Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?” Ja Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid kas või seitsekümmend korda seitse.” (Mt 18:21–22)

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Kas andeks andmisel on mingi piir, kus ma rahuliku südamega ja õiglase meelega võin öelda: No nii, minule aitab. Seda solvangut ma enam andeks ei anna. Tundub, et Peetruse mõte liikus just selles suunas. Mitu korda ma pean andeks andma inimesele, kes on minu vastu ülekohut teinud? Kolm korda tundub olevat juba suuremeelne. Seitse korda lausa jumalik.

Jeesus näeb Peetruse küsimuse taga uskmatut ja kalkuleerivat südant. “Mitte seitse, vaid seitsekümmend korda seitse.” Meile öeldakse, et õige andeksandmine ei tunne arvulisi piiranguid. Aga just sellist suhtumist ootame Jumala poolt. Meie, kes me tunnistame, et oleme ära teeninud Taevaisa õiglase karistuse, ei tahaks mõeldagi, et mingil x korral ütleb Jumal: “Armas laps, ma olen sulle 355 korda andestanud. Nüüd aitab. Mine õige põrgusse.” Ei, seda küll ei tahaks. Me loodame jätkuvalt Tema armule. Sellepärast peame olema ise armulised ja andestama oma võlglastele. Siis on lootust ka 356. korral kuulda häält: “Sinu patud on sulle andeks antud.”

Asja selgitamiseks räägib Jeesus tähendamissõna sulasest, kes oli oma kuningale võlgu tänapäeva rahas umbes 20 miljonit eurot. Ilmselt ei olnud sulane võimeline oma võlga maksma, see pärast võttis kuningas tarvitusele tavalise abinõu. Ta käskis müüa kogu pere orjusesse, kuni võlg saab makstud. Selleks oleks kulunud arvatavasti rohkem kui 2000 aastat.

Sulane palus põlvili armu. Õigemini palus ta aega ja kannatlikust. Ma ei tea, mis plaan tal oli võla tasumiseks, aga igatahes ei saanud see olla aus tee. Ausal moel ei oleks ta olnud suuteline sellist hulka raha teenima. Suureks hämmastuseks ilmutab kuningas teenimatut heasüdamlikkust. Ta lihtsalt kustutab võla ja saadab sulase minema vaba mehena.

Sulane tõuseb, raputab tolmu põlvedelt ja läheb otsima kaassulast, kes oli talle võlgu kõigest 100 eurot. Võiks loota natukenegi lahkust mehe poolt, kellele äsja kingiti elu, kübekestki suuremeelsust saatuse kaaslase vastu. Selle asemel rabab kuri mees oma kaassulase kõrist kinni ja nõuab võla kohest tasumist. Ei aita siin palved ega anumised, vaene mees leiab end peagi võlavanglast.

Seda kuuldes kutsub isand oma sulase, kellele ta oli võla andestanud, enda juurde ja ütleb: “Sa tige sulane! Ma kinkisin sulle võla, kuna sa palusid mind, eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin.” Kuningas sai vihaseks ja andis ta piinajate kätte, kuni ta maksab kogu oma võla. Läbi igaviku prisma vaadatuna kõlaksid kuninga sõnad järgnevalt: “Kui see ongi kõik, mida sa minu imelise armuga oskad peale hakata, siis on su koht põrgus.”

“Nõnda teeb ka minu taevane Isa teile, kui te igaüks oma südamest andeks ei anna oma vennale,” ütleb Jeesus. Karmid sõnad. Lausa jahmatama panevad sõnad. Ja kui me varjame vimma kellegi vastu ning keeldume andeks andmisest, siis on need süüdimõistvad ja surmavad sõnad. Jeesuse soov on purustada meie kivistunud ja armutud südamed, et Tema andeksandmine ja halastus võiks vabalt voolata meisse ja meie kaudu meie naabrisse. Jeesuse soov on päästa meid tigedusest ja kinkida andeksandev meel.

Sellega, et me teistele ei andesta, teeme kahju ainult iseendale. Võime küll arvata, et sellega karistame solvajat, teeme talle haiget, kuid tegelikult jääme ise kaotajaks pooleks. Andestamatus on nagu vaimne vähk, mis hävitab meie luustikku, alandab meid, röövib meilt elujõu ja rõõmu ning sunnib meid ütlema ja tegema asju, mis on allpool jumalalapse väärikust.

Andeksandmatu meel vähendab meid, teeb väiksemaks ja mitte ainult meid, vaid selle läbi teeme ka Jumala väiksemaks. Abielu nõrgeneb, kui abikaasad ei andesta teine teisele päeva jooksul kogunenud eksimusi. Meie kodude elujõud väheneb, kui vanemad ja lapsed ei andesta üksteisele. Oleme varmad lastele rääkima korrast ja käskudest, kuid kas oleme rääkinud andeksandmisest Jeesuse nimel? Koolid, töökohad, ühiskond tervikuna kannatab selle all, kui me ei andesta oma kaasinimesele. Meie kogudus nõrgeneb ja muutub väiksemaks, kui leidub neid, kes koos püha altari ees põlvitades Issanda armu vastu võtavad, kuid peale missat üksteise kõri kallal on ja tänitavad asjade kallal, mis tehtud või öeldud aastaid tagasi.

Andestamatus on südame paakumine, usuarteri ummistumine, millest tekkinud pinged on hävitava ja surmava toimega. Kui keeldume andestamisest, siis oleme Jumala vastu ja hävitame oma võimaluse olla süüst vabastatud. Kristlased, kes peavad usinalt arvet iga neile sooritatud eksimuse kohta ei mõtle selle peale, millise tohutu võla Jumal andestas neile kui riputas Jeesuse ristile meie patu kustutuse hinnaks. Tundub olevat nii, et need, kes keelduvad lepitusest teistega, ei soovi olla lepitatud ka Jumalaga. Me ei saa paluda: “Issand, ole mulle patusele armuline”, kui samas ei taha armu anda neile, kes meie vastu on patustanud. Me ei saa olla põlvedel ja samas teise kõri kallal.

Kui me ei anna andeks, siis piirame sellega vabadust, mille Kristus on meile kätte võitnud. Kui me ei andesta nendele, kes on meie vastu eksinud, siis anname neile kontrolli oma tunnete, otsuste ja tegevuse üle. Neist saavad justkui meie isandad, keda teenime oma salaviha, vaenu ja vihkamisega.

Sõna “andestama” tähendab vabaks laskma, lahti päästma. Kui miski on andeks antud, siis ei ole sellel enam jõudu. Kui laenuandja on võlast vabastanud, siis ei ole selle enam mingit mõju meie rahakotile. Kui patt on andestatud, kui oleme selle haardest lahti päästetud, siis on see kaotanud jõu ja õiguse meid hukka mõista. Kui keeldume andestamast, siis aheldame ennast süüdlase külge tema patu kaudu. Paheline ja hingerahu hävitav köidik seob meie vabaduse olla vabad ja rõõmsad Jumala lapsed.

Andeks andmine südamest, nagu Jeesus ütleb, on tahte teostamine. Siin ei ole tegu mingi erilise meeleoluga. Selleks ei pea olema vastavas tujus, et andeks anda. Andestamise olemus on sõnades “Ma annan sulle andeks” ja neile järgnevates tegudes. See tähendab, et me ei vasta kurjale kurjaga, vihale vihaga, patule patuga.

Andestamine ei tähenda unustamist. See, et kuningas sulasele võla andestas, ei tähenda, et ta selle oleks unustanud. Kes suudaks nii suurt rahahulka unustada. Patust lahti mõistmine ei tähenda sugugi mälu kaotust. Jumal ei unusta patte, mida Ta andeks annab, kuid Ta keeldub vastumeetmeid rakendamast, kuna mäletab, et on juba korra patu surmaga karistanud, pealegi veel oma Poja surmaga. Ega meie käestki nõuta selle unustamist, mida oleme andestanud. Kuidas suudakski keegi unustada vägistamist, vägivalda või mõrva? Mida meilt Kristus ootab on see, et me ei laskuks ülekohtuse tasemele, ei vastaks vaenule vaenuga. Jah, me ei suuda unustada meile tehtud ülekohut, aga meie võimuses on see andestada. See on meie teha, et me hiljem andeksantud süüteoga inimese nina all ei vehi. Seda tähendab südamest andeksandmine.

Mõni võib öelda, et temal on piir, kus ta rohkem andeks anda ei suuda. Kui me nii mõtleme, siis valetame. Asi ei peitu meie suutlikkuses, vaid tahtes. Suudame küll, aga ei taha. Sõltuks andeksandmine meie jõust, siis võiks tekkida küsimus: kas ma suudan? Ega siis meis peitu andeksandmise allikas. See on Jumala käes. Tema on anum milles on halastuse lõpmatud tagavarad. Meie oleme lihtsalt toru. Kui me oleme Jumala külge ühendatud, siis voolab andeksandmine läbi meie sinna kuhu vaja. Me ei anna enese küljest midagi ära, me ei kaota mitte midagi, kui anname andeks – aga kaotame kõik, kui keeldume andeks andmast. Kristlane, kes ütleb, et ta ei suuda andestada, on oma ühendusele Jumalaga siibri ette pannud või selle hoopis lahti kangutanud. Aga sel juhul tulekski ausalt öelda, et ma ei taha andeks anda, ma ei taha jumalariigi tulemist maa peale, mul on kama kõik, mis Jumal minust arvab.

“Kas mina olen Jumala asemik?” küsib Joosep oma vendade käest (1Ms 50:19), kui need karistuse hirmus tema ees põlvili armu paluvad. Vennad olid kavatsenud kurja. Nad olid Joosepi peale kadedad ja kavatsesid teda tappa. Ehki nad sellest plaanist loobusid, leidsid nad teise võimaluse isa soosikust lahti saamiseks, müües Joosepi orjaks. Kes oleks võinud arvata, et Jumal pöörab kurja heaks päästes mitte ainult Joosepi, vaid ka ta vennad ja kogu selle väikese rahvahulga, kelle seast Jeesus maailma sündis. Kes oleks võinud ette näha, et kui Rooma sõdurid löövad Iisraeli usuliidrite pealekäimisel risti süütu juudi mehe, siis Jumal kasutab selle ebaõigluse maailma päästmiseks. Sellepärast ei võtnudki Joosep endale õigust olla kohtunik Jumala asemel. Tema tegi, mis oli tema kohus – andis andeks oma vendadele.

Kui meie ei anna andeks, siis kipume Looja troonile. Arvame, et Jumal on olukorra üle kontrolli kaotanud ja me peame ise asjad paika panema. Sellega tõrjume Jumala kõrvale ja keeldume usaldamast Tema tõotust, et Kristuses ristitud usuinimesele, lõppeesmärki silmas pidades, kõik asjad heaks tulevad.

Jeesus asetab rõhu jüngrite usule, kui Ta ütleb: “Ärge mõistke kohut, siis ka teie üle ei mõisteta kohut. Ärge mõistke hukka, siis ei mõisteta ka teid hukka. Andke andeks siis antakse ka teile andeks. Andke, siis antakse ka teile; hea, tuubitud ja raputatud ja kuhjaga mõõt antakse teie rüppe; sest sama mõõduga, millega teie mõõdate, mõõdetakse ka teile.” (Lk 6:37–38) Tihti seotakse neid viimaseid sõnu raha laenamisega. Kuid siin ei ole midagi tegemist rahaga vaid jutt on andeksandmisest.

Kui Jumal annab meile Jeesuse ohvrisurma läbi andeks, siis on see piltlikult öeldes teenimatu kingitus, mis on pillavalt ülevoolav. Jumal ei ole kitsi oma armuga.

Ristilt tulvav andeksandmine ei tunne piire ega kitsendusi. Jumal ei tõmba seina peale kriipse ega pea arvet selle üle, mitu korda oleme pihil käinud. “Kui me oma patte tunnistame, on Tema nii ustav ja õige, nii et annab andeks meie patud ja puhastab kõigest ülekohtust,” ütleb apostel. Seitse korda päevas või 70 ei oma tõesti mingit tähtsust. Kui tahame tõeliselt mõista, kui suur on meie võlg Jumalale, siis tuleks veeta mõni aeg kümne käsuga. Need on kviitungid, mis näitavad summa suurust, mida Jeesus on meie eest maksnud. Siin tuleb esile meie ebajumalate kummardamine, Jumala nime kuritarvitamine, Tema sõna hooletusse jätmine, vihkamine ja abielurikkumine. Avalikuks saab meie valelik ja himur süda. Ära kohku nende ees. Tuleta meelde, et Jeesus on oma verega kõigi selle eest maksnud.

Kas on valud, mida teised suudavad meile tekitada, võrreldavad selle valuga, mida meie tekitame Jumalale, kes on meid loonud, kes on meid lunastanud ja kes meid pühitseb? Mina küll ei leia ühtegi minu vastu sooritatud eksimust, mis oleks suurem minu patust Jumala vastu. Nagu alati, on ka siin Jeesusel õigus. Eksimuste vahekord on üks miljoni vastu. Kui meie oleme nii rikkalikult Jeesuses andeks saanud, siis on Jumalal õigus loota, et ka meie armulised oleme.

Maailm on väga kaugel jumalariigi täiuslikkusest. Jeesus ütleb, et jumalariigis kehtib piiramatu andeksandmise seadus. Paraku tuleb tõdeda, et inimühiskonnas selle seadusega ei arvestata. Kehtib see, mis oli enne Kristust – silm silma vastu, hammas hamba vastu. “Aga teie seas ärgu olgu nii,” ütleb Õnnistegija. Kui me palume: “Sinu riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu nagu taevas nõnda ka maapeal”, siis on meil kristlastena selle riigi tulekule ja avalikuks saamisele  kohus kaasa aidata. Oleme ju Kristuse ihu liikmed, andkem siis andeks üksteisele ja nii teostub jumalariik maapeal. Aamen