Küsimus, kas vabas ja demokraatlikus riigis tohib kõlada ka kristlaste hääl – eriti nendes maades, kus kristlus on aastasadu olnud kultuuri kujundanud religiooniks –, ootab siiski veenvamat vastust, isegi kui see peaks olema eitav. Miks on kristlaste ja kristlike ühenduste panus ühiskondlikku arutellu juba ette kuulutatud kõlbmatuks ainult seetõttu, et see lähtub usulistest tõekspidamistest? Kas selle pärast, et kristlusele on omane aktiivne tõetaotlus, mis läheb vastuollu tänapäeval levinud sekulaarsete ja individualistlike hoiakutega?

Minu lapsepõlvekodus jõule ei peetud. Vanavanemate juures küll, mingil kombel: oli kuusk, kingitused olid. Ükskord nägin isegi jõuluvana – seljatagant, kollase vilkuriga villisesse istumas, pärast seda, kui ta oli kingikoti ettekotta toimetanud. Aga vanematekodus Tartus polnud isegi midagi niisugust: kuusk toodi paar päeva enne aastavahetust, kingitusi jagati vana-aastaõhtul, Brežnev pidas kõnet ja Советское полусухое paukus.

„Mis on tõde?“ küsib Pilatus Jeesuselt. Oleme küllap isegi kohanud palju selliseid skeptilisi lööklauseid. Nii mõnigi inimene ütleb kõiketeadvalt: tõde on suhteline, mida keegi tõeks peab – minu tõde on ehk see, et ma võin teha kõik, mis minu materiaalsele ja füüsilisele eksistentsile kasuks tuleb – seega minu tõde on see, mis on mulle (minu arvates) kasulik. Siin tehaksegi viga: tõde pole see, mille me tõe arvame olevat, lähtudes oma ekslikust maailmavaatest – tõde on alati absoluutne.

Püha Alfonso Maria de' Ligouri ütles, et kindlus Jumala halastuses viib rohkem hingi hukatusse kui Tema õiglus, kuna hulljulge lootmine Jumala halastuse peale ilma pöördumiseta ja võitluseta patu vastu laseb inimestel hukatusse minna. Deus non irridetur (Jumalat ei saa narrida). Miks ei õpetata ka seda, et Jumala halastus seisneb selles, et Ta võtab vastu pattu kahetseva patuse? Kas see tõesti on enesestmõistetavalt implitseeritud, Teie Pühadus?

Kahtlemata on ilus tähistada Jumala suurimat kingitust patusele inimkonnale oma lähedaste, eriti aga abivajajate meelespidamisega – ent kui tulemuseks on see, et Suurima asemel upitatakse viimaks ikkagi troonile patune inimene kõigi oma oma himude ja isekusega…

Itaalia katoliiklasest ajaloolane ja publitsist Roberto de Mattei vaatleb oma artiklis 8. detsembril Vatikanis korraldatud suurejoonelist spektaaklit ja nendib, et Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise suurpühal kallati San Pietro ehk katoliikluse üks peamistest pühakodadest üle panteistliku uuspaganluse valevalgusega.

Moslemi seisukohalt ei ole võimalik öelda Jumala kohta midagi hullemat kui see, mida me oma usuna tunnistame. Islami õpetuse tuum ongi suunatud kristluse tuuma vastu. Aga kuidas siis moslemitega üldse Jumalast rääkida, kui see, mida me tahame neile öelda, on nende jaoks mitte lihtsalt eksiõpetus, vaid mõnitamine? Millest alustada?

Jutt ei käi konservatiivsusest, vaid ustavusest Pühakirjas sisalduvale Jumala ilmutusele. … Seoses sellega tahaksin ma kõneleda Kiriku prohvetlikust kutsumusest. … Me räägime nii sageli kirikute prohvetlikust häälest, kuid kas meie hääl erineb tegelikult ilmaliku massimeedia ja valitsus­väliste organisatsioonide häälest ja retoorikast?

Halastus on suur kristlik voorus. Kuid juhul, kui ta on lahutatud oma seostest õigluse ja meelekindluse voorustega, muutub ta ilmaliku kapitulatsioonikultuuri kiriklikuks vasteks. Seda väljendavad tänapäeval mitmesugused kultuurilised ja moraalsed kõrvalekalded, sealhulgas satanism – antireligioon, milles palju noori inimesi ümbritseb kultusega rock-kontserte. On sümboolne, et hetkel, mil terroristid alustasid massimõrva Bataclanis, mängiti laval pala pealkirjaga “Kiss the Devil”.

Seoses niinimetatud terrorismivastase sõja ja Lääne sekkumistega on kõige rabavam asjaolu, et Lähis-Ida valitsuste kõrvaldamisel võeti sihikule ilmalikud diktaatorid ning jäeti puutumata islamiteokraatiad. Saudi Araabia on islamiriik, kus valitseb omaenda inimesi rõhuv jõhker režiim. Seal on samuti sündinud salafism ja vahhabism – islami voolud, mida järgivad sellised rühmitused nagu ISIS ja al-Qaeda. Kui rääkida radikaalsest ekstremismist, siis viivad kõik jäljed Saudi Araabiasse.

Paljude kirikute kohta võib öelda, et nad ei ole enam meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus. Suur hulk inimesi on selle üle ka rõõmsad, sest ateistliku propaganda ohvritena ei tea nad kirikust midagi peale selle, et õigeusu preestrid on napsulembesed või et katoliku kirikus õitses inkvisitsioon. Inimesekeskne egoism ja hedonism ei ole aga peale ajutise mõnust vingerdamise suutnud midagi asemele pakkuda.

© Meie Kirik