Kristus on meie tõeline ülempreester, kes on meid üheainsa ohvriga jäädavalt lunastanud ja meile Jumala armu täiuse kinkinud.

Me mõistame armulaua tähendust alles siis, kui küsime, mida see tähendab kiriku elu jaoks. Kui vaatame, mida Uus Testament armulaua kohta ütleb, siis ilmneb tähelepanuväärne tõsiasi, et pühakirja autorid kõnelevad väga harva Issanda söömaajast otse, ja ometi eeldatakse seda kõikjal Uue Testamendi ajaloolistes jutustustes ja apostlite kirjades.

Näiteks räägib Apostlite tegude raamat «leivamurdmise» tähtsusest algkoguduse jaoks, kuid ei ütle midagi selle kohta, milles see seisnes ja mismoodi seda tehti. Kristlasest lugeja teadis seda isegi ning teised ei pidanudki seda teadma. Kui segadused ja probleemid Korintose koguduses ei oleks Paulust sundinud seda teemat eraldi käsitlema, puuduksid meil teated selle kohta, kuidas Pauluse kogudustes Issanda söömaaega pühitseti ja mida apostel armulauast õpetas. Luuka evangeelium, mis on sarnaselt Apostlite tegude raamatuga suunatud paganliku päritoluga lugejatele, vihjab õhtusöömajast kõneledes seadmissõnadele ainult möödaminnes. Johannese evangeelium ei räägi armulaua seadmisest üldse mitte midagi, ja seda vaatamata asjaolule, et seal peatutakse üksikasjalikult Issanda viimastel tundidel.

Algkirikus pidasid kristlased Issanda söömaaega müsteeriumiks, saladuseks, millest ei saanud avalikult kõneleda. Mittekristlaste ees ei räägitud seadmissõnadest, armulaua liturgilise pühitsemise arengust, armulaualiturgia vanimatest vormidest (kuigi paljud selle elemendid on säilinud Uues Testamendis, nt 1Kr lõpuosas). Miks? Üks põhjus oli see, et seda oleks valesti mõistetud, kuna kõike, mis selle kohta avalikuks sai, tõlgendati ekslikult.

«Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu. Kes minu liha sööb ning minu verd joob, sellel on igavene elu ja mina äratan ta üles viimsel päeval» (Jh 6:53–54). On üllatav, et kui need sõnad jõudsid paganate kõrvu, andis see alust kuulujuttudele, nagu söödaks kristlaste salajastel koosolekutel lukustatud uste taga inimliha ja joodaks inimverd. See järjekindel kumu, mis mängis nii olulist rolli kristlaste vastu suunatud kohtuprotsessidel, pole sugugi vähetähtis tunnistus tõsiasjast, et algkirik pidi mõistma Issanda söömaaega väga realistlikult. Kui armulauda oleks peetud ainult mälestussöömaajaks või puhtvaimseks osaduseks, siis miks ärritas see inimesi ajastul, mis oli küllastunud ohvripidudest ja ühistest rituaalsetest söömaaegadest? Aga kuidas kirik olekski pidanud selgitama armulaua tähendust inimestele, kes ei uskunud Kristusesse?

Kirik teadis ju selle sakramendi tähendust, kuna ta uskus lihaks saanud Jumala Pojasse ja nägi Temas Jumala ohvritalle, kes kannab ära maailma patu; kuna ta teadis, et Kristus on ihulikult üles tõusnud surnuist kui esimene kõikidest surmaunne suikunutest; teadis, et Kristus, olles ülendatud Isa paremale käele, on ühes Temaga kõigeväeline ja viibib kõikjal; kuna ta teab, et praegu veel varjul olev Jumala auhiilgus saab igaühele nähtavaks päeval, mil Issand tuleb tagasi oma kirkuses. Viimselt võib armulaua tähendust mõista üksnes kõigesse sellesse uskudes.

+ + +

Nii on algkirik ja ühes temaga tõeline kirik kõigil aegadel alati teadnud, et Jeesus ei pidanud sel ööl, mil Ta ära anti, mingit tavalist lahkumispidu, käskides seda Tema mälestuseks korrata. Kirik teab, et armulauda pühitsedes osutab ta etteulatuvalt sellele pidusöömaajale, mida Issand peab ükskord koos kõigi lunastatutega Jumala kuningriigis. Niisiis on selge, et need mõlemad asjad – mineviku meenutamine ja tuleviku ennetamine – kuuluvad olemuslikult Issanda söömaaja juurde.

Kuid siiski ei seisne armulaua olemus Uue Testamendi kiriku jaoks mitte ainult mälestamises ega tulevikulootuses. Armulaua Issand ei ole üksnes see, kellega Tema jüngrid kunagi koos sõid ja jõid, ega see, kelle lauas me ükskord istume. Ta on meie juures juba praegu. Käskides pühitseda armulauda, andis Jeesus oma kirikule midagi, mis võiks ulatuda üle sajandite ja aastatuhandete, Issanda maise elu päevadest kuni Tema tagasitulekuni kirkuses.

+ + +

Seepärast on armulaud cibus viatorum, teemoon rändajale, kellel pole siin jäädavat linna, vaid kes taotleb tulevast. Nii nagu Iisrael sõi kõrbes mannat ja jõi kaljust vett, nõnda leiab Uue Lepingu jumalarahvas oma palverännaku teekonnal selle lohutu maailma Egiptusest tõotatud maale Issanda söömaaja kaetuna ja valmistatuna, et ta võiks Eelija kombel «selle söömise rammuga» edasi minna (1Kn 19:8). See on tõesti taevane roog, taeva leib, nagu Piibel mannat nimetab (Ps 78:24; Ps 105:40), Issanda söömaaja roog (Jh 6), ja seda mitte ainult sümboolselt. Kui taevas on seal, «kus Kristus istub Jumala paremal käel» (Kl 3:1), siis Issanda söömaaeg on tõesti meie taevas siin maa peal, kuni me ükskord taevasse jõuame.

Sest Issand Kristus on altarisakramendis kohal teistsugusel viisil kui seal, kus iganes kaks või kolm on Tema nimel koos. Kirik on algusest peale pidanud selle ligioleku saladuse väljenduseks Issanda sõnu, mida Ta lausus leiva ja karika kohal: «See on minu ihu», «See on minu veri». Sest armulaua tõeline olemus ei paljastu mitte käsus «Tehke seda minu mälestuseks» ja ka mitte tõotuses «kuni kõik on läinud täide Jumala riigis», vaid sõnades, mis kõnelevad Issanda ihust ja verest. Need ei ole tühipaljad tähendamissõnad. Kui nad seda oleksid, siis oleks Jeesus ise neid seletanud või nad oleksid pidanud olema sõnastatud nii, et nende tähenduses ei oleks mingit kahtlust või vastuolu.

Katsed võtta seadmissõnu piltlikuna ja pidada sakramendi seadmist sümboolset laadi tegevuseks, nagu seda oli Piiblis mainitud prohvetite tegevus, on kahjuks tekitanud alati segadust. Kui just keegi ei suvatse arvata, et Jeesus tahtis väljenduda ebaselgelt, võrdumites – aga seda ei saa mitte keegi Talle omistada, igatahes mitte selles olukorras –, siis jääb vaid üle võtta neid sõnu otseses tähenduses. Aga siis on ka kõik selge. Tema, igavene Jumala Poeg, kes sai meie pärast lihaks ja vereks, ja kaastundlik ülempreester, olles samas Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu, pühitseb ennast (Jh 17:19) ohvriks maailma patu eest. Ta sööb koos oma jüngritega paasat ja on ise paasatall. Jeesus mõistis oma surma just niiviisi. Ta on «igavesti preester» (Hb 7:17) ja niisamuti maailma rajamisest saadik «tapetud Tall» (Ilm 13:8), kes annab ennast ainsaks, igaveseks ja täiuslikuks ohvriks.

Nagu Iisrael sõi Egiptuse orjapõlvest pääsemisel paasatalle ja teeb seda ikka ja jälle, et meenutada Jumala imelisi tegusid, nõnda pühitsevad ka need kaksteist jüngrit kui uue Iisraeli esindajad (Lk 22:30) ja kogu kristlik kirik lakkamatult Uue Testamendi paasasöömaaega «minu mälestuseks». Iisrael sõi paasatalle, ja nii jüngrid kui kirik söövad Ristilöödu ihu, sest paasatall tuleb ära süüa. Keda see tõsiasi pahandab, sellele on pahanduseks ka Kristuse ohvrisurm. Meie mõistusele on käsitamatu see imeline tõde, et meid on lunastatud «Kristuse kui laitmatu ja puhta Talle kalli verega», kes «oli selleks ette määratud küll enne maailma rajamist, aga aegade lõpul on saanud avalikuks» (1Pt 1:19–20), kuid niisamuti jääb seletamatuks imeks see, et me võtame armulaua sakramendis vastu Jumala Poja tõelist ihu ja tõelist verd – ihu, mis on meie eest antud ja risti löödud ning samas kirgastatud.

Seda ütleb pühakiri ja see õpetus eeldab, et nii loomine kui lunastus puudutavad inimest tervikuna, tema ihu ja hinge, ja et Issand pidi saama tõeliseks inimeseks ja lõpule viima lunastustöö, tuues ohvriks oma ihu ja vere. Aga lunastatud kui kiriku liikmed kuuluvad Temale ihu ja hinge poolest, olles «ristitud üheks ihuks» (1Kr 12:13) ja saades osa sellest ühest pühitsetud leivast ja pühitsetud karikast, mis on Kristuse ihu ja vere osadus (1Kr 10:16 jj), sest nad on Tema ihu liikmed.

Katkendeid Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaandest «Mis on armulaud? Issanda söömaaeg kiriku elus», tõlkinud Veiko Vihuri.

Hermann Sasse (1895–1976) oli Saksa päritolu Austraalia luterlik vaimulik ja teoloog

Abielu on inimkonna põhiüksus ning inimelu peamine raamistik. Loomulikult ei saa kõik inimesed olla abielus, aga abielu mõjutab kõigi inimeste elu.

Abielu on avalik asi. See on ühe mehe ja ühe naise eluaegne liit mõlema abikaasa ja nende laste elu kaitsmiseks. Kõikides ühiskondades on peetud vajalikuks, et abikaasad annavad avalikult, kooskõlas seadusega teineteisele siduva tõotuse. Kehv lugu, kui inimesed, kes muudes asjades oma lubadustest ja antud sõnast kinni peavad, aga elu suurimate tõotuste puhul oma sõnu söövad, nägemata selles midagi valet.

Armastus – mis see on?

Abielu ilma armastuseta on sisutu. Mehe ja naise vaheline armastus on hoopis enamat kui pelgalt tunne, ehkki tunnetest on armastus üks suuremaid. Tunded loomulikult tulevad ja lähevad – ja õnneks tulevad taas, kui anda selleks neile aega. Pelgalt tunnetele oma elu siiski rajama ei peaks. Abielu on eelkõige just elu rajamine. Vaimulikus mõttes korraldab abielu Jumala seadmine ning ühiskondlikult reguleerib seda seadus. Armastus on eelkõige truudus. Klassikalises laulatuse korras (mida ma ise alati kasutan) küsitakse: «Kas sa tahad võtta NN. oma abikaasaks ning olla talle truu ja armastada teda nii headel kui halbadel päevadel kuni surm teid lahutab?»

Iga sõna selles lauses põhineb sajanditepikkusel kogemusel. Seda, mis on elus oluline, on teatud juba enne meid – ja seejuures, hästi on elatud!

Esiteks: «Kas sina tahad?» – see tähendab, mitte «kas sulle tundub?», «kas praegu sulle meeldiks?», «kas sa oled kindel oma tunnetes?», vaid «kas sina tahad?».

Teiseks: «võtta NN-i». Sina «võtad». Sa ei ole enam laps, vaid otsustad ise ja võtad «NN-i». Kõikide meeste/naiste seast oled sa valinud selle ühe. On ka teisi, võibolla ilusamaid, kenamaid, toredamaid ja huvitavamaid, aga sina võtad selle ühe, «NN-i».

Kolmandaks: «oma abikaasaks». Tal on hoopis teine tähendus kui kestahes muul mehel või naisel. Sinul on tema vastu kohustusi ja õigusi, mida teistel ei ole.Tema, kes enne oli võhivõõras, saab su kõige lähemaks sugulaseks. Jumala sõna järgi: «Nemad on üks liha.»

Neljandaks: «armastada ja austada.» Ei öelda mitte «tunda suuri tundeid», sest seda ei saa tõotada mitte keegi, küll aga «armastamine ja austamine» sõltub otsustamisest ja tahtest.

Viiendaks: «nii headel kui halbadel päevadel». Abielu ja perekonna elujõud ja mõte on selles, et ollakse üks ka halbadel päevadel.

Kui olin Saksamaal vangla hingehoidja, panin tähele, kes käisid vange külastamas. Pereliikmed. Kes tuleb veel vaatama, kui jäädakse haigeks või vanaks? Pereliikmed. Armastusele ja ustavusele saab elu rajada ka siis, kui elu ei ole enam cool.

Kuuendaks: «kuni surm teid lahutab». Abielu kestab surmani, mitte kauem! See kuulub maisesse ellu, mitte igavesse. Aga nii nagu mu pojad ei vabane iial sellest, et ma olen nende isa, nõnda ei lõpe ka mu abielusugulus sellega, et ma ei näe abielul enam mõtet. Põhjalikumalt sellele mõeldes osutub, et kõik muu oleks «mittearmastus». Abielu eluaegsus ongi parim lahendus, mitte koorem!

Sellepärast ütlebki Jumala kuues käsk: «Ära riku abielu!»

Luther lisab hea selgituse: «Me peame Jumalat kartma ja armastama nii, et me vooruslikult ja puhtalt elame nii mõtetes, sõnades kui tegudes, ja et igaüks armastab ja austab oma abikaasat.» Veel ütleb Jumal oma Sõnas: «Ma vihkan lahutust.»

Õnn on vaid kõrvalsaadus

Mõnikord räägitakse noortele «sellest õigest» ja selle «õige leidmisest». Kahtlemata on oluline leida sobiv abikaasa, aga nii nagu ütles üks leerikooli õpetaja: oluline ei ole mitte niivõrd leida «see õige», vaid olla ise «see õige».

Kes otsib ainult õnne, ei leia seda. Rõõmsaid hetki võib otsides küll tulla, aga need mööduvad ning võivad lõpuks muutuda kibedateks mälestusteks. Õnn on alati kõrvalsaadus. Kes otsib oma õnne ja nõuab ainult oma, nagu väike laps, ei leia seda. Nii proosaliselt kui see ka ei kõlaks, abieluõnn tuleb sellest, et ollakse ustavad ja otsitakse mitte ainult oma õnne, vaid ka seda, mis on parim teisele.

Mida see praktikas tähendab?

Inimeste üldlevinud eluviis ja mõttemaailm, isegi lähedaste inimeste libastumised ei tohiks viia eksiteele. Abielu on hea, püha ja rõõmus asi. Elu vallalisena, mille pürgimus on lõputult jätkata muretut noorust, on viimselt enesepettus, kuna tuleb aeg, kui perekonda enam ei rajata ja püsivaid suhteid ei sõlmita. Mida teed sa 60-aastasena? Vaid iseendale elatud elu on viimaks mõttetu.

Otsustage olla truud! See on teie elu parim otsus. Olge ustavad ka oma tulevasele abikaasale, keda te pole isegi veel kohanud. Abieluline elu koos oma kõikide külgedega, ning eriti seksuaalsuhted, on mõeldud ühe mehe ja ühe naise vahelisse abiellu. Kõik muu tähendab truudusetust ning õõnestab nii oma, ning võimalik, et teistegi abielu. Pealegi on see vastuolus Jumala tahtega. Truudus toob õnne.

Abielus antakse palju andeks, sest elus on palju asju andeks anda. Jumal teab hästi, mis on andeksandmine. Selles asjas on ta ületamatu. Just andeksandmine oli Tal mõttes, kui Ta saatis oma Poja surma kogu maailma, ka abikaasade pattude pärast. Jeesus tegi andeksandmise võimalikuks viimse kui patu ja eksimuse puhuks.

Anda ennast täielikult teisele

Armastus on valmis end siduma lausa kirjalikult. Kui kõik on selge ja klaar, saab vormistada paberid ja anda tõotused. Kui teed kellegagi kaupa, aga teine pool ei tahagi sõlmida lepingut või anda kviitungit, siis võid arvata, et asi pole õige. Abielulepingus ei tohi olla midagi ebaselget ning see ei puuduta ainult kahte inimest, vaid ka nende lähedasi. Selle puhul ei tohi jääda tagaust, nii nagu ei ole tagaust ka sugulussidemetel. Tagaukse jätmine tähendab: sinust on mul rõõmu/kasu, aga siis kui enam ei ole, tahan jätta endale õiguse sind maha jätta.

Kui on abielu on ametlikult sõlmitud, siis teavad kõik, millega tegu. Meie oleme nüüd uue perekonna algus. Seda väljendab ka ühine perekonnanimi. On sündinud uus sugulus. Pole vaja keerutada või kõõritada ega kellelgi mõistatada: kes see nüüd siis on? Abikaasade eneseväärikus ja vastastikune austus on erakordselt olulised, need on suured aarded.

Vabaabielu

Vabaabielu on juba sõnana veider, kuna sõnad «vaba» ja «abielu» on teineteise vastandid. Abielu ei saa proovida, sest selle olemuslik osa on vastastikuste püsivate kohustuste võtmine. Taoline kohustuste võtmine on armastuse osa. See on Jumala tahe. Ustavus on ka see, et suudetakse teist oodata ja tema nimel vaeva näha. Kes tahab teist inimest proovida, ei armasta mitte teda, vaid iseennast. Kui proovimine annaks häid tulemusi, siis peaks praegusel ajal olema väga palju häid abielusid. Kahjuks on abielulahutustest ja abikaasa hülgamisest saanud lausa epideemia.

Abielu ei saa lõputult edasi lükata. Miks ei võiks kaks noort inimest abielluda, isegi kui see tähendaks algusajal nappi toimetulekut. Minu arvates oleks see lausa põnev!

Abielurikkumine

Abielurikkumine on alati seotud reetmise, vale ja ebaõiglusega. See, kes hülgab oma abikaasa teise naise/mehe pärast, on mõnda aega õnnejoovastuses ning võib arvata, et niivõrd hea tunne ei saa olla väär. Teisalt ta ei märka või ei taha märgata, kui palju valu põhjustab ta oma abikaasale, lastele, sugulastele ja sõpradele.

Ärge võtke sellest eeskuju! Olge täiskasvanud inimesed, kes teavad, mida nad teevad, täidavad oma kohustusi ning kannavad vastutust oma tegude ja nende inimeste eest, kelle pärast nad ka tõeliselt vastutavad. Sina, abielunaine, ei kanna vastutust mitte oma toreda kolleegi, vaid oma mehe – isegi kui ta on parasjagu väsinud – ja oma laste eest. Sina, mees, ei ole vastutav oma vaimustava uue tuttava, vaid oma naise eest, kellel on ka halbu päevi.

Me ei tea, mida kõike viimses kohtus meilt küsitakse, aga üsna kindlasti seda, kuidas me kohtlesime oma abikaasat.

Aga mis siis, kui on toimunud katastroof?

Kristlik abielu on mõeldud eluaegsena, mis kestab alati ühe abikaasa surmani. Uuesti abiellumine ei ole mingi vaimuliku varrukast väljatõmmatav trikk, millele saab võlusõnad peale lugeda. Vaimulikul ei ole volitust millegi õnnistamiseks oma tahtmist mööda – nii suured isandad me pole! Kahjuks on luterlik rahvakirik viimasel ajal hakanud selles asjas endast liiga palju arvama. Preestri õnnistus tähendab: te olete teinud Jumala sõna järgi, sellepärast Jumal ise õnnistagu teid.

Miks olen ka mina mõnel puhul lahutatud mehe või naise laulatanud?

Elu on sageli karm ja inimesed kalgid. Mahajäetud abikaasa peab kuidagi oma elu järje peale saama. Kõik kohad on kilde täis, aga elu peab edasi minema. Lesena või mahajäetuna elamine on raske mitmes mõttes, sageli üsna võimatu. Siis võib olla parem uuesti abielluda ning teha seda teadlikult ja avalikult.

Soovin teile kõigile õnnelikku elu ja abielu. Elu on lühike – päris lühike. Inimene on loodud igaviku jaoks, aga ka ajalik elu on oluline ning antud meile elamiseks. See on elu Looja enese and meile!

Soome Misjonipiiskopkonna ajakirjast Pyhäkön Lamppu 1/2022 tõlkinud Illimar Toomet

Risto Soramies on Misjonipiiskopkonna endine piiskop

Seda küsimust võib tihti kuulda hea tahtega kristlaste suust, kes tahavad aidata teisi Jeesus Kristust tundma õppida. Katoliiklastena, kelle usk keskendub Temale, võime me tunnustada nende häid kavatsusi ja imetleda nende valmisolekut rääkida Jumalast.

Kuid isegi siis võib katoliiklastel olla raske mõista, mida see küsimus üldse tähendab. Mida inimesed mõtlevad, kui nad räägivad juba praegu «päästetud» olemisest?

Seda küsimust esitavad kristlased mõtlevad pääsemisest tihti kui minevikusündmusest, mis toimus siis, kui nad tunnistasid usku Jeesusesse kui Päästjasse ja Issandasse. Paljud neist usuvad ka, et see usuakt garanteerib neile nüüd koha taevas, ükskõik, mida nad ülejäänud elu jooksul teevad. Nad ei pea kunagi kartma enda pattude karistamist põrguga.

Katoliku Kiriku õpetus aitab mõista, et see on tegelikult väärarusaam pääsemisest. Jeesus Kristus tuli, et anda meile palju rohkem kui teatud igavikuline tulekahjukindlustus. Pääsemine selle täielikus mõttes on edasikestev protsess, mis lõppeb alles pärast meie surma. Ning vahepealsel ajal on endiselt võimalik Jumalast ära pöörduda.

Nii et kui keegi küsib meie käest, kas me oleme «päästetud», oleks parim lühike vastus ehk see: «Noh, ma teen, mida apostel Paulus meil Piiblis teha käsib: valmistan endale päästet päevast päeva» (vt Kiri filiplastele, 2:12).

Kui tahame sellele väitele midagi lisada, võime enda küsitlejale kinnitada, et me tõesti usume Jeesusesse Kristusesse, et me tunneme Temas ära meie Päästja ja Issanda ning et meie eesmärgiks on kuuluda ühel päeval pühakute hulka taevas.

Kuid miks diskussioon sellega lõppenuks lugeda? Kui sa tahad sammukese kaugemale minna, proovi järgmist lähenemist. Ütle, «nüüd on mul sinule üks küsimus. Me mõlemad teame, et Jeesus päästab meid patust. Aga mille jaoks meid päästetakse?»

See küsimus nihutab vestluse fookust. Vastuse koos uurimine võib aidata teisel inimesel täielikumalt ja täpsemini taibata, mida tegelikult tähendab pääsemine.

Mis on pääsemine?

Vastavalt katoliiklikule arusaamisele pääsemisest, mis on juurdunud Pühakirjas, ei päästeta meid üksnes patust. Meid päästetakse igaveseks eluks koos Jumalaga.

Miks Jumal meid üldse lõi? Ta lõi meid teatud moel iseenese sarnasteks, võimelisteks mõtlema ja valima, nii et me võiksime olla pojad ja tütred, kes elavad sõpruses Temaga. Jumal lõi meid Tema enda jaoks, ei millekski vähemaks kui selleks, et me Teda tunneksime, armastaksime, teeniksime ja naudiksime – nüüd ja igavesti.

Kuid patu läbi oleme me Jumala vastu mässanud ning Tema sõpruse tagasi lükanud. Selle tulemusena on meie sarnasus Temale moonutada saanud, ning me oleme end Temast lahutanud. Kuna Tema on kõige hea allikas, saab see lahutatus viia vaid viletsuseni nii selles kui järgmises elus.

Kuna Jumal armastas meid nii palju, saatis Ta enda poja, Jeesuse Kristuse, päästma meid sellest kohutavast saatusest. Jeesuse elu, surm ja ülestõusmine pakub meile, läbi meie pattude andeksandmise, pääsetee igavesest karistusest.

Aga see ei ole kõik. Ta ka lepitab meid Jumalaga, avades meile ukse sõpruse täielikuks taastamiseks Temaga.

Sellel moel alustab Jeesus meie Jumala-sarnasuse taastamise protsessi, ravides patust tulnud lõhutust. Nii ei ole päästmine üksnes põrgust hoidumine, ega ole see ka lihtsalt minevikusündmus. 

Otse vastupidi: Päästmine selle täiuses on Jumala uus looming. Et meid päästa, teeb Ta meid uuesti enese sarnasteks – mis on eluaegne protsess, mis eeldab meie kaastööd – nii et me suudame jällekord mõelda ja armastada nii, nagu Tema mõtleb ja armastab. Selle protsessi saab lõpule viia üksnes taevas, kus igavest elu nauditakse Temaga täiuslikus harmoonias.

Need, kes ühinevad seal Jumalaga igaveseks, sügavaimas võimalikus armastuse ühenduses, saavutavad enda kõrgeima eesmärgi. Nende sügavaimad igatsused saavad täidetud. Nad saavad selleks, milleks neid loodi.

Merehädalised

Kaaluge järgnevat analoogiat.

Me oleme nagu keset ookeanit tormis hukkunud laeva pealt pääsejad. Meid on päästetud uppumisest ning võetud laeva pardale, mida me kutsume Kirikuks. See laev toimetab meid nüüd ohutusse sadamasse – meie koju taevasse, Jumala juurde.

Kuid veel ei ole me koju jõudnud.

Võib öelda, et meid on «päästetud» selles mõttes, et meid on merest välja tõmmatud ja ohutu aluse peale võetud. Kuid me ei saa tõeliselt rääkida «pääsemisest» selle täielikus mõttes enne, kui oleme jõudnud enda sihtkohta. Me peame alandlikult tunnistama, et me ei ole jõudnud lõpliku täiuslikkuseni.

Vahepeal peab tunnistama ka kainestavat võimalust, et – Jumal hoidku selle eest – me võime valida ühel päeval jälle üle parda hüppamise.

Päästmine ei ole garanteeritud lihtsalt millegi pärast, mida me tegime minevikus. Meil on jätkuvalt vaba tahe, mis on osa Jumala-sarnasusest meis. Nii on meil endiselt võime pöörduda jälle Jumalast ära.

See on hirmutav võimalus. Kuid see ei tohiks meid alatasa muretsema panna, et meid mõistetakse hukka vaatamata meile parimatele pingutustele kasvada armus. Me võime olla kindlad, et Jumal soovib meie pääsemist ning et Ta on ustav meie aitamises. Kui meil on kiusatus Ta hüljata, annab Ta meile võime sellele kiusatusele vastu seista. 

Kuid isegi sel juhul on valik endiselt meie teha.

Tegelikult teeme me iga päev valikuid, mis meid Jumalale lähendavad või meid Temast eemale juhivad. Sellepärast ei piisa lihtsalt Jeesusesse uskumisest. Sõprus Jumalaga, nagu igasugune sõprus, tähendab rohkemat kui lihtsalt tuttavaks saamist. See hõlmab endas ridamisi otsuseid armastada, nii et pikas plaanis kasvab pühendunud suhe.

Usk ilma heade töödeta on seega kasutu. Jumalal on vaja meie aktiivset kaasatöötamist, sest nii meie meel kui meie tahe – täielik Jumalaga sarnanemine – peavad saama uuendatud, kui meid lõpuks päästetakse. 

Kui sa arutad neid punkte kristlastest sõpradega, kes küsivad, kas sa oled päästetud, võid sa avada nende jaoks täiesti uued viisid, kuidas mõelda. Kindlasti näita neile, et see arusaam pääsemisest on leitav kõikjal üle kogu Pühakirja – näiteks nagu siis, kui Püha Peetrus ütleb: «igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1 Peetruse 2:2), või kui Püha Paulus ütleb korintlastele: «Aga nüüd ma teen teile, vennad, teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks» (1Kor 15:1–2).

Mis siis, kui vestlus lõppeb enne, kui nad jõuavad veenduda? Isegi siis see aeg, mille sa oled veetnud mõtiskledes, mida pääsemine tõeliselt tähendab, võib süvendada sinu usku ja tuua su Jumalale lähemale.

Artikkel ilmus algselt Coming Home Networkis ja eesti keelde tõlgituna Katoliku blogis.

Paastumaarjapäeva, 25. märtsi, õhtul Vatikani Peetruse basiilikas aset leidnud jumalateenistusel pühendas paavst Franciscus Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja puhtaimale südamele. Pühendamisakt toimus Eesti aja järgi veidi pärast kella poolt kaheksat õhtul.

Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele pühendamise akt
Püha Peetruse basiilika, Vatikan 25. märts 2022

Oo, Püha Jumalaema Maarja, meie Ema, sel katsumuse tunnil pöördume me Sinu poole. Emana armastad ja tunned Sa meid kõiki ning ükski mure, mida südames kanname, pole Sinu eest varjatud. Halastuse Ema, kui sageli oleme kogenud Sinu valvsat hoolt ja rahulist ligiolekut! Sa ei lakka kunagi meid juhatamast Jeesuse, Rahuvürsti juurde.

Ent ometi oleme rahuteelt kõrvale kaldunud. Oleme unustanud eelmise sajandi traagilistest sündmustest saadud õppetunnid, kahes maailmasõjas langenud miljonite inimeste ohvri. Oleme eiranud kohustusi, mis me oleme ühendatud rahvastena enesele võtnud. Oleme jätnud täitmata inimeste unistuse rahust ja petnud noorte lootusi. Me oleme haigestunud ahnusesse, mõelnud üksnes omaenda rahva huvidele, muutunud ükskõikseks ning jäänud kinni isekatesse vajadustesse ja muredesse. Oleme eelistanud Jumalat eirata, rahulduda oma pettekujutlustega, muutuda üleolevaks ja agressiivseks. Oleme süütuid elusid maha rõhunud ja relvi varunud. Me oleme lakanud olemast oma ligimese ja meie ühise kodu hoidjad. Oleme sõdadega laastanud meile usaldatud kauni maailmaaia ning oma pattudega oleme murdnud taevase Isa südame, kes soovib, et me kõik oleksime vennad ja õed. Oleme muutunud ükskõikseks kõigi ja kõige suhtes peale iseenda. Nüüd hüüame häbiga: anna meile andeks, Issand!

Püha Ema, patu viletsuses, võitlustes ja nõrkustes, ebaõiglase kurjuse ja sõja müsteeriumi keskel tuletad Sa meelde, et Jumal ei hülga meid kunagi, vaid vaatab meid jätkuvalt armastusega, olles alati valmis andestama ja meid uude ellu ülendama. Jumal on Sind meile usaldanud ning Sinu Puhtaim Süda on pelgupaigaks kogu Kirikule ja inimkonnale. Jumala armulisel tahtel oled Sa alati meiega; isegi ajaloo kõige rahutumatel hetkedel juhatad ja saadad Sa meid õrna armastusega.

Nüüd pöördume me Sinu poole ja koputame Su südame uksele, meie, Sinu armsad lapsed, keda Sa ei väsi külastamast ja pöördumisele kutsumast. Aita ja lohuta meid sel pimedal tunnil. Ütle meile veelkord: «Kas ma siis pole siin, mina, teie Ema?» Sina oled võimeline lahti harutama meie südamete ja ajastu sõlmed. Me usaldame Sind. Ja oleme kindlad, et Sa aitad meid, eriti katsumuste aegu; et sa pole kurt meie palvetele ja tuled meile appi. 

Nõnda tegid Sa Galilea Kaanas, kui Sa pöördusid Jeesuse poole, mispeale tegi ta oma esimese tunnustähe. Pulmapeo rõõmu alalhoidmiseks ütlesid Sa Jeesusele: «Neil ei ole enam veini.» (Jh 2:3). Ema, korda palun neid sõnu ja seda palvet, sest nüüd on meil lootusevein otsa saanud, rõõm on pagenud, vendlus on tuhmunud. Oleme unustanud inimlikkuse ja rahuanni tuulde visanud. Oleme avanud oma südamed vägivallale ja hävingule. Kui väga me vajame praegu Sinu emalikku abi!

Seepärast, Püha Jumalaema Maarja, võta kuulda meie palvet.

Meretäht, ära lase meil sõjamarus karile sõita.

Uue Lepingu Laegas, edenda rahuplaane ja leppimisteid.

Taevakuninganna, taasta maailmas Jumala rahu, kõrvalda vihkamine ja kättemaksujanu ning õpeta meid andestama.

Vabasta meid sõjast, kaitse maailma tuumarelvade ohu eest.

Roosipärja Kuninganna, aita meil mõista vajadust palvetamise ja armastamise järele. 

Inimkonna Kuninganna, näita rahvastele vendluse teed.

Rahukuninganna, saavuta rahu maailmas.

Püha Ema, liigutagu Sinu kurblik palve meie kalestunud südameid. Aidaku pisarad, mida Sa meie pärast oled valanud, sel vihkamisest kuivanud orul uuesti õide puhkeda. Pööraku Sinu palve relvaäikese ajal meie mõtted rahu poole. Rahustagu Sinu emalik puudutus neid, kes kannatavad ja põgenevad pommirahe eest. Sinu emalik embus lohutagu neid, kes on sunnitud lahkuma oma kodudest ja kodumaalt. Äratagu Sinu valutav süda meis kaastunnet ja innustagu see meid avama oma uksi meie vendadele ja õdedele, kes on haiget saanud ning kõrvale heidetud. 

Püha Jumalaema, kui Sa seisid risti jalamil, ütles Jeesus, nähes Sinu kõrval oma jüngrit: «Vaata, see on Sinu poeg!» (Jh 19:26). Nii usaldas Jeesus meist igaühe Sinu kätte. Jüngrile – ja ka igaühele meist – ütles Ta: «Vaata, see on Sinu ema!» (Jh 19:27). Oo, Ema Maarja, nüüd soovime me Sind vastu võtta oma ellu ja ajalukku. Väsinud ja ahastuses inimkond seisab sel tunnil ühes Sinuga risti all, soovides end Sulle usaldada ja end Sinu läbi Kristusele pühendada. 

Ukraina ja Venemaa inimesed, kes Sind suure armastusega austavad, pöörduvad nüüd Sinu poole, sest Sinu süda lööb kaastundest nende ja kõigi rahvaste vastu, keda laastab sõda, nälg, ebaõiglus ja vaesus.

Seetõttu, Jumala Ema ja meie Ema, usaldame ja pühendame me pühalikult iseenda, Kiriku ja kogu inimkonna, eriti Venemaa ja Ukraina, Sinu Puhtaimale Südamele. Palun võta see armastuses ja kindluses tehtud tegu vastu. Luba, et sõda lõppeks ja rahu valitseks kogu maailmas. Sinu südamest võrsunud «Fiat!» avas Rahuvürstile ajaloo uksed. Usume, et Sinu südame kaudu koidab taas rahu. Sulle usaldame kogu inimkonna tuleviku, kõigi inimeste vajadused ja ootused, maailma mured ja lootused.

Kallatagu Jumala halastus Sinu eestkoste läbi maa peale ja rahu tasane rütm naasku meie päevadesse. Jumalaema, kes Sa ütlesid «Fiat!», kelle peale tuli Püha Vaim, taasta meie vahel harmoonia, mis tuleb Jumalalt. Ema, meie elava lootuse allikas, kasta meie kuivi südameid. Sinu üsas sai Jeesus lihaks; aita meil edendada osadust. Sa käisid kord meie maailma radu, juhata meid nüüd rahu teedel.

Aamen.

Veebileht Meie Kirik avaldab roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administraatori, piiskop Pihilipp Jourdani läkituse seoses Venemaa ja Ukraina pühendamisega Neitsi Maarja puhtaimale südamele eeoleval reedel, 25. märtsil. Paavst Franciscus kutsub kõiki hea tahtega inimesi palves sellega ühinema.

Armsad vennad ja õed Kristuses!

Nagu palju teie seast on juba kuulnud, paavst Franciscus pühendab Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele sel reedel, 25. märtsil, Neitsi Maarja kuulutamise suurpühal, kell 17.00 (kell 18.00 Eesti aja järgi) Vatikanis. Püha Isa kutsub maailma piiskoppe, preestreid ning kõiki inimesi ühinema kogu oma hingega ja palvega antud pühendamisega.

Pühendamise alus ei ole tavaline paavstlik otsus, vaid see on tõeline Taevasõnum, mis põhineb 1917. aasta Fatima ilmutustel, Portugalis. Ilmutuste ajal Jumalaema palus Venemaa pühendamist oma Puhtaimale Südamele, mis oleks justkui eeltingimus rahule, vastasel juhul leviksid eksimused, sõjad ja tagakiusamised kogu maailmas.

Pärast Fatima ilmutusi, mitmed paavstid on korduvalt läbi viinud pühendamisi Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele. Esimesena paavst Pius XII aastal 1942. Lisaks takirjutas Venemaa pühendamisest oma 1952. aasta apostellikus kirjas «Sacro vergente anno».  Pühad paavstid Paulus VI 1964. aastal ning Johannes Paulus II aastatel 1981, 1982 ning 1984 uuendasid Venemaa pühendamist Jumalaemale. See viimane pühendamine püha paavst Johannes Paulus II poolt 1984. aastal on ka kõige tuntuim, mida ta päris keerulisel ajal viis läbi Püha Peetruse väljakul ühtsuses kõikide maailma piiskoppidega. Seda oli palunud paavstilt eelnevalt Jumala sulane orduõde Lucia, üks ilmutuse tunnistajatest Fatimas, kes hiljem kinnitas, et see 1984. aasta pühendamine vastas Fatima ilmutuses väljendatud Jumalaema soovile. Nagu me teame, pärast seda pühendamist sõda ei puhkenud Venemaal ja mõned aastad hiljem lagunes Nõukogude Liit.

Ukraina sõja traagilisel ajal, milles me praegu elame, paavst Franciscus peab vajalikuks uuendada Venemaa pühendamist Neitsi Maarja Puhtaimale Südamele kaasates palvesse ka Ukrainat. Nagu Jumalaema ise palus Fatimas, sellega peavad ühinema kõik maailma katoliku piiskopid, igaüks oma katedraalis või piiskopkonnas, ja nendega niisamuti kõik preestrid. See kutse laieneb ka kõikidele usklikele ja hea tahtega inimestele, kes soovivad selle pühendamisega ühineda. See laieneb ka neile, kes ei jaga kristlikku usku või ei pea ennast usklikuks, sest rahu on selline vara, mida iga inimene soovib ja otsib.

Armsad vennad ja õed, ma palun, et iga Eesti katoliiklane võtaks mõned minutid sel reedel kell 18.00, ükskõik, kus ta sel hetkel asub: kodus, kirikus, tööl, tänaval või mujal ja loeks Neitsi Maarja Puhtamaile Südamele pühendumise palvet, mida me varsti Rooma-Katoliku Kirikus avaldame. Kuid loomulikult võib selle asemel palvetada mõnda teist Maarja palvet (nt roosipärga) ning sellisel viisil ühineda Püha Isaga ja kõigi katoliiklastega palves.

Hoidkem eriti oma palves meie Ukraina vendi ja õdesid, kes praegu kannatavad sõja tõttu või kes neist on kaotanud kodu ja elavad praegu meie seas. Ja palvetagem lakkamatult rahu eest!

Sancta Maria, Regina Pacis, ora por nobis!

Püha Neitsi Maarja, Rahu Kuninganna, palu meie eest!

+Piiskop Philippe Jourdan

Roomakatoliku kiriku Eesti apostelliku administratuuri teatel pühendab paavst Franciscus 25. märtsil 2022, Issandakuulutamise suurpühal ehk paastumaarjapäeval, Venemaa ja Ukraina Neitsi Maarja pärispatuta südamele. Pühendamine toimub pihiliturgia ajal Vatikani Püha Peetruse basiilikas. 

«Iga pühendamine tähendab kindlat veendumust, et Jumal on tegev konkreetses pühendamise aktis. Jumal annab pühendumise kaudu osa oma pühadusest meile. Kui võetakse vastu otsus, et paavst pühendab mõne riigi või rahva Jumalale (nt Jeesuse Pühimale Südamele), tähendab see, et Jumal tegutseb paavsti kaudu, kes usaldab palves Püha Vaimu läbi mõne riigi või rahva Jumalale, andes nad Tema täieliku hoole alla,» selgitab Eesti apostellik administratuur, lisades:

«Neitsi Maarja ei ole Lunastaja, ent on olnud Jumala tahe, et Jeesuse ema Maarja, kes on täielikus ühenduses oma Pojaga ning kes on kõigi ustavate hoidjaks ja täiuslikuks eeskujuks kogu Kirikule, jagab inimestele Jumala poolt saadetud Püha Vaimu sõnumeid. Igal kristlasel on teatud tingimuste täitmisel võimalik end täielikult pühendada Neitsi Maarjale. Samuti on võimalik pühendada Neitsi Maarjale rahvaid ja riike.»

Neitsi Maarja palve Fátimas

Katoliku kiriku kinnitusel leidis 13. juulil 1917 Portugalis Fátimas aset Jumalaema ilmumine karjuslastele. Muude sõnumite hulgas palus Maarja Venemaa pühendamist oma pärispatuta südamele, öeldes, et kui seda ei tehta, levivad Venemaa poolt tehtud vead kogu maailmas ning sünnivad sõjad ja kasvab inimeste tagakiusamine.

Üks tollastest lastest, Lúcia dos Santos (1907–2005), väitis, et 1929. aastal kordas Jumalaema oma palvet Venemaa pühendamise kohta.

Pärast ilmumisi Fátimas ongi toimunud erinevad Maarja pärispatuta südamele pühendamise aktid. Paavst Pius XII pühendas 31. oktoobril 1942 kogu maailma Maarja pärispatuta südamele. 7. juulil 1952 pühendas ta Venemaa rahvad Neitsi Maarja pärispatuta südamele apostellikus kirjas Sacro verente anno: «Nii nagu mõned aastad tagasi pühendasime kogu maailma Jumalaema Pärispatuta Südamele, nii pühendame nüüd kõige erilisemal viisil kõik Venemaa rahvad samuti Maarja Pärispatuta Südamele.»

21. novembril 1964, Vatikani II kirikukogu ajal, uuendas paavst Paulus VI Venemaa pühendamise Maarja pärispatuta südamele. Taas kord pühendas Venemaa Neitsi Maarja pärispatuta südamele paavst Johannes Paulus II 25. märtsil 1984, et riik saaks erilist Jumalaema armu ja kaoks kommunistlik režiim.

Ukraina ja Venemaa pühendamine Neitsi Maarja pärispatuta südamele

Tänavu 25. märtsil toimuva pühendamise algatasid Ukraina roomakatoliku kiriku piiskopid. Paastukuu algul palusid piiskopid paavst Franciscusel pühendada Ukraina ja Venemaa Neitsi Maarja Pärispatuta Südamele. Paavstile saadetud ametlikus kirjas on öeldud: «Me kirjutame meie rahva jaoks mõõtmatu valu ja kohutava katsumuse tunnil. Palume alandlikult Teie Pühadusel läbi viia Ukraina ja Venemaa pühendamise akt Neitsi Maarja Pärispatuta Südamele, nagu seda kunagi palus Fátima Püha Neitsi.»

Katoliiklased loodavad, et Maarja pärispatuta süda saab peatada selle pühendamise kaudu sõja Ukrainas. Ukraina katoliku piiskopid on alustanud üheksapäevast noveenipalvust, et valmistuda selleks eriliseks pühendumiseks ning kutsuvad nendega ühinema kõiki hea tahtega inimesi.

Allikas: Eesti apostellik administratuur

Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikute juhtide avaldus seoses sõjategevusega Ukrainas ja sõjapõgenike vastuvõtmisega Eestis

24. veebruarist 2022 pole maailm enam endine. Oleme tunnistajaks kohutavatele arengutele sõjatandril Ukrainas. Tuhanded inimesed on hukkunud, sealhulgas süütud lapsed, noorukid, eakad. Kümned tuhanded on saanud haavata. Sajad tuhanded on jäänud koduta või kannatavad väljapääsmatus olukorras hirmu, külma, nälja ja janu ning tervisehädade all. Miljonid on sunnitud põgenikena kodust või ka kodumaalt lahkuma. Lahingutegevuses kaotavad elu oma maad kaitsvad mehed, aga ka need, kes on kurjuse käsilasteks saanud. Sõjategevuses on hävitatud kaunid linnad ja segi pööratud kevadkülvi ootavad põllud.

ÜRO Peaassamblee on Venemaa sõjategevuse Ukrainas hukka mõistnud. Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajatena ühineme selle hinnanguga. ÜRO inimõiguste nõukogu ülemvolinik on hoiatanud, et haiglate, lasteaedade, koolide ja muude ühiskondlike hoonete ning tavainimeste eluasemete lauspommitamised rikuvad rahvusvahelist õigust ja võivad kvalifitseeruda sõjakuritegudena. Algatatud on mitmed uurimised. Eesti suuremate kirikute juhtidena mõistame hukka humanitaarobjektide, sealhulgas kirikute pommitamise ja tsiviilisikute ohtu seadmise.

Tretjakovi galeriis Moskvas asub Aleksandr Ivanovi suurteos «Kristuse ilmumine rahvale». See maal kujutab rahvale ilmunud kogu maailma Päästjat Issandat Jeesust Kristust, kellele Ristija Johannes osutab, kuulutades: «Vaata, see on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu!» (Jh 1:29) Tema päästest osasaamine eeldab aga meeleparandust. Nii lihtinimestelt kui valitsejatelt. Eesti erinevate kirikute juhtidena kutsume üles sõjategevust lõpetama ning naasma Kristuse käsu juurde armastada üksteist, paludes andestust kohutava ülekohtu pärast, mis on tehtud, ning heastama, mis võimalik.  

Tol maalil kujutatud Ristija Johannese käest küsisid meeltparandanud inimesed: «Mis meil siis tuleb teha?» Neile vastab ta: «Kellel on kaks särki, jagagu sellele, kellel ei ole, ning kellel on toitu, tehku niisamuti!» (Lk 3:10–11) Siin on juhised meile, kui tuhanded sõja eest pagenud inimesed on jõudnud Eestimaale. Meie kristlik kohus on olla nende kõrval ja jagada, mida nad vajavad.

Mõeldes meie rahva valusatele minevikukogemustele, oleme nägemas, millise armastusega on paljud asunud abistamistööle. Eesti kirikuid ja kogudusi ühendava üle-Eestilise kirikute võrgustikuna tahame anda oma parima, pakkudes praktilist abi, toitu, öömaja, kõigile, kes seda vajavad, sõltumata usutunnistusest. Samuti hingehoidu ja osaduskonda. Siia saabuvatest Ukraina inimestest kuuluvad paljud meie sõsar- ja liikmeskirikutesse.

Kallid Eesti inimesed! Oleme rõõmustanud meie riigi iseseisvuse veretu taastamise pärast. Tunnistame, et see on suur Jumala arm. Meiegi vajame meeleparandust ja oma südamete pööramist Jumala poole kõige selle valguses, mis toimub Ukrainas. Isegi, kui me ei mõista, kuidas Jumal tegutseb, usaldame palves Tema kätte oma elu ja me maa. Just nii nagu seda tegid meie vanaemad ja vanaisad kõige kriitilisematel aegadel.

Mälestame sõjaohvreid ja palvetame jätkuvalt rahu saabumise pärast Ukrainasse.

Eesti Kirikute Nõukogu president, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku emeriitpeapiiskop Andres Põder

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus

Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Eugeni

Rooma-Katoliku Kiriku apostellik administraator Eestis, piiskop Philippe Jourdan

Armeenia Apostliku Kiriku piiskop Balti riikides Vardan Navasardyan

Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop Alur Õunpuu

Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president, pastor Erki Tamm

Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduste Eesti Liidu president, pastor Andres Ploompuu

Eesti Metodisti Kiriku superintendent, pastor Robert Tšerenkov

Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku preester Thomas Eriste

17. märtsil AD 2022 Tallinnas

Teie Pühadus, nendel süngetel päevadel, mil Venemaa Föderatsiooni sõjalise sekkumise tulemusena Ukrainas möllab keset Euroopat sõda, lubage mul Teile edasi anda kogu meie peapiiskopkonna nördimus ja täielik solidaarsus selle konflikti ohvritega.

Selle vägivaldse rünnakuga tekitatud mured ja korratused kogu maailmas pole säästnud Lääne-Euroopa õigeusu kogukonda ja eelkõige Lääne-Euroopa vene traditsiooniga õigeusu koguduste peapiiskopkonda, mis koondab erineva päritoluga usklikke. Tekkinud olukord ohustab meie ühtsust. Meie usklikud ootavad oma karjastelt Kiriku häält ja evangeelset rahusõnumit.

Meid liigutas Ukraina Õigeusu Kiriku Püha Sinodi liikmete avaldus, milles paluti Teil pöörduda Venemaa Föderatsiooni poliitiliste võimude poole, et see verevalamine lõpetada.

Ma pöördun Teie poole kõigi meie peapiiskopkonna usklike nimel, et Te võtaksite Vene Õigeusu Kiriku esikarjasena sõna selle koletu ja mõttetu sõja vastu ning pöörduksite Venemaa Föderatsiooni võimude poole, et see kuni viimase ajani mõeldamatuna tundunud mõrvarlik konflikt kahe rahva ja riigi vahel, keda ühendab sajanditepikkune ajalugu ja ühine usk Kristusesse, lõppeks nii kiiresti kui võimalik.

Teie Pühadus, 6. märtsil Lunastaja Kristuse patriarhaalses katedraalis peetud andeksandmise pühapäeva «homiilias» Te andsite mõista, et õigustate seda julma ja mõrvarlikku agressioonisõda kui «metafüüsilist lahingut» õiguse nimel «olla valguse, Jumala tõe poolel, selle poolel, mida Kristuse valgus, Tema sõna, Tema evangeelium meile ilmutab».

Kogu lugupidamise juures, mis Teile kuulub ja millest ma ei loobu, aga ka lõpmatu valuga pean ma Teie tähelepanu juhtima sellele, et ma ei saa nõustuda sellise evangeeliumi tõlgendamisega. Mitte miski ei õigusta seda, et «head karjased», kes me olema peame, lakkaksid asjaoludele vaatamata olemast «rahutegijad».

Teie Pühadus, palun alandlikult ja raske südamega, tehke kõik endast olenev, et lõpetada see kohutav sõda, mis lõhestab maailma ning külvab surma ja hävingut.

Johannes, Dubna metropoliit,
Lääne-Euroopa vene traditsiooni õigeusukirikute peapiiskop

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Eugeni pöördumine ülemkarjaste, karjaste, munkade-nunnade ja kõigi Eesti Õigeusu Kiriku ustavate laste poole

Hetkel on kogu maailma tähelepanu keskendunud Venemaa ja Ukraina vahelisele sõjalisele konfliktile.

Kirik palvetab kõikidel aegadel rahu eest kõigi rahvaste jaoks. Kirik on eraldatud riigist ning ei saa otseselt poliitikasse sekkuda.

Kuid me kutsume vaenutsevaid pooli ühes Kiievi ja kogu Ukraina õndsaima metropoliit Onufriga, toetudes meile Jumala poolt antud mõistusele ja sõna annile, istuma läbirääkimiste laua taha, et lõpetada see vennatapusõda.

Kristlastena ei saa me lasta poliitilistel erimeelsustel ja sõjal meid lõhestada.

Praegu ilmub käimasoleva sõjalise konflikti kohta hulgaliselt teavet, mis õhutab agressiivsetele tegudele ja sõnavõttudele. Nagu iga konflikti puhul, nii ka nüüd ilmub lisaks ka palju eksitavat teavet. Kutsume kõiki üles arukalt suhtuma levivatesse kuuldustesse, allumata vaenuõhutustele, mis juba niigi keerulise olukorra võiksid veelgi komplitseeritumaks muuta.

Sõda on suur hädaolukord! Seepärast nimetab Nyssa püha Gregorius sõja ärahoidmist suurimaks heateoks, mille eest Issand annab mitmekordse tasu, sest on öeldud: «õndsad on rahutegijad», aga rahutegijad on need, kes toovad teistele rahu.

Kutsume kõiki Eestimaa õigeusklikke kristlasi tugevdama oma palveid rahu peatse taastamise eest. Palume osutada igakülgset abi kõigile kannatada saanud inimestele, kellest on saanud sõjalise konflikti süütud ohvrid – põgenikele, kes on jäänud ilma peavarju ja elatusvahenditeta.

Palume Jumalat, et apostlisarnase vürst Vladimiri poolt Kiievi Venemaa ristimisest alguse saanud sajanditepikkuse ühise ajalooga vene ja ukraina rahvad suudaksid ületada tekkinud vastuolud ja lõhestatuse, mis on kaasa toonud praeguse sõjalise konflikti.

Armastusega Issandas

+ EUGENI

Tallinna ja kogu Eesti metropoliit

 

Allikas: https://orthodox.ee/et/

Armsad Kristuses, kõrgesti pühitsetud piiskopid, isad, vennad ja õed!

Kallid ukrainlased!

Kurvastuse ja valuga tõdeme, et sõda on tulnud meie kodumaale Ukrainasse. Meie peale on langenud rasked katsumused. Pea kogu Ukrainas kestavad lahingud Vene Föderatsiooni vägede ja Ukraina Relvajõudude vahel, surevad sõdurid ja tsiviilisikud, kasvab põgenike arv. Tuumarelvade kõrgemasse valmisolekusse seadmine paneb teravalt küsimuse alla inimkonna ja maailma edasikestmise väljavaate. Selles keerulises olukorras kutsume kõiki üles vaprusele, palvele ja koonduma kodumaa kaitsele.

Pöördudes täna kõigi meie kaitsjate poole, tahame tunnistada, et austame teid ja palvetame teie pärast, kuna te oma eluga ennastohverdavalt riskides olete tunnistuseks, kuidas järgida meie Issanda Jeesuse Kristuse sõnu: «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest» (Jh 15:13).

Omalt poolt kinnitame, et Ukraina Õigeusu Kirik on alati toetanud ja toetab jätkuvalt Ukraina riiklikku suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust. Me jagame täielikult meie rahva valu ja kannatusi. Neil otsustavatel päevadel palvetatakse kõikides meie Kiriku kogudustes ja kloostrites sõja lõppemise ja rahu taastamise eest Ukrainas. Ülipühitsetud metropoliit Onufri õnnistusel abistavad piiskopkonnad ja kloostrid põgenikke ja lahingutegevuse tõttu kannatanuid kõige vajalikuga. Meie kirikud on ööpäevaringselt lahti, et pakkuda varju tulistamise eest. Ukraina Õigeusu Kirik laiendab iga päev oma tegevust, et aidata kõiki abivajajaid.

Mõistes oma vaimulikku vastutust, pöördume täna Tema Pühaduse Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirilli poole. Teie Pühadus! Me palume, et palvetaksite veelgi rohkem pikalt kannatanud Ukraina rahva eest, et ütleksite esikarjasena oma sõna verevalamise lõpetamiseks vendade vahel ja kutsuksite Vene Föderatsiooni juhtkonda koheselt lõpetama vaenutegevust, mis juba ähvardabki muutuda maailmasõjaks.

Me pöördume samuti Ukraina presidendi Vladimir Aleksandrovitš Zelenski ja Vene Föderatsiooni presidendi Vladimir Vladimirovitš Putini poole. Ukraina Õigeusu Kiriku paljumiljonilise liikmeskonna nimel palume, et teeksite kõik mis võimalik lõpetamaks relvakonflikti pattu meie kahe vennasrahva vahel ja alustaksite läbirääkimiste protsessi. See kohutav sõda on juba andnud tugeva hoobi ukraina ja vene rahva suhetele. Kui verevalamist ei peatata, jääb lõhe meie rahvaste vahel kestma igaveseks.

Ukraina rahvas, vennad ja õed! Loodame, et terve mõistus võidab ja see sõda lõpeb peagi. Palume igaühel pidada rahu üksteisega ja mitte alluda provokatsioonidele. Aidake üksteist, kandke teineteise eest hoolt! Samuti on oluline mitte õhutada vaenu üksteise vastu. Ainult ühtsuses on meie jõud. Me palume Issandat, et Ta valgustaks valitsejaid oma armu valgusega. Me usume, et inimesearmastaja Issand võtab kuulda meie palveid ja annab andeks meie patud. Ja et lähitulevikus valitseb meie õnnistatud Ukraina maal taas Jumala rahu!

© Meie Kirik