11. mail 2016 andis Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme Riigikogus kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu arutelul talle esitatud küsimustele põhjalikke vastuseid, rääkides lahti homoideoloogia eesmärgid ja selle mõju ühiskonnale. Avaldame toimetatud kujul olulise osa Martin Helme vastusest, mis keskenduvad ühiskondlikele protsessidele lääneriikides ja Eestis ning meetoditele, kuidas homoideoloogiat levitatakse.

Päris ehmatav oli lugeda statistikat, mille järgi peaaegu pooled luterlastest ei suutvat uskuda Jeesuse ülestõusmist. Kui nad seda tõesti ei usu, siis tekib küsimus, miks nad end luterlaseks nimetavad? Kas selleks, et igaks juhuks koguduse nimekirjas olla, et äkki on kirikul siiski õigus ja Jeesus ikka tõusis üles? Aga Jumalat ei saa petta, tema näeb meie südant, näeb, millesse me usume ja millesse ei usu, isegi siis, kui me seda endalegi tunnistada ei julge.

Kas euroskeptitsismi kasvule on tõesti kaasa aidanud omaaegsed usulis-poliitilised vastuolud reformatsioonijärgses Euroopas, kus varemalt ühtne õhtumaine kristlaskond jagunes katoliiklasteks ja protestantideks ning kiriklik-imperiaalsele universalismile vastandusid rahvusriigid ja rahvuslikud huvid?

Kahest eripalgelisest Soomes ilmunud luterlikust laulukogumikust – ametliku kiriku lauluraamatu modernistlikust lisavihikust ja traditsionalistliku Misjonipiiskopkonna selgelt Piiblist ja luterlikust dogmaatikast lähtuvast koraaliraamatust – annab ülevaate Illimar Toomet.

Jüngrite suurest hulgast kutsus Jeesus oma apostliteks kaksteist meest (Mt 10:2–4; Mk 3:16–19). Luterliku usutunnistuse kohaselt on see apostellik järjepidevus nähtav karjaseametis. Uus Testament õpetab läbivalt, et koguduse eestseisja ja karjase ametisse tuleb valida mehi ning mitte naisi.

Variser tundub olema igaüks, kes kangekaelse uhkusega kaitseb Kiriku absoluutsete ja ümberlükkamatute käskude, seaduste ja reeglite olemasolu, kirjeldab aja- ja kirikuloolane Roberto de Mattei liberaalide ja modernistide retoorikat ning selgitab, kes olid variserid ja saduserid Jeesuse ajal ja kes neile tänapäeval sarnanevad.

Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.

Kardinal Burke kutsub ustavaid katoliiklasi “ründama Taevast”, ühinedes temaga kord kuus Missal ja Roosipärja palves, palumaks lootust ja Kiriku juhtimist välja temas praegu valitsevast segadusest.

Katoliiklik rohujuuretasandi organisatsioon Action for Faith and Family on oma veebilehel sisse seadnud lehekülje “Roosipärja Ristisõdijad”, millel on võimalik ühineda ühise ettevõtmisega, mille algatas kardinal Burke 8. detsembril pühitsetud Missal.

“Katoliiklased leiavad end viibivat keset üleüldist kultuurikriisi”, ütles organisatsiooni pressiesindaja Thomas McKenna ajalehele LifeSiteNews. “Tundub, et oleme kaotamas võitlust samasooliste abielu vastu, näeme Planned Parenthoodi tapmas lapsi ja müümas nende kehaosi, ilma et me suudaks midagi teha nende peatamiseks, ning tagaukse kaudu tuuakse sisse eutanaasia.” “Segaduse seisund” on ka Kirikus endas, mis tuleneb Kiriku kõrgete ametikandja avaldustest.

Portaali Kotimaa24.fi uudises 19. jaanuarist 2016 kirjeldati, kuidas Oulu piiskop Samuel Salmi koos saatjatega osales katoliku missal Vatikani Püha Peetruse kirikus. Artikkel on aga kirjutatud viisil, mis võib kaasa tuua vääritimõistmist. Püüan siinkohal selgitada mõningaid seiku katoliku kiriku armulauapraktika kohta.

1. Katoliku kiriku euharistia sakramenti ehk armulauda tohib vastu võtta üksnes armuseisundis olev katoliku kiriku liige. Sellel reeglil on vaid üksikud haruldased erandid, kuid igal juhul tuleb armulaua vastuvõtmiseks kiita heaks asjakohane katoliku õpetus ning peab olema kõlblik selle püha sakramendi vastuvõtmiseks (näiteks on takistuseks elamine suhtes väljaspool ehtsat kristlikku ja sakramentaalset abielu).

Kõik vestlejad olid ühel meelel selles, et kiriku osaduslikkus ja kasvamine ei sõltu mitte niivõrd tervitajatest kiriku uksel, vaid sellest, et sõnum Kristusest on kõige keskmes. “Ilma selleta on osaduslikkus lihtsalt üks udujutt,” ütles Antturi. Talle sekundeeris Turtiainen: “Kirik on olemas üksnes võrratu Lunastaja pärast.” Laajasalo lisas omakorda: “Sisu peab olema korras mitte ainult kiriku enesekäsituse pärast, vaid ka sellepärast, et kiriku abil minnakse taevasse.”

Abordipooldajate ideoloogia tõukab inimolendeid inimsoo hulgast välja, võtab neilt õiguse moraalsele ja seaduslikule kaitsele ning võimaldab seega nende hukkamise siis, kui selleks tundub olevat õige aeg… Kirik ei räägi sellest mitte sellepärast, et hukka mõista ja maha tallata, vaid selleks, et pakkuda võimalust tervenemiseks nendest haavadest, mis me inimestena ja ühiskonnana oleme endale tekitanud. Kristus suri ju meie pattude pärast.

© Meie Kirik