Ortodoksi kirik on mitmes mõttes kirikuisade kirik. Ortodoksid ise peavad isade pärandit pigem jätkuvalt endi keskel elavaks. Nende kirik on kirikuisade kirik, mitte lääne skolastilise ladina või usupuhastuse kirikliku traditsiooni kirik.

Kristlasena on tema palved nüüd hoopis teistsugused: “Erinevalt sellest, kuidas palvetasin moslemina, tunnen, et Jumal tõesti kuuleb mu palveid ja neile vastatakse. Moslemina ei osanud ma midagi sellist oodata. Allah on otsekui kivijumal, väga abstraktne ja kauge. Palvetades Jeesuse poole olen Jumalaga isiklikus suhtes, Allahi poole palvetaja aga isiklikust suhtest rääkida ei saa.”

Pühalaul on iidne, nagu seda on Püha Kirik koos oma armuvahenditega. Läänekiriku pühalaulu meile teadaolevad varaseimad kirjalikud lätted on 10. sajandis, mil lääne kirikulaulus toimus üleminek suuliselt pärimuselt kirjalikule ja käsikirjadesse talletati gregooriuse laulu repertuaar. Pühalaul on üldmõiste kõikides keeltes lauldavate Pühakirja tekstide kohta. Nõnda on nt gregooriuse laul ja ambroosiuse laul teisisõnu ladinakeelne pühalaul. Eesti keele kontekstis tähendab pühalaul emakeelse Pühakirja tekstidel põhinevat palvekeelt, mis rajaneb läänekiriku algupärase ühehäälse kirikulaulu tarkusel ja kogemusel.

Kõik traditsioonilised kirikud tunnistavad Püha Piiblit Jumala eksimatu sõnana. Vanad kirikud on selles olnud üksmeelsed algusest peale. Sellepärast tekkisid varases kirikus klassikalised usutunnistused, mis pidid võtma kokku Piibli õpetuse Jumalast ja päästest. Piibel ei ole nähtava teksti taha peituv salakeelne sõnum, mis avaneb selle tähtede dešifreerimisega või muudest tekstist sõltumatute reeglitega. Piibel ei ole ka Koraani sarnane jumalik seaduseraamat, mis reguleerib detailselt meie ajalikku elu. See ei ole otseselt maailmakõiksuse kirjeldus ehk kosmoloogia. Ta ei ole ka peamiselt ajalooraamat. Piibli kese on Kristus, meie Lunastaja.

Me võime olla väliselt vägagi esinduslikud, nalja visata ja rääkida ka tõsistest asjadest. Aga sisimas, seal, kuhu teiste pilgud ei ulatu, on must auk, patt ja süü, mis varjatult imeb endasse rõõmu ja hingamise. Nii ei peaks olema. Kui ma olen mõnikord (piisavalt turvalises olukorras) küsinud kristlastelt, kui tihti keegi pihil käib, vastab vaid mõni üksik jaatavalt. Enamasti tähendab see, et enamus kannab oma raskemate eksimuste koormat üksi. Miks on erapiht meie evangeelses kristluses muutunud nii haruldaseks, et vaid mõni üksik vastab jaatavalt küsimusele, kas ta on oma elu jooksul käinud pihil? Kas inimkond on viimaks suutnud ennast muuta ning tal ei ole enam patte? Vaevalt küll.

„Kõige püham Isa, meie Issanda Jeesuse Kristuse auks, Kiriku ja kõigi usklike katoliiklaste lohutuseks, ühiskonna ja kogu inimkonna kasuks palume Teid seega sel otsustaval tunnil: laske kogu maailmas kõlada oma häälel, rääkides selgelt ja kindlalt tõesõna kristliku ja isegi lihtsalt inimeste vahelise abielu ning selle aluste kaitseks, ja nimelt sugude erinevuse ja komplementaarsuse kaitseks, kinnitades abielu ainulaadsust ja lahutamatust. Me palume Teid pojalikus kuulekuses – laske kõigil kuulda oma häält, ja et seda saadaksid ka teod katoliikliku perekonna toetuseks.“

Võib vist julgelt öelda, et tänasel Eesti luterlikul maastikul on tabernaakliga seoses esindatud arvamuste paleti kõik toonid. Ühes äärmuses on need, kes näevad tabernaakli kasutamises naasmist läänekiriku ühe rikkaliku traditsiooni juurde, mis aitab ehitada üles ja hoida tugevana osadust Kristusega. Teises äärmuses on vahedate sõnadega kriitikud, kes väidavad tabernaakli olevat selge kõrvalekalde evangeelsest usust ja tajuvad selles ohtu luterlikule identiteedile.

Filosoofias ei ole iial olnud konsensust selles, mis on viimselt aktsepteeritav uskumuste kujundamise meetod, mis on teadmise kriteeriumid või mida saab mingis olukorras pidada tõestusmaterjaliks ja mida mitte. Mida tahes ei saa uskuda. Samas tuleb meeles pidada, et maailmavaateid, religioone ja väärtusi puudutav mõtlemine ning tõendite hindamine ei saa kõiges olla sarnane füüsikalist maailma puudutavate tõendite hindamisega. Filosoofia ei ole loodusteadus, ehkki need kaks ei saa teineteisest ka väga lahus olla.

Mis on kirikumuusika? Mis roll on muusikal kirikus? Kuhu asetub kirikumuusika sellel hierarhiaredelil? Kas kõik, mis kõlab kirikus, on väärtuslik? Kirikumuusika ehk kultusmuusika on suhtlemisvahend inimese ja Jumala vahel; ta on patukahetsuse, palve ja ülistuse üks võimalik vorm. Kirikumuusika on nii verbaalse kõnemeloodia võimendaja kui ka mõtte ja sõna jõustaja, süvendaja. Piltlikult öeldes lisab heli sõnale füüsilist ja vaimset resonantsi, ta teeb kuuldavaks inimhinge sisima kõne. Ta on tegu. Sisemine ja väline väärikus ning rituaalitunnetus kuuluvad protsessi juurde. Liturgia koos koraalidega moodustab ühtse muusikalis-vaimse-esteetilise terviku, milles väljendub püüd sisemise korrastatuse, tasakaalu ja harmoonia poole.

Paavst Franciscuse ajalooline reis Lampedusale 2013. aasta oktoobris pani aluse sellele katastroofiliste tagajärgedega sõnumile, mis tegelikkuses kõlas justkui käsk tõmmata maha kõik piirid Itaalias ja Euroopas (kuid mitte Vatikanis) ning mõjus otsese üleskutsena tuhandetele aafriklastele jätta oma kodumaa. See pole midagi muud kui vasakpoolse, immigratsiooni soosiva ideoloogia puudutus, mis on siiani läänemaailma üle valitsenud.

„Kutsun teid üles sõna võtma eesti rahva kaitseks marurahvuslaste ja ühiskonnavastaste isikute kallaletungide eest. Usun, et meie rahvas ja riik väärivad, et neid kaitstaks nende eest, kes tahavad meid tükkhaaval, 30 dollarit hektari eest, maha müüa… Nad tahavad võitlust. Siis tulgu ka võitlus! Kuid meile jäetagu õigus oma rahvast kuritegelike kallaletungide eest kaitsta. Nende isehakanud „füürerite“ vastu tuleks samuti kasutada meie õigusi ja seadusi, et nende tegevusele piir panna.“ 2015 1988.

© Meie Kirik