Aga seda ma ütlen, vennad: aeg on piiratud. Sellepärast siis need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks, ja need, kes nutavad, otsekui ei nutaks, ja kes rõõmustavad, otsekui nad ei rõõmustaks, ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas. 1Kr 7:29–31

Armu ja rahu olgu teile Jumalalt meie isalt ja meie Issandalt Jeesuselt Kristuselt.

Kas sa oled vahel tundnud, et aeg möödub kiiresti? Kas oled mõelnud, et teha on veel nii palju, aga aega ei jätku? Kui see on nii, siis oskad sa kindlasti hinnata äsja kuuldud Pauluse manitsust kirjast korintlastele.

Jumala ajaskaalal ei ole meie maine elu enamat kui üks silmapilgutus. Paulus vaatleb aega ristist kuni viimse päevani, Jeesuse taastulekuni. Ta hoiatab ja manitseb meid elama pidevalt Kristuse kindla, kuid ettenägematu taastuleku valguses. Ta võib tõesti tulla iga hetk ja just sellepärast peaksime pühendama oma elu eelkõige Jumalale. See hoiak meenutab mulle üht afroameerika vaimulikku laulu, kus on sõnad: „Ma tahan olla valmis jalutama Jeruusalemmas, nagu Johannes seda tegi.” Jeruusalemm on maine püha linn ja tore on seal jalutada, aga meil on veel üks teine püha linn, taevane Jeruusalemm. Peame olema valmis, et tohiksime kõndida selle püha linna tänavatel, ja mitte üksnes sellepärast, et Kristus võib iga hetk tulla, vaid ka sellepärast, et me ise võime iga hetk surra.

Korintos oli kreeka linn ja inimesed olid seal mõjutatud Kreeka filosoofiast, mis propageeris dualismi. Dualism vastandab inimese hinge ja ihu. Vaimne pool on hea ja füüsiline paha. Võib tunduda, et Pauluse fraas: „Sellepärast siis need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks” on mõjutatud Kreeka mõteviisist. Aga see ei ole nii. Judaismis ja kristluses ei vastandata inimese ihu ja hinge. Inimene on tervik ja miski ihuga seonduv ei ole taunitav, kui see on harmoonilises kooskõlas vaimuga. Just selle vaimuga, mille Jumal meile on andnud ja mis peaks olema tema sarnane. Paulus teab seda väga hästi ja sellepärast on tema manitsused abielu ja seksuaalsuse kohta kantud pigem usust, et Jeesus tuleb õige pea. Pauluse silmis oli lõpp lähedal, pattune maailm oma askeldustega kadumas. Paulus tahab, et ustavad usklikud pühenduksid järele jäänud lühikesel ajal eelkõige jumalariigi tööle. Kõik muu, kaasaarvatud abielu ja vastutus perekonna eest, võivad takistada meie pühendumust.

Pauluse päevil kristlased eeldasid, et Jeesus on iga hetk tulemas. Nende ootuse põhjuseks oli Jeesuse ütlus: „See sugupõlv ei kao enne kui ma tulen.” Ootus, et Issand võib homme tulla, pani kristlased tegelema eelkõige vaimsete asjadega, oma ja teiste hinge õndsusega. Maine viis asju toimetada ei omanud enam tähtsust, sest Jeesus oli andnud parema alternatiivi.

Mitmed sugupõlved on möödunud ajast, mil Paulus kirjutas kirja korintlastele. Paljud arvavad, et apostli üleskutse ei ole enam päevakohane. Kui ikkagi Kristus ei ole 2000 aasta jooksul tulnud, siis ei maksa enam häirekella lüüa. Ootus ja pühendumus, millele Paulus üles kutsub, on tänapäeva kristlaste enamuse juures kadunud. Kui Jeesus ütleb, et otsige esiti jumalariiki ja kõike muud saate pealekauba, siis praeguse aja inimesed otsivad eelkõige kõike muud ja jäävad lõpuks jumalariigist ilma. Kõik need maised asjad, mida Paulus soovitab Issanda ootuses lükata tagaplaanile, on hõivanud meie elus esikoha. Liiga sageli on meie tähelepanu keskpunktiks igapäevased toimetused ja olukorrad. Selline mõtesuund juhib meid usaldama neid olukordi, selle asemel, et usaldada Jumalat. Üleliigne tähelepanu materiaalsele maailmale on lämmatamas meie vaimsust, meie usku ja lootust Kristuse taastulekule ja Tema riigi kehtestamisele. Tõelise, nakatava usu üheks tunnuseks on, et meie südames põleb samasugune lootus Jeesuse peatsele tulekule, nagu see oli apostel Pauluse südames. Kui see lootus kaob, siis jääb ka usust alles ainult varemed.

Mul on kurb meel Euroopa usuelus toimuva pärast. Lääne-Euroopa kui kunagine ristiusu kants on kokku varisemas. Üksteise järel suletakse või lammutatakse kristlike pühakodasid ja asemele kerkivad mošeed. Vastupidi  kantsler Merkeli arvamusele ütlen mina, et islam ei kuulu Euroopasse. Valeprohvet Muhammadi loodud Kristust eitav religioon on juhtinud ja jätkuvalt juhib miljoneid inimesi otse põrgusse. Islami seekordne Euroopa vallutamine toimub relvadeta ja on edukas tänu sellele, et eurooplaste kristlus on asendunud mugavusreligiooniga. Öeldakse, et loodus tühja kohta ei salli. Häda on ainult selles, et antud juhul täitub tühi koht tõe asemel valega. Kristus kui ainuke tee igavesse ellu lükatakse kõrvale.

Paulus ütleb, et me elame kriitilisel ajal, kuna Jeesus võib iga hetk saabuda. Tema saabumine ei ole kunagi olnud nii lähedal kui nüüd. Aeg on piiratud. Jumala plaanid ja tõotused täituvad. Maailm pööratakse peapeale. Need, kelle elu on pühendatud maistele asjadele, peaksid meelt muutma ja muretsema igavese elu pärast. Need, kes kasutavad seda maailma peaksid elama nii nagu nad ei kasutaks seda. Mitte ükski maine asi, mitte ükski valeõpetus ei tohi saada meile takistuseks kohtumisel Issandaga. Me ei tohi millegi muu küljes rippuda kui üksnes Jumala küljes.

Parim viis valmistuda Jeesusega kohtumiseks on see kui me igaüks täidame neid kohustusi, milleks oleme kutsutud. Iga töö ja amet võib ja peab endas kandma evangeeliumi kuulutamist. Iga kristlase ülesanne on juhatada eksinud hinged Kristuse juurde. Selle ülesande täitmine materialistlikus ja üha enam islamiseeruvas Euroopas nõuab meil julgust tunnistada oma usku ja seista selle eest lõpuni. See nõuab meilt julgust öelda tõde välja ka siis, kui see enamusele ei meeldi või kui seda peetakse poliitiliselt ebakorrektseks. See nõuab meilt vankumatut tahet seista vastu selle maailma ahvatlustele ja kiusatustele.

Püha Jaakobus ütleb: „Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes Teda armastavad.” (Jk 1:12)

Kui selle maailma ajaloo raamatu viimane lehekülg saab täis kirjutatud ja läbi sünnitusvalude lööb särama uus loodu, siis tuleb Issand ja annab igavese elukrooni neile, kes on võidelnud head usuvõitlust. See on meie lootus Jeesuses Kristuses.

Kas me soovime seda? Kas me peame lõpuni vastu? Kas me seisame vankumatult päevani, mil Jeesus tuleb? Omal jõul me ei suuda seda. Me ei suuda seda väljaspool Kirikut, lahus Kristusest. Kuid koos Temaga, Tema ihu liikmetena ehk Püha Kiriku liikmetena suudame olla ustavad lõpuni. Me suudame vastu pidada, kui elame Tema sõnas ja ammutame jõudu Tema ihust ja verest. Jumal on oma käe ulatanud, et viia meid läbi selle maailma ahistuste võiduka lõpuni. Hoidkem siis kinni sellest imelisest võimalusest. Aamen.

 

Päisefoto: Kristus-Kõigevalitseja mosaiik Ravenna San Vitale kirikus (V. Vihuri)