USA ülemkohtu otsus, millega eitati konstitutsioonilist abordiõigust, on ajaloolise tähtsusega ja on vägagi võimalik, et sellest räägitakse ka sajandite pärast kui ühest kõigi aegade kõige olulisemast kohtuotsusest, kirjutab oma kommentaaris Varro Vooglaid.

Jaanipäeval USA ülemkohtu poolt kohtuasjas Dobbs v. Jackson Women's Health langetatud otsus on suure ajaloolise tähtsusega. Selle otsuse tuumaks on seisukoht, et USA konstitutsioonist ei tulene õigust abordile ja et seega on osariigid vabad ise abordiga seonduva õiguse üle otsustama. 

Teisisõnu pööras ülemkohus selle otsusega ümber kohtu enda poolt 1973. aastal kohtuasjas Roe v. Wade langetatud kurikuulsa, täiesti õigustatult kohtu kõigi aegade kõige halvemaks lahendiks nimetatud ja lubamatu kohtuliku aktivismi üheks peamiseks näiteks kujunenud otsuse, millega kohus tühistas kõigis USA osariikides kehtinud abordipiirangud, tunnistades need väidetava konstitutsioonilise piiramatu abordiõigusega vastuolus olevaks.

Nagu selgitas ülemkohtu enamuse seisukoha sõnastanud kohtunik Samuel Alito (kellega ühinesid kohtunikud Clarence Thomas, Neil Gorsuch, Brett Kavanaugh ja Amy Coney Barrett), oli kohtu 1973. aasta otsus «erakordselt vildakas» ja selle argumentatsioon «silmatorkavalt nõrk». Ta toonitas, et reaalselt «konstitutsioon ei viita kusagil abordile ja sellist õigust ei kaitsta otseselt mitte ühegi konstitutsiooni sättega.»

Pidades silmas, et ülemkohtu 24. juuni otsus seab piiri kümnete miljonite süütute inimeste tapmisele, on selle tähtsust raske ülehinnata. Kõigi eelduste kohaselt räägitakse sellest kui kõigi aegade ühest kõige olulisemast kohtuotsusest veel sajandite pärast. Ei ole liialdus öelda, et see otsus pole oma moraalselt kaalult väiksem kui orjakaubanduse õiguslikult lubamatuks kuulutamine Ameerika kodusõja päevil. Pigem on selle kaal oluliselt suuremgi.

Olgugi et vasakpoolsed kujutavad ülemkohtu mõne päeva eest langetatud otsust mõistusevastasel moel rünnakuna inimõiguste vastu, on see tegelikult inimõiguste seisukohast tohutu suur ja erakordselt oluline võit. Täiesti absurdne ja sügavalt kuri idee, et osa süütute inimeste tahtlik tapmine kujutab endast konstitutsioonilist õigust, on lõpuks (vähemalt USA-s) ajaloo prügikasti visatud. Seejuures ületab kõnealuse otsuse tähtsus kaugelt USA piirid, sest selle tuules peavad ka end inimõiguste etaloniks pidavad Euroopa riigid (sh Eesti) hakkama uuesti küsima, kas õigus tappa sünni eelselt oma lapsi ikka on iseenesestmõistetav ning kas see on reaalselt osaks nö Läänelikest väärtustest.

Tegelikult on USA konstitutsioonis (just nagu ka rahvusvahelistes inimõiguslepingutes ja paljude teiste riikide põhiseadustes) sätestatud mitte õigus abordile, vaid kõigile inimestele ühetaoliselt kuuluv õigus elule. Seetõttu oleks kohus võinud asuda mitte ainult seisukohale, et osariigid on vabad abordi seaduslikkuse üle otsustama, vaid minna palju kaugemale ja otsustada, et ükski osariik ei või laste sünnieelset tapmist seadustada. Just samuti, nagu ei või ükski osariik seadustada orjapidamist. Aga ehk oleks USA kultuurilist ja poliitiliselt olukorda arvestades olnud seda praegu liiga palju tahta.

Igal juhul on kõnealuse otsusega seonduvalt rohkelt põhjust olla tänulik. Peamiselt peab olema tänulik neile kuuele kohtunikule, kes leidsid endas julgust see ülioluline otsus langetada – ka pärast seda, kui maikuus kohtuotsuse projekt pretsedenditul moel avalikkuse ette lekitati ja kohtunikele selle järgselt hiiglaslikku survet avaldati (kohtunik Kavanaugh suhtes kavandati väidetavalt koguni mõrva). Samuti peab olema tänulik Donald Trumpile, kes USA presidendiks olles nimetas ametisse kolm neist kuuest kohtunikust, kes selle ajaloolise otsuse langetasid. 

Kahtlemata väärivad suurt tänu ka need miljonid ameeriklased, kes on ka lootusetuna näivates oludes aastakümneid lakkamatult palvetanud ja teinud ennastsalgavaid pingutusi ülemkohtu 1973. aasta katastroofilise otsuse ümberpööramiseni jõudmiseks, trotsides nii liberaalse meedia kui ka vasakpoolse poliitilise tiiva pidevat mõnitamist, häbimärgistamist ja marginaliseerimist. Loodetavasti annab saavutatud võit neile uut lootust ja jõudu, et jätkata seismist nende inimeste eluõiguse eest, kes ise enda kaitseks välja astuda ei saa ning keda on alates 1973. aastast tapetud USA-s rohkem kui 60 miljonit.

Kindlasti teeb see Ameerika poliitilisele ja õiguslikule süsteemile au, et see suudab tunnistada oma enda varasemaid hiiglaslikke vigu ja neid vigu ka ümber pöörata – isegi kui see võtab aega aastakümneid. Jääb üle loota, et ehk on 24. juuni otsuse näol tegu tsivilisatsioonilise pöördepunktiga, mis tähistab hetke, kus abordi kui inimajaloo kõige mastaapsema ja rängema inimõiguste rikkumisega seonduvalt hakkavad tuuled pöörduma.

Lõpetuseks võib juhtida tähelepanu veel ühele huvitavale asjaolule. Nimelt sellele, et ülemkohus langetas kõnealuse kohtuotsuse 24. juunil, mil kirikus tähistatakse Ristija Johannese püha. Ristija Johannest, kes tundis pühakirja kohaselt oma ema üsas viibides ära oma Päästja külastuse ja hüppas seepeale rõõmust,[1] peetakse veel sündimata laste kaitsepühakuks. Mitteusklikud inimesed võivad nimetada seda kokkulangevust juhuslikuks, ent usklikele on selles nähtavad jumaliku ettehoolduse märgid.

Kindlasti on jumaliku ettehoolduse ja üleloomuliku armu märgid nähtavad ka jaanipäeval langetatud kohtuotsuses endas. Nagu on kirjutanud psalmist (Ps 9:11), sõnadega, mis olid ka eilse (traditsioonilise) missa tekstide osaks: «Sinu peale, Issand, loodavad kõik, kes Su nime tunnevad, sest sa ei jäta neid, kes sind otsivad.»

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv

 

[1] Luuka 1:41: «Ja sündis, kui Eliisabet kuulis Maarja tervitust, et laps hüppas ta ihus. Ja Eliisabet sai täis Püha Vaimu ja hüüdis suure häälega: «Õnnistatud oled sina naiste seas ja õnnistatud on sinu ihu vili!»

Suvi on aeg täis aistinguid. Värvid, maitsed ja lõhnad on tugevalt kohal nii looduses kui ka söögilaual. Suvi paneb punkti töö- ja kooliaastale. Nüüd on aeg nautida sooja ilma ja liguneda ning sulistada vees. Aega jääb nii hobide kui abikaasa, laste, sugulaste ja sõprade jaoks. Suvine tuul tõotab lõõgastumist, hõrgutisi, mõnusaid hetki ja loodetavasti ka vaimset kosutust. Milline võiks olla puhkamise teoloogia 2022. aasta suvel?

Esimene oluline asi on, et suve ja puhkust tuleks võtta kui kingitust. Selles pole mitte midagi kristlikku, kui lased puhkusel olles südametunnistusel endale ette heita, et sa muudkui puhkad ja tegeled vaid sellega, mis meeldib. Ja selles pole midagi ebakristlikku, kui kulutad oma puhkuseraha selleks, et mõne saare peal laua taga tukkuda, helgest kultuuriõhtust elamusi ammutada või kirbuturul ostlemist nautida. On kitsarinnaline tunda end süüdi või süüdistada teisi, et saad lennata kauaoodatud välisreisile. Isegi sõja ja kannatuste šokeeriv reaalsus ei tähenda, et sul pole lubatud kõigi meeltega nautida seda, mida suvi pakub. Kindlasti ei pea kristlane puhates olema morn, lihasuretaja ja käsumeelne. Rõõmusta koos rõõmsatega ja puhka koos puhkajatega. «Sest kõik, mis Jumal on loonud, on hea ja miski pole taunitav, mida võetakse vastu tänuga» (1Tm 4:4).

Teiseks on oluline mõista, et see, mida suvi ja puhkus pakuvad, on kaduv. Suvele ja puhkusele esitatakse ootusi, mida pandeemiaaeg on mitmekordistanud. Lühikese aja jooksul tahetakse kogeda, näha ja tunda võimalikult palju ja natuke rohkemgi. Ei saa leppida vähema kui meeldejääva rattapuhkuse, erakordse kontserdi, kõigi aegade parima matka või hingematva vaatega. Abikaasa peab olema rõõmsameelne ja pere õnnelik ning kõik plaanid peavad teoks saama. Teistele jagamiseks olgu olla superfotod ja supermälestused. Kui puhkuse kingitust on ebakristlik alahinnata, siis samamoodi on ka selle ülehindamisega. Kui palju me ka ei ahmiks elamusi või ei ostaks kokku asju, ei saa neist keegi küllalt. Kui kanname oma igatsuse lõpmatu õnne ja rahulduse järele üle suvel pakutavatele elamustele, rääkimata, et ootaksime seda inimsuhetest, siis pettume ikka ja jälle. Kõik loodu on lõppude lõpuks kõigest loodu ja kaduv, millest meile, igavestele olenditele, ei piisa mitte kunagi. Ajame vaid oma varju taga, kui klammerdume südamerahu otsides sellesse, mida puhkus tõotab. «Ärgu siis keegi mõistku teie üle kohut sööma või jooma ega mingi püha või noorkuu või hingamispäevade pärast, mis on tulevaste asjade vari, aga Kristuse ihu on tõelisus» (Kl 2:16–17).

Kolmas oluline asi on, et suve ja puhkuse annid tuleks Issandalt tänulikult vastu võtta ning meeles pidada, et need osutavad tulevasele heale. Iga hea kingitus ja hetk suvel võiks sulle meelde tuletada Issandat ja seda, mida Ta on sulle valmistanud. Pead veest välja tõstes ja tüünet järvepinda silmitsedes rõõmusta ning pea meeles, et veelgi kaunim on olla elava vee allikal taevas. Kui oled õnnelik suvises pulmas särava noorpaari pärast, rõõmusta ja pea meeles, et sa oled teel Talle pulmapeole. Kui kuuled kontserdil imelisi palasid, rõõmusta ja pea meeles, kui imeliselt laulavad ja mängivad inglid taevas. Kui näed kaunist hoonet, idüllilist külamaastikku või haaravat kunstiteost, rõõmusta ja pea meeles, et need kõik on taevase Jeruusalemma hiilguse eelmaitse. Kui haarad jäätisetorbiku või maitsed esimesi magusaid maasikaid, lase oma maitsemeeltel rõõmustada ja pea meeles, et Kristus on sulle taevas pidusöögi valmistanud. Kui aga tunned tühjust, kurbust või kaotust, siis tea, et Issand on igal ajal sulle ligi. Peagi muutub kurvastus igaveseks rõõmuks.

Piibel ei räägi puhkusel olemisest, küll aga puhkamisest. Alaku sinu puhkus Jeesuse armukutsega: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11:28).

Autori blogikirjutise tõlkis Veiko Vihuri

Juhana Pohjola on Soome Misjonipiiskopkonna piiskop

Euroopa Liidu asjaajamistes «õigusriigi põhimõtteid» esikohale seadev ja Euroopa Kohtu ülimuslikkust kaitsev Euroopa Parlament võttis vastu otseselt Ameerika Ühendriikide Ülemkohtu tegevusse sekkuva resolutsiooni ettepaneku, milles kohtult nõutakse õigust tappa sündimata lapsi.

Mai alguses lekkis Ameerika Ühendriikide Ülemkohtust otsuse mustand, mis näitab, et Kohus on otsustanud tühistada föderaaltasandil sündimata laste tapmist tagava Roe v Wade'i otsuse. Otsusega ei võeta kelleltki sündimata laste tapmise võimalust ära, vaid osariikidele antakse tagasi õigus otsustada, kas midagi sellist lubada või mitte. 

Euroopa Parlament arvab, et USA ülemkohtu otsused on kuidagi nende mängumaa ja üllitas 6. juunil resolutsiooni ettepaneku, mille pikem nimi kõlab: «Euroopa Parlamendi resolutsioon ülemaailmse ohu kohta abordiõigusele ja abordiõiguste võimaliku tühistamise kohta USAs ülemkohtu poolt». 

Suurem osa Euroopa Parlamendi (EP) saadikutest – 364 poolthäält 154 vastu (37 saadikut jättis hääletamata) – arvab, et ohuks pole mitte sündimata laste tapmine, vaid tapmise võmaluste vähendamine.

«Euroopa Parlament mõistab teravalt hukka inimõiguste ja põhiseaduslike õiguste tagasipööramise; nõuab meetmete võtmist, et kaitsta õigust ohutule ja seaduslikule abordile USAs ning nõuab, et USA hoiduks mis tahes tagasiminekust; kutsub USA kõigi tasandite ametiasutusi üles kooskõlas WHO abordi suunistega täielikult dekriminaliseerima juurdepääsu aborditeenustele ja nende teenuste osutamist, tagama oma territooriumil ohutud, seaduslikud, tasuta ja kvaliteetsed seksuaal- ja reproduktiivtervise teenused ning tegema need kõigile naistele ja tütarlastele kergesti kättesaadavaks,» kirjutatakse resolutsiooni ettepanekus (4. punkt).

Ühe resolutsioonikava esitaja, Horvaatia äärmusvasakpolse sotsiaaldemokraadi Predrag Matići sõnul «on Ameerika Ühendriikide [Roe v Wade'i tühistava] otsuse mustand šokeeriv ja õudusunenägu». 

Näidates välja, et resolutsiooni autorid ei saa aru, kuidas toimib USA föderaalne riigisüsteem ja eirates elementaarset võimude lahususe põhimõtet, Euroopa Parlament «ergutab president Joe Bidenit ja tema administratsiooni suurendama oma pingutusi ja jätkama abordiõiguste toetamist, ning nõuab tungivalt, et ta tagaks juurdepääsu ohutule ja seaduslikule abordile […]». (8. punkt) 

Resolutsiooni koostajad muretsevad, et kui ülemkohtu otsus kord ametlikuks saab, siis see «tühistaks otsuse kohtuasjas Roe vs. Wade ja kahjustaks põhiseaduslikke õigusi USAs» (punkt D ja 4.). Ameerika Ühendriikide alusdokumendis pole aga ei kaudselt ega otse puudutatud midagi, mis osutaks üsasisese lapsetapu lubatavusele.

Euroopa Parlament ühtlasi «tungivalt» Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muutmist: «Euroopa Parlament nõuab tungivalt, et USA valitsus ja/või muud asjaomased USA ametiasutused tagaksid raseduse lõpetamise õiguse piisava föderaalse, põhiseadusliku ja seadusjärgse kaitse […]» (9. punkt).

Resolutsiooni ettepaneku taga on Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsioon, kuhu Eestist kuuluvad Sven Mikser ja Marina Kaljurand; Fraktsioon Uuenev Euroopa, kuhu kuuluvad Andrus Ansip ning Yana Toom; lisaks roheliste ja vasakpoolsete fraktsioonid, kuhu Eestist ei kuulu ühtegi saadikut.

Allikas: Objektiiv.

Kes eales tahab saada päästetud, peab ennekõike katoolsest usust kinni hoidma. Kes ei hoia seda tervikliku ja rikkumatuna, läheb ilma kahtluseta igavesti hukka.

Ehtne katoolne usk on aga see, et me austame üht ainsat Jumalat kolmainsuses ja kolmainsust ühtsuses, ning ei muuda ähmaseks nende isikuid ega lahuta nende ühtset olemust.

Sest erinev on Isa isik, erinev on Poja isik, erinev on Püha Vaimu isik: aga Isa, Poja ja Püha Vaimu jumalikkus on üks, võrdne kirkuses, ühesugune igaveses ülevuses.

Milline on Isa, selline on Poeg, ja selline on Püha Vaim: ei ole loodud Isa, ei ole loodud Poeg, ei ole loodud Püha Vaim.

Mõõtmatu on Isa, mõõtmatu on Poeg, mõõtmatu on Püha Vaim.

Igavene on Isa, igavene on Poeg, igavene on Püha Vaim, ja ometi ei ole igavesed kolm, vaid üks on igavene: just nagu ei ole loodud kolm ega ole mõõtmatud kolm, vaid üks on igavene ja üks mõõtmatu.

Niisamuti Isa on kõikväeline, Poeg on kõikväeline, Püha Vaim on kõikväeline. Ja siiski ei ole kõikvõimsad mitte kolm, vaid üks.

Niisiis Isa on Jumal, Poeg on Jumal ja Püha Vaim on Jumal, ja siiski ei ole kolm Jumalat, vaid üks Jumal.

Niisiis Isa on Issand, Poeg on Issand, Püha Vaim on Issand, ja siiski ei ole kolm Issandat, vaid üks Issand.

Seepärast, just nii nagu meil tuleb kristliku tõena tunnistada iga üksikut isikut Jumala ja Issandana: nii keelab katoolne usk meil jaatada kolm Jumalat või Issandat.

Isa ei ole kellegi tehtud, ega loodud, ega sünnitatud.

Poeg on ainuüksi Isast, ei ole tehtud, ega loodud, vaid on sünnitatud.

Püha Vaim on Isast ja Pojast, ei ole tehtud, ega loodud, ega sünnitatud, vaid lähtunud.

Seega on üks Isa, mitte kolm Isa, üks Poeg, mitte kolm Poega, üks Püha Vaim, mitte kolm Püha Vaimu.

Ja selles kolmainsuses ei ole miski varasem ega hilisem, ei ole miski suurem ega väiksem, vaid kõik kolm isikut on üksteisega võrdselt igavesed ühtviisi igavesed ja samaväärsed: seega tuleb kõiges austada, nagu ülalpool öeldud, kolmainsust ühtsuses ja ühtsust kolmainsuses.

Seega, kes tahab saada päästetud, peab kolmainsust selliselt mõistma.

Aga igaveseks pääsemiseks on samuti vajalik ustavalt uskuda meie Issanda Jeesuse Kristuse lihakssaamist.

Niisiis on õige usk, kui me usume ja tunnistame, et meie Issand Jeesus Kristus, Jumala Poeg, on samaaegselt Jumal ja inimene: ta on Isa olemusest enne kõiki aegu sündinud Jumal ja naise olemusest ajalikult sündinud inimene.

Täiuslik Jumal, täiuslik inimene, mõistusliku hingest ja lihast inimesena. Isaga võrdne jumalikkuses, Isast väiksem inimloomuses.

Kes, ehkki ta on Jumal ja inimene, ei ole kaks Kristust, vaid ikkagi üks.

Üks aga mitte jumalikkuse lihaks muutumise tõttu, vaid inimliku vastuvõtmise tõttu Jumalas.

Täielikult üks mitte olemuste segunemise tõttu, vaid isiku ühtsuses.

Sest nagu mõistuslik hing ja liha on üks inimene, nii on Jumal ja inimene üks Kristus.

Kes on meie päästmiseks kannatanud, laskunud alla põrgusse, tõusnud üles surmast, läinud üles taevasse, istub Isa paremal käel, sealt ta tuleb kohut pidama elavate ja surnute üle, Tema tulles tõusevad kõik inimesed üles oma kehadega ja annavad aru oma tegudest: ja kes on head teinud, lähevad igavesse ellu, kes on halba teinud, igavesse tulle.

See on katoolne usk: igaüks kes seda ustavalt ja kindlalt ei usu, ei või saada päästetud.

Väljaandest: Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014.

Saateks. Kirikuisa Athanasiosele omistatud usutunnistus on üks kolmest vanakiriklikust usutunnistusest (Nikaia-Konstantinoopoli ja Apostliku usutunnistuse kõrval), mida tunnistab ka evangeelne-luterlik kirik. Aleksandria piiskop Athanasios (ladinapäraselt: Athanasius, surn 373) seisis kindlameelselt preester Areiose (surn 336) alustatud hereesia vastu, mille kohaselt Kristus ei olnud Jumal-Isaga sama igavene, vaid hiljem Isast sündinud. 4. sajandil levis arianism riigivõimu soosingul nii ulatuslikult, et Athanasiose võitluse kohta öeldi: Athanasius contra mundum («Athanasios kogu maailma vastu»).

Usutunnistuse tekst, mis väljendab kiriku klassikalist triniteediõpetust ja kristoloogiat, arvatakse siiski olevat koostatud 5.–6. sajandil Läänes ning seda tuntakse ladinakeelsete algussõnade Quicumque vult («Kes eales tahab») järgi.

Luterlased aktsepteerisid seda usutunnistust katoolse usu väljendusena ning kordasid ka omalt poolt üle kolmainuõpetust eitavate ketserite hukkamõistmise. Philipp Melanchthoni sõnadega Augsburgi usutunnistuse apoloogiast: «usume ja õpetame ühte jumalikku jagamatut jne loomust, ent siiski kolme erinevat sama jumalikku loomust ja sama igavest isikut, Isa, Poega ja Püha Vaimu… ning arvame, et selle kohta on pühakirjas kindlad ja püsivad tõendid… Ja me kinnitame jätkuvalt, et teisitimõtlejad asuvad väljaspool Kristuse kirikut, on ebajumalateenijad ja teotavad Jumalat.»

Ilmalikus meedias pakub Ukraina kirikuküsimus jätkuvalt huvi üksnes või peamiselt poliitilisest (s.h geopoliitilisest) vaatepunktist – kas Moskva Patriarhaadi alla kuuluv kirik lööb viimaks ometi venelastest lahku ja ühineb teiste Ukraina rahvusmeelsete õigeusklikega, kes on seda juba varem teinud? Seejuures tuntakse faktilisi asjaolusid üsna halvasti ning uudistes ja analüüsides korratakse tihtipeale ebatäpseid väiteid.

Näiteks võis hiljuti Postimehest lugeda Wall Street Journalist tõlgitud artiklit, milles väideti: «Ukrainas kuulutas end keset 2014. aasta sündmusi iseseisvaks umbes 7000 kogudusega kohalik patriarhaat – kolmandik riigi õigeusklikest. Moskva vastuseisule vaatamata andis eraldumisele 2019. aastal oma õnnistuse Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh Bartolomeus I, kelles nähakse õigeusuringkondades globaalset vaimulikku liidrit.»

Tegelikult ei eraldunud ei 2014. aastal ega hiljemgi mingit Ukraina «kohalikku patriarhaati». Kuni 2019. aasta jaanuarini tundis ja tunnustas õigeusumaailm ainult üht kanoonilist Ukraina Õigeusu Kirikut (UÕK), mis kuulub Moskva Patriarhaadi alla ja mida juhib Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufri.

Skismaatikute tunnustamine

2019. aasta jaanuaris aga andis oikumeeniline patriarh ehk Konstantinoopoli patriarh Bartholomeos autokefaalse kiriku staatuse uuele, 2018. aasta detsembris loodud kirikule (nimetagem seda eesti keeles Õigeusu Kirikuks Ukrainas, lühendatult ÕKU), mis moodustus seni tunnustamata skismaatilistest rühmitustest. Suurem neist oli isehakanud «Kiievi Patriarhaat», mille juht Filaret Denisenko heideti 1990. aastatel Vene Õigeusu Kiriku osadusest välja – otsus, mida tunnustas toona kogu õigeusumaailm, kaasa arvatud oikumeeniline patriarh. Selle uue kiriku etteotsa valiti aga mitte enam «Kiievi patriarh» Filaret, vaid tema jünger Epifanius (Dumenko). (Muide, kõrvaletõrjumise tõttu pettunud 93-aastane «patriarh» Filaret on nüüdseks oma «Kiievi Patriarhaadi» tegevuse taastanud.) Kanooniline UÕK jäi sellest rutakalt organiseeritud ettevõtmisest kõrvale. 

Konstantinoopolist saadud tomos (kiriklikku iseseisvust sätestav dokument) muutis senised skismaatikud Oikumeenilise Patriarhaadi silmis ühtäkki ainsaks õiguspäraseks kohalikuks õigeusukirikuks Ukrainas ning seni üldtunnustatud Ukraina Õigeusu Kirikust sai üleöö lihtsalt Vene Kiriku Ukraina osakond, mille edasist eksisteerimist võib mõnda aega, aga mitte lõputult taluda.

Loomulikult protestisid nii UÕK kui Moskva patriarhaat Konstantinoopoli patriarhi sekkumise vastu. Nad väitsid ja väidavad, et oikumeenilisel patriarhil ei ole meelevalda teiste kohalike kirikute üle ega õigust sekkuda nende siseasjadesse. Konstantinoopol omakorda õigustas oma sammu vajadusega teha lõpp aastakümneid Ukraina õigeusklikke lõhestanud skismale ja olukorrale, kus miljonid usklikud on väljaspool kanoonilise Kiriku piire. Kuid eks see käik näib kõrvaltvaatajale olevat siiski kirikupoliitiline mõõduvõtmine kahe rivaalitseva patriarhaadi – Konstantinoopoli ja Moskva – vahel. Selle kohta on muide öelnud Oikumeenilisse Patriarhaati kuuluv Diokleia metropoliit Kallistos (Ware), eesti keeleski ilmunud raamatu «Õigeusu tee» autor: «Kogu lugupidamise juures kahe Patriarhaadi vastu tuleb tunnistada, et kummagi poole teod selles keerulises ja kahetsusväärses poleemikas on rikkunud meist paljude meelerahu. Kuigi Oikumeeniline Patriarhaat peab end Ukraina Kiriku Emakirikuks, tuleb möönda, et Ukraina Kirik on olnud üle 300 aasta Vene Kiriku lahutamatu osa. See on ajaloofakt ja, nagu märgib Aristoteles, «Isegi Jumal ei saa muuta minevikku».» (Tsiteeritud väljaandest: Eesti Õigeusu Kirik: 100 aastat autonoomiat. Tallinn, 2021, lk 40.)

Patriarh Bartholomeose poolt ÕKU-le antud autokefaaliat tunnustasid lisaks Oikumeenilisele Patriarhaadile ajapikku Kreeka Õigeusu Kirik (kuigi mitte kõik selle piiskopid), Aleksandria Patriarhaat (patriarh Theodorose ainuisikulise otsusega) ning Küprose Õigeusu Kiriku peapiiskop Chrysostomos (aga jällegi mitte kõik piiskopid). Vanadest patriarhaatidest ei ole uut kirikut tunnustanud Antiookia ja Jeruusalemm, seda pole teinud ka ülejäänud õigeusukirikud.

Palju on räägitud Vene Õigeusu Kirikust kui Vene riigi käepikendusest. Kuid ka Ukraina iseseisva kiriku (ÕKU) toetamisel on olnud selge poliitiline ja geopoliitiline taust. Näiteks teatas USA endine välisminister Mike Pompeo 2021. aastal avameelselt: «Kindlustasin, et USA toetas Ukraina Õigeusu Kiriku rahvusvahelist tunnustamist, aidates metropoliidil pääseda Vene mõjust» (Pompeo peab silmas metropoliit Epifaniust, kes pole aga kunagi Moskva Patriarhaadi alla kuulunud). Moskva on muide kogu aeg väitnud, et skismaatikute tunnustamine on olnud Ameerika Ühendriikide sepitsus.

Moskva Patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik jäi tugeva ühiskondlik-poliitilise surve all siiski suuresti ühtsena püsima, pidades end ainsaks kanooniliseks õigeusukirikuks Ukraina territooriumil. UÕK esindajad on ka väitnud, et neil on Moskva Patriarhaadi koosseisus suurem autonoomia, kui seda on «autokefaalsel» kirikul, ÕKU-l, suhetes Konstantinoopoliga.

Ukraina Õigeusu Kirik ja sõda

24. veebruaril 2022 alustas Venemaa laiaulatuslikku kallaletungi Ukrainale. Juba sõja neljandal päeval, 28. veebruaril, pöördus UÕK Püha Sinod Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli poole üleskutsega: «Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.»

Nagu teada, on patriarh Kirill agressiooni algusest peale teinud avaldusi, mida on mõistetud sõja õigustamisena. Sellest tulenevalt loobusid mitmed UÕK piiskopkonnad Moskva patriarhi liturgial meenutamast. Agressiooni kujundatud uues reaalsuses kerkis üles küsimus, kas UÕK peaks oma suhted emakirikuga üle vaatama. Samal ajal kõlasid UÕK aadressil süüdistused, justkui oldaks Moskva käsilasteks, ning parlamendis esitati koguni eelnõu, mis näeb ette UÕK keelustamist.

27. mail kogunes UÕK kõrgeim organ – Kirikukogu – ning kiitis heaks põhimääruste muudatused. Selle kohta on esitatud erinevaid seletusi, ent üldiselt on muudatusi mõistetud kui Ukraina Õigeusu Kiriku iseseisvumist. Nii on asja käsitlenud ka üks UÕK-ga seotud veebileht.

Formaalselt peaks UÕK Kirikukogu otsused heaks kiitma kiriku kõrgeim juht – Moskva patriarh (rääkimata sellest, et autokefaalset staatust saaks UÕK-le pakkuda üksnes VÕK Kirikukogu). Seda näevad ette Vene Õigeusu Kiriku statuudid. Samas – juba 2007. aastast kehtib UÕK põhimääruste muudatus, mis kõlab: «UÕK kõrgeimaks võimuks ja juhtimisorganeiks on UÕK Kirikukogu, UÕK Piiskoppide Nõukogu ja UÕK Püha Sinod». Ja veel: «UÕK Piiskoppide Nõukogul on õigus UÕK Kirikukogu järgneval heakskiidul põhimääruseid täiendada ja muuta.»

Siin ei ole sõnagi Moskva patriarhi heakskiidust. Seega on UÕK mainitud juhtimisorganid toiminud täielikus kooskõlas kiriku põhimäärustega.

Vene Õigeusu Kiriku juhtkond ei reageerinud UÕK otsustele pahameelega, vaid näitas üles mõistvat suhtumist. VÕK «välisminister» metropoliit Illarion väitis, et tegemist olevat juba patriarh Aleksiuse poolt 1990. aastatel antud autonoomia elluviimisega ja et Ukraina kiriku otsused on tingitud vajadusest kaitsta enda omandit. VÕK Püha Sinod väljendas UÕK osas täielikku toetust ja mõistmist. Koguni patriarh Kirill teatas: «Me mõistame täielikult, et kõrgestipühitsetud metropoliit Onufri ja piiskopid peavad täna talitama nii targalt kui võimalik, et mitte komplitseerida usklike elu.»

Sellele vaatamata on olukord UÕK-s siiski keeruline. Pärast kirikukogu loobuti mõnes Ida-Ukraina piirkonnas liturgial meenutamast metropoliit Onufrit. Horlivka ja Slavianski metropoliit Mitrofani väitel olevat kirikukogul enamik sõna võtnutest toetanud UÕK senist staatust autonoomse Kirikuna Moskva Patriarhaadi koosseisus. «Ma leian, et see otsus on väär,» ütles metropoliit Mitrofan, pidades silmas kirikukogul otsustatut. «Ma ei toeta seda ega kiida seda heaks, kuid ma ei tee midagi, mis kahjustaks meie vendi. Me meenutame kõrgestipühitsetud metropoliit Onufrit ja Tema Pühadust patriarhi… me jääme praegu osadusse Vene Õigeusu Kirikuga ja, Jumala abiga, hoiame alal ühtsust UÕK-ga.»

Teisalt on teatanud Lvivi metropoliit Filaret, et UÕK on nüüd täiesti iseseisev: «Kõik sätted, mis meie Kirikut Moskva Patriarhaadiga ühendasid, on UÕK põhimäärustest täielikult kustutatud. Seega me oleme täielikult väljaspool Vene Õigeusu Kirikut. Patriarh Kirill ei ole enam meie Kiriku esikarjane mitte üheski vormis.»

Mis saab edasi?

Kuigi UÕK näeb end sõltumatu kirikuna (sellele viitab ka see, et metropoliit Onufri meenutas liturgial patriarh Kirilli koos teiste õigeusu kirikupeadega, mitte kui oma vaimulikku ülemust), tuleb õigeusumaailma tunnustus alles saavutada. Kas Moskva Patriarhaat oleks valmis UÕK-d kui oma (endist) osa iseseisvaks tunnistama? VÕK on varem autokefaalseks tunnistanud Poola, Tšehhi ja Ameerika õigeusukirikud. Kuidas reageerib Konstantinoopoli patriarh, kes on juba ühele osale Ukraina õigeusklikest tomose andnud? Pealegi näeb Konstantinoopol autokefaalia andmist oma eesõigusena.

UÕK liitumine Konstantinoopoli tunnustatud uue kirikuga (ÕKU-ga) ei ole üldsegi lihtne. UÕK Kirikukogu nimetas läbirääkimiste tingimusena seda, et uus kirik peab lõpetama kõik püüdlused nende kogudusi jõuga üle võtta. Samuti märgiti, et ÕKU-s tuleb taastada apostlik suktsessioon. Nimelt on ÕKU piiskopid pühitsetud ametisse veel skismas viibides ning UÕK (samuti VÕK) positsioon on, et tegemist ei ole kehtivate pühitsustega, millest järeldub, et tegemist ei ole vaimulikega, keda õigeusukirikud niisama lihtsalt tunnustada saaksid. See on muide ka põhjus, miks Moskva alt lahkuda soovivad UÕK vaimulikud ei ole kippunud ÕKU-sse üle minema (erandeid muidugi on).

Ukraina Õigeusu Kirik püüab niisiis iseseisvumisele liikuda ettevaatlikult, arvestades mänguruumiga, mida kanoonilised normid võimaldavad. Võimalik, et mõned piiskopkonnad Ida-Ukrainas otsustavad sellele teele mitte kaasa tulla, aga eks see sõltub ka paljuski sõja tulemustest.

Kahtlemata on õigeusklike huvides, kui viimaks õnnestub kaotada siiani ukrainlasi lahutav kirikulõhe, mis on paljuski tingitud kirikupoliitikast (ja ka ilmalikust poliitikast) ning mida ei suutnud ületada ei Moskva Patriarhaat ega Oikumeeniline Patriarhaat ja mis on tõenäoliselt veel pikka aega reaalsus. Kuid skisma ületamise korral saab Ukraina Õigeusu Kirikust üks suuremaid õigeusukirikuid maailmas.

Kes on Püha Vaim? – Tema on tõeline Jumal, nagu Isa ja Poeg, tema on Isa ja Pojaga üks Jumal, kes igavesest ajast Isast ja Pojast välja läheb.

Kust sa tead, et Püha Vaim on tõesti Jumal? – Pühakirjast: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse» (Mt 28:19).

Mispärast nimetatakse teda Pühaks Vaimuks? – Seepärast, et tema püha on ja patuseid pühaks teeb.

Mis on Püha Vaimu tööriistad? – Jumala sõna ja sakramendid.

Kus teeb Püha Vaim oma pühitsemise tööd? – Pühas ristikoguduses.

Millal alustas Püha Vaim oma tööd ristikoguduses? – Esimestel nelipühadel, pärast Kristuse taevaminemist: siis ta tuli kõige täiusega apostlite peale, asutas ristikoguduse ja sestsaadik on ta oma tööd maa peal tegemas.

Milles avaldus Püha Vaimu töö enne nelipühasid? – Püha Vaim oli alguses lehvimas vete kohal; tema rääkis prohvetite läbi; tema läbi on Jeesus Kristus lihaks saanud.

Mida tähendab «pühitsema»? – Patuseid pühaks tegema ehk Jumalale ära lahutama patuste seast ja Jumala omaks tegema.

Kuidas teeb Püha Vaim patuseid pühaks? – Tema saadab neid usu läbi Jeesuse Kristuse juurde ja valmistab neid igaveseks eluks.

Mispärast sa mitte omast meelest ja väest ei või Jeesusesse Kristusesse uskuda ega tema juurde saada? – Seepärast, et ma sündimisest saadik vaimulike asjade poolest pime ja surnud olen ja iseennast ei või nägijaks ega elavaks teha.

Kuidas Püha Vaim sind usklikuks teeb ja Jeesuse Kristuse juurde saadab? – Tema on mind 1) evangeeliumi läbi kutsunud ja oma annetega valgustanud, et ma Jeesuse juurde tulen, ja 2) mind õiges usus pühitsenud ja hoidnud, et ma Jeesuse juurde jään.

Püha Vaimu tööst meie südames

Kutsumine

Mis see on: Püha Vaim kutsub mind evangeeliumi läbi? – Tema kutsub mind evangeeliumi läbi maailmast ja patu teenistusest Jeesuse armuriiki.

Kuidas kutsub sind Püha Vaim evangeeliumi läbi? – Tema laseb mulle seda kuulutada kirikus, koolis ja kodus ja palub mulle seda õndsust, mida Kristus kõigele maailmale on valmistanud.

Mistarvis kutsub Püha Vaim sind just evangeeliumi läbi? – Et Jeesuse arm ja armastus minu kõva ja ara südame ära võidaks; sest armastus võidab kõik ära ja evangeelium ilmutab meile Jumala armastust.

Kas kõik võtavad kutsumise vastu? – Ei võta.

Miks mitte? – Paljud on oma meelest õiged, ei taha pattu maha jätta ega Jeesuse juurde tulla ja lähevad sellepärast igavesti hukka (variserid, Juudas).

Mis on siis sinu kohus, kui Püha Vaim sind kutsub? – Südant Jeesusele anda.

Valgustamine

Mida teeb Püha Vaim, kui sa kutsumisele maad annad? – Tema valgustab mind oma annetega otsekui küünlaga.

Mispärast peab Püha Vaim sind valgustama? – Seepärast, et patt mind pimedaks ja sõgedaks on teinud, nii et ma oma pattu ega Jumala armu ei tunne.

Mis küünlad need on, mille läbi Püha Vaim sind valgustab? – Käsuõpetus ja armuõpetus.

Kuidas ta valgustab sind käsuõpetuse läbi? – Tema saadab mind patutundmisele ja -kahetsemisele, patust pöördumisele ehk meeleparandamisele.

Kuidas valgustab sind Püha Vaim armuõpetuse läbi? – Tema annab mulle usku, et Jeesus Kristus on ka minu Õnnistegija.

Kuidas annab Püha Vaim sulle usku? – Tema annab mulle armuõpetuse läbi Jumala armu Kristuses tunda, seda südamest otsida ja vastu võtta.

Millal on sinu usk õige? – Siis, kui ma mitte oma õiguse ja heategude peale ei looda, vaid Jumala armu peale, mis Kristuses on ilmunud.

Mida sa selle usu läbi saad? – Mina saan pattude andeksandmist. Jumal mõistab mind Kristuse pärast õigeks, see on – Jumal arvab Kristuse õiguse mulle õiguseks.

Mis kasu sul sellest on, et Jumal sind on õigeks mõistnud? – Mul on rahu Jumalaga ja igavese elu lootus.

Kas sellest on küll, et kord usk sinu südamesse on istutatud? – Ei mitte, vaid ma pean ka head usuvilja oma elus kandma, ma pean jääma Kristuse juurde.

Kas sa seda saad omast meelest ja väest? – Ei saa mitte, vaid Püha Vaim peab mind õiges usus pühitsema ja hoidma.

Pühitsemine

Kuidas Püha Vaim sind pühitseb? – Tema annab mulle usu läbi jõudu ikka täielikumalt patule surra ja Issandale elada, nõnda et ma uueks saan oma meele vaimus.

Kuidas teeb Püha Vaim sind uueks? – Tema valab usu läbi südamesse armastust Jumala vastu ja annab mulle väge selles armastuses pühalt elada (usk on tegev armastuse läbi, Gl 5:6).

Mis on elava usu vili? – Vaga elu ja head teod Jumala ja ligimese armastamises.

Kas head teod võivad õndsaks teha? – Ei või mitte, sest ainult usu läbi saame meie õndsaks; aga teod tunnistavad, et meie usk elab, sest usk ilma tegudeta on surnud (Jk 2:17).

Kas see, keda Püha Vaim on pühitsenud, enam pattu ei tee? – Teeb küll veel iga päev, aga mitte enam meelega, vaid nõtruse pärast. Sellepärast otsib tema ka iga päev tõsises meeleparandamises ja õiges usus Jumala juurest pattude andeksandmist ja katsub Jumala armu juurde jääda otsani.

Hoidmine

Kas sa võid omast meelest ja väest ennast usust ärataganemise eest hoida? – Ei või, vaid Püha Vaim hoiab mind õiges usus.

Kuidas hoiab Püha Vaim sind õiges usus? – Tema juhatab mind kõigesse tõesse, noomib ja karistab mind mu patu pärast ja rõõmustab mind kõiges viletsuses.

Mis see on: Püha Vaim hoiab sind õiges usus? – Tema aitab mind kuradi, maailma ja liha kiusatusi ära võita ja usus Jeesuse Kristuse juurde jääda eluotsani seeläbi, et ta oma kutsumise, valgustamise ja pühitsemise tööd mu südames edasi teeb.

Kas usklik inimene võib Jumala armu kaotada? – Jah, võib, kui ta meelega pattu teeb ja Püha Vaimu juhatamise, noomimise ja rõõmustamise vastu paneb ja maailma jälle hakkab armastama.

Kuidas Püha Vaim sind hoiab? – Jumala sõna, altarisakramendi ja pühade osaduse läbi, mis ta mulle pühas ristikoguduses pakub.

Püha Vaimu armutööst ristikoguduses

Kus teeb Püha Vaim oma armutööd patuste südames? – Pühas ristikoguduses (kristlik kirik).

Kes on ristikogudus? – Kõik ristitud rahvas maa peal. Ristikogudus rajati esimesel nelipühapäeval pärast Kristuse taevaminemist. Siis tuli Jeruusalemmas Kristuse tõotuse kohaselt Püha Vaim apostlite peale ja nad kuulutasid Jeesuse nimel armuõpetust. Kes nüüd heal meelel nende sõna vastu võtsid, need ristiti, ja sel päeval koguti nende juurde ligi 3000 hinge (Ap 2:41). See oli ristikoguduse hakatus.

Mis pärast nimetatakse ristikogudust ka pühade osaduseks? – Seepärast, et kõik usklikud ehk pühad inimesed ristirahva seas Kristuse läbi isekeskis usus ja armastuses ühendatud on.

Mispärast nimetatakse ristikogudust «koguduseks»? – Seepärast, et Püha Vaim pillatud ja eksinud lambad üheks karjaks kogub nende hingekarjase juurde.

Mispärast nimetatakse kogudust «ristikoguduseks»? – Seepärast, et tema liikmed Kristusesse on ristitud, kes tema pea ja alus on.

Mispärast on ristikogudus usu asi, mitte nägemise asi? – Seepärast, et usklike kogu meie silmale nähtavalt koos ei ole, vaid uskmatu rahvaga läbisegamini on.

Mispärast sa tunnistad ristikogudust «pühaks»? – Seepärast, et Püha Vaim temas elab ja tema liikmeid pühitseb, see on, õiges usus pühaks teeb.

Mispärast sa tunnistad püha ristikogudust üheks? – Seepärast, et kõik usklikud maa peal Jumala ees otsekui üks ihu on, kelle pea on Jeesus Kristus.

Millest võib nähtavalt ristikogudust ära tunda? – Sellest, et ristikoguduses Jumala sõna kuulutatakse ja sakramente jagatakse.

Kes on nähtava ristikoguduse liikmeks? – Kõik ristitud inimesed, olgu nad usklikud või uskmatud.

Kas ristikoguduses on apostlite ajast tänini üheks jäänud? – Ei ole, vaid ta on mitmesse ususeltsi lahku läinud.

Mis on ristikoguduse suurim varandus? – Pattude andeksandmine, nagu meie tunnistame: «sessamas ristikoguduses annab tema mulle ja kõigile usklikele iga päev kõik patud täiesti andeks».

Mispärast ei saa mujal, kui vaid ristikoguduses pattude andeksandmist? – Seepärast, et üksnes ristikoguduses Kristust tunnistatakse, kelle pärast patud andeks antakse, ja et üksnes ristikoguduses Jumala sõna ja sakramendid on olemas, mille läbi patud andeks antakse.

Kellele annab Püha Vaim patud andeks? – Kõigile usklikele, sest usk on vaimulik käsi, mis seda vaimulikku varandust vastu võtab (Ap 10:43).

Mispärast sa tunnistad, et Püha Vaim iga päev patud andeks annab? – Seepärast, et ma iga päev pattu teen.

Mispärast annab ta rohkesti andeks? – Seepärast, et ma palju pattu teen; kui mitte meelega, siis nõtruse pärast ja teadmata.

Millal meil enam pattude andeksandmist tarvis ei ole? – Siis, kui meie õndsa surma läbi Kristuse auriiki oleme saanud.

Väljaandes «Õndsa Lutheruse Wäikene Katekismus seletustega. Viiekümne viies trükk. Tallinnas, 1917» Martin Körberi koostatud seletuste põhjal lühendatult ja tänapäevastatult.

Täna, 31. mail, on Pühima Neitsi Maarja, Kuninganna päev. See kroonib maikuud, mille katoliku kirik on tervenisti pühendanud Maarjale.

Meie ajastule on mõte kuningavõimust võõras. Meelde tuleb üks kunagine vaidlus ametivennaga, kes oli siiralt veendunud, et kuningavõim korrumpeerib kõik alamad võimuastmed ning kogu võimusüsteem on rahva jaoks üle mõistuse kallis ülal pidada. Võrdlus praeguse täielise Eesti vabariigiga ning võimusüsteemi võimaliku korrumpeeritusega annab siin mõtteainet.

Inglise ajaloolane lord John Dalberg-Acton on öelnud, et võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult. Kui Neitsi Maarja on nüüd ülendatud Jumala ligiolusse ja kroonitud valitsejaks, kas ta on siis täielikult korrumpeerunud?

Me ei tohiks ajada segamini patust rikutud maailma, mille langemine sai alguse uhkusest ja võimujanust. Jumalaga võrdseks saada tahtnud Valguse ingel, kes taevast maa peale heideti, ahvatles ka esimest inimest valeliku lubadusega haarama keelatud vilja: «Päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks.» Tulemus oli vastupidine, inimese jumalanäolisus hoopis rikuti ning valitsemise asemel sai inimese osaks orjapõli.

Milline on siis tõeline valitsemine? Kui Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes tulid salamisi Õpetaja juurde, et küsida endale aujärjed Tema kuningriigis ning teised jüngrid seepeale pahandasid – mine tea, võibolla olid nad kadedad, et nad ise ei taibanud sellist au otsida –, vastas Jeesuse neile: «Te teate, et need, keda peetakse rahvaste valitsejateks, peremehetsevad nende üle ja nende suured meelevallatsevad nende kallal. Nõnda ärgu olgu teie seas, vaid kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane, sest ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» (Mk 10:42jj) Viimaks sai Jeesuse maiseks trooniks rist kahe kurjategija vahele.

Kus olid siis need aujärgi nõutanud jüngrid? Maarja kuninglikkus rajaneb üksnes sellel, et ta seisis risti kõrval. Alates vastusest peaingel Gabrieli kuulutusele: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!» (Lk 1:38) kuni ristini, mil Ema südant läbistas Poja surma tunnistajaks olemise mõõk, täitis ta Isa tahet, kandes oma risti.

Kuivõrd erinev on see langenud inimese arusaamast! Seda pole muutnud aastasajad ega -tuhanded. Küllap pole juhuslik, et kiriku poolt Neitsi Maarjale pühendatud maikuule järgneva juunikuu on üks teatud ilmalik seltskond nimetanud oma «uhkuse» kuuks. Küllap jääb taoline vastandumine kestma kuni aegade lõpuni. Aga nii nagu ütles üks vangistatud piiskop bolševikele: «Enne võidate teie, siis aga Kristus.»

Kuninglik au seisab ees ka Kristuse järgijatel. Jeesus ütles oma jüngritele: «Tõesti, ma ütlen teile, kes olete mulle järgnenud, uuestisündimises, kui Inimese Poeg istub oma kirkuse troonile, istute ka teie kaheteistkümnele troonile Iisraeli kaheteistkümne suguharu üle kohut mõistma.» (Mt 19:28) Kristus-Kuninga kõrval istub taevastel aujärgedel kakskümmend neli vanemat (Ilm 4:4). Ning koos vanematega «naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.» (Ilm 12:1)

Kas luterlastel on sobilik austada pühakuid? Ja keda võiksid pühakuna austada Eesti luterlased? Esimesele küsimusele leiame vastuse usutunnistuskirjadest. «Pühakute kultuse kohta õpetavad meie omad, et pühakuid tuleb meeles pidada, et selle läbi, kui me näeme, kuidas nemad on armu leidnud ja kuidas usk on neid aidanud, meie usku kinnitada, aga ka selle pärast, et me võtaksime nende head teod endale eeskujuks, igaüks vastavalt oma kutsumisel,» võib lugeda Augsburgi usutunnistuse XXI artiklist (tõlge saksa keelest).

Sama artikli ladinakeelsel versioonil põhinev tõlge võtab luterliku arusaama pühakute austamisest kokku veel kompaktsemalt: «Pühakute austamisest nad õpetavad, et pühakute mälestust võib esile tuua, et me jäljendaksime nende usku ja häid tegusid vastavalt kutsumusele».

Augsburgi usutunnistuse apoloogias (XXI artikkel) täpsustab Philipp Melanchthon öeldut: «Meie usutunnistus kiidab pühakute austamise heaks. Ja seda tuleb teha kolmel viisil. Esimene on tänamine. Me peame tänama Jumalat selle eest, et ta on meile näidanud oma halastust, et ta on ilmutanud soovi inimesed päästa, et ta on andnud kirikule õpetajaid ja muid ande. Ja neid ande tuleb kõigiti esile tõsta, sest nad on ülimad, ja kiita tuleb ka pühakuid, kes on neid ande ustavalt kasutanud, nii nagu Kristus kiidab ustavaid kaupmehi [Mt 25:21,23]. Teine austamine kujutab endast meie usu kinnitamist. Kui me näeme, et Peetrusele anti tema salgamine andeks, siis see julgustab ka meid, nii et me usume seda kindlamini, et arm on tõepoolest patu vastu üliküllaseks saanud [Rm 5:20]. Kolmas austamine seisneb kõigepealt usu ning sellest lähtuvalt kõigi muude vooruste jäljendamises, mida igal inimesel tuleb teha vastavalt oma kutsumusele. Seesugust õiget austamist ei nõua vastased üldse. Nad vaidlevad üksnes pühakute poole palvetamise pärast, milles ei ole küll midagi iseenesest halba, aga mis pole siiski hädavajalik.»

Samas ei ole luterlikul kirikul pühakute kanoniseerimise protseduure. Katoliku kiriku pühakud, keda austati juba enne reformatsiooni ning kelle suhtes luterlastel ei ole vastuväiteid, võivad esineda ka luterlikes kirikukalendrites ning neile on pühendatud luterlikke pühakodasid. Lisaks apostlitele ja teistele piibellikele tegelastele – nt Neitsi Maarja, Maarja Magdaleena, Anna – on Eestis kirikuid pühendatud Myra Nikolausele, Aleksandria Katariinale, diakon Laurentiusele, paavst Urbanusele, kuningas Olavile ning teistele varase või keskaegse kiriku pühakutele.

Eestiga seotud pühakuid on aga üsna kasinalt. Katoliiklastel on piiskop Eduard Profittlich (surn 1942), kelle õndsaks kuulutamise protsess on alles käimas. Ortodoksidel on piiskop Platon (mõrvatud enamlaste poolt 1919), vanemast ajast Tartu preestermärter Issidor (tapetud 1472) ja tema 72 kaaskannatajat. Eesti Apostli-Õigeusu Kirik on kanoniseerinud nõukogude võimu all kannatanud uusmärtreid.

Ka Eesti luterlikul kirikul võiksid olla oma usukangelased, keda on usurahva seas kohane meenutada ja austada – nagu eespool nägime, oleks see igati kooskõlas Augsburgi usutunnistusega. Tõsi, sekulaarse rahvusluse mõjul on hakatud esile tõstma kirikutegelasi, kes osalesid rahvuslikus liikumises (Jakob Hurt, Villem Reiman jt) või kel on muid teeneid eesti rahva ees, kuid usu seisukohast tuleks arvestada siiski teistsuguste kriteeriumidega.

Kui kriteeriumiks võtta usuline eeskuju ja heade tegude tegemine ehk lühemalt öeldes usu tunnistamine (ka elust loobumise hinnaga) ning kristlik ligimesearmastus, siis võib Eesti vanemast ajaloost leida mitmeid inimesi, keda kohalikel luterlastel oleks sobilik meenutada. Pakun alustuseks välja kolm persooni – tegemist on ühe katoliku ja kahe luterliku vaimulikuga, neist esimene eestlane ja kaks ülejäänut rahvuselt sakslased. Kõigi nende pühendumine Kristuselt saadud ülesandele ja kutsumusele on vaieldamatu.

 

 

Preester Johannes (surnud 1206) – misjonär ja märter

Eesti katoliiklastel ja miks ka mitte luterlastel oleks põhjust meeles pidada Virumaalt pärit eestlasest preestrit Johannest, kelle märtrisurmast Holmi liivlaste käe läbi kirjutab kroonik Henrik. Viimaselt pärinevad ka vähesed eluloolised andmed Johannese kohta:

«Omakorda holmlased, kelle jalad on nobedad verd valama, võtnud oma preestri Johannese kinni, lõikavad ta pea ära, ülejäänud keha tükeldavad liigehaaval. Tema ent oli pärit Virumaalt ja paganate poolt poisikesepõlves vangi võetud, auväärse piiskopi Meynardi läbi vangipõlvest vabastatud ja sellesama poolt pandud Segebergi kloostrisse, et ta pühakirjas õpetust saaks. Kui ta seal väga suuri edusamme teinud, siirdus ta koos piiskop Albertiga Liivimaale, ja saanud preestripühitsuse, pööras Holmi kihelkonnas paljud ebajumalate kummardamisest. Lõpuks, pärast töörännakut jõudis ta kahe teisega, Gerhardi ja Hermanniga, usutunnistuse pärast, nagu me eespool ütlesime, martüüriumipalmi läbi igavese eluni. Ta keha ja luud korjati hiljem teiste preestrite poolt kokku ja isand piiskop koos oma kapiitliga mattis need hardalt Õndsa Maarja kirikusse Riias.» (Henriku Liivimaa kroonika, X, 7)

Pangem tähele, et Henriku sõnul tegi Johannes oma õpingute ajal Segebergi kloostris, kust tuli Liivimaale liivlaste esimene piiskop Meinhard (ametis 1186–1196), «väga suuri edusamme» pühakirjaõpetuses. Võimalik, et ka Henrik ise viibis enne Liivimaale siirdumist Segebergis ning oli eestlasest Johannese edusammude tunnistajaks. Liivimaal tegutses Johannes sisuliselt misjonipreestrina, pöörates liivlastest paganaid ristiusku. Tema maise teenistuse Jumala riigi hüvanguks lõpetas martüürium, kuid tema eeskuju ja pühendumine Kristusele väärib kristlaste seas kõigiti meeles pidamist.

 

 

Pastor Christian Kelch (1657–1710)

Christian Kelch sündis aastal 1657 Greifenhagenis (Pommeri), tuli Eestisse 1680 ja sai 1682. aastal Järva-Jaani pastoriks. 1697 nimetati ta Viru-Jaagupi pastoriks. 1710 nimetas Tallinna raad Kelchi Niguliste koguduse ülempastoriks, ent ta suri katkuhaigeid teenides enne esimest jutlust sama aasta 2. detsembril. Kelch on kirjutanud kroonikateose «Liivimaa ajalugu». Tema kristlikust surmast kirjutab perekonnateadetele tuginedes Rudolf Winkler:

«Aastal 1710 katku ajal kutsuti ta üliõilsa ja ülitarga Tallinna rae poolt pastoriks Niguliste kiriku juurde ning pidas oma ametit mitte üksnes sakslaste, vaid ka eestlaste juures, linnas ja eeslinnas, ei saanud aga lahtiste haudade tõttu kohe pidada kirikus oma ametisse astumise jutlust. Lõpuks määrati kindlaks, et ta peab oma jutluse 1710. aasta esimesel advendil. Aga et ta oli pidevalt patsientide juures, kes kannatasid katku käes, ja viimaks kaks päeva enne oma lõppu eeslinnas ühes väikeses majas, kus paljud katkutõbised said temalt armulauda, siis nakatus ka tema sellesse taudi ja oli tagasi tulles öelnud oma lastele, et tolles majas ta mitte ainult ei nuusutanud, vaid ka maitses katku. Ta haigestuski samal õhtul ja lahkus laupäeval enne esimest adventi. Ta suri pastoraadimajas Niguliste kiriku juures ja lebab vastavalt oma selgesõnalisele soovile Niguliste kirikaias suure puu all. Matusejutluseks valis ta enesele: «…sest ma tean, keda ma olen uskunud, ja olen selle peale julge, et ta vägev on minu tallele pandud vara hoidma tulevase päevani» (2Tm 1:12).»[1]

Selle kirjelduse kohaselt oli pastor Kelch ustav karjane, kes jäi oma karja juurde ka keset surmavat taudi ning täitis oma kohust kuni lõpuni, teenides haigestunuid sõna ja sakramendiga ning usaldades oma elu täielikult Issanda kätte. Ta olevat maetud Niguliste kiriku lõunaküljel kasvava pärna alla. Juuresoleval fotol (avaldatud Tallinna Linnaarhiivi loal) on näha tänaseks hävinud Niguliste kiriku pastoraadihoone ning sellest paremal Kelchi pärn.

 

 

Superintendent Eberhard Gutsleff (ca 1690–1749)

Allpool järgnev ülevaade E. Gutsleffi elukäigust tugineb Saaremaa aadliku von Eckesparre, keda refereerib või vahendab Voldemar Ilja oma vennastekoguduse ajaloo teises raamatus.[2]

1738. aastal suri Saaremaa superintendent Joh. Quirinus Metzhold. Saaremaa rüütelkonna valik vabaks jäänud ametikohale langes Eberhard Gutsleffile, kellele olid antud head soovitused ja kelle eesti keele oskust kiideti. Gutsleffile saadeti ilma pikema mõtlemiseta ja ka ilma Saaremaa vaimulikega konsulteerimata kutse 25. juulil 1738. Gutsleff sai sinodilt superintendendiametisse astumiseks loa ja tuli linlaste rõõmuks 1738. aasta augustis Kuressaarde. Oma ametisseastumise jutluse pidas ta pühakirjatekstile «Me palume Kristuse asemel: laske endid ära lepitada Jumalaga» (2Kr 5:20b). Kirikus olid nii aadlikud kui kodanikud. Eckesparre sõnul jutlustas Gutsleff võimsalt, nii et kogudus oli väga liigutatud ja pisarais. Siis võttis ta vastu piiskopliku ametisseõnnistuse[3] ja pastorite gratulatsioonid heebrea, kreeka, ladina ja saksa keeles, millele ta ise vastas samades keeltes. Seejärel astus ta ise altari ette ja lõpetas talituse tulise palvega, et armas Õnnistegija süütaks sellel saarel armutule ja sõnum Kristuse verisest lunastustööst tooks õnnistust.

Andkem sõna Voldemar Iljale, kes refereerib von Eckesparre koostatud Gutsleffi elulugu:

«Nüüd oli linn ja maa rahul, et nad olid saanud niisuguse väärt mehe kogu provintsi piiskopiks ja linna ülemõpetajaks. Kõik armastasid, austasid ja hindasid teda. Ta oli tõesti üks armastusväärne mees ja eriline tööriist Issanda käes, Tema heasüdamlik iseloom, tema inimsõbralik armastus igaühe vastu, tema kaastundlik süda kõigile rõhutuile ja kannatajaile ning auväärne viisakus ja eriti aus meelsus elada ainult Issandale ja Teda Tema riigis teenimisele, tegid temast austustväärilise õpetaja.

Kohe peale ametisseseadmist alustas ta tööd suure andumusega, hakates kohe visiteerima koguduse ja kõrvaldama neis leiduvaid puudusi. Ta jutlustas armu evangeeliumi kõikidest kantslitest ja ärkamised kõigis seisustes ei jäänud tulemata…

Suureks kaotuseks Gutsleffile sel ajal oli tema 40-aastase abikaasa surm tütrekese Beate Christiana sünnitusel 9. juunil 1743. Samale ajale langes ka juurdluskomisjoni tulek Saaremaale kontrollimaks kogu kiriku elu. Ärganute koosolekud keelati, sest nende vastased tegid kõik võimaliku ärkamisliikumise pidurdamiseks, mis neil ka õnnestus, sest superintendent pandi koduaresti. Ühel pühapäeval, kui Kuressaare kirikus oli tulnud armulauale 50 ärganud saksa õde-venda, siis jutluse ajal seisis kantsli all ja armulaua jagamisel altari kõrval vahisoldat, venelane, kes ei tohtinud õpetajat silmast lasta (!) – Issand aga oli temaga, nii et kõik kohalolijad olid sellest sisse võetud, s.t. tema jutlusest ja kuidas ta sakramenti jagas. …olukord läks järjest hullemaks ja selle tingis hea ja vaga maa peamehe (Landshauptmann) von Vietinghofi lahkumine 1746 ja kurikuulsa Tunzelmanni tulek tema asemele… Heameel oli tal [Gutsleffil] vaid sellest, et ta armas abikaasa oli siit ära kutsutud koju. Oma 2 poega oli ta juba varem saatnud koguduse juurde Herrnhutti (1744) ja vanima tütre Kriimanisse, kuhu ta sel kriitilisel ajal tegi veel ühe külaskäigu ja sealt lahkudes on ta tütrele ütelnud, et teda ootavad ees ketid ja köidikud (dass Ketten und Banden auf ihn warteten). Kui tütar küsinud, miks ta meelsamini koos lastega ei läheks koguduse juurde Herrnhutti, siis ta on vastanud: «Mis karjane ma küll oleksin, kui oma elu hoides karja maha jätaksin?» Maa peamehe sooviks oli superintendendi kukutamine, kuigi viimase eeskujuliku elu ja õpetuse kohta polnud midagi ütelda, kuid tegelik põhjus seisiski tema südamlikus suhtumises ärganutesse. See tingis kaebuse tegemise Gutsleffi peale salajasele inkvisitsioonikantseleile Peterburis ja tulemuseks tõenäoselt oli keisrinna Elizaveta kohene reageering, saates Semanovi ihukaitseväe kapteni Repninsky korraldusega koheselt ühe komandoga minna Saaremaale ja maa peamehe (Tunzelmanni) käsul arreteerida superintendent Gutsleff, õpetaja Hölterhof, dr. Kügelstein ja teoloogia kandidaat Fritsche ja rangeima valve all toimetada nad Peterburi kindlussesse (Peeter-Pauli kindlus). Ootamatult tuli see ihukaitseväe kapten 21. aprillil 1747 Kuressaarde. Teise päeva vastu õhtut külastas vend Blauberg Gutsleffi ja kuna kogu linn oli kapteni komandoga linna tulekust ärevuses, siis superintendent on vennalt küsinud tema arvamust selle kohta, mille peale vend oma lihtsameelsuses on vastanud: Ma usun, et see puudutab teid (es wird Ihnen gelten). Gutsleffi õnnis vastus selle peale on olnud: Nüüd sündigu minu Issanda tahtmine, ma olen Tema vaeseim sulane, ja olen enese ihu ja hingega Temale üle andnud; Tema tehku minuga, mis Temale meeldib! … Selle õhtu saatis Gutsleff mööda õndsas keskustelus vend Blaubergiga, kosutades ennast päeva loosungisõnaga 5. Moosese 8:5 ja see jäigi tema viimaseks õhtuks oma kodus, sest samal ajal, kui ta heitis rahulikult voodisse, laskis kapten maja ümber piirata, läks ise tema magamistuppa ja tõi ta lausa voodist välja ning viis ta nii ruttu kui võimalik siinsesse kindlusesse (Kuressaare lossi), asetades tema topeltvalve alla, nii et keegi enam ei tohtinud pääseda tema juurde. See toimus palmipuudepüha laupäeva õhtul, 23. aprillil 1747. Teda hoiti kindluses vahi all kuni Suure Reedeni, 29. aprillini, mil ta öösi heideti valvurite poolt kibitkasse (kattega kerge vanker), visati matid peale, et ta ei oleks nähtav ega tuntav. Ehmumisest ja kõigest läbielatust jäi Gutsleff haigeks, kuid sellest hoolimata viidi ta edasi Peterburi kindlusesse, selle maa-alusesse võlvitud ruumi, kus mõrtsukad ja teised võllaroad (Malefikanten) trellide taga istusid. Need, kes neid võlvialuseid ja neisse suletud vangide hulki on näinud, ei oska küll jäledamat ette kujutada: hallitus, niiskus, söödikud, läpane õhk. Vanade vangide hulgas pidid olema ka esimesed üleastujad kohtuotsust oodates. Siin pidi nüüd olema ka superintendent Gutsleff, ilma ülekuulamiseta ja teadmata, milles teda üldse süüdistatakse ja teadmata ka oma kolmest saatusekaaslasest, kes samuti olid Peeter-Pauli kindluses. Ta pidi siin olema kaks aastat, nii et ta riided seljas ära kõdunesid ja tema särgist polnud muud järele jäänud kui selle krae ümber kaela… Alles hiljem hakkas Gutsleffi ja tema sõprade olukord paranema…

Vend Hölterhof, kes tundis ka kokakunsti, hoolitses viimasel ajal, kui selleks avanes võimalus, oma superintendendi eest nii toidu kui rahaga ning nad olid teineteisele lohutajaiks. 8 päeva enne Gutsleffi surma nägi ta teda viimast korda vangla uksel seismas suures nõrkuses. Ta pidi üle viidama parematesse ruumidesse. Tema nägu lumivalgeist juustest paistis kui ingli nägu. Küsimusele, kuidas ta ennast tunneb, on ta vastanud: «Recht gut!» Vend Gutsleffi ihu maeti Peterburi Viiburi linnaosa Samsoni surnuaiale 2. veebruaril 1749 ja kuus aastat hiljem maeti sinnasamasse ka õnnis õde Hölterhof. Nende ühisel hauakivil on kirik: EBERHARD GUTSLEFF weiland SUPERINTENDENT auf Oesel, ANNO 1749. d. 21ten JANUAR und der Magd Jesu CHRISTIANE JUDITH HÖLTERHOF ANNO 1755 d. 9ten JULY (Kuupäevad on vana kalendri järgi).»

 

[1] Osundatud teosest: Christian Kelch. Liivimaa ajalugu. Tõlkinud Ivar Leimus. Tartu, Eesti Ajalooarhiiv, 2004, lk XIV–XV (tõlkija eessõna).

[2] Voldemar Ilja. Vennastekoguduse (Herrnhutluse) ajalugu Eestimaal (Põhja-Eesti) 1744–1764. II. Tallinn: Logos, 2000. Lk 212–217.

[3] Selle all on mõeldud seadmist või õnnistamist piiskopiametiga võrreldavasse superintendendiametisse.

«Kuidas see on võimalik?» – olen seda küsimust kuulnud viimase paari kuu jooksul õige sagedasti. Muidugi mitte ainult viimase paari kuu jooksul, vaid ka varem, ent sellgipoolest tuleb tõdeda, et praegu on seda küsimust kuulda märkimisväärselt tihti. Küllap igaüks saab aru, mille kohta see küsimus käib – loomulikult on see seotud Venemaa agressiooniga Ukrainas, mille võimalikkusesse, tunnistan, ka mina veel päev enne selle algust ei uskunud.

Vastuseid sellele küsimusele on mitmeid, lähtuvalt sellest, millises seoses seda käsitletakse – olgu näiteks sõjalisest, [geo-] poliitilisest, ajaloolisest, majanduslikust või ideoloogilisest vaatekohast. Minu jaoks on aga oluline püüda sellele küsimusele vastata usuliselt ja teoloogilis-antropoloogiliselt seisukohalt, tõdedes kohe alguses, et jah, kahjuks see on mitte ainult võimalik, vaid teatud mõttes koguni paratamatu. Viimast ei tohi ajada segi heakskiidetava, õigustatu või koguni lubatavaga – seda see kindlasti ei ole. Venemaa käitumine Ukrainas – nagu iga agressori käitumine igal ajal ja kõikjal – on kuritegelik, õigustamatu ja täiesti lubamatu. Ent inimkonna ajalugu ja inimloomust adekvaatselt hinnates on see – nagu juba öeldud: kahjuks – halvas mõttes loomulik ja koguni paratamatu.

Mida ma seda väites silmas pean? Vastuseks tuletan meelde, mida ütles Jumal esimesele inimesele teda hea ja kurja üle otsustamise enda kätte võtmise eest hoiatades: sel päeval, mil sa seda teed, tuleb surm maailma! On tõsi, et Aadam ja Eeva ei surnud vahetult pärast pattulangust, ent neid peagi tabanud tragöödia oli vähemalt teatud mõttes veelgi rängem, kui oleks olnud nende enda surm. Mõtleme selle peale: mida tunnevad vanemad, mida tunneb eriti ema, kui ta näeb üht oma last tapmas teist – ükskõik, millisel põhjusel, iseäranis aga kõige puhtakujulisemast isekusest ja kadedusest, ennast pealegi lausa südant pahaks ajava õigustusega vabandada püüdes: «Kas ma olen oma venna hoidja?»

Just täpselt see ongi kogu inimkonna ajalugu. Kui tahame lugeda täpseimat ja ammendavat kokkuvõtet langenud inimkonna kahetsusväärsest ja jälgist ajaloost, piisab esimese Moosese raamatu neljanda peatüki esimesest poolest… Apostel Paulus ütleb sisuliselt sedasama, kasutades Vana Testamendi psalmisõnu:

«Ei ole õiget, ei ühtainsatki, 
ei ole mõistjat, ei ole Jumala otsijat. 
Nad kõik on kaldunud kõrvale,
üheskoos kõlbmatuks muutunud,
ei ole, kes teeb head, ei ühtainsatki. 
Nende kurk on lahtine haud,
nende keeled kavaldavad,
nende huulte all on maomürk. 
Nende suu on täis sajatamist ja kibedust, 
nende jalad on nobedad valama verd, 
nende teedel on purustus ja viletsus 
ja rahu teed nad ei tunne, 
ei ole Jumala kartust nende silme ees.»

Paulus võtab selle kokku sõnadega: «Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest.» Võime olla tänulikud, et Paulus ja tema kirjeldatav tegelikkus ei piirdu üksnes sellega, vaid apostel võib neile ränkadele sõnadele julgustavalt lisada: «…ning mõistetakse õigeks Tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses, kelle Jumal on seadnud Tema veres lepitusohvriks usu kaudu, et näidata üles oma õigust sellega, et Ta kustutas varem tehtud patud.»

See on põhjus, miks vajame lunastust: ilma Jumala armuta ja Kristuses teostunud lunastuseta läheksime lootusetult hukka ning meie igavene saatus ei oleks parem inimkonna kahetsusväärsest ajaloost. Kui vahel küsitakse, kuidas Jumal saab olla nii julm, et saadab kedagi igaveseks põrgusse, siis vastus on, et Jumal ei saada sinna kedagi, vaid inimene ise valib kurjuse ja ülekohtu kasuks otsustades oma igaveseks saatuseks põrgu. Ainus, mis sellest päästab, on pöördumine headuse ja isetu armastuse poole, see aga nõuab mitte ainult teiste, vaid ka iseenda patu ja väärituse tunnistamist ning – mis ilmselgelt kõige raskem – ka teistele, sealhulgas neile, kes on meile ülekohut teinud, samasuguse võimaluse pakkumist. Ei ole võimalik elada Jumala andestusest, elamata ka ise andestuses, see tähendab teistele nende patte andeks andmata.

Igasuguse vääritimõistmise vältimiseks rõhutan üle, et see kõik ei tee maailmas möllavat ülekohut õigustatuks ega vabandatavaks. See ei kahanda ka praegu Ukrainas toimuva kohutavust ega kuritegelikkust. See ei tähenda ka, nagu tuleks ja võiks kuritegudele reageerida üksnes juttudega leppimisest ja andeksandmisest. Või lausa samastada kurjategija sellega, kellele ta kurja teeb, väitega, nagu oleks ka tema üksnes – olgu olude või mingi tema üle võimutseva abstraktse kurjuse – ohver. Ei: kui keegi teeb kurja, siis ta ei ole mitte ohver, vaid kurjategija, kelle teod on vaja hukka mõista ja kelle adekvaatne karistamine ei ole mitte lihtsalt kellegi õigus, vaid on kohustus nii ühiskonna kui Jumala ees.

Ent ometi on samal ajal möödapääsmatult oluline pidada meeles seda, mida Pühakiri ja kristlik usk, sealhulgas kristlik inimesekäsitlus, ütleb langenud inimloomuse kohta: kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest. Kui me seda tõde ei tunnista, ei ole meil kõige vähematki võimalust midagi parandada, hoolimata kogu usust inimkonna progressi, liberaalsetesse väärtustesse ja muusse taolisse. Ühtegi probleemi ei ole võimalik lahendada ilma selle põhjuste adekvaatse tundmaõppimiseta, nii nagu ühtegi probleemi ei ole võimalik lahendada ka ilma selle lahendamiseks vajalikke vahendeid rakendamata. Ja nii jõuamegi ikka-jälle olukorda, kus meie ümber või meie enda elus lahvatab katastroof, millele me ei oska reageerida teisiti kui küsimusega: «Kuidas see on võimalik?»

Me peame teadma, et see on võimalik, sest me oleme patused inimesed ning meie kõigi loomus on kurjast ja ülekohtust haavatud ja rikutud. Me peame teadma, et kui laseme asjadel minna nii, nagu nad «loomulikul viisil» lähevad, siis on tulemuseks alati valu ja kirjeldamatud kannatused. Peame saama üle üleolevast suhtumisest «keskaegsesse lihasuretamisse» ning endale koos apostel Paulusega ausalt tunnistama, et «liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu; need on üksteise vastu, et te ei teeks seda, mida te tahate», ning «liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised, jonn, kildkonnad, lahkõpetused, tapmised, joomised, pidutsemised ja muud sellesarnast, millest ma teile ette ütlen, nagu ma ka juba enne olen öelnud, et need, kes teevad seesugust, ei päri Jumala riiki».

Kuidas see saab nii olla? Kuidas see on võimalik? See saab nii olla ja see on võimalik, sest langenud inimene on patu, kurja ja ülekohtu ori. Aga see ei tohi jääda meie ainsaks küsimuseks, vaid veelgi olulisem on küsida: kuidas sellest kohutavast olukorrast pääseda? Vastus on: üksnes Jumala armu abiga lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses, ning mitte ainult ise Tema armastusest ja andestusest elades, vaid selles reaalselt ja aktiivselt osaledes.

Kas meie isiklikult oleksime saanud teha midagi Venemaa agressiooni ärahoidmiseks Ukrainas? Ilmselt mitte – küll aga saame midagi väga olulist ära teha alati ja kõikjal igasugusele ülekohtule vastu astudes ning selle ohvriks sattunuid võimalust mööda nii palves kui teos aidates. Pidades meeles, et igasuguse kurja võitmine algab alati kurja võitmisest iseendas.

14. mail 2022 andis ametivande Ungari uus president Katalin Éva Novák. Toome lugejateni tema kõne, mille ta pidas ametisse astumise tseremoonial ja milles ta rõhutas, et toetab presidendina ungarlasi elu edasiviimisel veendumuste järgi, milleks on kristlikud väärtused.

Head kaasvõitlejad, head külalised!

Seisan siin täna tänutundega südames. Olen tänulik, et minuga koos on siin minu perekonna noored ja vanad ning et saan pöörduda teie poole seistes nende kõrval. Ühtlasi olen tänulik, et meid on siin täna nii palju! Tervitan kõiki ungarlasi üle kogu maailma, ka neid, kes toetavad ja jälgivad meid kaugelt.

Täna on päev, mil pöördun teie poole esmakordselt Ungari presidendina. Tänan usalduse eest, mida kinnitab minu valimine. Eelkõige kaasneb teie usaldusega minu jaoks vastutus. Oma toetajate ees on mul kohustus neile mitte pettumust valmistada. Kuid mul on kohustused ka nende ees, kes on hetkel veel umbusklikud ja taunivad.

Presidendina on mul kohustus näidata, mida tähendab mulle minu kodumaa, Ungari ja minu kaaspatrioodid, ja kuidas ma näen elu, mida me jagame ning kohta maailmas, kus me elame. Minu teod lähtuvad minu isiklikust vaatest Ungarile.

Siin me seisame koos, Euroopa südames, oma riigi pealinnas, oma rahva oluliseimal väljakul. Kuid me oleme ühtsed ka oma eesmärkides ja tahtes – «20. sajandi aastakümnete järel, mis on toonud kaasa moraalse allakäigu» – luua parem, ilusam, rahumeelsem, jõukam ja turvalisem 21. sajandi Ungari.

Ehkki täna paistab päike ja meil, ungarlastel, on rohkelt põhjust rõõmustamiseks, tunda uhkust ja tähistada, on tume pilv siiski heitmas varju meie üle. See pilv on sõda.

Tegemist ei ole videomängu virtuaalreaalsusega, arvutimängu või sõjafilmiga. Tegemist on verise reaalsusega, mida meie vanavanemad kogesid isiklikult II maailmasõja ajal; reaalsus, mida meie teame ainult nende poolt räägitud juttude kaudu. Kuni tänaseni ei kujutanud sõda meist enamiku jaoks mitte tõelist ohtu ega sünget reaalsust, vaid välditavat riski, mis hoidis meid valvsana. See oli pikalt nii, olgugi, et Jugoslaavia sõda käis meie naabruskonnas kümme aastat. Ukraina sõjaga on aga vigastatud sõdurite ja tsiviilisikute veri tõeline, lahutatud perekondade pisarad on tõelised, oma elu leinavate inimeste pisarad on tõelised, laste nutt on tõeline, tankide möirgamine ja püssituleragin on tõeline. Šokk on tõeline, hirm on tõeline.

Head daamid ja härrad!

Ukraina invasioon on nõudnud – esimesest šokist toibumise järel – kohest, ent hoolikalt läbimõeldud ja toimivat reaktsiooni kõigilt, ka meilt. 25. veebruaril saabusid Ungarisse esimesed põgenikud ja me kiirustasime neile appi, ilma pikemalt mõtlemata, tegutsedes instinktiivselt viisil, mida pidasime enesestmõistetavaks. Bereg, Szabolcs and Szatmár, kohalikud linnapead, kirikud ja abiorganisatsioonid, meie riigi valitsus ja meie riigi kodanikud asusid kõik ühiselt tegutsema.

Praeguseks on turvalisse Ungarisse saabunud 700 000 põgenikku ja meie koos, mu head kaaspatrioodid, oleme kogunud annetustena mitusada miljonit forinti. Me hoolitseme haavatute eest, varustame toiduga neid, kes on jäänud maha, pakume saabuvatele lastele võimalust jätkata haridusteega meie riigis, anname peredele pea kohale katuse, toitu ja tööd, julgustame neid ning tagame meeleheitel olijatele hingeabi. Ungari on läbinud kaastundetesti! Ma tänan selle eest teid kõiki!

Ennastsalgavale abistamisele lisaks peame aga ka mõistma, milline on meie vastutus selles sõjas, mis on meie rahva parimates huvides, seda nii mineviku, oleviku kui ka loodetava tuleviku huvides. Toon ära kümnest punktist koosneva loetelu, mis selgitab, kuidas paistab see sõda Ungarist:

1. Me mõistame hukka Putini agressiooni ja sõjalise rünnaku suveräänse riigi vastu.

2. Ütleme kindlalt ei igasugustele katsetele taastada Nõukogude Liit!

3. Ungarlased soovivad rahu, seda nii Ungaris, kui ka oma naaberriikides. Me tahame võidelda rahus, mitte sõjas!

4. See sõda ei ole meie sõda, ent selle sõjaga võideldakse ka meie, rahuarmastavate ungarlaste vastu. Me soovime turvatunnet, vastastikust austust ja jõukust. Me nõuame sõjakuritegude uurimist ja karistamist!

5. Me ei ole neutraalsed. Me seisame süütute ohvrite ja tõe eest. Euroopa Liidu ja NATO liikmena täidame oma kohustusi ja kui meil on õigus öelda ei otsustele, mis on vastuolus Ungari huvidega, siis me ütleme ei.

6. Me ei ole mitte mingil juhul nõus andma ära oma raskelt kätte võidetud iseseisvust! Tugevdame jätkuvalt oma kaitsejõude.

7. Toetame Ukraina vastuvõtmist Euroopa riikide kogukonda.

8. Oleme valmis tooma rahu nimel ohvreid ega takista oma liitlasi ohverduste tegemisel. Ent me ei ole nõus otsustega, mis nõuavad ungarlastelt suuremate ohvrite toomist, kui oleks kannatused, mida need ohvrid tekitavad Vene agressorile.

9. Oleme valmis tegutsema vahendajatena sõdivate poolte vahel, et jätkata rahuläbirääkimistega.

10. Oleme nõudnud Ukrainalt ungarlaste õiguste austamist varem, nõuame seda ka praegu ja jätkame selle nõudmisega ka pärast sõda.

Head daamid ja härrad!

Vahel tuleb seista üksi. Ent meil on ka meie maailmavaadet jagavaid liitlasi ja sõpru. Me teame, kellele saame loota ja millal, ning ka nemad teavad, et ungarlased peavad oma sõnad ja on vaprad kaaslased. Ungari võib ju vahel alla ebamugav sõber, kuid tõelise häda korral ei jookse me ära.

Presidendiks valimise järel 10. mail ütlesin, et esimesena sõidan koju, oma perekonna juurde. Samuti ütlesin, et soovin külastada meie Poola sõpru nii kiiresti kui võimalik. Täitsin oma esimese lubaduse; parlamendist kiirustasin koju oma pere juurde. Ja ma täidan ka oma teise lubaduse. 17. mail sõidan Varssavisse kohtuma Poola presidendiga. Härra president, hea Andrzej, tänan teid võimaluse eest rääkida nii, nagu on kohane sõpradele!

Head daamid ja härrad!

Meil, ungarlastel, on igati õigus tunda uhkust oma unikaalse keele rikkuse üle, oma rahva turbulentse ajaloo üle, Ungari teaduslike saavutuste ja rikkaliku kultuuri üle. Usume, et 1848. aasta revolutsioon, 1956. aasta vabadusvõitlus ja raudse eesriide langemine 1989-1990 on kõik kinnituseks meie kustumatule vabadusihale ja sellele, et oleme alati valmis vabaduse eest võitlema. Kogu maailm peab nägema, et ungarlased on vapper ja tugev rahvas. Ungari on suveräänne riiki, kes seisab oma huvide eest, ei karda konflikte ja kaitseb ennast ning meile karmide kogemuste kaudu peale surutud positsioone.

Me ei ole muutunud. Oleme ikka need samad ungarlased, kes võitlesid oma vabaduse eest 1848, 1956 ja ka 33 aastat tagasi. Ent miks siis mõistetakse meid maailmas nüüd hukka asjade eest, mille eest meid varem kiideti?

Meie vanemad ja vanavanemad – kes suutsid elada üle 20. sajandi, mis tagantjärele tundub pea võimatuna – pärandasid meile tugeva eneseuhkuse, tolerantsuse, ellujäämisoskused ja võitlusvaimu. Me täname neid ja oleme neile tänulikud! Ent meie esivanemad ei õpetanud meile, et hea toote olemasolu ei taga automaatselt selle toote edukust turul. Ungaris nii populaarne ütlus: hea kaup kiidab iseennast, on vägagi kõnekas! Mina sellega ei nõustu! Ma leian, et head kaupa peavad kiitma ka teised. Pean seda privileegiks, et saan olla selliseks kiitjaks Ungarile – heale kaubale, mille sarnast teist ei ole! Minu üheks missiooniks on kindlustada, et ungarlased – lisaks sellele, et neid mõistetakse valesti – kogeksid võimalikult sageli ka mõistmist ja tunnustust.

Meie rahva moto on sõnastanud hästi Transilvaaniast pärit Jenő Dsida: «Me valmistume leebeks sõjaks, alati iseenda kaitseks, mitte kunagi teiste vastu, me aurutame soola ja koome kangast, teiste poolt halvustatuna, me kasvame suureks.»

Head külalised!

Tänu viimase kümne aasta tööle elavad ungarlased jälle pea püsti. Me julgeme näha oma tegelikku suurust ja vaadata maailma ungarlaste perspektiivist, ungarlaste pilgu kaudu, ungarlaste huvisid silmas pidades. Ungari enesekindlus, terve enesehinnang, rahvuslik uhkus – meil on taas need omadused. Kui väga oleme neist puudust tundnud!

Budapest on maailma kõige kaunim pealinn, ükski hoone ei ületa meie uhket parlamendihoonet, kõige teravam paprika kasvab Szegedis, maailma kõige kaunimad naised on ungari naised, Szatmári ploomidest valmistatakse kõige mahedamat brändit ja mitte miski ei ole võrreldav ungarlaste mõtte ja meelega. Niimoodi mõelda on õige! Isegi siis, kui mõistame, et ainult meie mõtleme nii. Hoiame oma rahvuslikku uhkust, tunneme sellest rõõmu! Ent jälgime ka hoolega, et rahvuslik uhkus ei muutuks rahvuslikuks ülbuseks ja et kumbki neist ei asenduks globalistliku argusega.

Head daamid ja härrad!

Vahel tuleb minna barrikaadidele. Just seda on meile õpetanud Euroopa Komisjon Brüsselis – mis lakkamatult laiendab omaenda volitusi –, demokraatlikult mitte valitud nn eksperdid, vaenulik rahvusvaheline meedia, suurriikide domineerivad huvid. Me oleme õppinud, et ühel riigil on riskantne seista oma rahvuslike huvide eest. Me oleme ka õppinud, et tuleb minna barrikaadidele ja vahel neist isegi läbi murda. Nüüdseks oleme piisavalt tugevad ka selles.

Olen avastanud, et alati tasub ka otsida, ega kusagil ei leidu mõnd salaust. Kui see uks on suletud, siis tasub katsuda linki. Kui uks ikka ei avane, tuleks vaadata, ega lukuaugus pole võtit. Kui võtit ei ole, siis on mõttekas otsida keegi, keda me teame ja kes on võib olla nõus avama meie jaoks ukse. Kui me siis ikka veel ei ole barrikaadidest läbi murdnud, tuleks otsida välja rammimisvahendid! On hea teada, et nüüdseks on ungarlastel ka nii palju jõudu! Ja eriti hea on, kui me teame, kui palju sellest tuleks või ei tuleks kasutada ja millal. Olen kindel, et saan olla Ungarile kasuks uste avamisel ja võtmete leidmisel!

Head kaaspatrioodid!

3. aprilli üldvalimistel tegi Ungari selge ja ümberlükkamatu otsuse usaldada meie riiki kaksteist aastat valitsenud poliitikud tegelema ühiste asjadega ka järgmise nelja aasta jooksul. Uus parlament [Rahvuskogu] on valitud. Õnnitlen spiikrit ja kõiki valitud saadikuid ning kutsun neid austama neile antud usaldust, austama olemasolevat demokraatliku seadusloome konstitutsionaalset raamistikku ja püüdlema otsuste poole, millest saab kasu meie rahvas.

Rahva ühtsus ei alga parlamendist, kuid kui me kõik nõustume, et võim kuulub inimestele, siis peame nõustuma ka demokraatlike otsuste tulemustega. Ja kui me mõistame, et teise inimese vaadetega mitte nõustumine ei tähenda selle inimese mitte austamist, siis õpivad meie lapsed seda ühiskondliku elu kaudu. Sest kultuur ei ole mitte ainult Kodaly koorimuusika, Gyimesi piirkonna tantsud, Munkácsy’s «Haigutav õpipoiss», Csoóri luuletused, Simándy lauldud ooperiaariad, Magda Szabó «Abigel», Makoveczi loodud kirikud või meie rikkalik folklooripärand. Kultuur on ka see, kuidas me näeme välja ja käitume, kuidas me austame oma traditsioone ja suhtleme teistega. Tunnen kohustust olla selles osas eeskujuks.

Daamid ja härrad!

Rahvuskogu valib peaministri esmaspäeval [16.05], peagi saan hakata nimetama ametisse uue valitsuse liikmeid. Ungari kodanikuna ootan, et täitevvõimu teostavad isikud tegelevad jätkuvalt Ungari rahva julgeoleku kindlustamisega. Loodan, et reageerides õigesti pandeemiatele, julgeolekuohtudele ja majandusprobleemidele, leidub neil lisaks ka piisavalt energiat jätkata sellega, mida oleme seni ülesehitanud.

Daamid ja härrad! Ilmselt te teate, et viimase kümne aasta jooksul olen osalend avalikus elus ja töötanud valitsuses rahvusliku, tsiviil- ja kristlik-demokraatliku kogukonna liikmena. Olen selle üle uhke. Minu pühendumus oma rahvale ja kodumaale ei muutu ja loomulikult tunnen vastutust ka nende ungarlaste suhtes, kelle väärtused on minu omadest erinevad. Minu ülesanne on leida üles puutepunkt kõiges, milles ungarlased kuuluvad kokku. Leian üles ja toon esile need tegurid meie elust, mis väljuvad poliitika tavapärastest antagonismidest. Tunnen kohustust mõista erinevaid seiskohti kujundavaid argumente ning aidata enamuse otsust aktsepteerida ka neil, kes jagavad vähemuse arvamust.

Suveräänsuse häll on perekond. Rahvuse ühtsus algab samuti perekonnast. Igas laiendatud perekonnas on mõni pereliige teistest erinev. Mõned elavad külas, mõned väikelinnas, mõned Pestis või Budas, mõned tasandikel, mõned Dunántúlis, mõned mägedes. Spetsialistid ja osavad töölised, parempoolsed ja vasakpoolsed, tsentristid.

Perre kuuluvad beebid, noored, keskealised ja eakad, mõned on usklikud, mõned mitte; on katoliiklasi, kalviniste, luterlasi ja juute, tolerantseid ja vähem tolerantseid inimesi; paljulapselisi ja ilma lasteta peresid, töökaid ja laisku, jõukaid ja vaeseid, perekeskseid ja üksindust eelistavad. Nemad kõik moodustavad ungari rahva. Just nii palju erinemegi üksteisest ja just nii erinevalt me näemegi maailma enda ümber. Kuid meil on ühine ajalugu, me tunneme üksteist, me kuulume kokku. Meil peab olema võimalus kogeda, mõista ja rikastada seda, mis meis on ühist, mis meid kokku seob ja mis on meie. Ning aja jooksul õpime ka igatsema selle järele, mis meile kuulub.

Presidendina toetan ungarlasi elu edasiviimisel omaenda veendumuste järgi, milleks on kristlikud väärtused. Julgustan kasvatama lapsi hooles ja armastuses, et inimelu oleks kaitstud eostamise hetkest, kaitsen perekonda, et me austaksime üksteist ja toetaksime nõrgemaid. Nii kodus kui ka võõrsil astun välja noorte eest, et aidata neil alustada pereelu, ühendada karjääriga seotud vastutused laste kasvatamise ja eakate eest hoolitsemisega. Kaitseme loomist ja loodud maailma, toetame suuri perekondi, lapsevanemaks olemisele pühenduvaid inimesi, lapsendajaid ja neid, kes kasvatavad lapsi üksi. Tegeleme selle nimel, et eemaldada kõik rahalised takistused vastutustundliku lapsekasvatamise teelt. Ühtlasi astun välja elu kaitseks, esindan neid, kes ei ole veel võimelised end ise kaitsma. Suunan oma tähelepanu ka andekatele noortele.

Vaesuses elavad ungarlased kohtades, mis on enamusele nähtamatud, on mulle samuti tähtsad. Tahan minna nende sekka, istuda nende juurde ja kuulata ning esindada neid. Tahan olla kõrv, süda ja suu neile, keda praegu kuuldakse, nähakse ja mõistetakse vähem, et meil oleks võimalik tunda, et kuulume kokku. Ja ehkki isiklik kohalolu on kõige tähtsam, aitab ühtsustunde loomisele kaasa ka kogukonnameedia: minu Facebooki, Instagrami ja Twitteri kontod.

Head külalised! Tänan teid väga, et olete täna siin. Tänan, et tulite siia kirikust, jumalateenistuselt. Tänan kõiki palvete eest!