Veebiajakiri Meie Kirik avaldab eestikeelse tõlke meediasse lekkinud kolmeteistkümne kardinali kirjast paavst Franciscusele seoses neil nädalatel Roomas toimuva perekonnateemalise piiskoppide sinodiga. Kardinalid väljendavat oma kirjas muret ebapiisava avatuse ja vähese kollegiaalsuse pärast sinodi tööprintsiipides, mis tekitab kahtlusi, nagu sooviks keegi mõjutada sinodi otsuseid soovitud suunas. Meedias on palju juttu olnud liberaalsete kirikutegelaste, kes koguni viitavad paavsti enese toetusele, püüetest muuta „pastoraalse kohandamise“ nime all kiriku praktikat teatud küsimustes, mida kirjas ka mainitakse. 

Väidetavalt on allakirjutanute seas kardinalid Carlo Caffarra (Bologna), Thomas Collins (Toronto), Timothy Dolan (New York), Willem Eijk (Utrecht), Péter Erdö (Budapest), Gerhard Ludwig Müller (usudoktriini kongregatsiooni prefekt), Wilfrid Napier (Durban), George Pell (majandusasjade komisjoni sekretär) jt.

Teie Pühadus,

nüüd, mil on algamas Perekonnasinod, ning igatsusega näha seda viljakalt teenimas Kirikut ja Teie teenimisametit, palume Teid aupaklikult, et arvestaksite terve hulga muredega, millest oleme kuulnud teistelt sinodiisadelt ja mida me ka ise jagame.

Samal ajal kui sinodit ettevalmistaval dokumendil Instrumentum laboris on imetlusväärseid jooni, on selles ka lõike, millele tuleks kasuks põhjalik läbi- ja ümber töötamine. Näib, et sinodi juhtimise uutel protseduuridel on liiga suur mõju sinodil otsustatavale ja selle lõppdokumendile. Olemasoleval kujul ning arvestades kahtlusi, mida oleme juba paljudelt isadelt selle dokumendi mitmesuguste problemaatiliste lõikude kohta kuulnud, ei saa Instrumentum olla adekvaatseks juhttekstiks ega aluseks lõppdokumendile.

Mõnedes ringkondades nähakse uusi sinodiprotseduure märgina ebapiisavast avatusest ja tõelise kollegiaalsuse puudumisest. Varem teenis ettepanekute tegemise ja nende hääletamise protsess väärtuslikku eesmärki, milleks oli sinodiisade mõttesuuna tuvastamine. Ettepanekute ja nendega seotud diskussioonide ja hääletuste puudumine näib kahandavat julgust avatud debatiks ning näib sulgevat diskussiooni väikestesse ringidesse; seega tundub meile, et on tungivalt vajalik taastada ettepanekute tegemine, mida hääletataks kogu sinodi poolt. Lõppteksti üle hääletamine jääb selle põhjaliku läbitöötamise ja tõsise redigeerimise seisukohalt liiga hiliseks.

Lisaks on märkimisväärset pahameelt tekitanud sinodiisade poolse osaluse vähesus redaktsioonitoimkonna kokkupanemisel. Toimkonna liikmeid ei valitud, vaid määrati ilma kellegagi nõu pidamata. Samamoodi tuleks need, kes osalevad tekstide koostamisel väiksemate rühmade tasandil, valida, mitte määrata.

Need tõsiasjad on omakorda toonud kaasa kartuse, et uued protseduurid ei ole ustavad sinodi traditsioonilisele vaimule ega eesmärgile. On ebaselge, milleks need protseduurilised muudatused vajalikud on. Tervel hulgal isadel on tunne, nagu oleks uus kord kavandatud selleks, et kergendada eelnevalt kindlaksmääratud tulemuste saavutamist olulistes vaidlusalustes küsimustes.

Viimaks ja võib-olla kõige tungivamalt on erinevad isad väljendanud muret, et sinodil, mis on mõeldud eluliselt tähtsa pastoraalse küsimuse – abielu ja perekonna väärikuse taaskinnitamise – käsitlemiseks, võib hakata domineerima lahutatud ja ilmalikult uuesti abiellunud inimeste armulauale lubamise teoloogiline ja õpetuslik probleem. Kui see on nii, siis toob see vältimatult esile veelgi fundamentaalsemad küsimused selle kohta, kuidas Kirik peaks edaspidi interpreteerima ja rakendama Jumala Sõna, oma õpetust ja distsipliini kultuuriliste muutuste kontekstis. Liberaalsete protestantlike kirikute kollaps uuemal ajal, mida on kiirendanud nende lahtiütlemine kristliku usu ja praktika kesksetest elementidest pastoraalse kohandumise ettekäändel, hoiatab meid olema omaenda sinodidiskussioonides ülimalt ettevaatlik.

Teie Pühadus, me asetame need mõtted Teie ette ustavuse vaimus ning oleme Teile tänulikud nendega arvestamise eest.

Jeesuses Kristuses Teie ustavad

/allakirjutanud/

 

Tõlkinud Enn Auksmann

 

© Meie Kirik