Halastus on suur kristlik voorus. Kuid juhul, kui ta on lahutatud oma seostest õigluse ja meelekindluse voorustega, muutub ta ilmaliku kapitulatsioonikultuuri kiriklikuks vasteks. Seda väljendavad tänapäeval mitmesugused kultuurilised ja moraalsed kõrvalekalded, sealhulgas satanism – antireligioon, milles palju noori inimesi ümbritseb kultusega rock-kontserte. On sümboolne, et hetkel, mil terroristid alustasid massimõrva Bataclanis, mängiti laval pala pealkirjaga “Kiss the Devil”.

Seoses niinimetatud terrorismivastase sõja ja Lääne sekkumistega on kõige rabavam asjaolu, et Lähis-Ida valitsuste kõrvaldamisel võeti sihikule ilmalikud diktaatorid ning jäeti puutumata islamiteokraatiad. Saudi Araabia on islamiriik, kus valitseb omaenda inimesi rõhuv jõhker režiim. Seal on samuti sündinud salafism ja vahhabism – islami voolud, mida järgivad sellised rühmitused nagu ISIS ja al-Qaeda. Kui rääkida radikaalsest ekstremismist, siis viivad kõik jäljed Saudi Araabiasse.

Paljude kirikute kohta võib öelda, et nad ei ole enam meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Suur hulk inimesi on selle üle ka rõõmsad, sest ateistliku propaganda ohvritena ei tea nad kirikust midagi peale selle, et õigeusu preestrid on napsulembesed või et katoliku kirikus õitses inkvisitsioon. Inimesekeskne egoism ja hedonism ei ole aga peale ajutise mõnust vingerdamise suutnud midagi asemele pakkuda.

Meie, kristlased, ei suuda enam elada selles kaoses, mis sünnitab sõjasalku, relvastatud jõuke, terroristlikke rühmitusi ja islamiparteisid. Kui kaos pärast Iraagi invasiooni 2003. aastal valla pääses, mõistsime selle olukorra õudust. Lääne demokraatiad konspireerisid Süüria vastu ja on põhjustanud riigi infrastruktuuri hävimise ning majade, linnade, külade, monumentide ja arheoloogiliste mälestusmärkide purustamise. See on rumalate poliitikute tegevuse ja konspiratsiooni tulemus, ettekäändel tuua piirkonda demokraatiat.

Fukuyama optimistlikust “ajaloo lõpust” on möödunud paarkümmend aastat. “Keskaegne” islam on just esitanud läänele väljakutse ega kavatse piirduda oma ajaloolise levikualaga. Ja ehkki lääs võib praegu veel nautida globaalset juhtrolli ja sõjalis-tehnoloogilist üleolekut, annavad just läänes omaks võetud “väärtused” ning elu- ja mõtteviis islamile võimaluse.

„Palvetagem ja süüdakem küünlad kõigi lahkunud hingede eest, kes on Issanda palge ette jõudnud vägivalla ohvritena kõikjal maailmas või on oma elu pidanud jätma oma usku tunnistavate märtritena. Mõtleme palves Prantsusmaa riigi ja rahva ning kõigi teiste maade rahvaste peale, kus vägivald on lämmatanud armastuse ja inimesed on sunnitud selle eest põgenema või oma ja lähedaste elu pärast kartma.“

Overtoni aken – teooria, mida arendas 1990. aastate keskel praeguseks meie seast lahkunud Joseph P. Overton – kirjeldab akent, mis avaneb avalikkuse reaktsioonidena ühiskondlikele aruteludele. Overton töötas oma mudeli välja kirjeldamaks poliitilise kliima muutumist. Kuid ma usun, et selle abil saab valgust heita ka sellele, kui sügavad ja (enamasti) kahjulikud muutused on meie kultuuris ja ühiskonnas laiemalt aset leidnud. Kui eesmärgiks seatakse kultuuriliste institutsioonide õõnestamine, siis koosneb kogu protsess alates mõeldamatuse faasist kuni legaliseerimiseni viiest astmest.

Aggiornamento, avatus modernsusele ja inimesekultus… Sellest ajast peale, kui nad hakkasid maailma kuulama, ei suuda nad Kirikus enam milleski ühel meelel olla. Selle kohta ütleb Jeesus: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad“ (Lk 11:28).

Need kaks aspekti – kiriku ühtsus ja teiste südametunnistusega arvestamise vajadus – peaksid teed näitama iseäranis meie kirikus ja meie ajal. Küllap peaksid kirikujuhid erinevatele arvamustele vaatamata jõudma täielikule üksmeelele ja tegevuskavale, mis rajaneb varaste kristlaste kogemusele nende kõige raskematel kriisiaegadel. Sel juhul peaks sõnum vastastikusest hoolimisest ja armastusest eelnema kõigele muule.

Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast”. Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.

Nn poliitiline korrektsus ei luba Euroopal ja samuti Eestil kristlasi eelistada. Paradoksaalselt toob majandusmigrantide samastamine ehtsate põgenike ja tagakiusatutega ning ideoloogiline „diskrimineerimisest“ loobumine endaga kaasa tegeliku diskrimineerimise, mis seisneb selles, et need, kes eriti abi vajavad, jäävad üsna tõenäoliselt abita – ning kui nad ka siia jõuavad, tõmmatakse neile täiesti teenimatult kaela rahva pahameel, mille põhjuseks on hoopis poliitikute ja meedia üleolev ja dotseeriv hoiak ning mis on suunatud võltspõgenike ja nende abil suuri kasumeid teenivate inimsmugeldajate vastu.

© Meie Kirik