Sina, mu Kristus, oled kõige hea täius! Täida mu hing rõõmu ja ilutsemisega ning päästa mind, sest Sina oled ainsana rikas heldusest! Aamen.

Loomulikult on tore, et varem üsna vähest tähelepanu pälvinud missaliturgia on taas saanud aruteluteemaks. Huvi jumalateenistuse vastu on kasvanud nii liberaalide kui konservatiivide, nii “kõrgkiriklaste” kui “madalkiriklaste” seas. Ometigi peetakse kõige tulisemaid arutelusid enamasti piiride pärast. Mis sobib kirikusse ja mis mitte? Jumalateenistuse vormide üle arutledes tuleb vorme ja muutusi hinnates pidada silmas missa eesmärki. Kas alternatiivsed missavormid on jumalateenistuse tegeliku keskme teenistuses? Või juhtub tegelikult see, et alternatiivne missa rajatakse missa tegeliku sõnumi asemel millelegi muule – esteetikale või kambavaimule?

Episkopaalne Kirik defineeris täna ümber abielu mõiste. Usutunnistus ei kõnele abielust, kuid samas kõneleb usutunnistus loomisest. Usutunnistuses nimetatakse Jumalat taeva ja maa Loojaks. Kui Jumal seadis tõesti loomisel sisse abieluseisuse, siis me ju eitame loomiskorraldust, pidades tühiseks sõnades „ta lõi tema meheks ja naiseks“ sisalduvat reaalsust.

See on paavst Leo XIII entsüklika sõnum: me oleme tõeliselt inimlikud, tõeliselt ratsionaalsed ja tõeliselt vabad siis, kui kuuletume Jumala igavesele seadusele, Jumala täiuslikult kavandatud tahtele ja meie jaoks loodud plaanile. See on tee õnnele. Liberalism pakub meile väära õnne läbi väära vabaduse. Ärgem laskem endid lollitada selle näilise “hea” poolt, mida liberalism ja kõikelubatavus meile pakuvad. Väljaspool Jumala igavest seadust, Jumala täiuslikku tahet ei ole ei õnne ega tõelist vabadust.

Kes teab, missugune sotsiaalne häving meid ees ootab? Ei keegi. Kuid tõelise revolutsionääri tunneb ära sellest, et teda ei huvitagi. Ta kuulutab alati, et kõik on lihtsalt suurepärane. Nagu president Obama ütleb, „#LoveWins“ („#ArmastusVõidab“), mis pole muud kui tabav kokkuvõte Terrorivalitsuse juhtfiguuri Maximilien Robespierre’i sõnadest: „Kui pitseerime oma töö omaenda verega, siis saame vähemalt näha üleüldise õnne kirgast koidikut.“

„Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.“ (Ap 5:29) Kristlastel tuleb nüüd õppida, mida tähendab riigi ees avalikult oma südametunnistusele kindlaks jääda. Me seisame vastu selle valskuse riiklikule pealesurumisele, kuigi tahame jätkuvalt teenida neid, keda kahjustab radikaalse seksuaalse vabaduse eetika, mis on Jumala poolt õnnistatud abielust kõrvale kaldunud. Ja me seisame õlg õla kõrval teiste kristlaste, kirikute ja kõigi hea tahtega inimestega, kes jäävad selles küsimuses kindlaks.

Eriti viimastel aastatel on ka Eestis hakanud välja kujunema ja kinnistuma selgelt tunnetatav hierarhiline klassisüsteem, kus kuulekad ja sallivad tõusevad privilegeeritute platoole, saades osa euroopalike väärtuste lehviva loosungi all edasimarssiva rahvusvahelise institutsionaalse süsteemi hüvedest, samal ajal kui “tagurlikud tümikad” tõrjutakse üha kaugemale ühiskonna perifeeriasse.

Iirimaa kogemus näitab, kui kiiresti on võimalik suuri ühiskondlikke muudatusi hästi läbimõeldud, järjepideva, süstemaatilise ja suurt rahalist toetust omava propaganda ja lobitöö tulemusel kaasaegses demokraatiaks nimetatud poliitilises süsteemis saavutada. Selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tänapäeval tingimata tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on mitte nende endi kätes, vaid ajaloolise progressi määrata. Mida varem sellest valemängust aru saadakse, seda kiiremini saab asuda oma ridu koondama ja vastukäike kavandama, et oma rahva ja riigi saatus tagasi enda kätte võtta.

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

Kloostrite vaimsus ja eluviisid on olnud Kiriku vaimse elu hoidmisel asendamatuiks mõjutajaiks. Samal ajal kui üks osa ühiskonnast on üha enam ilmalikuks muutumas, otsib teine osa üha sügavamat ja algupärasemat vaimset elu, millest ammutada vaimulikku jõudu ja valgustust, et elada hoolimata katsumustest Kristuse armus ja usus.

Eesti rahvas seisab oma teistkordse riikliku iseseisvuse kahekümne kolmandal aastal rahvuslik-kultuurilise allakäigu ja väljasuremise lävel – mitte enam väljasuremise ohu ees, vaid juba selle protsessi alguses. Kusjuures väljasuremise oht ei tulene mitte riikliku iseseisvuse järjekordse kaotamise ohust välisvaenlasele, vaid just nimelt Eesti Vabariigi riiklikud struktuurid on paradoksaalselt muutunud selle allakäigu ja väljasuremise tulemuslikeks vahenditeks.

© Meie Kirik