Nõukogude ajal külastasid kirikuid valvsad kodanikud – nimetagem neid nii –, kes pidid asjaomastele instantsidele ette kandma, kui kirikuõpetajad midagi poliitilist, eriti aga nõukogude võimu kohta kriitilist ütlevad. Kui tundus, et kirikuõpetaja püüdis jumalasõna sekka põimida kriitikat nõukogude ühiskonna aadressil, anti sellest teada, kuhu vaja, ja järgnesid pahandused.

Nii näiteks tehti 1970. aastal Kuressaare (tollal Kingissepa) Laurentiuse koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe jõuluõhtu jutluse kohta ettekanne, nagu oleks vaimulik väitnud, et nõukogude ühiskonnas pole edasiminekut. Täitevkomitee esimees märkis selle peale: „Salumäe peaks kutsutama välja ja selgitatama talle, mis ta võib ja mida mitte. Hoiatada teda on tarvis.“ Hoiatus jäi siiski tegemata, sest kirjalikus jutlusetekstis midagi sellist ei sisaldunud. Taolisi näiteid on küllaga.

Näib, et oleme jõudnud tagasi samasugusesse aega. Esialgu pole veel vastu võetud vihakõne-paragrahve, mille alusel saaks „valesti“ rääkijaid vastutusele võtta, kuid ajakirjanduse ja progressiivse üldsuse abil saab mõista patustaja üle seltsimehelikku kohut. See tähendab – selgitada talle, „mis ta võib ja mida mitte“, põhimõttel: „Hoiatada teda on tarvis.“

Tegelikult peaks lugema: „Hirmutada teda on tarvis.“ Et teine kord vaataks ette, mis küsimuses oma suud pruugib.

Just nõnda juhtus Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja Toivo Treiblutiga, kes märkis jõuluõhtu jutluses, et „meie lastele on tunduvalt turvalisem sõbralik ja vana hea tuttav pika valge habemega Jõulutaat kui pika musta habeme ja vilavate silmadega võõras, kelle käitumine on ettearvamatu.“

Kirikuõpetaja viitas nende sõnadega radikaalsetele moslemitele, kes panevad Euroopas toime terroriakte ja muid kuritegusid. Ja eurooplaste kaduma kippuvale turvatundele.

Mida kirikuõpetaja siis valesti ütles? Küllap eksis ta praegusaja tähtsa dogma vastu, et terrorismi ja islami vahel puudub seos. Ja et terrorismi ja pagulaste vahel puudub seos. Kuid suurim kuritegu näib seisnevat selles, et kirikuõpetaja levitas hirmu. Teisisõnu, ta seadis kahtluse alla mitmekultuurilise ühiskonnamudeli ning aksioomi, et immigratsioon on hea.

Hirmutamises ja valetamises süüdistatakse nimelt neid, kes räägivad massilise sisserände ja islami levikuga seotud tõsistest probleemidest. Niisugustele tuleb anda otsustav vastulöök. Postimehe ajakirjaniku Agaate Antsoni arvates on hirmu levitav kirikuõpetaja palju ühiskonnaohtlikum kui nii mõnigi Eestis elav musta habemega sisserändaja.

„Praeguses Eestis on oma hirme ja poliitilisi vaateid kantslisse toov kirikuõpetaja ühiskonnale ohtlikum kui nii mõnigi siin elav musta habemega võõras,“ kirjutas Antson juba teises artiklis kõnealuse kirikuõpetaja jutluse teemal.

Niisiis on tema suu läbi liberaalses peavooluväljaandes välja öeldud, et osad kirikuõpetajad on ühiskonnale ohtlikud ning nad ei tohiks „oma hirme ja poliitilisi vaateid“ kantslisse tuua. Eriti kui nad pooldavad „populiste“ ja „paremäärmuslasi“ (antud juhul EKREt).

See ei kehti muidugi nende kirikuõpetajate kohta, kellel on liberaalsed vaated ja kes esindavad nn progressiivseid väärtusi. Nende õiguse eest avalikult kiriku õpetusele vastu vaielda astub välja koguni vabariigi president. Neile on tagatud pääs leheveergudele 24/7, nemad pälvivad riiklikke ja ühiskondlikke auhindu ja tunnustusi, neist tehakse tele- ja raadiosaateid.

Alati, kui ühiskonnas kerkib esile mingisugune vaidlusküsimus, milles valdav osa kristlaskonnast on liberaalsest peavoolust erineval seisukohal, avaldavad peavooluväljaanded 3–4 liberaalse valveteoloogi ja -vaimuliku artikleid (see isikutering on pea alati sama), et näidata: ei ole see luterlik kirik midagi nii konservatiivne ja kristlikku kuulutust annab kenasti progressiivsete väärtustega kokku sobitada.

Me oleme võitlustandril, kus võitlus käib kristluse väljajuurimise või kristluse rudimentide säilitamise nimel. Selles mõttes ei erine niinimetatud liberaalne demokraatia nõukogude ühiskonnast.

Nüüd on aga ette võetud „ebaõigete“ vaadetega kirikuõpetajate avalik hurjutamine ja häbimärgistamine. Tõenäoliselt ei jää Treiblut ainsaks.

Selles kõiges pole kiriku jaoks midagi uut. Juba aastasadu on Euroopas kestnud konflikt revolutsiooniliste progressistide ja kirikute vahel. Me oleme võitlustandril, kus heitlus käib kristluse väljajuurimise või kristluse rudimentide säilitamise nimel. Selles mõttes ei erine niinimetatud liberaalne demokraatia nõukogude ühiskonnast.

Nõukogude Eestis pidid kirikujuhid kiitma nõukogude korra saavutusi. Leidus muidugi vaimulikke, kes ei varjanud oma vastumeelsust ja kes kompasid oma väljaütlemistega piire. Niisuguseid hurjutati kohalikes ajalehtedes, mõned tehti oma kohalt lahti, mõned saadeti psühhiaatrilisele „ravile“, mõned vangistati.

Tänapäeval peavad eesrindlikud ja edukad vaimulikud kiitma sekulaarse ja liberaalse demokraatia saavutusi (multikultuursus, isikuvabadused jne) ning nõustuma sellega, et „suletud“ kristlikus ühiskonnas elamine on paha. Just nimelt: kirikud peavad välja ütlema, et pluralistlik, mitmekultuuriline ja sekulaarne ühiskond on ka kristlastele parim.

Vastupidised mõtteavaldused pälvivad „progressiivse üldsuse“ pahameele. Ehkki see „progressiivne üldsus“ koosneb väikesest hulgast poliitikutest, ajakirjanikest, kultuuritegelastest ja aktivistidest. Aga nemad määravad, millest ja mil viisil on „õige“ rääkida.

Postimehe katset teha hoiatav näide kirikuõpetajast, kes puudutas jõuluõhtu jutluses aktuaalsete ohtude teemat, ei maksakski tähele panna, kui see poleks osa laiemast suundumusest lämmatada „progressiivsete väärtuste“ läbisurumise nimel sõna- ja veendumusvabadus.

Meediast, sellest vaba ühiskonna vahikoerast, on saanud hagijas, mis ideoloogilist kõrvalekaldumist või poliitilist ebakorrektsust haistes tormab ohvri kallale.

Kellele n-ö tavainimestest meeldiks, kui talle saab asja eest, teist taga osaks terav kriitika mõnes suures väljaandes ja kui teda nimetatakse leheveergudel laua ühiskonnale ohtlikuks? Poliitikud on turmtulega harjunud, ent lihtkodanik hakkab edaspidi valima, millest ja mismoodi rääkida. Ta ei julge oma mõtteid enam avalikult välja öelda.

Meedia korraldatud nõiajaht on taotluslik. Ketserid, kes ei taha põhivooluga ühte jalga käia, ei tule üksnes paljastada, vaid neist tuleb teha üks „hirmutav näitus“ hoiatuseks teistele. Meediast, sellest vaba ühiskonna vahikoerast, on saanud hagijas, mis ideoloogilist kõrvalekaldumist või poliitilist ebakorrektsust haistes tormab ohvri kallale.

Ja nii ma jõuangi tagasi selle juurde, millest kirjutasin 2015. aasta detsembri lõpus – ole vait, kristlane, me elame demokraatias! Aga üha enam saab seda öelda ka nii: ole vait, kodanik, me elame vabas ja progressiivses ühiskonnas!