Kas sa oled ilmeksimatu, kitsarinnaline, väiklane, kohut mõistev, moralistlik, diskrimineeriv padufundamentalist? Seega oled kristlane, kes tunneb oma Piiblit ja usub selles öeldut? Või oled avatud, vabameelne, salliv, sarnaselt enamusega individualistlikult mõtlev, oma õiges arvamuses vankumatult kindel ning sellepärast „valesid“ arvamusi nulltolereeriv postmodernne inimene? Teisisõnu, kas oled inimene, kes vaevu tunneb Piiblit ja mäletab valesti isegi seda, mida arvab end mäletavat?

Eelarvamuslik inimene mõtleb Piibli sõna kuuldes: „Ma ei mõista seda, sellepärast peab see olema ekslik.“ Tõde otsiv hing arutleb omakorda: „Ma ei mõista seda. Uurin järele.“ Kas Piiblit mittetundev inimene  saab anda õiglast hinnangut neile, kes uurivad Issanda käsku ööd ja päevad (Ps 1:2)?

Piibli ümber on alati olnud lärmi. Lärm on loomult ebaselge ja ebatäpne, erinevalt selgelt vormistatud sõnavõtust või noodist mängitud muusikapalast. Lärmakalt lõuates kasutatakse peamiselt halvustavaid, mustavaid nimetusi. Eks sa proovi rääkida rahulikult Kairo fanaatiliste muhameedlaste kambaga, kes on kuulujuttude peale tulnud põletama kopti kirikut!

Kas kõik on fundamentalistid? 

Mida peaks arvama nt sellisest põlastavast sõnast nagu „fundamentalist“? Hüüdnimi pärineb aastatel 1910–1915 ilmunud 12-osalisest raamatusarjast, mis kaitses konservatiivset arusaama Piiblist, vastandudes oma kaasaja liberaalsetele ja ateistlikele suundumustele. Teost toimetasid Ameerika Ühendriikides A. C. Dixon ja R. A. Torrey („The Fundamentals. A Testimony To The Truth“). Ajaloo iroonia on see, et raamatusari „The Fundamentals“ esindas mõõdukalt konservatiivset piibellikkust. Sellega luhtuksid vandenõuteooriate toetajate otsingud. Fundamentalismi olemuse järgi pärides jäädaksegi vastuseta. Autoriteetse ameerika fundamentalismi-projekti (1987–1995, Chicago) ühe definitsiooni kohaselt on tegelikult kõik suured konfessioonid oma Piibli-usus fundamentalistlikud, nii paavst kui ka Ida ortodoksiad ning isegi Luther. Kui viimaks oleksid kõik fundamentalistid, siis ei ole keegi fundamentalist. Enamasti on fundamentalismi-jutt ennast kordav tautoloogiline lärm.

Kõik traditsioonilised kirikud tunnistavad Püha Piiblit Jumala eksimatu sõnana. Vanad kirikud on selles olnud üksmeelsed algusest peale. Sellepärast tekkisid varases kirikus klassikalised usutunnistused, mis pidid võtma kokku Piibli õpetuse Jumalast ja päästest. Me leiame Piibli salgajaid ja vihkajaid juba varase kiriku ajaloos. Samast leiame ka tuttava usu Piiblisse.

Eusebios (236–339) nimetab oma „Kirikuloos“ (HE V. 28) muuhulgas Artemoni/Artemase eksiõpetust. Selle õpetajad ründasid Piiblit kõikvõimalikel viisidel. Eusebios võtab selle kokku nõnda: „Sest kas nad ei usu, et jumalikud raamatud on Püha Vaimu dikteeritud, ja on seega uskmatud, või nad arvavad endid olevat targemad kui Püha Vaim.“

Piibli verbaalinspiratsioon, s.t Piibli õpetus, et Püha Vaim oli lasknud kirjutada ja on kirjutanud Piibli, oli seega varase kiriku õpetus. See ei olegi 17. sajandi ortodoksia või 20. sajandi alguse fundamentalismi väljamõeldis. Piibli jumalik päritolu ja eksimatus on algusest peale olnud kristlaste usuaare.

Samuti teame, kellelt varane kirik selle õpetuse sai. Selle andis pühadele apostlitele meie Issand ja Lunastaja Jeesus Kristus ise. Emmause tee piibliloeng (Lk 24:13–35) ei olnud ainuke sellelaadne, ehkki juba see oleks meile piisav. Jeesust sai ja saab õigesti tunda ainult ja üksnes Jumala püha, eksimatu sõna ehk Püha Piibli kaudu. Piibel on igati, kõigis aspektides Jeesuse Kristuse raamat.

Mida Piibel räägib? 

Selles küsimuses kalduvad ka kristlased eri leeridesse jagunema. Rootslane Erik Petren ütleb tabavalt oma raamatus „Kiriku Paabeli vangipõlvest täna“ (1986): „Loomulikult on Piiblil õigus, aga mida ta räägib?“ Piibel ei ole nähtava teksti taha peituv salakeelne sõnum, mis avaneb selle tähtede dešifreerimisega või muudest tekstist sõltumatute reeglitega. Piibel ei ole ka Koraani sarnane jumalik seaduseraamat, mis reguleerib detailselt meie ajalikku elu. See ei ole otseselt maailmakõiksuse kirjeldus ehk kosmoloogia. Ta ei ole ka peamiselt ajalooraamat. Piibli kese on Kristus, meie Lunastaja. Ta ei esine kujutelmade ja ideede kõrgsfäärides, kusagil ja viimselt eikusagil. Ta esineb Jumalana ja inimesena Jumala loodud maailmas, Jumala valitud rahva ja selle jumalateenistuse ajaloos ühe osana kõikide inimeste ühisest maailmaajaloost, mille Ta oma tulemisega lõpetab. Teoloogide kõnepruugis öelduna on Piibel kristoloogiline raamat.

Kristoloogiaga on seotud tohutu hulk teavet maailma tekkest ja inimkonna ajaloos. Usaldusväärse põhjuseta ei saa seda kristoloogiast lahutada, mis aga juhtub, kui järelemõtlematult öeldakse: „Piibel ei ole ajaloo ja loodusteaduse õpik.“

Piibel ei ole ka pelgalt juudipäraselt pärimusi koondav raamat. Traditsioonid on jälg millestki, mis on olnud olemas ja on toimunud. Loomulikult rüütab iidne ajalooline traditsioon end igivanasse rüüsse. Ometigi ei ole see muinasjutt, vaid meile võõrasse rüüsse rõivastunud tõestisündinud lugu. Kui paljud õpetlased nimetasid Homerose laule muinasjuttudeks, kuni sakslane Heinrich Schliemann leidis 1870. aastatel kaheksa varasema ja hilisema Trooja vahelt Homerose Trooja. On leitud Joosua altar (Jos 24). Rudolf Bultmanni oletuslikule Johannese evangeeliumi kriitilisele arenguloole aga tõestusi ei leitud. Vastupidi, vana papüürusekatkend tunnistas risti vastupidiselt Bultmanni oletustele.

Nii Piibli eitajad kui paljud Piibli tõe innukad kaitsjad on selles küsimuses langenud samasse lõksu. Teksti on püütud vastavusse viia tekstile endale täiesti võõrast filosoofiast väljakasvavate tunnetusteoreetiliste küsimustega. Kohandaja enda vastus ei lähtu aga tingimata tekstist, osutudes sellele võib-olla isegi vastupidiseks. Kuulus konfessionaalne luterlik õpetlane, prof Hermann Sasse (surn 1976) on märkinud, et Piibli enda tekst võimaldab maailma sündi mõista rikkama ja mitmejärgulisema sündmusena, kui kinnihoidmine pelgalt kalenderlikust lugemisviisist. Kui mind on Sassega nõustumise pärast kritiseeritud, olen alati vastanud soovitusega lugeda kõrvuti 1. Moosese raamatu algust ja Hesekieli raamatu 28. peatükki põhimõttel scriptura sacra sui ipsius interpres ehk Piibel tõlgendab ennast ise. Genesise ja Hesekieli igivana teave tuleb ühitada. Aastakümnete vältel ei ole keegi naasnud minuga sel teemal vaidlema.

Tõlgendus ei ole meelevaldne 

Luterlikku kristlast eristab fundamentalistist eelnimetatud kristoloogia. Uus Testament ei ole seega uus käsuraamat, nagu seda mõisteti Šveitsi, Hollandi ja Šoti reformeeritud usupuhastuses. Tuntud on Lutheri mõte Piibli raamatute kogumist: das sie alle sampt Christum predigen vnd treiben ehk need kõik jutlustavad Kristust ja ajavad Tema poole. Seega ei taotle need veritasu, orjust või midagi muud, mida siinkandis sageli tõstetakse esile otsekui rabas kasvavat kidurat puud, millega püütakse meie eest varjata lagedat. Need ei tühista ka tühistamatut ehk Jumala Kümmet käsku, Dekaloogi.

Aga kui kõik ongi tõlgendus? Loomulikult on! Sõna „tõlgendus“ on praeguses arutelus lihtsalt moondunud vormituks massiks. Lennuväljale läheneva lennuki kokpitis tõlgendatakse, see tähendab maandumise õnnestumiseks loetakse täpselt ja hoolikalt näidikuid. Hea tõlk tõlgib võõrkeelset kõnet või raamatut usaldusväärsel viisil – nii täpselt kui võimalik ja nii vabalt kui on vältimatu. Õige tõlgendamine ei tähenda meelevaldset väljamõtlemist. Praegu aktuaalses homoküsimuses ja mitmes muus küsimus on Piibel üheselt mõistetav. Selle kõlav „ei“ ja „caveant“ („hoidu“) on Piibli õige, tekstikohane tõlgendus. Kõik muu on väljamõeldis. Taevasse ei pääse me mitte fantaseerides, vaid üksnes Piibli Kristuse sõna tões.

Tõlkinud Illimar Toomet 

 

Artikkel ilmus algselt väljaandes Pyhäkön Lamppu 3/2011 ja avaldati veebilehes Meie Kirik esmakordselt 12. augustil 2011.

Anssi Simojoki on Soome Misjonipiiskopkonna pastor.