Kõik vestlejad olid ühel meelel selles, et kiriku osaduslikkus ja kasvamine ei sõltu mitte niivõrd tervitajatest kiriku uksel, vaid sellest, et sõnum Kristusest on kõige keskmes. “Ilma selleta on osaduslikkus lihtsalt üks udujutt,” ütles Antturi. Talle sekundeeris Turtiainen: “Kirik on olemas üksnes võrratu Lunastaja pärast.” Laajasalo lisas omakorda: “Sisu peab olema korras mitte ainult kiriku enesekäsituse pärast, vaid ka sellepärast, et kiriku abil minnakse taevasse.”

Abordipooldajate ideoloogia tõukab inimolendeid inimsoo hulgast välja, võtab neilt õiguse moraalsele ja seaduslikule kaitsele ning võimaldab seega nende hukkamise siis, kui selleks tundub olevat õige aeg… Kirik ei räägi sellest mitte sellepärast, et hukka mõista ja maha tallata, vaid selleks, et pakkuda võimalust tervenemiseks nendest haavadest, mis me inimestena ja ühiskonnana oleme endale tekitanud. Kristus suri ju meie pattude pärast.

Eesti avalikkuses on siiamaani puudunud Katoliku Kirikus toimuvaid sündmusi ja protsesse katoliiklikult positsioonilt kajastav ja analüüsiv meedia. Kui Kirikus toimuvaid sündmusi ongi vahel käsitlenud üle-eestilised ajalehed või televisioon, siis on see pea alati toimunud Kirikut ja kogu maailma “pimedasse keskaega” tagasi juhtida soovivate konservatiivsete pimedusejüngrite ja Kirikut maailmas pidurdamatult toimuva progressiga lepitada soovivate uuendusmeelsete valgusejüngrite vahelise võitluse kontekstis.

Küsimus, kas vabas ja demokraatlikus riigis tohib kõlada ka kristlaste hääl – eriti nendes maades, kus kristlus on aastasadu olnud kultuuri kujundanud religiooniks –, ootab siiski veenvamat vastust, isegi kui see peaks olema eitav. Miks on kristlaste ja kristlike ühenduste panus ühiskondlikku arutellu juba ette kuulutatud kõlbmatuks ainult seetõttu, et see lähtub usulistest tõekspidamistest? Kas selle pärast, et kristlusele on omane aktiivne tõetaotlus, mis läheb vastuollu tänapäeval levinud sekulaarsete ja individualistlike hoiakutega?

Minu lapsepõlvekodus jõule ei peetud. Vanavanemate juures küll, mingil kombel: oli kuusk, kingitused olid. Ükskord nägin isegi jõuluvana – seljatagant, kollase vilkuriga villisesse istumas, pärast seda, kui ta oli kingikoti ettekotta toimetanud. Aga vanematekodus Tartus polnud isegi midagi niisugust: kuusk toodi paar päeva enne aastavahetust, kingitusi jagati vana-aastaõhtul, Brežnev pidas kõnet ja Советское полусухое paukus.

„Mis on tõde?“ küsib Pilatus Jeesuselt. Oleme küllap isegi kohanud palju selliseid skeptilisi lööklauseid. Nii mõnigi inimene ütleb kõiketeadvalt: tõde on suhteline, mida keegi tõeks peab – minu tõde on ehk see, et ma võin teha kõik, mis minu materiaalsele ja füüsilisele eksistentsile kasuks tuleb – seega minu tõde on see, mis on mulle (minu arvates) kasulik. Siin tehaksegi viga: tõde pole see, mille me tõe arvame olevat, lähtudes oma ekslikust maailmavaatest – tõde on alati absoluutne.

Püha Alfonso Maria de' Ligouri ütles, et kindlus Jumala halastuses viib rohkem hingi hukatusse kui Tema õiglus, kuna hulljulge lootmine Jumala halastuse peale ilma pöördumiseta ja võitluseta patu vastu laseb inimestel hukatusse minna. Deus non irridetur (Jumalat ei saa narrida). Miks ei õpetata ka seda, et Jumala halastus seisneb selles, et Ta võtab vastu pattu kahetseva patuse? Kas see tõesti on enesestmõistetavalt implitseeritud, Teie Pühadus?

Kahtlemata on ilus tähistada Jumala suurimat kingitust patusele inimkonnale oma lähedaste, eriti aga abivajajate meelespidamisega – ent kui tulemuseks on see, et Suurima asemel upitatakse viimaks ikkagi troonile patune inimene kõigi oma oma himude ja isekusega…

Itaalia katoliiklasest ajaloolane ja publitsist Roberto de Mattei vaatleb oma artiklis 8. detsembril Vatikanis korraldatud suurejoonelist spektaaklit ja nendib, et Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise suurpühal kallati San Pietro ehk katoliikluse üks peamistest pühakodadest üle panteistliku uuspaganluse valevalgusega.

Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu. Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Jutt ei käi konservatiivsusest, vaid ustavusest Pühakirjas sisalduvale Jumala ilmutusele. … Seoses sellega tahaksin ma kõneleda Kiriku prohvetlikust kutsumusest. … Me räägime nii sageli kirikute prohvetlikust häälest, kuid kas meie hääl erineb tegelikult ilmaliku massimeedia ja valitsus­väliste organisatsioonide häälest ja retoorikast?

© Meie Kirik