Kloostrite vaimsus ja eluviisid on olnud Kiriku vaimse elu hoidmisel asendamatuiks mõjutajaiks. Samal ajal kui üks osa ühiskonnast on üha enam ilmalikuks muutumas, otsib teine osa üha sügavamat ja algupärasemat vaimset elu, millest ammutada vaimulikku jõudu ja valgustust, et elada hoolimata katsumustest Kristuse armus ja usus.

Eesti rahvas seisab oma teistkordse riikliku iseseisvuse kahekümne kolmandal aastal rahvuslik-kultuurilise allakäigu ja väljasuremise lävel – mitte enam väljasuremise ohu ees, vaid juba selle protsessi alguses. Kusjuures väljasuremise oht ei tulene mitte riikliku iseseisvuse järjekordse kaotamise ohust välisvaenlasele, vaid just nimelt Eesti Vabariigi riiklikud struktuurid on paradoksaalselt muutunud selle allakäigu ja väljasuremise tulemuslikeks vahenditeks.

Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile.

„Tüüpiline Eesti usklik paistab olevat vene keelt kõnelev mitte-eestlasest naine, kes on tõenäoliselt üksik, lesk või lahutatud, elab Tallinnas ning on pigem vaene pensionär,“ kõlab värske uuringu „Elust, usust ja usuelust“ põhjal tehtud järeldus.

Oleks liiga lihtne öelda, et iirlased taganesid Katoliku Kirikust. See ulatub palju sügavamale. Tõsi on, et enamik iirlasi on hüljanud traditsioonilise ristiusu ja ei lase sellel enam mõjutada oma otsuseid ega elukombeid.

Revolutsioonide ja totalitaarsete režiimide ajalugu näitab, et katsed sotsiaalseid utoopiaid ellu rakendada pole ilma sunni ja vägivallata võimalikud. Vana korra esindajad ja teisitimõtlejad tuleb kas kõrvaldada või sunniviisiliselt ümber kasvatada.

Härra Obama näib olevat langenud eksliku stereotüübi ohvriks, et meie peamine huvi on kultuurisõda. Kristlased mitte ainult ei kuluta rohkem vahendeid vaesusega võitlemisele kui moraali või elu pühadusega seotud küsimustele, vaid nad panustavad võitluses vaesusega kaugelt rohkem kui kestahes teine siin riigis. See on fakt.

Moodsa ateismi juured peituvad Prantsuse revolutsioonis ja selle ateistlikus eksperimendis. Kuid alles hiljem, Ludwig Feuerbachi, Karl Marxi ja Sigmund Freudi töö tulemusena on ateismi hakatud pidama arvestatavaks mõttelaadiks… Feuerbach esitas moodsa ateismi põhiväite: mitte Jumal ei loonud inimest, vaid inimene lõi Jumala.

Öeldakse, et elus on kaks rasket asja. Esimene on elada üksi, vallalisena. Teine on elada abielus. Neid raskusi põhjustab pinge meisse loodud vajaduse ja pattulangemise vahel.


Meile tuletatakse pidevalt meelde religiooni hävitavaid tagajärgi – sallimatust, vihkamist, lõhestamist, inkvisitsiooni ja „hereetikute“ tagakiusamist, ristisõdasid. Kuigi see pole kaugeltki mitte kogu lugu, on see siiski tõsi. Religioonil on olnud palju hirmsaid tagajärgi. Me ei kuule aga pea kunagi kirjeldusi sekularismi mürgistest tagajärgedest – neist kohutavatest arengutest, mis on käinud kaasas traditsioonilise religiooni ja Jumala-usu kokkuvarisemisega.

© Meie Kirik