Matteuse 17:1–9 (Lk 9:28–36)

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Täna on Kristuse kirgastamispüha. Kirik meenutab rõõmu ja tänuga sündmust, kus Peetruse, Johannese ja Jaakobuse  silme ees toimus Jeesusega imeline muutus. Ta pale säras otsekui päike ja riided helendasid silmipimestavalt.

 Jeesuse kirgastus on meie Issanda suurim epiphania enne Tema kannatust ja surma Jeruusalemmas. See on suurim ja eredaim ilmutus Jeesusest kui Jumala Pojast. Teda muudeti nii, et jumalik auvalgus säras läbi Tema inimliku olemuse. Samas on see ka eelaimdus aule, mille osaliseks me saame, kui Kristus tuleb meid viima oma kuningriiki.

Jüngrid, kes olid Jeesusega kaasas, ei unustanud seda elamust iial. Peetrus kirjutab aastaid hiljem: “Me oleme Tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostis Talle hääl: See on minu armas Poeg, Temast on mul hea meel! – Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui me olime koos Temaga pühal mäel.” ( 2Pt 1:16–17) 

Tohime arvata, et kirgastamise mäel tuli tükike taevast alla maa peale. Mooses, kes oli maetud Jumala kätega ja Eelija, kes tulevankril taevasse tõmmati, ilmuvad  elavatena Jeesuse kõrvale. Huvitav on see, et ehkki jüngrid polnud ju iialgi Moosest ega Eelijat näinud, teavad nad täpselt, kellega tegu on. Ilma ametliku tutvustuseta või nimesiltideta rinnal on jüngritele selge, kes Issanda kõrval seisavad. Meile antakse põgus nägemus taevast kui kohast, kus kõik tunnevad sind ja sina tunned teisi. On see ju igati normaalne, et ühe pere lapsed tunnevad üksteist. Vahel soovin, et taoline olukord võiks kehtida juba siin ja praegu, eriti kui kaaskristlaste nimed kipuvad ununema.

Nägemus on jüngritele liig raske kanda. Nad kardavad ja ei tea mida öelda. Peetrus pahvatab mõtlematult välja arusaamatu pakkumise: “…teeme kolm lehtmaja”. Mida Peetrus selle kolme väikese lehtmaja ehitamise projekti all mõtleb, on väga raske öelda. Hirmuga võib tõesti kaotada aruka mõtlemisvõime.

Tundub, et Peetrus tahab säilitada nägemust mingil konkreetsel viisil – ehitades mäele kolm telki talletamaks Jeesuse, Moosese ja Eelija pühadust. Midagi püha mäe või religioosse varjupaiga taolist. Võib olla ta tahab jäädvustada sündmust viisil, mis on võrreldav tänapäeva tavadega, kui riputaksime üles sildi tekstiga: “Sellel mäel ilmutas Jeesus oma au.” Inimesed on läbi sajandite hardalt säilitanud mälestustes tunduvalt vähem tähtsaid asju kui see. Matteus ega teised evangelistid ei ütle meile, kus mäel kirgastamise sündmus toimus. Ehk ongi see hea, sest vastasel korral oleksime veel praegugi seal ametis lehtmaja püstitamisega.

Me võime taolises telgiehitamise tegevuses tunda ära katset tuua Jumal enda kontrolli alla. Selle asemel, et võtta Jeesus vastu seal, kus Ta on lubanud meie jaoks kohal olla, püüavad paljud lehtmaju ehitades näidata Jeesusele kätte koht, mis nende arvates peaks Talle sobima. Tihti ehitatakse oma onnikesi Jeesuse erastamiseks. Püütakse muuta  usk erausuks. Ainult mina ja Jeesus. Issand, mõnus on siin olla, vaadaku teised ise, kuidas hakkama saavad. Peetruse kombel ehitame lehtmaju oma mõtetes ja südametes, et pühadusena säilitada omi religioosseid elamusi ja joovastusi selle asemel, et otsida Jeesust kuulutatud sõnast, armulauast ja ristimisest. Kõik see, kus Jeesus on tõotanud kohal olla, on koondatud Kirikusse, Tema maapealsesse ihusse. Paljudele avaldab suuremat muljet nägemus või imetegu kui patust vabaks kuulutamise alandlik vastuvõtt ja ristimise ning Issanda armulaua ime.

Kujuta ette, mis juhtuks, kui Jeesus, Mooses ja Eelija ilmuksid äkki meie kiriku kantslisse? Või kui nende kujutised säraksid värskelt värvitud seinal või laes? Võin kihla vedada, et kellelegi ei tuleks siis pähe nuriseda valitud värvitooni üle. Me oleksime tummaks löödud. Palverändurite massiline vool muudaks meie vaikse aleviku elu tundmatuseni. Meil tuleks turvamehed appi kutsuda, et kiriku uksel korda pidada ja ekstaasis rahvamassi rahustada. Arvatavasti siseneksime kirikusse suure austuse ja aukartusega, hääled vaibuksid ja sügav kummardus oleks iseenesest mõistetav liigutus. Inimesed oleksid just kui naelutatud kirikusse. Väevõimuga tuleks nad välja tõsta, et teistele ruumi teha. Kena unistus eriti nende jaoks, kelle koguduses ainult mõned inimesed jumalateenistusel käivad. Leidub kindlasti ka neid, kes arvavad, et see oleks kiriku taassünd, kui Mooses, Eelija ja Jeesus tuleks rääkima Kristuse surmast ja ülestõusmisest.

Aga ma võin öelda, et tegelikult see kõik toimub. Igal pühapäeval saame osa Jeesuse Kristuse aulisest kohalolekust koos inglite, peainglite ja muu taevase seltskonnaga. Igal pühapäeval ja ka teistel päevadel kui koguneme kuulama Jumala Sõna. Igal pühapäeval võtame vastu andeksandmist, päästmist ja elu. Kristus kuulutab igal hingamispäeval meile oma andeksandvat sõna ja toidab meid oma ihu ja verega. Igal pühapäeval toimub siin midagi suuremat kui see, mis kirgastamise mäel aset leidis. Jeesus mõistab patused õigeks ja nimetab neid pühadeks. Me ei saa seda näha. Meil tuleb kuulda ja uskuda Jumala Sõna. See on ainuke erinevus. Sama Jeesus, kes oli jüngritega muutmise mäel, on täna meiegi juures. Vaatamata sellele, et me ei näe Teda, on Ta siiski meie keskel.

Ma ei ole sugugi kindel, kas oleme tegelikult valmis Kristust nägema. Kardan, et me ei suudaks välja kannatada Jeesuse ausära. Peetrus ei suutnud ja kaotas hetkeks loogilise mõtlemisvõime.  Ilmutusraamatust teame, et püha Johannes nägi ausse tõstetud Kristust ja langes Tema jalge ette maha nagu surnud mees. Meid ootaks sama saatus, kui tahaksime näha Jeesust palgest palgesse. Kuid Jeesus on meie vastu heasüdamlik ja leebe. Ta hoiab oma täishiilguse avalikustamise Issanda Päevaks. Seniks aga tuleb Ta meie juurde kaetuna  alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse rüüga. Selliselt varjatuna jääb Ta paljudele märkamata. Ja vahel unustame, et alati, kus Kirik koguneb Tema nimel, olgu seal kas või kaks ehk kolm koos, on ka Tema kohal oma jumaliku ja inimliku olemusega.

Hääl pilvest suunab meie tähelepanu sinna, kus see peaks olema – Jeesusele. “See on mu armas Poeg, Teda kuulake!” Ehkki Moosese ja Eelija ilmumine Issanda kõrvale võis olla vägev nägemus, ei lasta neil varjutada kõige olulisemat tegelast. Nõnda nagu Jeesuse ristimisel, nii ka siin kuulutab Jumal Jeesuse oma armsaks Pojaks. Ta juhatab meid kuulama Jeesuse häält. Kuula Teda, sest üksnes Temal on igavese elu sõnad. Kuule Teda, sest ainult Temas leiad teenimatu armu.

Kus on Kristus, seal peavad Mooses ja Eelija taanduma tagaplaanile. Kus Jeesus kõneleb, seal peavad Mooses ja Eelija vaikima. Evangelist ütleb, et peale seda, kui hääl pilvest oli rääkinud, ei näinud jüngrid enam kedagi muud kui Jeesust üksi.

Üksnes Jeesus – see on Kristuse kirgastamise tõeline tähendus. Selle tõe kinnituseks toimus jumalik teenistus muutmise mäel. Ainult Jeesus on Jumala armas Poeg. Ainult Jeesus Kristus kannab oma naelutatud ihuga meie patud. Üksnes Tema on surma võitnud ja istub Isa paremal käel. Ainult Jeesuses saab ilmsiks Jumala au, mis toob meile vabaduse ja annab pääste lootuse.

Püha Paulus kirjutab: “ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.” (Rm 8:21) Kuna ristimine Issanda nimesse, Tema sõna, Tema ihu ja veri teevad meis oma töö, siis selle läbi muudetakse ka meid. Meie sisemine inimene muutub, et olla Kristuse sarnane. Antud hetkel on see protsess varjul meie nõtruse all, kuid saabub päev, mil Jeesus tuleb väes ja muudab meie ihud enda kirgastatud ihu sarnaseks. Usun, et selle päeva ja tunni nimel tasub võidelda. Aamen.