Feministlik teoloogia püüab välja selgitada, miks on naised nii Piiblis kui teoloogias ja kirikus alla surutud. Rõhumise süüdlaseks peetakse patriarhaati, mis on ühtlasi feministliku ideoloogia nimetus kurjuse kohta. Patriarhaadi all ei peeta silmas mitte üksnes isa või meeste võimu, vaid see hõlmab kogu rõhumisele ja vägivallaaparaadile rajatud võimuhierarhiat. Ka naissoost ülemust, kelle võim põhineb alistamisel ning ebavõrdsusel alluvate suhtes, võib pidada patriarhaalseks. Feministliku ideoloogia ideaaliks on võrdõiguslik ühiskond, milles ükski inimene ei asu teisest soo või mõne muu omaduse pärast kõrgemal. Ühiskondlikku võrdõiguslikkust taotlevate eesmärkide tõttu peetakse feministlikku teoloogiat üheks vabadusteoloogiatest, mis nõuavad rõhutute ja alistatute vabastamist.

„Just see moodne aeg on kõigist ajastutest kõige metsikum ja barbaarsem. Ja mida teeme meie, kui kristlasi hukka saadetakse? Kristlased on kurjuse esimene sihtmärk, ja sellena märgiks ja märguandeks mürgisest kurjusest ja kasvavast ohust maailmas. Kui me ei astu vastu kurjusele, mis võtab kaugetes paikades sihikule teisi, tuleb meil kindlapeale tegeleda sellega siis, kui ta ründab meid meie oma kodus. Ükski tsivilisatsioon ei või end nimetada moraalseks, kui ta ei suuda kaitsta kõige kaitsetumaid. Ükski riik ei või end nimetada heaks, kui ta lihtsalt istub ja vaatab pealt, kuidas kurjuse jõud mõrvavad süütuid.“ (Rabi Jonathan Cahn)

Kultuuri allakäiku iseloomustab enesekindluse kadumine: selle asemel et olla uhke oma saavutuste üle, ta pigem vabandab oma olemasolu pärast. Kultuuri mandumise märke on keeldumine selle väärtuste eest suremast… Suhtumine on mõistetav: kultuuris, kus põhieesmärgiks on saanud naudingute suurendamine, ei saa millegagi õigustada neist ilma jäämist. Ei ettevõtmise eduga, ei isamaaga ega enese auga. Elu suurimad väärtused on lääne tsivilisatsioonist kadunud.

Vihavainen on konservatiiv. Vähemalt mina kujutan konservatiivina just ette temasuguseid. Ning tema kriitika lähtub konservatiivsest vaatepunktist. Ta näeb lääne ühiskondade allakäiku varasemate kultuuri- ja pereväärtuste murenemises ja leiab, et “kultuurile omaste ego piiravate keeldude hajumine algas 1960. aastatel ja edasi on kulgenud erakordselt kiiresti. Kultuuri üldise muutumise võib lühidalt kokku võtta tõdemusega, et kasust lähtuv naudingu kalkuleerimine, nagu sellest 1950. aastatel kirjutas näiteks Bertrand Russell, muutus kiiresti domineerivaks. Purustati kõik tabud: seksuaalne mõõdukus ei olnud enam kiiduväärne, sõjas üles näidatud kangelaslikkus ei olnud enam austust ega voorus ja omakasupüüdlikkus imetlust väärt, pere ja emakohustused ei olnud enam pühad.“

Vene Õigeusu Kirikut ja selle juhtkonda seostatakse tänapäeval sageli konservatiivsusega, et mitte öelda tagurlusega. Religioon ja rahvuslus, eriti kui nad käivad käsikäes, äratavad lääne vasakpoolsetes ja/või liberaalsetes analüütikutes ning arvamusliidrites instinktiivselt vastumeelsust. Kuid miks ei peaks Vene kirikupea seisukohtadesse süvenemisel kehtima põhimõte sine ira et studio? Vähemalt lääne kristlastele – konfessionaalsest kuuluvusest sõltumata – peaks huvi pakkuma, mida on liikmeskonna poolest suurima õigeusukiriku juhil öelda vabaduse, demokraatia ja inimõiguste kohta kirikupeana, teoloogina ja kristlasena.

Tolerantsus lõpeb seal, kus seatakse küsimuse alla ühiskonna kristlik iseloom. Ja minarettide, burkade ning peakatete puhul see just küsimuseks ongi. Seetõttu võivad kõik, kes nende islami võimupüüdluste märkide juures end ebamugavalt tunnevad, toetuda traditsioonilisele katoliku õpetusele. Nende tunne vastab sellele, mida Kirik on õpetanud ja praktiseerinud alates algusaegadest kuni 1965. aastani. Ja see oli teatud garantii kristluse puhul: kristlike pühade tunnistamine, kultuse kaitsmine, avalik-õigusliku staatuse andmine, kuid ka ühiskonna kristliku iseloomu säilitamine, mis sisaldas endas ka meetmeid, nagu eelpoolmainitud burkakeeld. Seda kõike iseloomustab teoloogiline mõiste „Kristuse kuningavõim“ või „Kristuse Kuningaks olemine“.

Tänapäeval on paljudel kristlastel palav soov õppida kogema sügavamat ja ehtsamat palveelu vaatamata märkimisväärsetele raskustele, mida kaasaja kultuur asetab vaikuse, keskendumise ja mõtisklemise vajaduse teele. Huvi, mille mõningate idareligioonide ja nende eriliste palvemeetoditega seotud meditatsiooni vormid on äratanud viimastel aastatel mõnede kristlaste hulgas, on tähendusrikas märk vaimse keskendumise ja sügava kontakti vajadusest Jumala müsteeriumiga. Ometi tunnevad selle fenomeni ees paljud vajadust kindlate õpetuslike ja hingehoidlike kriteeriumide järele, mis laseksid neil juhendada teisi palves selle arvukates ilmingutes, jäädes samal ajal ustavaks Jeesuses ilmutatud tõele Kiriku ehtsa traditsiooni kaudu.

Kui me aja märke õigesti loeme, siis see, mille poole liigume – ja kuhu oleme ehk juba jõudnud –, on lääne klassikalise ja kristliku tsivilisatsiooni langus, uue, intellektuaalse-spirituaalse barbarismi pinnaletõusmine (mille kõrval näib mineviku barbarism kõrgkultuurina) ning uue pimeda ajastu saabumine. Kas on juba liiga hilja, et midagi päästa? Kahtlemata oleme mööda lasknud aja, mil oleks abi olnud ennetavatest meetmetest, kuna meie kultuur on juba selle surmava haiguse lõppfaasis. Kuid Jumala armuga ei ole liiga hilja imepäraseks tervenemiseks ning täielikuks taastumiseks – isegi taassünniks –, kui me vaid leiaksime õige kultuurilise ravimi ja küllalt väljaõpetatud arste seda juhtima.

Väidetakse, et tänapäeva Lääs on kristlik, kuid see on vale: nüüdisaja vaimsus on antikristlik, sest ta on olemuselt antireligioosne; ta on olemuselt antireligioosne, sest ta on veel üldisemalt võttes antitraditsiooniline; see moodustab tema põhiolemuse, mis teeb temast selle, mis ta on. Meie läheme veelgi kaugemale ja väidame, et kõik, mis tänapäeva maailmas veel väärtuslikku on, pärineb ristiusust või on vähemalt tulnud meile ristiusu kaudu, mille vahendusel on meieni jõudnud kõikide eelnenud aegade traditsioonid.

Need, kes pooldavad pagulaste vastuvõtmist Eesti riigi poolt senisest märksa suuremas mahus, rõhuvad meie südametunnistusele ja tunnetele: kas me pole siis kohustatud hädasolijaid aitama? Esmapilgul igati kristlik ja humaanne küsimus. Kuid on igati põhjendatud ja vastutustundlik küsida, mida tähendaks suurema hulga teisest kultuurist pärit inimeste riiki saabumine meie sotsiaalsüsteemile, ühiskonna sidususele, meie riigi olemasolu mõttele – teisisõnu, meie oma inimestele, kes ei ela just ülemäära jõukalt ja turvaliselt. Kuidas mõjutab see meie hakkamasaamist ja olukorda mitte ainult täna, vaid ka homme ja ülehomme?

Moodne protestantism on segu ajaloolisest kristlusest ja valgustusaja printsiipidest, viimase ratsionalismist, subjektivismist ja inimkesksusest. Selle taga on uusgnostitsistlik eeldus, et Jumal peitub igas inimeses ning et igaühesse on antud sisemine valgus, mis tuleb vaid üles leida. Tõe valgus ei sära niivõrd Pühakirjast ja kristlikust traditsioonist kui teaduslikust mõtlemisest ja individuaalsest kogemusest. Just see juhtuski Minneapolises – mõistusele ja kogemusele apelleerides trambiti Pühakirjal ja traditsioonil, kaunistades seda kohustuslike vagade luterlike loosungite ja klišeedega. Võitis enamus. Ja nad ütlesid, et see oli Vaimu töö, unustades ära, et Püha Vaim on juba aastatuhandeid kõnelenud pühakirja­tõlgendamise, kirikukogude ja usutunnistuste kaudu.

© Meie Kirik