Johannese 10:11–18

Kiidetud olgu Jeesus Kristus!

Jeesus ütleb: “Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.”

Nii nagu Päikese ümber tiirlevad planeedid, nii keerleb meie elu ümber Hea Karjase. Tema on kõikide asjade algus ja lõpp.

Tänane evangeeliumitekst on nii rikkalik, et juba üksnes üheteistkümnendat salmi võiks käsitleda mitu päeva. Aga kuna see ei tule kõne alla, siis piirdugem ainult kõige olulisemaga. Alustame Hea Karjase vahekorrast lammastega. Siin võib esile tuua kolm rõhuasetust. Hea Karjane sureb lammaste eest, armastab oma lambaid ja ühendab nad üheks tervikuks. Aga enne, kui me süveneme Jeesuse vahekorda oma lammastega, peatume korraks mõistel “hea”. Kreeka keeles kasutatakse siin kahte sõna: agathos, mis tähendab head kõlbelises tähenduses. Näiteks ma võin maalida pildi, mille kohta võib öelda, et see on agathos ehk hea, kuna sellel on olemas kõlbeline väärtus. Ma ei maali pildile rõvedusi, vaid näiteks lihtsalt ilusa metslille. Samas kunstiline väärtus võib olla sellel pildil null, kuna ma pole mingi kunstnik. Kui sa aga tahad väljendada maali sügavat ja suurt kunstilist väärtust, nagu näiteks Michelangelo puhul, siis kasutatakse kreeka keeles teist sõna – kalos, mis väljendab täiuslikku ilu ja headust. Just seda sõna Jeesus kasutabki, kui Ta nimetab end Heaks Karjaseks. Ta tahab sellega öelda, et ei ole hea üksnes moraalses tähenduses, vaid on silmapaistev, suurepärane, armas ja eeskujulik karjane igas tähenduses. Ei ole ühtegi teist karjast, keda võiks Temaga võrrelda, Ta on kõigist üle. Sellega Jeesus annab mõista, et on isegi suurem kui juutide kuulsaim karjane Taavet. Vägagi pretensioonikas sõnum Jeesuse poolt. Kui siia lisada veel Tema ütlused, et Mooses on Temast kirjutanud ja “enne kui Aabraham sündis, olin mina”, siis võis see tõepoolest tunduda juutidele  suuruse hullusena. Tegelikult oli asi veel hullem. Jeesust süüdistati lausa jumalateotuses, sest sõnademäng “mina olen hea karjane” oli religioosselt haritud juudile vägagi kindla tähendusega. Juudid teadsid, et “mina olen” kuulus Jumala tiitlite hulka, ja nad teadsid ka seda, et Iisraeli ülimaks ja parimaks karjaseks oli Jumal. Seega Jeesus, öeldes “mina olen Hea Karjane”, ütleb tegelikult – mina olen Jumal. Meie teame, et Tal on õigus seda öelda, kuid Iisraeli usuliidrid pidasid seda jumalateotuseks.

Olles tõestanud oma isiku, Jeesus jätkab Hea Karjase ja lammaste vahelise suhte selgitamist. Ta annab oma elu, Ta sureb lammaste eest. See on esimene asi, mida Jeesus teeb. Enne kui ligipääs Jumalale avaneb, enne kui sissepääs Tema lambatarasse avatakse, peab Jeesus surema.

Palestiina karjane oli täielikult vastutav lammaste eest. Kui lambaga midagi juhtus, siis karjane pidi tõestama, et tegi omalt poolt õnnetuse ärahoidmiseks kõik, mis võimalik. Ilma sellise range korrata oleks karjane tasapisi kõik lambad vardasse ajanud ja käsi laiutades oleks öelnud, et nad panid lihtsalt jooksu. Sellepärast tuli karjasel igasuguse probleemi korral tõestada, et on võidelnud ja andnud oma parima lammaste elu päästmiseks.

Pangem tähele kuidas Jeesus ütleb: “Hea karjane annab oma elu lammaste eest.”  On ju selge, et kui hundid või lõvid ründavad lambaid, siis ei saa nood mitte kuidagi sundida karjast endid kaitsma. Kujutad sa ette pilti, et lambad hääletuse teel otsustavad, kas karjane peab neid kaitsma või ei? Ainuke võimalus ellujäämiseks on, kui karjane ise vabatahtlikult riskib oma eluga või vajadusel lausa ohverdab oma elu lammaste eest. Just seda Jeesus tegigi. Ta andis oma elu vabatahtlikult, ilma sunduseta. Ta ütleb: “Keegi ei võtta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta.” Meil on ligipääs Jumala juurde ainult siis, kui keegi sureb meie eest, kui keegi kannab meie patud. Jeesus tegi seda, Ta ohverdas oma elu meie kasuks, meie lunastuseks.

Sa võid ju nüüd mõelda, et natuke imelik on see võrdlus karjasega. Kui karjane sureb, siis mis kasu sellest lammastel on? Tõesti, nii see on – kui karjane hukkub, siis on ka lammastel ots peal. Lihtsalt ei ole enam kedagi, kes neid kaitseks. Ausalt öeldes samasugune olukord tekis ka Kristuse surma järgselt. Karjast löödi ja lambad pillutati. Alles kolm päeva hiljem olukord muutus. Jeesus tõusis surnuist ja esimene asi, mida Ta tegi, oli oma jüngrite julgustamine ja kokku kogumine. Ehki karjase surm tekitas esialgu jüngrite seas paanikat, tuli see neile siiski lõpuks kasuks, sest see oli ohvrisurm inimkonna lunastamiseks. Katsu sa mõne inimese surma üle rõõmustada, sind visatakse kividega surnuks. Kuid Jeesuse surma üle võib küll rõõmustada, sest see eneseohverdus tehti meie kasuks.

Vaatame nüüd, kuidas Issand võrdleb Head Karjast nendega, kes on palgalised ja ei hooli lammastest. Ta ütleb: “Kui palgaline näeb hunti tulemas, jätab ta lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali-, ta on ju palgaline ega hooli lammastest.” Kujuta ette, kuidas need Jeesuse sõnad tabasid religioosset ladvikut otse silmade vahele. Olid ju kirjatundjad ja preestrid endast väga heal arvamusel. Nad arvasid, et on õiged Jumala ees ja võivad seetõttu olla eeskujuks rahvale ning omavad õigust olla usujuhid. Jeesus aga ütleb neile, et nad tegelikult ei hooli rahvast, vaid teevad oma tööd üksnes tasu pärast. Nad armastavad rohkem raha kui lambaid ja ohu puhul nad päästavad ainult oma nahka.

Ei maksa arvata, et ainult Jeesuse aegses Iisraelis olid palgalised vaimulikud. Ka tänapäeva Kristuse Kirikus võime leida hulgaliselt neid karjaseid, kes teevad oma tööd valdavalt raha pärast. Pressitakse koguduselt välja nii palju kui võimalik, ise pooltki vastu andmata. Nad annavad üsna kergelt raskustele alla, nad ei suuda seista vastu Saatana survele ja panevad koguduse juurest plagama. Küllap on ka vaimulikud inimesed ja vajavad nii endi kui oma pere toitmiseks raha, kuid pastori puhul peaks andmine olema tähtsam kui saamine. Kui vaimulik armastab oma kogudust, küll siis Jumal hoolitseb tasu eest. Tasub alati usaldada Jeesuse tõotust: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!”

Kirik vajab Kristuse sarnaseid juhte ja karjaseid, kes hoolivad ja armastavad oma lambukesi ning on valmis sellel tööl tooma ka midagi ohvriks.

Jeesus ütleb, et hea karjane tunneb oma lambaid. On kosutav teada, et meie vahekord Jeesusega ei ole üksnes teoreetiline, mõistusele toetuv, vaid see on väga isiklik. Jeesus armastab sind ainulaadsel usalduslikul moel. Ehki Jeesus kasutab sõna “tunneb”, võib selle põhjal siiski öelda, et Ta armastab oma lambaid. Kreekakeelne sõna ginosko, mida siin kasutatakse, tähendab kogemuslikku tundmist, tundmist mitte lugemise põhjal, vaid kogemuse kaudu. Sõna “tundma” kasutatakse Piiblis sageli armastussuhte kirjeldamiseks. Seega ei oleks vale, kui tõlgiksime Jeesuse ütlemise nõnda: “Mina olen hea karjane ja armastan omi ja minu omad armastavad mind, nõnda nagu Isa armastab mind ja mina armastan Isa, ning annan oma elu lammaste eest.” Vaevalt, et keegi annab oma elu mõne tuttava eest, aga armsama nimel tehakse suuri asju. On tõesti hea teada, et Jumal armastab meid, ja on saatnud meid karjatama sellise haruldase Karjase, kes oma elu ohvriks tuues päästis meid hukatusest.

Kogemuslik tundmine ehk armastus vajab kõige rohkem samastumist ja ühtsust oma kallimaga. Kui kaks inimest üksteist tõeliselt armastavad, siis tavaliselt lõpeb see sellega, et need kaks saavad üheks lihaks. Sa ju ei ütle oma kallimale, et kuule, ma armastan sind nii väga, et tahan ühineda Võõrleegioniga. Pigem on su sooviks veeta iga päev oma armsama seltsis. Kedagi armastades tahad teda paremini tundma õppida, tahad tema sarnaseks saada. Jumal armastab meid nii tugevalt, et on oma Pojas meie sarnaseks saanud ja tahab, et meie omakorda saaksime Jeesuse sarnaseks. Ma ei tea kuidas meiega lood on, kuid Paulus ütleb: “Ma püüan ära tunda Teda ja Tema ülestõusmise väge ja Tema kannatuste osadust, saades Tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist” (Fl 3:10). Jah, tõeline armastus nõuab osadust. Nii nagu mehe ja naise armastuse selge eesmärk on abielu, nii ka Jumala ja inimese vahelise suhte eesmärk on üheks tervikuks saamine.

Armsad õed ja vennad, oleme vabatahtlikult Jeesuse karjaga ühinenud, oleme tunnistanud Ta endi ülemkarjaseks. Kristus hoolib meist ja tahab, et oleksime Temaga osaduses, et sureksime koos temaga, tõuseksime üles koos Temaga ja käiksime koos Temaga oma eluteed. Ta tahab, et saaksime üha rohkem Tema sarnaseks. Kas meie armastus Tema vastu on nii tugev, et suudaksime seda teha? Küllap see ongi mõõdupuu, mille abil võime kontrollida kui tugevalt me oma Issandat armastame. Mind isiklikult teeb kurvaks teadmine, et mu südames ei ole enam sellist leegitsevat armastust Jumala vastu, nagu see oli usule ärgates. Jah, ma olen küll aastate möödudes jäänud Issandale truuks, kuid ma tunnen, et esimene armastus on jahtunud ja see vajaks ülessoojendamist. Võib olla õnnestub see kõige paremini ühises osaduses, üksteist toetades ja julgustades. Oleme ju siiski üks kari. Sellepärast palvetagem üksteise eest, et me ei väsiks, et meie armastus ei kustuks, et me kuuleksime Hea Karjase häält ja järgneksime Talle.

Jäägu meid täna saatma apostel Pauluse sõnad: “Aga rahu Jumal, kes igavese lepingu verega on surnuist üles toonud lammaste suure Karjase, meie Issanda Jeesuse, valmistagu teid kõiges heas tegema tema tahtmist ja saatku korda meie sees, mis on tema silmis meelepärane, Jeesuse Kristuse läbi, kellele olgu kirkus igavesti! Aamen.” (Hbr 13:20–21)