Olin siis 19-aastane noor luterliku Usuteaduse Instituudi tudeng, ning olin just enda jaoks avastanud Leedu ja seal valdava katoliku kiriku. Ma ei mäleta, miks – jäin vist päevasest bussist maha –, aga igal juhul jõudsin ma Krekenava asulasse Kesk-Leedus alles hilisõhtul. Sealt edasi pidin minema jala Paberžė külakesse – 13 hämarat kilomeetrit mööda kruusateed.

Jõudsin kohale kaugelt pärast keskööd ning küla oli mattunud pimedusse, ainult kirikust kumas tuhm valgus. Sisenesin pühakotta, põlvituspingi juures põles lambike, mis heitis nõrka valgust palveraamatu kohale kummardunud munga paljakspöetud pealaele. Ta oli seal, üksinda keset ööd, ärkvel, pidas ustavalt oma öist palvetundi. Ta ei oodanud kedagi tulevat, tema majas polnud ühtegi külalist, tal ei olnud vaja kellelegi midagi näidata, ta oli seal ainult Jumala jaoks… Kaputsiinimunk, isa Stanislaus. Aasta number oli 1977, veel sügav sovjeetliku okupatsiooni aeg – aga tema, nagu ma olin teda juba tundma õppinud, julges ujuda vastuvoolu, hoolimata kannatustest, hoolimata saatuselöökidest...

Niisugust andumust, niisugust usku polnud ma varem näinud. Silme ees visandus pilt Jeesusest Keetsemani aias, kus jüngrid uinusid, olgugi et maailma ajalugu oli peagi tegemas suurt pööret, nende õpetajat ootas kinnivõtmine ja ristisurm… aga nemad ei suutnud ärkvel püsida. Nii nagu kunstiteos avaneb igale vaatajale omamoodi, nii kangastus sel hetkel minu teadvuses mõte, et kui isa Stanislaus oleks olnud seal, Keetsemani aias apostlite keskel, siis oleks tema suutnud valvata.

Paraku teab ainult Jumal tõde meie kõigi kohta. Meie osaks jääb loota, uskuda head isegi siis, kui see tundub ebatõenäoline, uskuda, et on olemas väärtused, mis ajaloo kaadri taha vaadates ei varise põrmuks ega muutu enese vastandiks.

Isa Stanislaus. Foto: Enn Auksmann

Päritolu

Kes oli see leedu kaputsiinimunk, kes jättis jälje nii paljude inimeste südamesse ning kes oli ka paljude eesti vaimulike ja ilmikute jaoks vaimseks eeskujuks ja õpetajaks?

Algirdas Mykolas Dobrovolskis sündis Antanas Dobrovolskise ja Elena Steponavičiute-Dobrovolskiene perekonnas 1918. aasta 29. septembril Radviliškises, Põhja-Leedus. Pereisa töötas raudteel ja jõudis enne Teist maailmasõda tõusta karjääriredelil depooülemaks – Radviliškise raudteesõlm oli tollal üks kõige tähtsamaid Leedus. Kui tema esimene naine Malvina suri, jäi Antanas kolme tütrega üksi. Aasta hiljem, 1911. a. abiellus ta oma kadunud naise õe Elenaga. Sellest abielust sündiski tulevane isa Stanislaus, kes ristiti Dotnuva kirikus. Preester ei lubanud last ristida ainult paganliku nimega Algirdas, seepärast anti talle ka teine nimi, Mykolas – peaingel Miikaeli järgi, kellega seotud kirikupüha langes kokku tema sünnipäevaga. Kahjuks suri ka Algirdase ema, kui poiss oli alles kaheaastane, ja lapse kasvatas üles tema isa kolmas naine Stefania, keda ta pärast alati hea sõnaga mäletas.

Koduseks keeleks oli poola keel, kuid nagu isa Stanislaus pärast ise tunnistas: “Me polnud mingid poolakad – isapoolne vanaema ei mõistnud poola keeles mitte sõnagi. Õde leedustus koolis... Tuleb meelde üks tüli: õde püüdis omaenda diktatuuri kehtestada, rääkis söögilauas leedu keeles. Aga isa põrutas rusikaga: ei tohi! See oli väga tüüpiline olukord, Leedu oli hirmsasti poolastunud. Kui läksin algkooli, ei osanud ma sõnagi leedu keelt. Istusin terve aasta midagi mõistmata, miks ma sinna lähen, mida ma seal teen…”

Ka hiljem rääkis isa Stanislaus leedu keelt tuntava poola aktsendiga.

Kutsumus

Noore Dobrovolskise õpingud jätkusid kodukohast kaugel, Kaunase jesuiitide gümnaasiumis. Algus läks raskelt, ning Algirdas mõlgutas mõtteid loobuda kõrgemast stuudiumist ja minna isa jälgedes, õppida lukksepaks. Kuid ühel hetkel toimus tema jesuiitidest kasvatajate kannatlikul toetusel suur murrang ning noormees hakkas õppimist lausa armastama – isegi nii, et tervis selle all kannatas.

Üks tulevase preestri eeskujusid, jesuiitide gümnaasiumi kaplan, oli kaastundlik inimene. Tal oli väga suur mure vaeste pärast, kes elasid Kaunase kaitsekindlustuse varemetes, niiskuses ja näljas, ning põdesid jubedaid haigusi. Ta jutlustas neist sageli oma kogudusele ja viis oma kasvandikudki neid õnnetuid külastama. Seal nähtu läks noorele Algirdasele sügavalt hinge ja ta otsustas pühendada oma elu inimliku viletsuse leevendamisele. Kõige paremini näis selle eesmärgiga sobivat frantsiskaanide rangeima haru, kaputsiinide ordu spiritualiteet. 1936. aasta augustis alustas Algirdas Mykolas Dobrovolskis oma novitsiaadiaastaid Plungė kloostris Loode-Leedus ja tema munganimeks sai Stanislaus, leedupäraselt Stanislovas. Ta polnud siis veel 18-aastanegi. Pereliikmed kurvastasid tema otsuse üle – Leedus oli küll auasi, kui pojast sai preester, kuid mitte perekonna ainukesest pojast, eriti veel kui temast sai lihtsalt vaene kloostrimunk.

“Meie kasvatajad olid sakslased, kes rääkisid leedu keelt raskustega, kuid ikkagi rääkisid, ja andsid meile edasi oma teadmised, õpetasid distsipliini,” meenutas isa Stanislaus hiljem. Filosoofia ja ladina keele õpingud läksid tal väga hästi, ehkki koormus oli ülisuur. Kõige tähtsam oli kloostris siiski vaimulik kasvatus ja isiksuse kujundamine. Nii möödus neli aastat.

Plungėst siirdus vend Stanislaus edasi oma sünnikodu lähedusse Šiauliai kloostrisse. Kuna ta tahtis mungaseisuse kõrval jõuda ka preestripühitsuseni, saadeti ta tagasi õppima Kaunase vaimulikku seminari – ajal, mil Leedu oli haaratud esimesest sovjeetlikust okupatsioonist. Vennad kaputsiinid õppisid tollal küll Kaunase seminaris, kuid elasid Petrašiūnai kloostris. Kuna Dobrovolskis oli hästi motiveeritud ja tal oli juba pikk kloostrikogemus, erines ta teistest seminaristidest sedavõrd, et teda hakati pidama uhkeks. Niisugune suhtumine oli preestriseminarides tüüpiline, ja ka põhjusega: ennast täis inimesesse ei mahu enam midagi olemuslikku, ta võib küll omandada teadmisi, kuid kaotab võime saada paremaks inimeseks, ning seda väärarengut tuleb juba eos alla suruda. Kuid vend Stanislaus ei lasknud end kuulujuttudest häirida ja pikapeale hakkasid õpetajad nägema tema vaimset potentsiaali – nagu üks neist oma märkmetesse kirjutas: “Sel seminaristil on võime tekitada inimestes rahutust ja tundeid.” Noor munk, kes oli küll omaks võtnud keskaja teoloogia ja müstika põhijooned, tundis end samas ka oma sajandi lapsena. Seminaris pööras ta erilist tähelepanu hingekarjase töö psühholoogilisele poolele, otsis teed inimeste hinge, mõtiskles olemuse müsteeriumi üle. Tema kaaslased leidsid tema mõtteviisis jooni eksistentsialismist.

Jutlustades järgis ta oma õpetajate juhatust: “Räägi nii, et inimesed, kes sind all kuulavad, ütleksid: ka mina arvan täpselt samuti.” Hiljem meenutas Isa Stanislaus raskusi, mis tal tuli sel perioodil ületada: “Lõpetasin kõik stuudiumid kas ladina või saksa keeles. Kuigi elasin Leedus, märkasin, et ma ei oska ju leedu keelt! Pärast kooli pidin võtma õpiku, kus sõnad olid rõhumärkidega tähistatud.” Kommentaarina olgu märgitud, et leedu keele reeglipäratu sõnarõhk on tõesti nagu halb unenägu, praktiliselt kõik nimi- ja tegusõnad tuleb ära õppida koos rõhkudega kõikides käänetes ja pööretes. See on nii keeruline, et näiteks häälega lugemiseks mõeldud lektsionaari ja missaraamatu tekstil on ka leedulaste eneste jaoks rõhud peale märgitud.

1944. aasta 25. märtsil, saksa okupatsiooni ajal, pühitseti Algirdas Mykolas Dobrovolskis, munganimega Stanislaus, Kaunase katedraalis preestriks. Ta määrati Kaunase eeslinna Petrašiūnai kloostrisse, kus ta teenis ka lähedalasuva kiriku kogudust. Kuid sama aasta augustis sakslased taganesid ja punaarmee marssis Kaunasesse. Just sel perioodil, vaid 25-aastasena, hakkas isa Stanislaus jutlustajana kogu Leedus populaarsust koguma: tal oli võimalus jutlustada kõikjal, kuhu teda kutsuti, sest munkpreestrid ei ole tavaliselt ühe kindla kogudusega seotud. Tema osaks oli määratud olla viimane sisemaine misjonär, pärast tema rännakuid lämmatasid kommunistid selle traditsiooni.

Isa Stanislaus tunnistas hiljem: “Rääkisin igal pool julgesti. Sellest, kuidas on võimalik oma hinge kuradile müüa. Noil aegadel oli nii, et kui keegi astus komnooreks, siis anti talle kommi. Ma manitsesin neid, et hoidugu nad vähemalt pealekaebamisest. Kirikupühade ajal tuli ühe päeva jooksul mõnikord kuus-seitse jutlust pidada. Ühel paastuajal jutlustasin kolmkümmend päeva jutti. Lõpetad lõuna paiku, õhtupoole alustad naaberkirikus otsast peale.”

Vangilaager

Sõjajärgse okupatsiooni esimestel aastatel algasid repressioonid. Kõik inimesed muutusid kahtlusaluseks, igaüks kartis oma elu pärast. Kuid isa Stanislaus ei kartnud, ka küüditamiste ajal pidas ta jutlusi, mis kutsusid mõistusele. Ta ei kahelnud juba siis, mis teda ees ootab.

11. augustil 1948 arreteeriti paater Dobrovolskis Petrašiūnai kloostris. Ta viidi vanglasse mungarüüs, sest see oli tema ainuke rõivaese. Nagu isa Stanislaus ise hiljem on meenutanud: “Vaatasin, et kui midagi ei ole enam päästa, küllap siis polegi vaja. Nii ütlesingi nendele: teate, ma ei kaitse ennast, ütlen teile vaid lühidalt – kahju, et ma rohkem teie vastu ei rääkinud. Selle asemel et karjuma hakata, istus ülekuulaja maha ja sõnas: “Vot võ printsipialnõi tšelovek” – “Vaat teie olete põhimõttekindel inimene”... Tähendab, isegi kiitis mind…” Jõulupäeval, 25. detsembril 1948 mõisteti Algirdas Mykolas Dobrovolskis süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv 58-10 II osa alusel ja saadeti kümneks aastaks Vorkutasse, sunnitöölaagrisse, töötama söekaevanduses.

Hiljem, teetassi taga oma vangistust meenutades ei olnud isa Stanislause hääles tibakestki enesehaletsust ega tema silmis vihkamist. Ta meenutas hea sõnaga oma saatusekaaslasi, tunnustas neid, sest oli neilt palju õppinud. Narinaabrite seas oli mitu teadlast ja professorit, mitmed neist olid pärit Lääne-Euroopast. “Nendes laagrites, kuhu mina sattusin, oli erakordselt palju röövitud inimesi: inglasi, prantslasi, rumeenlasi, tšehhe, slovakke, poolakaid, sakslasi, jaapanlasi... Kuid kõige hirmsam oli ikkagi kriminaalne element, need mõnitasid ja varastasid. Meie juures seda ei olnud. Sinu pakk jäi sinu omaks, sinu leib – sinule. Võib öelda, et vargaid ei olnud,” meenutas isa Stanislaus oma vangistusaastaid.

Venelastest vangid nimetasid isa Stanislaust tihtipeale austavalt “batjuška”, “isake”. Ta oli vastutulelik ja abivalmis – isegi siis, kui ta tundis end halvasti ja jäi korrapidajaks eluruumidesse, tegi ta seal suurpuhastuse, mida pärast kõik ka tähele panid. Teda kutsuti lugupidavalt “pan Dobrovolski”. Keegi ei teadnudki, et ta oli mitte ainult preester, vaid ka munk. Isa Stanislaus puudus töölt väga harva. Siis ütlesid teised vangid: ”Täna on raske töötada – pan Dobrovolskit ei ole.” Sest tema võttis vabatahtlikult enda peale kõige raskemad tööd, läks kõige ohtlikumatesse šahtidesse.

Neil harvadel kordadel, kui ta sai paki, ei söönud ta sealt kunagi üksinda. Baraki nurgas oli koht, kus sai süüa oma toitu, kuid isa Stanislaus ei kasutanud seda võimalust. Tema suutis alati elada vaimselt väärtuslikku elu, ehkki tegi ränkrasket füüsilist tööd. Nagu kaasvangid pärast kinnitasid, särasid tema silmad isegi siis, kui ta naasis kaevandusest surmväsinuna.

Üks tema preestrist laagrikaaslane on meenutanud: “Pidasime öösiti missasid: panime padja põlvedele, selle peale risti – ja oligi altar valmis; lusikas – see oli sinu karikas. Missatekst oli meil peas. Hapendamata leib ja vein – nendega oli juba raskem. Üksi isa Stanislaus oskas saadetud rosinatest missaveini valmistada.”

1956. aastal, stalinismi lõppedes, sai Dobrovolskisest vabakäiguvang ja 10. augustil samal aastal ta vabastati – hea käitumise pärast, nagu kirjas seisis. Vanglaülem kõnetanud teda: “Noh, kodanik preester, kas muutsite oma veendumusi?” Isa Stanislaus vastanud: “Veendumused ei muutu, kodanik ülem, nad ainult süvenevad...”

Hoopis vaeste vangide keskel

Jõudnud tagasi Kaunasesse, nägi isa Stanislaus, et tema koduklooster Petrašiūnais oli purustatud. Piiskopkond pakkus talle kogudusepreestri kohta Ida-Preisimaa piiri lähedal asuvas Vertimai külas, kuhu viisid ainult tolmused kruusateed. Kirik oli räämas, katus oli katki, põrandal linnusõnnik. Eluruume polnud, elada tuli käärkambris. See oli hoopis teine Leedumaa kui see, mille ta 1948. aastal maha jättis. Avalik vastupanu oli ära kurnatud ja lämmatatud, lühikese aja jooksul oli ideoloogiline kontroll kõrvaldanud avalikust elust peaaegu täielikult kõik religiooniilmingud: kiriklikud laulatused, ristsed, matusetalitused, kirikupühad. Nagu isa Stanislaus selle kohta on öelnud: “On olemas kahesuguseid vanglaid... Inimesed, kes jäid kodumaale maha, olid sunnitud valetama ja kahepalgelist elu elama. Nemad olid hoopis vaesed vangid.” Aga tema ise ei paindunud, ta käis ja jagas armulauda. Kuna kohalikul luteri kogudusel pastorit ei olnud, võttis ta enda peale ka luterlaste hingehoiu ja mattis nende surnuid.

Uus Vertimai preester kuulutas taas igavesi põhitõdesid ja sattus seetõttu jälle tulejoonele. Kummaline ja ebavõrdne võitlus ateistliku riigiga kestis toona kaheksa kuud. 1956. aasta sügisel, kui Ungaris toimus ülestõus, aktiveerusid julgeolekuorganid ka Leedus. Isegi maakolkas elav vaba inimene tundus neile ohtlik. Märtsis 1957 arreteeriti isa Stanislaus uuesti ja saadeti Arhangelski oblastisse. Kuid seekordne vangistus jäi lühikeseks, septembris sai ta taas vabaks. Vertimai kogudusse ei lubatud tal tagasi pöörduda, nii sai tema uueks koduks Juodeikiai Põhja-Leedu metsade keskel. Elupaigaks sai taas kiriku käärkamber, nii väike, et isegi välivoodi ei mahtunud sinna ära, ning järgmised kolm aastat magas ta lauaplaadil. Varsti pärast saabumist organiseeris isa Stanislaus kogu ümbruskonna rahva kirikut remontima. Kiriku kõrvale ehitati väike preestrimaja, mille uks oli alati kõigile avatud.

Kõigele vaatamata tema jutluste toon ei muutunud. Näiteks ühel Jaanipäeval pidas ta järgmise jutluse: “Kui te kuulasite kirikupühal Evangeeliumist püha Ristija Johannese sündimise lugu, siis nägite, millise hoolitsusega Jumal selle suure prohveti ilmaletulekut ümbritses. Jumalaema ise külastas teda ja eriline oli ka ta elu. Teda ülistati sõnadega: “Ei ole suuremat naisest sündinuist!” Aga tema siitilmast lahkumine – kui proosaline see oli, kui jälk. Purjus ülikute ja sõjameeste laamendav kamp, võimuahnete naiste kättemaks... Ilma mingi kohtuta, ilma ühegi dokumendita…

Iidsetest aegadest alates näeme me – eriti idakirikus – ikooni: Ristija Johannese püha pead vaagnal. See kujutis on innustanud kristlasi julgelt, pea püsti ja sirge seljaga sammuma läbi maailma. Ja kui palju peaks veel tema eeskuju ütlema nendele, kes iga väiksema hirmutamise peale niiöelda “kaotavad pea”. Meenutagu Ristija Johannese elu meilegi, et parem on panna pakule oma pea, kui et me jääme ilma südametunnistusest.”

Agara munkpreestri tegevus ei jäänud tähelepanuta. 1960. aastal esitati talle formaalne süüdistus võimude loata preestrimaja ehitamise ja naaberkogudustes jutlustamise eest, ning ta saadeti järgmisse kogudusse Žemaitkiemisesse Ukmergė rajoonis Kesk-Leedus. Nõuti isegi, et ta peab loobuma oma mungatunnusest ehk habeme maha ajama, ning lõpuks jõuti lausa nii kaugele, et tal keelati jutlustamine ja jumalateenistuste pidamine, taandades ta sisuliselt kirikuteenriks. Kaputsiinimunga juurde kuuluvat habet hakkas isa Stanislaus taas kasvatama alles 1990ndatel aastatel.

Kirjaread, mis ta sel perioodil Žemaitkiemises paberile pani, on nukravõitu. Ta arutleb: “Üksindus on midagi muud kui üksildus. Üksindus on vahend, mille abil muutub inimene tugevamaks – aga üksildus? Üksildus tekib siis, kui inimene ei oska üldse kasutada asesõna “meie”, kui ta on tühipaljas egoist. Nii et üksildus on patt...” Siiski oskas isa Stanislaus ka uues kohas ja preestriametist kõrvaldatuna eraldatusest välja murda. Ta leidis endale tegevust kiriku ümbruse korrastamisel, tegi vabatahtlikult ühiskondlikult kasulikku tööd ka külatänavail: korrastas teid, kaevas välja pinnasesse vajunud kivisillutise ja puhastas äravoolukraavid. Kuna ta teenis sellega ära kogu küla lugupidamise, isegi kommunistide oma, tekitas see julgeolekuorganitele taas peavalu. Räägiti, et isegi KGBsse ülekuulamisele kardeti teda kutsuda, sest ta pööras oma ülekuulajad ära, need polevat saanud arugi, kui juba hoopis tema võttis neid pihile, oli suutnud haarata initsiatiivi, juhtida jututeema hingehoidlikele radadele. Sellepärast tuli ülekuulajaid kogu aeg vahetada. Aeg-ajalt korraldati tema elukohas läbiotsimisi, konfiskeeriti tema märkmeid ja jutlusi.

Rahvakunsti koguja

1961. aasta suvel jõudis okupatsioonivõim lõpuks järeldusele, et preestriõigustest ilmajäetuna on isa Dobrovolskis veel ohtlikum, ja tal lubati taas vaimulikuna töötada. Ainult Žemaitkiemisest pidi ta kindlasti lahkuma. Uueks elukohaks sai Milašaičiai kolhoosikeskus Plungė lähedal, kuid sinna ei lastud tal jääda aastakski. 1962. aasta suvel tuli järjekordne lähetus Kesk-Leetu, Butkiškesse, sealse vana, praktiliselt töövõimetu preestri käealuseks.

Sellel perioodil hakkas välja kujunema isa Stanislause tegevusala, mis talle pärast palju kiitust ja tunnustust tõi: rahvakunsti kogumine ja kompositsioonide kujundamine nii maastikul kui ka välis- ja sisearhitektuuris. Kõik algas kohalikust Butkiške kalmistust, mis oli nõgestesse kasvanud ja mida puhastades tulid välja vanad sepistatud päikeseristid. Isa Stanislaus ladus neile maakividest alused ja ristid pandi jälle püsti.

Vahemärkuseks olgu öeldud, et Leedu kujutav rahvakunst ei piirdu vaid rahvariiete ja tarbeesemetega, vaid sel on oma traditsioonid kogu elukeskkonna kujundamisel. Nii mõnedki sümbolid on üle võetud kristluse-eelsest ajast, näiteks on selles riigis levinud päikeseristid ja nastikuristid – nastik oli sealne paganlik õnnesümbol.

Kes Leedus on käinud, on kindlasti näinud tee äärde püstitatud riste või primitivistlikke skulptuuriansambleid – sammaskabeleid, nagu neid nimetatakse –, mida lihtsatel talupoegadel oli vanasti kombeks nikerdada. Mõnedki neist on tõelised meistriteosed. Isa Stanislausel oli kõige jaoks silma, ta lõi vanadest veskikividest ja muudest kättejuhtuvatest esemetest huvitavaid ja kauneid kompositsioone, nii et varsti hakkasid inimesed talle ise vanavara kokku kandma. Lõpuks ilmus isegi kommunistide esinduslehes “Tiesa” pilt Butkiške kalmistust, mida, nagu kirjutati, on kujundanud rahvakunstimeistrite käed. Enamus töödest tegi isa Stanislaus seal küll üksinda.

Paberžė kirik 2003. aastal. Foto: Veiko Vihuri

Paberžė

1966. aastal määrati isa Stanislaus Paberžė nimelisse külla Kesk-Leedus, kuhu ta saabus 12. märtsil. Pärast pikki aastaid, mil teda pillutati üle kogu Leedu, õnnestus tal lõpuks sellesse kogudusse paikseks jääda aastakümneteks. Paberžė oli tõeline pärapõrgu. Bussipeatusest, anonüümse nimega “Sild”, tuli minna veel neli kilomeetrit mööda põlluvaheteed. Räämas oli nii kirik kui preestrimaja, kirikuriided kopitanud, ahi ajas rohkem suitsu sisse kui soojendas. Nagu ikka, pani raske tööga harjunud ja raugematult energiline kaputsiinimunk kõigepealt ise käed külge ja leidis peagi ka abilisi. Nii kirik, preestrimaja kui kalmistu muutusid aja jooksul koduloomuuseumiks, mida näidatakse turistidele tänapäevani. Kõik, kes isa Stanislause juures on käinud, meenutavad tema kööki, mille seinu katsid vanad läikimalöödud vaskkastrulid, põhjad väljapoole. Päikeseristidest inspireeritud ja värvilise metalli jäätmetest tehtud küünlajalgu, mille disaini isa Stanislaus ise välja mõtles, tehti kokku ligi 30 000 – külastajad pandi kohe tööle neid kokku neetima ja pärast said nad need kingitusena kaasa. Väljaõppinud kunstnikud ja arhitektid imetlesid kaputsiinimunga kunstimeelt ja leidlikkust, ning tal polnud raske kaasata ka meistrimehi, kes tema ideid hea meelega teoks teha aitasid. Kohalikust kalmistust sai kunstiteos, eriti suurt tähelepanu ja heakskiitu on pälvinud seal asuv mälestusmärk enesetapjatele, mille peale on kirjutatud: pettunutele, äraunustatutele.

Julgeolekuorganite meelehärmiks muutus Paberžė vaatamisväärsuseks ja turismisihiks, mida ka kirik oma huvides oskuslikult ära kasutas. Olin ise tunnistajaks, kui ühel pühapäeval vuras kirikuõuele kaks suurt Ikarus-bussi täit lapsi, keda seal siis terve päev õpetati – ja kõik see toimus seitsmekümnendate teisel poolel, mil lastega tegelemine oli kirikul rangelt keelatud. Inimestelt küsis isa ainult eesnime, nii et ka ülekuulamistel ei pidanud ta valetama, kui teda külaliste perekonnanimede kohta küsitleti. Tema kaudu levis keelatud kirjandus, ja tal oli ka osa vaimulikuks otstarbeks vajalike materjalide paljundamisel, mille riigi poolt lubatud tiraaž oli liiga väike.

Muide, on huvitav märkida, et väikesel Paberžė külal oli juba ajalooliselt tähtis osa Leedu XIX sajandi vabadusvõitluses: tollase kogudusepreestri Antanas Mackevičiuse juhtimisel algas sealt Leedu 1863. aasta ülestõus Vene impeeriumi ülemvõimu vastu. Isa Stanislaus pööras sellele faktile suurt tähelepanu. Tema sõnul oli Paberžė kuulsuse levimisel üle Leedu piiride osa ka ühel raamatul, preestritaustaga kirjaniku Vincas Mykolaitis Putinase romaanil “Sukileliai” (“Mässajad”), mis käsitles seda ülestõusu. (Muuseas, nimi Putinas tähendab leedu keeles lodjapuud.) See raamat tõlgiti ka vene keelde, ja nii tekkis kontakt Paberžė ja Moskva intelligentsi vahel, kes hakkasid seal sagedasti külas käima.

Juudi rahvusest õigeusu preester, hilisem märter Aleksander Men ristis palju juute ja saatis neid siis isa Stanislause juurde usuõpetust saama. Kuna Paberžė oli maakolkas, siis ei kontrollinud KGB neid seal nii intensiivselt kui Moskvas. Isa Stanislausele imponeeris õigeusu kirik selle poolest, et nende jumalateenistused olid ilusad ja pikemad kui katoliiklastel. Vene intelligents tõi kaasa ka niiöelda “varastatud raamatuid”: kui kommunistid käskisid enne 1917. aasta revolutsiooni trükitud teosed hävitada, siis raamatukogudes töötanud juudid tõid neid Paberžėsse. Olgu seegi ära mainitud, et sõja ajal varjasid kaputsiinid juute, mille eest omistati ka paater Dobrovolskisele hiljem Leedu elupäästjarist.

Isa Stanislaust meenutava muuseumi ruumiks muudetud tuba Paberžės aastal 2017. Foto: Veiko Vihuri

Imetlusväärne on, et kõige selle füüsilise rahmeldamise ja organiseerimistöö, rangete palveaegade ja külalistega tegelemise kõrval suutis isa Stanislaus siiski veel läbi töötada suure hulga raamatuid. Juba alates kuuekümnendate algupoolest leidis ta võimaluse laenutada Venemaa suurlinnade avalikest raamatukogudest võõrkeelseid teoseid või nendest tehtud mikrofilme, mis talle postiga koju saadeti ning mida isegi KGB korraldatud läbiotsimistel ei osatud ei kahtlustada ega konfiskeerida. Kui eesti luterlased tõid talle lugeda protestantliku teoloogi Karl Barthi 13-köitelise saksakeelse teose “Kiriklik dogmaatika”, töötas isa Stanislaus selle läbi, konspekteeris ja katalogiseeris materjali (tuletagem meelde, et oma hariduse oli ta saanud sakslastest jesuiitide käe all). Protestantlike teoloogide puhul kütkestas teda tagasipöördumine algallikate juurde, inimese individuaalsuse rõhutamine ja teatud sotsiaaldemokraatlikud põhimõtted, mis on lähedased ka frantsiskaanide spiritualiteedile. Tema lemmikpoeet oli Rainer Maria Rilke, kelle luulet ta meeleldi deklameeris ja ka leedu keelde tõlkis ning kelle kohta ta on öelnud, et Rilke luule on nagu XX sajandi breviaar ehk tunnipalveraamat.

Paberžėsse saabunud külalised pani kaputsiinist kogudusepreester kohe tööle, kas küünlajalgu kokku neetima või tegema majandustöid. Mäletan, minu saatis ta kord pööningut koristama. Pusisin seal just käpuli ja hambad ristis ühe rauakolakaga, mida mul oli raske isegi lohistada, kui äkki tundsin, kuidas see raskus justkui imeväel üle minu pea ära tõsteti. Kolistades polnud ma kuulnud, kuidas isa Stanislaus minu selja taha tuli ja oma 50 kilo kaalunud kolaka lihtsalt läbi õhu eemale tõstis. Isegi tema hingamine ei muutunud sellest raskemaks.

Minule kui tollal noorele evangeelsele teoloogiatudengile jättis see kaputsiinimunk kustumatu ja murrangulise mulje. Ta oli sügavalt usklik, samal ajal tark, tugev, töökas, tähelepanelik, hooliv ja hoolitsev. Ta oli pälvinud oma ümbruskonna lugupidamise. Isegi julgeoleku mehed, kellele ta aina peavalu valmistas, austasid teda tema põhimõttekindluse pärast ja ka selle neil päevil üliharuldase omaduse pärast: isa Stanislaus ei vihanud kedagi. Vaatamata sunnitöölaagritele, aina jätkuvatele repressioonidele, tema vaimse potentsiaali matmisele pärapõrgukogudustesse, konfiskeeritud kirjatöödele – ikka õhkus tema silmavaatest mõistmist ja kaastunnet ka oma tagakiusajate vastu. Minu jaoks oli temas siiski ehk kõige imetlusväärsem tema võime ühendada inimlikku normaalsust ja sügavat usklikkust. Protestantide hulgas olin kohanud mitmeid teolooge, kes olid kahtlemata toredad inimesed, kuid ennekõike olid nad kas dissidendid, filosoofid või seiklejad, kelle palveelu jäi tugevasti alla kettsuitsetamisele tõrvmusta kohvi kõrvale; samuti olin näinud mitmeid tõsiusklikke, kelle usk tundus mulle pigem veidruse või koguni isiksusehäirena kui Jumala teenimisena. Aga isa Stanislauses ei leidnud ma midagi veidrat. Sellepärast ei maksa imestada, miks minust sai katoliiklane – tahtsin saada tema sarnaseks.

Paberžė kirikus on algamas missa, 2004. aasta september. Foto: Veiko Vihuri

Nõuandja ja kunstnik

Hingehoidjana võiks paater Stanislaust võrrelda tippkirurgiga. Ta kuulas oma vestluskaaslasi tähelepanelikult, kuulas palju, kuid sekkus ise vähe. Esmapilgul paistis tema näoilmest, et ta kiitis heaks kõik, mis talle räägiti, julgustas kõnelejat ennast avama. Hinnang tuli pärast, ootamatu jahmatusena, mõne lausega, justkui osava skalpellilõikena, millele ta sama osavalt õmblused peale tõmbas, et paranemisprotsess võiks alata.

Juba minu esimesel külaskäigul, kui olin talle pikalt endast rääkinud – teoloogiaõpingutest, jutlustamisest ja evangeeliumi kuulutamisest –, vastas ta mulle oma laulval häälel: “Tead, väikseke – selleks, et Jumalast rääkida, peab olema tema juures käinud…” Kuidas, mismoodi, Jumala juures käinud?!... mõtlesin ma. Järgnes pikem paus. Seda oli ka vaja, muidu oleksin jahmatusest jätnud tähele panemata, mida ta edasi rääkis. Aga ta jätkas: “Tuleb õppida, tuleb võita inimeste usaldus, tuleb ära teenida, et sind saadetakse, et sinu kätte usaldatakse missioon, alles siis võid kuulutada.” Sel päeval ei rääkinud ta minuga enam sõnagi, jättis mind öeldu üle järele mõtlema...

Pärast seda jäi minu suu aastateks lukku. Ma sain aru, et mul ei olnud piisavalt haridust, ma ei olnud ennast veel kellelegi tõestanud ega oma tegudega usaldust võitnud, mind polnud keegi läkitanud, rääkimata muidugi Jumala juures käimisest. Alles pärast Riia vaimuliku seminari lõpetamist, preestripühitsust ja lähetust kogudusse julgesin oma suu jälle lahti teha.

Aga seoses preestriks õppimisega oli mul isa Stanislausega veel omaette lugu. Sõjaväeteenistuse ajal sovjeetliku okupatsiooniarmee raudteeväes, mis sisuliselt oli sunnitöölaager, kogesin omal nahal, kui vähe on kasu teoloogiast ilma vaimuliku distsipliinita ehk treeniguta, mis annab vaimujõudu reaalse eluga toime tulemiseks. Selle kogemuse mõjul astusin katoliku kirikusse ja otsustasin minna preestriseminari. Küsisin sel puhul muidugi nõu ka isa Stanislauselt, kes oli mulle siis kõigeimaks autoriteediks. Ta kuulas mind tõsise näoga ja ütles siis pead vangutades: “Tead, sul on kõige rohkem viis protsenti tõenäosust, et sinust saab preester.” Vastasin veendunult: “Mulle sellest piisab.” Märkasin kerget muutust tema näos, mis andis mõista, et ta jäi minu vastusega rahule.

Isa Stanislaus oli nagu kunstiteos, mis ei seletanud ennast ise, millest arusaamiseks tuli end pingutada, laiendada oma isiksust, mitte ainult imetleda teda, tema isiksusse ära uppuda.

Umbes samasugustest operatsioonidest nagu ta tegi minuga, on andnud tunnistust teisedki. Kord tahtnud üks noormees Vilniuses isa Stanislausega rääkida oma kõrgetest vaimulikest probleemidest. Nad läinud koos kohvikusse. Kui kohv oli joodud, hakkas isa nõusid laual kokku panema, kuid noormees katkestas teda: küll tuleb ettekandja, küll tema koristab. Kohvikust väljunud, ütles isa Stanislaus lahkudes noormehele: “Tead, väikseke, vaata: kirikut ei ole sulle praegu vaja, seal saab sinust variser, aga variserid tapsid Jumala ära ja see ei ole hea. Õpi enda järelt koristama, teistega arvestama, teisi kuulama…” Kui arvestada, et seda lugu ei rääkinud pärast mitte paater ise, vaid teine osapool, võib aimata, kuidas need tema sõnad noorele plähmerdisele mõjusid, kuidas muutsid tema ellusuhtumist.

Oma olemuselt oli isa Stanislaus realist, isegi pragmaatik. Teisele noorele mehele, kes rääkis talle kord pikalt ja tulihingeliselt filosoofiast, muusikast ja kunstist, poetades samas, et ta ei õpi ega tööta, vastas paater: “Jah muidugi, see on väga tore, et teate nii palju vaimuteadustest ja kunstist – aga minge kooli, õppige elukutse, hakake tööle, ja te näete, et saate ka teadusest ja kunstist rohkem aru ja teil läheb siis veel palju paremini.” Tema isik ja keskkond, mille ta enda ümber lõi, suutis anda nii mõnelegi noorele inimesele otsustaval hetkel vajaliku impulsi, mis aitas neil jalgele tõusta, teha oma elust midagi väärtuslikku.

Eesti luterlikud vaimulikud isa Stanislause juures 2004. aasta septembris. Foto: Veiko Vihuri

Seitsmekümnendate aastate algupoolel hakkas Paberžės järjest rohkem külalisi käima. Sõnum mungast, kunstnikust ja vaimuteadlasest levis aina – kes seal kõik ei käinud, alates Leedu dissidentidest ja professoritest kuni raudse eesriide tagant sovjeediimpeeriumi saabunud välismaalasteni. Moskva intellektuaalide jaoks muutus isa Stanislaus klassikaliseks “staaretsiks” – targaks erakuks, kelle juurde sõideti kaugete verstade taha nõu küsima ja vaimujõudu ammutama. Kuid nagu ikka – eks pahatihti oli suuremakski ajendiks pelk seiklus- ja uudishimu. Leedu kaputsiinimunga kuulsus jõudis ka Eestimaale, huvireisil käis tollal Paberžės üsna palju eesti luterlikke vaimulikke ja teoloogiaüliõpilasi ning võib öelda, et tema isiksus on suures osas olnud ajendiks niinimetatud krüptokatoliiklaste liikumise tekkimisele siinses luteri kirikus. Isa Stanislause isik ulatus kõrgelt üle konfessioonide, ta leidis ühise keele nii õigeusklike, luterlaste kui ka ausate otsijatega, kes ei osanud veel midagi uskuda, kes ei olnud ennast veel määratlenud.

Minu viimase külaskäigu ajal Paberžėsse – see oli üheksakümnendate alguses – kurtis paater, et hetkel ei ole ta enam mingisugune erakmunk, vaid turismibaasi direktor. Uudistajaid tuli üksikult ja ekskursioonide kaupa ning vastutuleliku inimesena tegeles ta nende kõigiga, hoolimata väsimusest ja tüdimusestki. Tema põhihoiak oli Jumala teenimine nii, kuidas olukord temalt nõudis.

Vabaduse vaevad

Isa Stanislause elu viimane vaatus ei kujunenud paraku ainult töörohkeks, vaid ka problemaatiliseks. Okupatsioonist vabanenud Leedus omandasid tema seisukohavõtud poliitilise mõõtme. Ühest küljest avanes uus tööpõld: 1990. aasta suvel saatis kardinal Sladkevičius ta korraldama Dotnuva kaputsiinide kloostri taastamist. Riigil ei olnud võimalik tollal mingit abi anda, nii et ülesehitustöö toetus ainult eraisikute annetustele, mingil määral said aidata ka kaputsiinid Saksamaalt. Kloostri juurde loodi isa Stanislause initsiatiivil ka alkohoolikute raviga tegelev hoolekandeasutus.

Teisest küljest, kui okupatsiooni ajal sai ta teisi mõjutada ainult isikliku eeskuju ja vahetu töö kaudu inimestega, siis vabas ühiskonnas asus isa Stanislaus Dobrovolskis kõigi üleöö vaesunud inimeste õiguste kaitsele, kasutades selleks ka avalikku meediat. Frantsiskaanina olid talle alati olnud eriliselt lähedased nn väikesed inimesed – lihttöölised ja kolhoosnikud. Ka tema jutlused maakogudustes olid varemgi mõeldud ennekõike neile: ta rääkis alkoholismi kahjulikkusest, heategevusest ja ligimesearmastusest. Nagu ta ise neil päevil on öelnud: “Kirjutatud on: toida. (Rm 12,20) Tähendab, inimestele peab andma süüa. Seda peab tegema praegu, mitte ei tea millal. Praegu – see on kõige tähtsam. Me peame vältima rääkimist tuleviku vormis.”

Okupatsioonist vabanenud Leedus võitles isa Stanislaus sundüürnike ja maata kolhoosnike õiguste eest ning oli seisukohal, et viiekümne okupatsiooniaasta tööga tekkisid ka nendel inimestel osalised õigused varadele, mida nad haldasid. Sest seda võis ju näha oma silmaga: elaniketa jäänud majad läksid niiskusest hallitama, katused hakkasid läbi laskma ja langesid viimaks sisse, sööti jäänud põllud võsastusid. Paater Stanislaus ei teinud siin erandit ka kirikult võõrandatud varade suhtes – ta kinnitas, et sundasukad on vähemalt osa sellest oma tööga välja teeninud. Nagu ta hoiatavalt ja sõnamänguliselt üles tähendas: inimesed võivad preestritele paljugi kinkida, suuri kingitusi teha, kuid ahnust nad ei kingi, ahnust ei andestata.

Eriti suurt meelepaha kutsus Leedu patriootides esile kaputsiinimunga vastuoluline seisukohavõtt sovjeedirežiimi kollaborantide ja nuhkide paljastamise ja karistamise kohta. Ta ütles: “Leedu esimese iseseisvumise ajal ei olnud mingeid arvete klaarimisi, mingeid patukahetsusi või süüdistamisi kaastöös tsaarivõimudega. Liiga hästi teadsid kõik, kui tähtis oli nende panus edaspidisele ja kui unikaalne oli toona olukord. Teisiti poleks ju siis olnudki sõltumatut Leedu riiki, kui president Smetona oleks 1918. aastal alustanud oma poliitilist tegevust detsariseerimise seaduse kehtestamisega.”

Pole muidugi ime, et endised kommunistid rakendasid isa Stanislause väljaastumised otsekohe omaenda propagandavankri ette. Endine Leedu NSV kommunistliku partei juht, (ees)nimekaim Algirdas Mykolas Brazauskas, kellest sai ka esimene okupatsioonijärgne president, käis mitmeid korda Paberžės ja sättis end isa Stanislausega sõbraks. Samas ei seganud see Brazauskasel hääletamast ikkagi radikaalselt parempoolse omandireformi poolt. Kirik omalt poolt oli kaputsiiniisa seisukohavõttudest nördinud ja keeldus tema kirjutiste publitseerimisest katoliiklikes väljaannetes. Siis avaldaski ta neid ajalehes “Tiesa”, mis tähendab leedu keeles “tõde” – see on kommunistide häälekandjas, mille venekeelne analoog ja nimekaim oli omaaegne “Pravda”… Seepeale hakati teda avalikult kommunistiks sõimama. Samas avaldati ka arvamust, et Leedumaal on alles vaid üks katoliiklik päevaleht – seesama “Tiesa”... Miks? Sest selles pole ei horoskoope, sõimu ega pornograafiat.

Konflikt ägenes kahetsusväärse arveteõiendamiseni. 29. septembril 1993, isa Stanislause 75. juubeli päeval, toodi avalikkuse ette 153 leedu preestri allkirjaga dokument, milles laideti paater Dobrovolskise tegevust. Peamine tähelepanu koondus avalduses tema retoorilistele liialdustele, mis pärinesid ühest intervjuust, kus ta oli öelnud: “Parempoolsed poliitikud on täis fanaatilist vihkamist.” Ühisavalduses tõstatatakse küsimus, kas säärane üldistus on ikka kohane, kui selle kinnituseks pole toodud ühtegi näidet. Sama kehtivat ka teise tema väite kohta, et “parempoolsed on põllumajanduse hävitanud”. Siin tuletatakse põhjendatult meelde, et kolhoosid elasid enamasti dotatsioonil ja nende majandustegevus oli kahjumis, pealegi omastas suure osa kolhooside ühisvarast just vasakpoolsetest kommunistidest administratsioon. Vähe sellest: riigi valitsus ja kohalikud võimuorganid olid ju ka pärast esimesi valimisi vasakpoolsed, välja arvatud mõni üksik minister. Samuti viidati dokumendis ideaalvariandi võimatusele: vastasleeride mõlema poole soovidele polnud võimalik vastu tulla, seega tuli valida, ning kaalukeeleks sai küsimus, kuidas rajada õigusriiki, kui inimestelt vägivaldselt äravõetud omandust ei tagastata.

Nagu võib arvata, isa Stanislaust niisugune avaldus ei kõigutanud ja ta jätkas oma kirjutiste avaldamist “Tiesas”. Inimesed ütlesid vaid heatahtliku muigega, et Leedu ainus niiöelda “tõeline kommunist” on preester Dobrovolskis: ta elab teistele ja tal endal pole mitte kui midagi... Teisalt, nagu ikka, ei puudunud ka pahatahtlikud kuulujutud paatri omaaegsest koostööst KGB-ga ja tema väidetavatest naisseiklustest. Nii mõnedki nurisesid selle üle, et vabaduse tulles jätkas kaputsiinipaater inimeste ristimist, kiriku liikmeks võtmist ja laulatamist ilma mingite dokumentide ja süstemaatilise õppeta, samamoodi nagu see oli toimunud varem, sovjeetliku tagakiusamise ajal.

Muidugi, leedu patriootide kriitika paater Stanislause aadressil oli nii mõneski punktis täiesti asjakohane, eriti arvestades äreva iseseisvumisaja kriitilist olukorda. Kuid teisest küljest erines isa Stanislaus kõigist teistest – nii parempoolsetest kui vasakpoolsetest poliitikutest – selle poolest, et tema tõesti hoolis tühjade pihkudega jäänud kolhoosnikest, lihttöölistest ja sundüürnikest. Nii parteid, valitsusorganid kui kahjuks ka kirik tegelesid ju ikka pigem rikaste ja ilusatega, ning kirik kaotas sellega suure osa oma autoriteedist. Isa Stanislaus aga hoolis ilmajäetutest, sisuliselt, südamega – hoolis neist endist, ohverdas end nende heaks. Teisalt nägi ta ka ette, et KGB nuhkide ja pealekaebajate üle kohtumõistmisest ei tule midagi välja. Okupatsiooniajal nõuti ju igalt kõrgemal juhipositsioonil olevalt inimeselt koostööd julgeolekuga, mõned üksikud erandid ehk välja arvatud, ja värskelt võimu juurde saanud tegelased eemaldasid esimese asjana arhiividest oma toimikud; samuti on ju ka teada, et paljud koostööle viitavad dokumendid olid KGB enda poolt fabritseeritud ja meelega “leidmiseks” maha jäetud, et nende silmis ebameeldivat inimest diskrediteerida või talle kätte maksta.

Kas suutis isa Stanislause vahelesegamine parandada lihtsate inimeste olukorda või teenis ta tahtmatult vasakpoolsete punaparunite huve? Kas oli tema poliitilise valiku taga otsene jumalik inspiratsioon, või inimlik kaastunne ja talupojamõistus? Kas ohverdas ta oma hea nime, olles teadlik kõikidest tagajärgedest, või ei aimanud ta neid ette? Kes seda teab... Poliitika on ju nagu köietants: köietantsijal endal pole ilmselt suurt vahet, kas ta kukub surnuks köiest paremale või vasakule – ellujäämiseks ja rahvale lõbusa närvikõdi pakkumiseks on vaja jääda köiele ning panna rahvas selle eest maksma… Aga rahvale jääbki siis ainult vaatemäng, mille varjus saavad rikkad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Sellele tendentsile seisis isa Stanislaus kindlalt vastu, nii kuidas oskas... või siis ei osanud. Tema pühades motiivides saab aga vaevalt olla kahtlust.

Paberžė kirikla 2003. aastal. Veiko Vihuri fotokogu

Viimased aastad

2002. aastal, pärast seda kui Dotnuva kloostri ülesehitus oli lõpusirgel, otsustas isa Stanislaus pöörduda tagasi Paberžėsse. Nooremad vennad kaputsiinid tahtsid oma kloostrielu korraldada teisiti, nende jaoks oli vangilaagrites karastunud munga elustiil liiga range. Näiteks oli üks noor munk kaotanud tema nõudlikkuse tõttu närvid ja hakanud suitsetama, mida ta polnud eales varem teinud.

Aga aastad ei halastanud ka isa Stanislausele, elu lõpul diagnoositi tal vähkkasvaja. Kurjad keeled rääkisid, et mõjukad endistest kommunistidest sõbrad korraldasid talle parima ravi, mis tol ajal võimalik, ja see pikendanud tema elu mitu aastat. Kuid samas võib seda pidada pahatahtlikuks, poliitiliselt motiveeritud laimuks. Nagu tema ametivend paater Julius Sasnauskas on tunnistanud, keeldus see elatanud munk haiglas igasugusest erikohtlemisest.

Kaheksateist päeva enne surma aidati vana preester viimast korda Paberžė kirikusse, ta jättis kogudusega jumalaga ning tahtis veel korraks pühakojas üksi olla. Isa Stanislaus, Algirdas Mykolas Dobrovolskis, suri 23. juunil 2005. aastal 87-aastasena.

Kes ta siis oli?

Kõigest vastuolulisusest hoolimata loetakse teda Leedus suurkujuks. Leedu Seim kuulutas käesoleva, 2018. aasta paater Stanislause sajanda sünniaastapäeva tähistamise aastaks ning kinnitas programmi, mis sisaldab õppelaagreid, ekskursioone Paberžėsse, raadio- ja televisioonisaateid, mis tutvustavad selle tegusa vaimuliku panust Leedu usu-, ühiskonna- ja kultuuriellu, tema kirjanduslikku pärandit. Ta on valitud Leedu aastatuhande inimeseks.

Kas isa Stanislaus oli pühak, kas me näeme teda kord kiriku poolt kanoniseeritud pühakute hulgas? Kas see ongi tähtis. Inimesed on surelikud, nad lahkuvad igavikku, ja peagi järgnevad neile ka kõik need, kes neid elavatena mäletasid. Lõviosa sellest, kes suured isiksused olid, võtavad nad endaga kaasa – järeltulijaile jäävad pigem legendid. Muidugi, inimesest annavad tunnistust kindlasti ka tema kirjatööd, pildid, lähiajaloos ka heli- ja filmidokumendid, kuid ilma isikliku kogemuseta, ilma võimaluseta suurelt isiksuselt küsida ja kuulda tema vastuseid, jääb kõik ikka poolikuks.

Need inimesed, kes said isa Stanislausega suhelda, kellele ta andis nõu, ei unusta teda kunagi. Ta jääb ikka justkui valgusekiireks pimeduses, naeratavaks heatahtlikuks näoks keset sügavat sovjeedi-impeeriumi ängistust, justkui materialiseerunud ilmutuseks, mida selles patuses maailmas ei oleks tohtinud olla, aga oli siiski…

Käesolev artikkel on “Meie Kiriku” jaoks kohandatud samanimelisest raadiosaatest, mis läks Pereraadios eetrisse vahetult isa Stanislause 100. sünniaastapäeva järel, 1. oktoobril 2018. Kasutatud on materjale Arvydas Juozaitise raamatust “Isa Stanislovas” ja Anelė Butkuvienė artiklist “Isa Stanislovase elutee”. Suur tänu Audrone Jürjole.