Iga kristlane ei pea olema kohe poliitik, kuid kindlasti peaks iga kristlane minema hääletama ja hääletama just selle erakonna ja selle kandidaadi poolt, kes julgeb seista avalikult kristlike väärtuste ja põhimõtete eest, ütleb kristlane ja konservatiiv Agnes Pulk usutluses väljaandele Meie Kirik.

Kas kristlased peaksid poliitikast osa võtma? Öeldakse ju, et elame ilmalikus riigis – kas kristlased peaksid siis ilmaliku riigi asja ajama?

See on väga tore ja vajalik küsimus. Elame ja osaleme ilmalikus riigis kodanikena ju niikuinii. Kui oleme ausad ja maksame makse, siis ka meie makse jagatakse ümber ja nendega toetatakse erinevaid tegevusi, mis võivad olla täiesti vastuolus meie kristliku maailmavaate ja väärtussüsteemiga. See võib olla näiteks abortide, homopropaganda, soovahetuse või eutanaasia rahastamine maksumaksja raha eest. See aga teeb meid kaudselt nende tegude eest vastutavaks (toetame oma rahaga).

Piiblis on väga palju kirjakohti, kus Jumal pahandab oma rahvaga, et vürstid ei tee õigust ja õiglust, vaestele tehakse liiga, valitseb korruptsioon ja ebajumalateenistus. Meie Isa palves kutsutakse kristlasi üles palvetama, et Jumalariik (Jumala valitsus) tuleks meie keskele, maa peale, nii nagu see praegu taevas toimib. Ilmutusraamatust me teame, et ühel päeval valitsevad kristlased kõik kuningatena koos Jeesusega siin maa peal.

Meid on kutsutud olema peaks ja mitte sabaks, olema soolaks ja valguseks, et maailm päris raisku ei läheks. Kes peaks seisma kristlike väärtuste eest, kui mitte kristlased?! Need, kes on palju reisinud nt Aasias või Aafrikas või Lõuna-Ameerikas, teavad, kui ebaõiglane, julm ja ülekohtune võib ilma Jumalata riik ja ühiskond olla. Inimelu ei maksa midagi, lapsi ja naisi väärkoheldakse ja kuritarvitatakse nii vaimselt, füüsiliselt kui seksuaalselt, võimulolijad priiskavad, kuid rahvas nälgib ja kannatab jne.

Eestis ja Euroopas on inimlik ja hooliv ühiskonnakorraldus just tänu kristlusele ja eelmiste põlvede kristlastest juhtidele. Ka Eesti Vabariigi rajajateks olid suuresti kristlased või kristlikes peredes üles kasvanud inimesed. Praegu on meil kristlastena armuaeg ja saame vabalt osaleda poliitikas ning ühiskonnaelu korraldamises kaasa rääkida. Nõukogude Liidus see polnud võimalik, võibolla ei ole varsti enam ka Euroopa Liidus võimalik. Kuid praegu, Eesti Vabariigis, on meil see võimalus ja patt on jätta see kasutamata.

Iga kristlane ei pea olema kohe poliitik, kuid kindlasti peaks iga kristlane minema hääletama ja hääletama just selle erakonna ja selle kandidaadi poolt, kes julgeb seista AVALIKULT kristlike väärtuste ja põhimõtete eest.

Kooseluseaduse vastuvõtmise ja kooseluseaduse tühistamise hääletused paljastasid kahjuks Riigikogus olevate ja end kristlasteks nimetavate inimeste arguse ning usuleiguse: kui hääletad otseselt jumalikele loomuseadustele vastu või vaikid teadlikult, siis see on patt. Usun, et paljud kristlased olid Riigikokku saanud just selleks, et seista seal Jumala kuningriigi põhimõtete ja väärtuste eest. Need, kes testi ei läbinud, kõrvaldatakse nendel valimistel sealt. Majanduse eest võib igaüks rääkida, kristlike väärtuste eest saab rääkida ainult kristlane.

Kokkuvõttes arvan, et see on üks suur saatana vale, et kristlased peaksid end poliitikast eemale hoidma. Õigluse ja õiguse eest tuleb alati seista. Aga see nõuab julgust ja võib tuua kaasa ka tagakiusu ning avaliku hukkamõistu või naeruvääristamise, milleks kõik valmis ei ole. Kuigi peaksime olema.

Miks olete kristlasena otsustanud kandideerida riigikogusse?

Tunnetan vaimus, et praegu on Jumal avanud kristlastele nagu ühe ajaakna, ajaukse, et tõusta esile ja seista kristlike väärtuste eest. See on meie teha, kas märkame seda avatud ust ja astume siit koos Jeesusega sisse või jääme oma n-ö turvatsooni, kirikupinkide vahele pead vangutama, kuidas ilm on hukas ja riik omadega kraavis.

Mina tahan koos Jeesusega sellest avatud uksest sisse astuda. Kui olen Riigikogus, saan olla otsustajate seas, nende seas, kes saavad esimesena olulise info. See tähendab, et saan asjade arengul ka kohe algusest peale eestpalvetajana (ja teisi palvetajaid kaasates) kaasas olla.

Tahan seista selle eest, et meie valitsus ei võtaks enam vastu pattu soosivaid otsuseid, mis võivad meie rahvale suure karistuse ja häda kaela tuua. Tahan seista selle eest, et juba vastuvõetud väga halvad otsused saaksid tühistatud, ümber pööratud.

Kindlasti tahan seista selle eest, et Eesti rahvas hakkaks kosuma, et meile sünniks rohkem lapsi, et abortide tegemine ei oleks enam soositud praktika, et naised teaksid, mida abordi tegemine tegelikult tähendab, et nad oleksid läbinud kohustusliku kriisinõustamise, ultraheli ja et neile pakutaks alternatiive. Kindlasti peaks olema võimalik loobuda lapsest pärast sündi, anda laps kohe adoptiivperele. Abort on ikkagi mõrv, see ei ole haige hamba väljatõmbamine, vaid ühe kordumatu inimelu julm hävitamine.

Mis teile praegu ühiskonnaelus kõige enam muret teeb?

Eestis on praegu väga palju vaesust, aga mitte ainult palgavaesust, vaid ka vaimset vaesust, julguse vaesust, otsustavuse vaesust. Mulle teeb muret ühest küljest lootusetus, et kristlased kohati ei usu enam, et midagi saaks muuta paremaks, õiglasemaks, midagi mõjutada.

Ja teisest küljest kummaline leigus, ei soovita süveneda ega end asjadega kurssi viia, soovitakse end säästa negatiivsetest emotsioonidest ja elada nagu natuke omas mullis, olla passiivne kõrvalvaataja, küüniline kommenteerija, aga mitte proaktiivne mõjutaja, muutja, arendaja, välja võitleja. 

Kindlasti teeb muret ka see, et juba pikka aega on läbi popmuusika, kunsti ja kirjanduse ning meedia homoseksuaalsust ja abieluväliseid seksuaalsuhteid, isegi armukeste pidamist püütud näidata kui midagi normaalset, paratamatut „progressi“ osa, mida ümberpöörata ega peatada ei saa.

See pole tõsi. Kristlus on läbi aegade väga patuseid ja korrumpeerunud kultuure ja ühiskondi revolutsiooniliselt mõjutanud, kui kristlased on julgenud oma väärtuste ja põhimõtete eest aktiivselt ja kartmatult seista. Peame seda ka täna tegema. Kes saab olla meie vastu, kui Jumal on meie poolt?!

Nii nagu vanasti, nii peavad ka nüüd Koljatid Taavetite ees langema, sest me ei ole üksi, Jumal on taevaste väehulkadega toetab meid. See on Tema sõda. Kõik saab alguse palvest ja isiklikust osadusest Jumalaga, Jumala Sõna tundmisest ja selle uurimisest, kuid meie usk peab jõudma meie tegudesse, meie hoiakutesse, meie sõnadesse. Meile ei ole antud kartuse vaimu, vaid väe, ja meelevalla ja armastuse vaim. 

Mida arvate – kas pärast 3. märtsi muutub midagi? 

Jah, ma usun, et muutub. Peab muutuma! Aga see sõltub meist kõigist, kes me praeguse olukorraga rahul ei ole. Peame minema 3. märtsil kindlasti valima ja valima õige erakonna ning õige kandidaadi poolt. Peame hoidma seda valimiste eelset, aga ka valimiste järgset aega tugevalt eestpalves, et saatana riukad saaksid tühistatud ja õiglus ning tõde tõuseks esile, et Koljat saaks maha löödud ja Taavetid saaksid kuningaks.

Kui nii läheb, siis kaob kartus ka teiste kristlaste pealt ja kristlaskond tõuseb julgelt oma meelevalla positsioonile, nii palves kui ka tegudes. Selleks me oleme kutsutud ja praegusesse ajahetke elama pandud. 

Küsis Veiko Vihuri, vastas Agnes Pulk.

Foto: V. Vihuri

Sõnum valijale:

Oleme jõudnud oma riigiga teelahkmele, kus sõna otseses mõttes valime Eestile tulevikku. Valimisotsus tuleb teha maailmavaatest lähtuvalt, mitte selle järgi, kes on tore naabritüdruk või muhe naabrimees. Penisonide kasvu, peretoetuste tõusu ja majanduse elavdamispakette pakuvad kõik erakonnad, selles pole käesolevate valimiste küsimus. Küsimus on selles, millist Eestit me tahame. Kas avatud rahvuslusega (ehk kodanikupõhist rahvast) või tõelist rahvuslust, mis kaitseb eestlasi kui põlisrahvast? Kas soovime jätkuvalt koogutada Euroopa Liidu juhtide ees, rakendades valimatult iga seadusepügala, isegi kui see on meie rahvale kahjulik, ning avada oma piirid Euroopasse soovivatele pagulastele ja migrantidele või hoiame tagasihoidlikku migratsioonipoliitikat ning seisame julgelt Eesti suveräänsuse ja iseotsustamisõiguse eest ka Euroopa Liidus, tehes rohkem koostööd tervet mõistust näidanud riikidega nagu Ungari, Poola, Tšehhi jt? Kas soovime homopropaganda jätkumist meie meedias ning lasteasutustes ja traditsioonilise perekonna ideaali ja väärtuse prügikasti heitmist, tõstes kõrvale samaväärsena homoabielud, või näeme terves perekonnas riigi tugevuse garantiid? Mida tugevamad on meie perekonnad, seda vähem on meil riigina vaja kulutada igasuguste toetuste ja hingehädade ning käitumishäirete raviks.

Seisan terve mõistuse ja tervete perekondadega Eesti eest!