tavalise riskiga. Aga neid ei süüdista keegi, nagu süüdistatakse kirikut.

Piibli ja kiriku suhtumine samasooliste abiellu

Piibli suhtumine samasooliste abiellu on ühemõtteliselt välistav. Kes tahab kujutada Piibli suhtumist sellesse asjasse positiivsena, seletab musta valgeks; see on ideoloogiline mustkunstitrikk, mida liberaalsed teoloogid küll hästi oskavad. Kes vähegi tunneb juutide pärimust, saab aru 3Ms 18:22 põhimõttest: „Ära maga meesterahva juures, nagu magatakse naise juures: see on (Issanda ees) jäledus!“ Ja salmid 24 ja 30 sedastavad, et see on paganliku roojuse toomine Jumala rahva hulka, ja jätkavad: „...et te (Jumala rahvas) ei täidaks neid jäledaid kombeid.“

Uues Testamendis apostel Paulus täiendab seda pärimust: „...nende naised on vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastase vahekorraga; nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja saanud palga oma eksimuse eest... (teinud) seda, mis on väär“ (Rm 1:26–28). Teisal tõdeb Paulus veel: „...lõbupoisid ega meestepilastajad (meestega magavad mehed)... ei päri Jumala riiki!“ (1Kr 6:9).

Piibli sellise suhtumise põhjuseks on Vanas ja Uues testamendis ilmutatud loomisteoloogia: „Jumal lõi inimese oma näo järgi meheks ja naiseks... Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on... mees hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha! ... (Jumal) lõi tema meheks ja naiseks, ja ta õnnistas neid ning andis neile loomispäeval nime: inimene“ (1 Moos 1:27; 2:18,24).

Uues Testamendis nii Jeesus kui ka apostel Paulus kinnitasid seda loomisteoloogiat: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks... Seepärast mees hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks“ (Mt 19:4,5). Apostel Paulus kinnitab samuti loomisteoloogiat: „...naine on loodud mehe pärast... igasuguse kõlvatuse vastu olgu mehel oma naine ja naisel oma mees“ (1Kr 11:9; 7:2).

Kui Piibli õpetus samasooliste suhete osas on ühemõtteline, miks siis kirikutes ikkagi samasooliste abielu pooldatakse? − Põhiliselt on küsimus selles, kuidas inimesed, kogudused ja kirikud Piiblisse suhtuvad. Nende jaoks, kellele Piibel on Jumala sõna ja ilmutus, mis kohustab järgima kirjutatud Jumala tahet, on samasooliste abielu aktsepteerimine välistatud. Nendele aga, kelle arvates Piibel väljendab ainult erinevate aegade inimeste mõtteid Jumalast ja kes ka ise võivad luua oma mõtteid temast, pole Piibli sõna järgimine kohustuslik ning samasooliste abielu heakskiitmine on loomulik samm. Piibli loomisteoloogial pole neile midagi anda; neil on teised – ideoloogilised – tõekspidamised. Nende jaoks on samasooliste abielu täiesti loomulik asi, ent Piibli vaatenurgast on see ebaloomulik eluviis.

Esimesed võtvad tõsiselt Pauluse sõnu: „Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine“ (Rm 12:2). Viimaste programm seevastu on kiriku mugandamine praeguse ajaga ka samasooliste abielu osas. Nende jaoks pole kõikehõlmavaks juhtnööriks mitte mingi loomisteoloogia dogma, vaid armastus: „Armasta ligimest nagu iseennast“. Paulus mõtles teistpidi, kui ta kirjutas: „...et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea − Kristus.“ (Ef 4:15). Tema jaoks käivad piibellik tõde ja piibellik armastus käsikäes.

2000 aastat on kristlik kirik õpetanud mehe ja naise abielu loomisteoloogia järgi. Ühiskond on 1600 aastat kristlikku abielu heaks kiitnud. Viimase 10-15 aasta jooksul aga on genderideoloogia kohaselt hakatud tegema reklaami abielu mõiste laiendamisele ka samasooliseid hõlmavaks. Kui riigid on samasooliste abielu heaks kiitnud, on kirikud üldiselt soovinud jätta abielu mõiste mehe ja naise suhte jaoks ja nimetada samasoolisi paare teisiti. Kahjuks pole ühiskonnad kirikute häält kuulanud ja ülalmainitud kirikud on läinud riikidega kaasa.

Miks siis mõned kirikud genderideoloogiaga kaasa on läinud? Peamine põhjus on n-ö liberaalteoloogia mõju nendes kirikutes, "avaram" suhtumine Jumala kirjutatud sõnasse. Kirikud, mis püsivad 2000 aastat kestnud klassikalises, traditsioonilises ristiusu õpetuses, välistavad samasooliste abielu. Nii teevad kõik katoliku ja õigeusu kirikud ning evangeelsetest kirikutest baptistikirikud, nelipühikirikud ja paljud teised – ühtekokku kirikute absoluutne enamus.

Teoloogiliselt liberaliseerunud läänemaade protestantlikud kirikud – nende hulgas paljud anglikaani, reformeeritud, luterlikud ja metodistikirikud – aga on heaks kiitnud samasooliste abielu, mille tagajärjel on kirikud lõhenenud, vähemalt sisemiselt jagunenud. Nende kirikute meelest on kirik 2000 aastat „võrdõiguslikkuse“ küsimuses eksituses olnud ja nüüd on nendel suur kiire ja hasart kirikute uuendamisega.

Kirikliku genderideoloogia probleemiks on nõrk teoloogia, aga tugev hingehoidlik vaatenurk. Neil on võimatu aktsepteerida Piibli loomisteoloogiat – nende teoloogia aheneb sõnadesse „Armasta oma ligimest nagu iseennast“. Nende meelest – kuigi nad seda välja ei ütle – Mooses, Jeesus, Paulus, Luther ja kirikute absoluutne enamus on eksinud, sest nad ei suuda heaks kiita samasooliste abielu, mis on nende jaoks suur põhimõte ja ülesanne.

Luterluse õpetus samasooliste abielust

Läänemaade luterlikud kirikud on olnud samasooliste abielu heakskiitmises esirinnas. Esimene heakskiitja oli Ameerika suurim luterlik kirik ELCA aastal 2011, siis Rootsi luterlik kirik aastal 2012 ja Taani luterlik kirik, viimasena aga Norra luterlik kirik alates 2017. aasta algusest. Soome kirik ei ole sellega kaasa läinud, sest kirikukogu on nii konservatiivne, et pole seda heaks kiitnud, kuigi kiriku vaimulikest suur osa seda soovib. Heakskiitjate hulka kuuluvad ka läänemaade anglikaani kirikud, kuid mitte ülejäänud maailma anglikaanikirikud, lõhenedes selles küsimuses. Samuti Šoti presbüterlik kirik, Saksa luterlik-reformeeritud kirik ning enamik Ameerika metodistikirikuid.

Tasub ka vaadata, mida usupuhastaja Martin Luther ja luterlikud usutunnistuskirjad on sel teemal kirjutanud. Luther kirjutab Suures katekismuses: „Juba alguses on Jumal seadnud abielu kõige muu ette ja loonud mehe ja naise erineva(te)ks just abielu jaoks... Ta on õnnistanud abielu rohkem kui ühtegi teist seisust.“ Raamatus „Abielust“ kirjutab Luther: „Peab vaatama, kes tohivad sõlmida abielu. 1Ms 1:27-s on kirjutatud: ’Jumal lõi inimese meheks ja naiseks.’ Selle sõna põhjal on kindel, et Jumal jagas inimesed kahte rühma. Niiviisi peab olema mees ja naine ja Ta nimetas mehe ja naise abielu heaks (1:31). Pole minu võimuses hakata naiseks või sinul naisena meesterahvaks, vaid nagu Tema on mind ja sind loonud, seda me oleme: mina mees, sina naine. Ta tahab, et me austame Tema jumaliku loomistööd.“

Augsburgi tunnistuse apoloogias kirjutatakse abielust loomiskorraldusena, mis põhineb loodusõigusel, „mis on muutumatu“, mis tähendab, et sugu ei või bioloogiliselt muutuda.

Kui luterlus rajaneb Piibli pühade kirjade ja luterlike tunnistuskirjade õpetusel, on kiriku õpetus põhimõtteliselt samasooliste abielu vastu. Luterluse vaatenurgast kirjutas asjast ka viimaste aastakümnete kõige tähtsam saksa raskekaalu luterlik teoloog Wolfhard Pannenberg, kes suri aastal 2013. Tema kui teoloogi põhitees selles küsimuses oli: „Kirik lakkab olemast kristlik kirik, kui see kiidab heaks homoabielu.“ See tähendab, et kui kirik kaldub kõrvale varakiriku „usu normist“ ja usutunnistustest, mis määratlevad kristliku õpetuse vältimatu miinimumi, astub see Kristuse kirikust välja.

Pannenberg küsib: „Kas armastus kahe homoseksuaali vahel võib olla patt? Jah. Kristliku õpetuse traditsiooni järgi on olemas väära armastust. Jeesuse järgi on Jumala tahe inimese jaoks loomisest peale fakt, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Paulus näeb homoseksuaalse praktika tulenevat sellest, et inimene on pöördunud ära Jumalast (Rm 1:27). Uues Testamendis pole ühtainustki kohta, mida oleks võimalik mõista homoseksuaalset praktikat pooldavana. Piibli tunnistus astus juba oma kaasajal ümbritseva kultuuri ja selle seisukohtade vastu. Selle hoiaku põhjuseks oli usk Iisraeli Jumalasse ja tema loomises inimesele antud kutsumus.“

„Tugev homoseksuaalne sättumus puutub vaid inimeste väiksesse vähemusse. Tõsiasja, et paljudel inimestel on homoseksuaalne sättumus, pole vaja vaidlustada ega tohi seda hukka mõista, aga homoseksuaalne praktika, paarisuhe, on patt. Kirik ei saa loobuda sellest, et ta eraldab normi ja sellest lahkumineva käitumise, sest kirik on end sidunud Piibli autoriteediga. Kes avaldab kirikule survet muuta oma abieluõpetust, ajab kirikut lõhenema.“

Samasooliste abielu heakskiitavad teoloogid on Soomes välja arendanud „luterliku mõtte kahest korvist“: on evangeeliumi korv ja eetika korv. Selle mõtte järgi asjad, mis kuuluvad evangeeliumi korvi, on muutmatud, aga mis kuuluvad eetika korvi, võivad aja jooksul muutuda. Seepärast võib kirik 2000 aasta möödudes muuta oma suhtumist samasooliste abiellu ja kiita selle heaks, ilma et see muutaks dogmat. Soome parimad Lutheri ja luterluse uurijad aga lükkasid selle mõtte ümber ja tõdesid, et see on kergekaaluline teoloogiline väljamõeldis, millele Lutheri ja vana luterluse kirjalikes allikais alust ei leidu.

Samasooliste abielu heakskiitmise arengukäik

Arengud, mille tulemuseks on homoseksuaalse abielu heakskiitmine, on olnud hästi nähtavad Ameerika ja Põhjamaade suurtes luterlikes kirikutes ja need on samasugused igal pool. Arenemiskäigus on kuus sammu.

Esimene samm on teoloogilise liberalismi hiilimine õppeasutustesse, mis valmistavad kirikutele ette vaimulikke. Kui soovitakse kõrgetasemelist teoloogilist haridust – ja "Kes saaks selle vastu olla!“ –, ollakse kohustatud õppejõuks vastu võtma kõikvõimalikud teoloogiadoktorid, ka liberaalsed, tavaliselt Saksa liberaalsest teoloogiast mõjutatud doktorid, kes mõjutavad kiriku tulevasi õpetajaid. Tagajärjed on pikema aja jooksul möödapääsmatud.

Teine samm on uue liberaalse nägemuse püüdlused jõuda tasapisi kirikukogusse, kirikuvalitsusse ja piiskoppide hulka ning aja jooksul saada seal enamuseks. Samal ajal püütakse kiriku meedia kaudu avaldada võimalikult suurt mõju kirikurahvale. Nendel on kerge saada ka kirikuvastaste informatsioonikanalite toetust, millega nood avaldavad kirikule survet muuta oma mõtteviisi. Selle kombinatsiooni tulemus on olnud efektiivne.

Kolmas samm on homoseksuaalset praktikat teostavate vaimulike aktsepteerimine õpetaja ametisse. Kuigi seda pole varem olnud ja kuigi kirikul on kirikukogu otsus, mis seda sammu ei luba, ei keela kirikuvalitsus seda enam ega anna selle kohta ka eelnevalt hoiatust. Arvatakse, et "kirik on ju ühendav vihmavari, kes peab andma võimaluse kõigile kiriku sees esinevatele erinevatele mõtteviisidele". Sellel teel pole enam tagasipöördumist.

Neljas samm on lubada kirikus nii traditsioonilist abieluõpetust kui ka selle kõrval samasooliste abieluõpetust, ilma et kirikuvalitsus kirikukogu otsusest hoolimata  asja eest hoiataks. Siis lubatakse kirikus juba eestpalvet samasooliste paaride eest, kuigi veel pole lubatud samasoolisi paare ametlikult õnnistada ja laulatada.

Viies samm ongi samasooliste abielu heakskiitmine. Hiljemalt sellest otsusest pole tagasipöördumist, sest võimule pääsenud teoloogiline liberalism on valmis viima kiriku kasvõi kokkuvarisemiseni, peaasi et säiliks võrdõiguslikkus. Kirik lõhenegu ja kahanegu, kui aga „võrdõiguslikkus“ – nende juhtmõte – kirikus kehtib. „Kes võiks olla võrdõiguslikkuse vastu!“ − kiriku ühtsuse pärast sellest ei loobuta. Taustal paistab genderideoloogia, mis on riietatud kristlikku rüüsse.

Äsja tegi Rootsi luterlik kirik veel järgmise loogilise sammu, kuuenda sammu: nelipühade ajal 2018 jõustuva/sid kirikus uued juhised koos uue käsiraamatuga. Nende järgi peab Rootsi kirikus kasutatama Jumalast kõneldes ainult sooneutraalseid nimetusi, mitte nimetust Issand või Isa. Sama asja arutletakse ka Ameerika luterlikus kirikus.

Nende muutuste põhjus on ainuüksi ideoloogiline, mitte teoloogiline, ammugi mitte piibelik. Piiblis on kirjutatud, et Jumal on „Jeesuse Kristuse Isa“ (Ef 1:3). Jumal on „Isa, kelle positsiooni iga isa ja lapse suhe peegeldab“ (Ef 3:14,15 soome tõlge). Veel igavikuski „iga keel tunnistab, et Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa kirkuses“ (Fl 2:11). Isadus on algusest peale üks Jumala omadus, mis osaliselt on näha ka Tema loodud inimeses, mitte vastupidi. Selles küsimuses Rootsi kirik otsustas moonutada Piiblit ideoloogia järgi; Piibel ei enam määranud kiriku õpetust.

Samasooliste abielu heakskiitmise tagajärjed luterlikes kirikutes

Siin jõuamegi samasooliste abielu tagajärgede juurde eriti luterlikes kirikutes. Sajaprotsendiliselt möödapääsmatu tulemus igas kirikus on olnud kiriku lõhenemine, mida näiteks naisvaimulike heakskiitmine pole kirikutes praktiliselt esile kutsunud. Jagunemisel on mitu samaaegset varianti: (1) liikmed lahkuvad kirikust ja liituvad teise luterliku kirikuga; (2) liikmed lahkuvad ja liituvad katoliku kiriku või mõne vabakirikuga või jätavad kirikuskäimise üldse; ja (3) kirik lõheneb sisemiselt, kusjuures traditsiooniliselt mõtlevad liikmed jäävad oma kirikus opositsiooni, võib-olla kiriku äratusliikumistesse.

Hea näide nende tagajärgede kohta on esimene luterlik kirik, mis samasooliste abielu heaks kiitis − Ameerika luterlik kirik ELCA. Võitlus selle küsimuse üle oli kiriku sees kõige kuumem kümme aastat tagasi. Kümne viimase aasta jooksul on ELCA kaotanud oma liikmetest üle 30 %, ühe kolmandiku, peamiselt samasooliste abielu heakskiitmise pärast. Lahkunud liikmetest, tuhandest lahkunud kogudusest, suurem osa on moodustanud uue konservatiivse luterliku kiriku ja vana luterlik kirik Missouri Sinod on saanud palju uusi liikmeid, samuti katoliku kirik.

Teine tagajärg on see, et on moodustatud lai konservatiivsete luterlike kirikute ja ühenduste võrgustik, kus klassikalise ristiusu õpetusega kirikud ja ühendused üksteist toetavad. Norras kuuluvad sellisesse luterlikku võrgustikku viis kiriku konservatiivset sise- ja välismisjoniorganisatsiooni, kiriku kogudustes tekkinud liikumine „Julge kirik“ ja kaks Norras tegutsevat luterlikku vabakirikut. Ka Taanis on luterliku võrgustikuga liitunud kirikusisesed organisatsioonid.

Tähelepanuväärne on Põhjamaade luterliku võrgustiku püsiv ühendus maailma kahe kõige suurema luterliku kirikuga, mis on tugevalt konservatiivsed ja välistavad täiesti homoabielu. Suurem neist, maailma ülekaalukalt suurim luterlik kirik, on Etioopia Mekane Yesus kirik 9,2 miljoni liikmega ja suuruselt teine on Tansaania luterlik kirik 6,5 miljoni liikmega. Huvitav on ka see, et Mekane Yesus kiriku kasvutempo on 8% aastas, samal ajal kui Soome luterlik kirik kahaneb 1% aastas ja mainitud Ameerika luterlik kirik 2% aastas.

Kolmas tagajärg on samasooliste abielu heakskiitmise tulemusel tekkinud oikumeeniline ummik. Liberaalsed kirikud räägivad meelsasti kirikutevahelise oikumeenia süvendamisest, aga ajavad end oma otsustega oikumeenilisse ummikusse, kui oma kirik lõheneb ja teised kirikud – peale liberaalsete kirikute –  pole valmis nendega tõsiselt rääkima. Kirikute absoluutne enamus on samasooliste abielu vastu − kellega siis rääkida? Kõik katoliku kirikud, kuhu kuulub enamus maailma kristlastest, on samasooliste abielu vastu. Ja mis on luterlik oikumeenia, kui Skandinaavia luterlikel kirikutel ja Ameerika suurimal luterlikul kirikul pole oma samasooliste abielu heakskiitvate otsuste pärast võimalustki tõsiselt rääkida maailma suurima ja tulevikus juhtiva luterliku kiriku − Etioopia Mekane Yesus kirikuga?

Mekane Yesus kiriku radikaalne otsus

Mekane Yesus kirik tegi 2013. aasta alguses radikaalse otsuse katkestada ametlikud suhted Ameerika evangeelse luterliku kiriku ja Rootsi luterliku kirikuga ja saata nende misjonärid Etioopia kirikust ära. Selle otsuse põhjuseks oli nende kirikute heakskiit homoabielule ja Mekane Yesus kiriku kolme teoloogilise seminari õppejõudude sügava arutelu tulemus: „Samasooliste abielupaaride laulatamine pole Piibli õpetusele vastav ega kristlikule kirikule vastuvõetav.“ Kuigi Luterlik Maailmaliit avaldas survet see otsus tagasi võtta, jäi kirik oma otsuse juurde.

See otsus oli äärmiselt valus kirikule, mis tekkis aastal 1959 just nende kahe kiriku misjonäride töö tulemusena. Kiriku juhtidel oli tunne, et nad peavad lahkuma oma isast ja emast, kelle misjonärid õpetasid neid uskuma, et Piibel on Jumala sõna, nüüd aga samad kirikud õpetavad hülgama sellesama Jumala sõna. Mekane Yesus kirik osutas, et samasooliste abielu küsimus on kirikutele teoloogiliselt  ja vaimulikult elu ja surma küsimus. Kiriku juhid ja teoloogid keeldusid kompromissist ja olid valmid maksma kiriku vaimuliku tervise ja kaitsmise eest kõrget hinda, ka suurte rahaliste toetuste kaotamise näol.  Pärast seda otsust on Mekane Yesus kirik saavutanud maailma suurima ja tulevikus ilmselt ka juhtiva luterliku kiriku positsiooni.

Mekane Yesus kirik on selgelt teatanud, et kirik ei tõrju kõrvale homosid ega lesbisid, ainult palub neil loobuda homopraktikast ja elada Jumala tahte kohaselt, samuti nagu Uus Testament suunab üksi elavaid heteroid elama ilma heteroseksuaalse praktikata, mis kuulub ainult abiellu − see on kristlik eluviis. Kirik toetab neid inimesi, palvetades nendega, õpetades neile Jumala sõna ja andes hingehoidlikku abi. Kirikute uksed on nendele avatud, samuti on neil täielik võimalus tulla ristimisele ja armulauale.

Mekane Yesus kiriku sõnum nii hetero- kui homoseksuaalses patustamises elanud inimestele on Jeesuse sõnum kahetsevale abielurikkujale naisele: „See, kes teie (patust hukka mõistjate) seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga... Mina ei mõista sind hukka. Mine ja nüüdsest peale ära enam tee (seda) pattu!“ (Joh 8:7,11). Ja Mekane Yesus kiriku 9,2 miljoni liikme hulgas on rohkem kui üheski teises luterlikus kirikus homoseksuaalse sättumusega inimesi, kes elavad Piiblis õpetatud kristliku eluviisi – mõõdukuse – järgi hingehoidjate toetusel.

Tansaania luterlik kirik tegutseb samal viisil ega ole valmis vastu võtma misjonäre, kes pooldavad samasooliste abielu. Meie lähimatel luterlikel kirikutel – Venemaa Ingeri kirikul ja Läti kirikul – on selles asjas samasugune selge seisukoht. Luterlik Maailmaliit seevastu toetab tugevalt just neid kirikuid, mis on samasooliste abielu heaks kiitnud. Luterlik maailm kobrutab täna ja on rohkem lõhenenud kui millalgi varem, just samasooliste abielu heakskiitmise pärast.

Juha Väliaho on Keila koguduse abiõpetaja

© Meie Kirik