Kuidas on üldse võimalik elada ja mitte murda pead ja valutada südant selle üle, mis on õige ja mis vale, kuidas peaks elama, et minu läbi siia maailma rohkem kannatusi ja valet ei lisanduks, kuidas saaksin mina teistele edasi anda seda, mis mina oma kannatuste kaudu olen õppinud või omandanud, seda, mis minule on antud – mõista ja näha ja tunda...

Siis ütles Jeesus juutidele, kes temasse uskusid: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning taipate tõde ja tõde vabastab teid“ (Jh 8:31,32).

„Mis on tõde?“ küsib Pilatus Jeesuselt.

Oleme küllap isegi kohanud palju selliseid skeptilisi lööklauseid. Nii mõnigi inimene ütleb kõiketeadvalt: tõde on suhteline, mida keegi tõeks peab – minu tõde on ehk see, et ma võin teha kõik, mis minu materiaalsele ja füüsilisele eksistentsile kasuks tuleb – seega minu tõde on see, mis on mulle (minu arvates) kasulik.

Siin tehaksegi viga: tõde pole see, mille me tõe arvame olevat, lähtudes oma ekslikust maailmavaatest – tõde on alati absoluutne.

Me nimetame kasulikuna näivat valet tõeks ja mässime end nõnda järjest rohkem valede võrku, läheme aina kaugemale tõest.

Tõde on Jumala tunnetamine ja tema seaduste täitmine, mitte käsku mööda, vaid vabast tahtest. Tõde elab sinus siis, kui sa ei saagi teisiti toimida, kui vaid Jumala tahtmist mööda. Tõde on see, mis meid vabaks teeb – selle maailma valede rägastikust, meie endi segaste soovide käest.

Jeesus ütleb: „Ta annab teile teise Lohutaja, et Tema oleks teiega igavesti: Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe ega tunne Teda ära.“

Seega Tõe tundmisest võime tunda neid, kes Vaimus käivad – kes pole enam käsu all, kellele käsk on südamesse kirjutatud.

See, kes kinnitab, et maailmas on mitmesuguseid tõdesid, et väide „minu tõde on see, et ma võin su tappa, kui seda vajalikuks pean“ – on tõest lootusetult kaugel. Temale ei ole seda ilmselt ka võimalik kuidagi selgeks teha. See on seesama, kui püüda kõnelda midagi inimesele, kes sinu keelt absoluutselt ei mõista.

Jeesus ütleb: „Kui keegi tahab teha Tema tahtmist, küll ta taipab õpetusest endast, kas see on Jumalast või ma räägin omast peast“ (Jh 7:17).

Suurimad segadused inimeste vahel, tülid ja vastuolud, tulevad kõik sellest, et inimesed on Jumalast kaugele läinud, oma õige loomuse unustanud, lasknud ennast segadusse ajada kurjadel jõududel, ning ei näe vaevagi, et püüda taastada oma ühendust oma Loojaga.

Veel hullem, nad isegi ei tunne vajadust selleks, elavad nii, nagu kõik oleks korras, nagu peaksidki nad nõnda elama. Ka suurem osa kunstist peegeldab ja levitab sellist ellusuhtumist, ehk küll sageli heatahtlikult naeruvääristades, ometi kostab sealt välja heakskiit sellisele eluviisile kui ainsale võimalikule. Seega antakse põlvkonnast põlvkonda edasi seda valeõpetust, ning juhitakse ka noored samale teele, eemale iseendast, eemale Jumalast...

Elu inimeste maailmas on enamasti võitlus, kus tugevam ja häbematum võidab, kaotaja on ühiskonna silmis alaväärtuslik – see kehtib küll enamasti kõikides maades, sest kurjuse allikas on igal pool üks, ja tema eesmärk on kõikjal sama – juhtida inimene eemale oma Loojast, hävitada inimese jumalanäolisus jäägitult, igaveseks.

Vaid Jumala tunnetamine ja usaldamine, seega Tõe Vaimu vastuvõtmine viib inimese oma tõelise olukorra äratundmisele ning on aluseks uutele inimsuhetele ja maailmavaatele ning elustiilile.

Jääda Jeesuse sõnasse – see tähendab mitte omaks võtta seda kurjuse poolt sisendatud maailmamudelit, vaid püüelda inimese jumalanäolisuse taastamise poole, hoida ühendust Jumalaga ning liikuda Jumalariigile lähemale. See tähendab vabanemist sellest petlikust süsteemist nagu kurjuse ahelatest, eelarvamuste soomuste pudenemist silmadelt, samuti ühenduse tunnetamist lõpmatusega. Selle maailma saavutused ja kasud ei ole sellisele avatud silmadega inimesele enam olulised, sest tema lend on suunatud hoopis kõrgemale.

Kõike seda on võimalik selgeks teha ainult neile, kes on jäänud Jeesuse sõnasse, sest maailm ei võta vastu Tõe Vaimu.

 

© Meie Kirik